SILMA KIRJAD 2 - Peeter Linnap

18 THOMAS McEVILLEy
misi oli 1987. a Šveitsis Berni kunstimuuseumis toimunud Jurgen Glaesemeri
ja Josef Helfensteini kureeritud näitus “Teise samaaegsus” (“The Simultaneity
of the Other”). Jurgen palus mul aidata seda näitust kokku panna ja kataloogile
kirjutada. Minu essee, mille pealkirjaks oli “Romanss: paradoks tuhandes
sõnas” (“The Romance: A Par adox in One Thousand Words”), koosnes reast
vastuolulistest väidetest, mille kaudu üritati mõistete Mina ja Teine üle sügavamalt
järele mõelda:
Mina luuakse Teise mõistmise läbi. Teine luuakse selle eritlemise kaudu
Minast.
Nad loovad teineteist ja kinnitavad üksteise eksistentsi. Kumbki teeb
teisest selle, mis ta on.
Mina ei saa eksisteerida ilma Teiseta; Teist ei saa olla ilma Minata.
Nad eksisteerivad ainult ja alati ühenduses teineteisega.
Nad on alaliselt sõltuvad, igavesti lahutamatu paar.
Kumbki neist oma iseduses tunneb iseennast ja on tundmatu teisele.
Kumbagi tema erisuses tunneb Teine ja see on tundmatu talle endale.
Mitte ainult, et Teine oleks mõistatuseks Minale; Teine on Mina mõis‑
tatus.
Ja nii edasi – umbes kolmekümne või neljakümne paarina esitatud suhte
kaudu.
Näituse “Teise samaaegsus” avamisele ilmusin koos oma sõbra, hiljuti surnud
kunstniku James Lee Byarsiga. Nii palju kui ma mäletan, oli just tema see,
kes esimesena sõnastas globaalse moodsa kunsti näituse, millel poleks konkreetset
vaatepunkti, näiteks lääne modernistlikku vms. See oli 1972. aastal, mil
Harold Szeemann (esimene “staarist” kuraator) kureeris oma kuulsat viiendat
“Documentat”. Seoses number viiega tegi Byars Haroldile ettepaneku koostada
see “viie kontinendi “Documentana”” – kusjuures Byarsi enda töö sellel
näitusel oleks kandnud näitusega sama nime. See oli esimene nüüdisaegne
moodsa maailmanäituse väljendus. Mittelääne kunst oli seni nüüdiskunsti
kategooriast välja jäetud kuna nüüdisaegsust defineeriti ajaloos esifaalanksiga,
mis omakorda oli jäetud Hegeli kolonialismi õigustavate ideede määrata.
Harold ei võtnud seda ettepanekut tegelikult vastu, ehkki ta liikus mõnevõrra
samas suunas. Ent õige varsti tegi seda keegi teine.
Pärast “Teise samaaegsuse” avamist jalutasime Byarsiga läbi ühest Berni baarist,
peatusime seal laua ääres ja Byars tutvustas mind Jean-Hubert Martinile,
tolleaegsele Pariisi Pompidou Kunstikeskuse kuraatorile. Martin ütles mulle,
et inspireerituna “Primitivistlikust debatist” (“Primitivism Controversy”) on
tal plaanis koostada esimene nüüdisaegse maailmakunsti näitus – teisisõnu