SILMA KIRJAD 2 - Peeter Linnap

20 THOMAS McEVILLEy
1990. aastal, vaid aasta pärast “Maa võlurite” väljapanekut, produtseeris
Aafrika kunsti muuseum näituse “Aafrika avastab” (“Africa Explores”),
mahuka näituse nüüdisaegsest Aafrika kunstist, millega seoses kirjutasin essee
pealkirjaga “Teise isedus” (“The Selfhood of the Other”), milles üritasin korraga
mitmel rindel välja arendada posthegeliaanlikku ja postkolonialistlikku
diskursust.
Kolmandaks Susani väljapanekuks oli viie Aafrika kunstniku (neist neli
noored kunstnikud) näitus 1993. aasta Venezia biennaalil. See biennaal oli
ajaloolises mõttes kõigist sarnastest üritustest kõige kolonialistlikum – ta
sai alguse 1895. a ehk kümme aastat pärast Berliini Konverentsi, kus Lääne-
Euroopa kolonialistlikud jõud Aafrika omavahel ära jagasid. Elavate Aafrika
kunstnike väljapanek Venezias oli teedrajav. Koostasin selle jaoks raamatu
“Segunemine: Lääne-Aafrika kunstnikud Venezia biennaalil”, mis koosnes
osaliselt kirjutistest, osaliselt aga intervjuudest kunstnikega. Paralleelselt
sellega uurisin ma kolonialismi ja postkolonialismi psühholoogiat, mille
üle arutles esimest korda ajaloos Albert Memmi Alžeeriast oma 1959. a
ilmunud raamatus “Koloniseerija ja koloniseeritu” (“The Colonizer and the
Colonized”).
Sellel perioodil näis multikulturalismi vaim levivat nagu vabastav tuli.
Kõikjal avati kunstinäitusi, mis tegelesid selle temaatikaga. Säärase liikumise
keskseks tegelaseks 1980.–1990. aastatel oli Põhja-Iirimaal Derrys asuva
Orchardi galerii direktor ja Dublini Iiri Moodsa Kunsti Muuseumi asutaja
Declan McGonagle. Hilistel 1980tel arutasime temaga neid teemasid ja
juba 1991. a eksponeeris ta Newcastle’is näitust “Uus vajadus” (“A New
Necessity”), mis koosnes Iiri, Briti, Ameerika, Poola, Kongo, Pakistani jt
kunstnike töödest. Seejärel, 1994. aastal toimus Dublinis näitus “Väljastpoolt
vaatevälja” (“From Beyond the Pale”), mille jaoks kirjutasin artikli “Ja
sealt nad tulevadki” (“Here comes Everybody”), mille pealkiri on võetud
James Joyce’i raamatust “Finnegan’s Wake”, kus peategelase initsiaalid
H. C. Earwicker tähistavad fraasi “Here comes everybody’’. Taaskasutasin
seda pealkirja lähiminevikus vaigistatud häälte diskursusse (taas)sisenemise
märgina. Sellest perioodist meenub rida muidki olulisi näitusi, mis tegelesid
“teiseks olemise” kontseptiga, sh “The Other Story” Londonis, kus näidati
nende Kolmandast Maailmast pärit kunstnike töid, kes olid saanud Inglise
kodakondsuse Teise maailmasõja ajal, samuti Amsterdami väljapanek “Other
Bloods”, mis keskendus Amsterdamis tegutsevaile afroameerika kunstnikele,
ja veel üks ekspositsioon Texases Houstonis nimega “Another Reality”, mille
teemaks oli teiseksolemine Texases. Selle taustal nihkus aga aegamööda esile
rida kokkuvõtlikke rahvusvahelisi näitusi.