Dictum Factum 2020 märts

3
PORTREELUGU — IGA SILMAPILK
ON TÄHTIS
REET JÄRVPÕLD
KRISLIN KOTTISSE, MARCUS JÄGER, 11R
Kaua olete õpetamisega tegelenud?
Alustasin õpetajatööd aastal 1988. Kõigepealt töötasin Lepistu
põhikoolis, kui see kool tegevuse lõpetas, töötasin edasi Varstu
keskkoolis ja paar aastat paralleelselt ka Mõniste koolis. Neljas
õpetajatöö on siin Võru Gümnaasiumis.
Olete varem maininud, et õpilasena Teile füüsika kui õppeaine
huvi ei pakkunud. Mis viis Teid ikkagi füüsikaõpetaja ametini?
Kelleks tahtsite saada enne füüsikaõpetajaks saamist?
Jõudsin sinna suurte juhuste tõttu, alustasin bioloogia- ja
geograafiaõpetajana, seejärel läksin õppima loodusteaduste
õpetajaks ja tolleaegne direktor ütles, et meil on veel ka
füüsikaõpetajat vaja. Nii ma sattusingi õppima põhikooli
füüsikaõpetajaks lisaks bioloogiale, keemiale ja geograafiale.
Enne tahtsin saada ikka õpetajaks, kuid matemaatikaõpetajaks.
Kuidas te sattusite Võru Gümnaasiumi õpetajaks?
Kui päris aus olla, siis tegelikult jälle juhuse tõttu. Minu eelmises
töökohas olid päris keerulised ajad ja Võru Gümnaasium otsis
füüsikaõpetajate võrgustiku kaudu endale füüsikaõpetajat. Seda
nähes mõtlesin, et tulen proovima, kas sobiksin siia õpetajaks,
otsustatigi valida mind ja kollektiivi vastu võtta.
Kumba kooliastet on raskem õpetada, kas põhikooli või
gümnaasiumi?
Põhikoolis on keerulisem õpetada seetõttu, et iga on selline,
mis ei kutsu alati õppima. Gümnaasiumis on selle poolest jällegi
lihtsam õpetada. Siiski võivad siin olla väljakujunenud inimesed,
kes tunnevad, et füüsika ei ole üldse hea või huvitav õppeaine.
Ehk siis tegelikult peab õppimise õpilaste jaoks tegema
meeldivaks. Kõige suurem väljakutse õpetajatöös ongi muuta
rahutud hinged rahulikuks.
Mis Teid õpetamise juures kõige rohkem köidab?
See, et ükski päev ei ole ette teada, kuidas päev lõpeb. Alati on
uudsust ja üllatusi, õpilased vahetuvad pidevalt. Pidevalt on
midagi ka õpilastelt õppida ning ennast arendada.
Kuidas olete rahul oma praeguse tööga?
Olen väga rahul, iga päev ootavad uued väljakutsed. Näiteks kui
näed kedagi, kes ei taha üldse selle õppeainega tegeleda, tuleb see
jälle talle meeldivaks teha, et ta tahaks koolitöös osaleda. Mul on
toredad, abivalmis, sõbralikud kolleegid.
Mida on õpetamine Teile andnud?
Eelkõige enda asetamist õpilase rolli, et aru saada, mida tema
tunneb, kui lähebki halvasti. Kindlasti on veel andnud rahulikku
meelt, enam ei lähe ma iga pisiasja peale närvi.
Kuidas kirjeldaksite meie kooli keskkonda?
Ma arvan, et tegelikult on meie kool hästi sõbralik ja vähemalt ma
ise õpetajana tunnen, et ma ei ole õpilastest kõrgemal tasandil,
vaid püüan olla ühel ja samal tasandil. Mulle tundub, et hästi
paljud kolleegid on ka seda meelt.
Mis on kõige meeldejäävamad mälestused õpilastega?
Kõige meeldejäävamad on ikka need mälestused, kui loen
mingisugust tööd ja õpilane ei ole mitte midagi töös olevast
teemast teadnud, aga ta on näiteks selle anekdoodiga asendanud,
või kogu töö on imeilus joonistus, selliseid töid on ette tulnud.
Põnevamad hetked tulevad ikkagi võib-olla rohkem klassiruumist
väljas, kui me oleme õpilastega midagi väljas teinud. Eelmises
koolis hästi palju n-ö õues õppimise tunde, mil istusime staadionil
ja lahendasime füüsikaülesandeid.
Kuidas osalete meie koolielu arendamises?
Ma arvan, et hästi palju osalen sellega, et meie kooli loodussuund
on ellu kutsunud kolme riigigümnaasiumi ühisürituse Quantum,
Foto: erakogu