SILMA KIRJAD 2 - Peeter Linnap

KunST JA RAHuLOLEMATuS: TEOORIA AASTATuHAnDE VAHETuSEL
et kunstivõnked läbivad universumit pidevalt ja et neist ongi tegelikult tingitud
universumi sisemine korraprintsiip. Seega kui meie hindame Nolandi või
Olitski “tunnet”, eks ole me siis nii-öelda kosmose siseringis, kus meid paneb
liikuma ükskõik kui kaugelt kostev sfääride muusika?
Formalism andis meile mõneks ajaks hea enesetunde. See oli nagu ebausklik
kirg. See kulges oma rada. Ent meie maailm suudaks käesoleval hetkel
jõuda teise sama jõulise lahenduseni.
Märkused
Selle essee tsitaadid ja viited on kujunenud meie ajaloo teatud meeleolude
lünklikuks kaardiks (pole tehtud vähimatki katset seda kaarti täielikuks
muuta). Mõned tsiteeritud autorid on sellest ajast oma seisukohti muutnud,
teised ei olnud nii paindumatud kui nende kontekstivabast tsiteerimisest võiks
aru saada (Michael Fried näiteks hoiatas väga mõistlikult: “[…] formalistlik
kriitik [peab] kogu aeg meeles pidama, et objektiivsus, mille poole ta püüdleb,
ei saa olla midagi enamat kui suhteline.” 84 ) Mõnes mõttes on see kaardistamine
reaktsioon Ezra Poundi ütlusele:
Iga kriitik peab viitama oma teadmiste allikatele ja piiridele. 85
84 “Three American Painters”, lk 6.
85 Rmt: T. S. Eliot (toim) “Literary Essays of Ezra Pound”. New York: New Directions, 1968, lk
56.
141