Dictum Factum 2020 märts

25
Foto: Võru Gümnaasium
Huvitavaks faktiks oli näiteks see, et kui inimesel pea valutab,
siis tegelikult valutab hoopis nahk. Närvirakkude info
edasikandumise kohta viidi läbi ka näitlikustav mänguline
tegevus, mida on näha pildil.
Kolmandal päeval koostatud gruppides viidi ülejäänud nädala
jooksul katseplaani alusel läbi vabalt valitud vaatlus või
eksperiment, mille tulemusi jagati eelviimases tunnis.
Iseseisvaks koduseks tööks oli lugeda vaimse tervise teemal
erinevate psüühikahäirete kohta ning kirjeldada neist omal
vabal valikul kahte. Valikus olevateks häireteks olid ärevus-,
meeleolu-, arengu-, söömis-, dissotsiatiivsed ja isiksushäired ning
skisofreenia. Kõiki nimetatud häireid seletasid õpilased oma
kursusekaaslastele ülejärgmisel päeval vastavalt sellele, kes millist
psüühikahäiret uuris.
Võimalik oli tutvuda ka isikutestiga ja see ise läbi teha. Testi
tegemisele järgneval päeval oli võimalik näha oma tulemusi.
Kursuse alguses said kõik õpilased endale ühe mingisuguste
psüühiliste probleemidega inimese loo/kirjelduse, mida pärast
iga teema lõpetamist uuesti analüüsiti ja lahti mõtestati. Iga
korraga muutusid selle inimese olemus ja tema probleemid
arusaadavamaks.
JÕULUAEG ON IMELINE
JÕULUKUUSK
Seda, et jõulud on ukse ees, võis märgata juba reede, 29. novembri
õhtupoolikul, mil käis kibekiire askeldus kooli jõulupuu ümber.
Sellel aastal valmis jõulukuusk 11R klassi õpilase Karl-Gustav
Vaabi praktilise tööna, kes rääkis DFile, miks ja kuidas.
Foto: erakogu
Jõulupuu on jõulude ajal tähtis sümbol, sellepärast otsustasingi
teha meie koolile erilise jõulupuu, ühendades meeldiva
kasulikuga: 11. klassidel on traditsiooniliselt ülesanne hoolitseda
selle eest, et esimeseks advendiks oleks koolil jõulupuu, ja
kuna ma tunnen huvi puutöö vastu, otsustasin selle ülesande
võtta enda kanda. Mõte valmistada kuusk taaskasutatavatest
materjalidest tuli sellest, et soovin ikka oma ettevõtmistes
leida viise, kuidas toimida loodussäästlikumalt. Nende inimeste
arv, kes toovad endale tuppa metsast päris kuuse, kahaneb
aasta-aastalt. Tänapäeval on pigem moes kunstkuused, mis
suuremas plaanis ikkagi kahjustavad looduskeskkonda. Kuuse
maha saagimine pole parim variant – kui seda teed, tapad ühe
süsinikdioksiidi siduja. Jõulupuu võiks olla loodussõbralik ja (kui
vähegi võimalik) valmistatud järelejäänud materjalist, mis oleks
nii ehk naa põletusse või prügimäele läinud.
Septembri lõpupoole oli jääkmaterjal leitud ja plaanid tehtud.
Kahjuks olen pigem tegija kui ettemõtleja, nii et kui asusin
rutuga esimesi ideid proovima, ebaõnnestusin, kuna polnud
kõike hoolikalt läbi mõelnud. Muidugi, vigadest õpitakse kõige
paremini, ja arvan, et kuusk oleks palju kehvem välja tulnud, kui
neid äpardusi poleks olnud. Esimene vasikas kipub ikka aia taha
minema.
Tööd alustasin n-ö kuuseokstest, mis on tegelikult viimistletud
kimmid (kimm – ühest otsast kiiljalt õhenev lauake katuse
katmiseks). Kuusest kimmid leidsin aida tagant, need olid isa
firmas ajavahemikus 2004–2006 käsitsi valmistatud ja maja
restaureerimisest üle jäänud. Kohe, kui neid nägin, teadsin, et see
on täpselt see, mida vajan oma projekti jaoks. Lõikasin lauakesed
õigetesse pikkustesse: alumised „oksad“ 61,5 cm pikkuseks,
iga järgnev aste oli eelmisest 5 cm lühem. Astmeid tuli kokku
seitse. Peale lõikamist puurisin augud nelja sentimeetri kaugusele
oksa keermelatipoolsest otsast, lihvisin kimmid ja lakkisin kaks
korda valge Baufixi lakiga üle, et oks läheks roheliseks ja kestaks
kauem. Poolik purk lakki oli lagede viimistlemisest üle jäänud.
Oksad valmis, asusin keermelatti, mutreid ja seibe värvima.
Keermelati värvisin Tikkurilla tumepruuni metallivärviga, mis
oli minu eelmisest projektist kasutamata jäänud. Mutrid ja seibid
katsin musta metallivärviga. Peale seda paigaldasin oksad 15 cm
intervalliga keermelatile, mille pikkus muutus peale „tüvepaku“
valmistamist.
Kuusejalaga murdsin üksjagu pead. Testisin mitut varianti, mis ei
sobinud, arvasin, et leidsin õige lahenduse, kuid seegi ei sobinud.