SILMA KIRJAD 2 - Peeter Linnap

40 JAn-ERIK LunDSTRöM
Järelikult on “dokumentaal” ja “realism” aproprieeritud reklaamitööstuse
poolt. United Colors of Benettoni 1992. a reklaamikampaanias kasutati pilte,
mis lähtuvad nn kaasaelava fotograafia (concearned photography) traditsioonist
(concearned photography on fotoajaloos tuntud kui humanistlik, sotsiaalsete
probleemidega tegelev dokumentalistikastiil, selle esindaja on nt W. E. Smith
1950ndatel jpt). Ehituna nüüdisaegse värvilise fotožurnalistika stiilielementidega
(viited muu hulgas Susan Meiselasi, Alex Webbi, Don McCullini ja Gilles
Peresi töödele) fotodega Albaania põgenikest, New Yorgi aidsiohvrist jne, laotab
Benetton oma nime meie kohale (s.t müüb rõivaid).
Fotograafia “reaalsusefekt” püsib tõepoolest atraktiivsena. Või nagu Eduardo
Galeano on täheldanud, “vaesus on artikkel, mis luksuse turul saab kõrge
hinna”. 7 Ent vaatamata isegi dokumentalistide ja fotoajakirjanike püüdlustele
saavutada kõrge kunsti staatus, käib see igapäevane lööming aina edasi. Suur
osa pressist elab õnnelikult sellel institutsionaliseeritud müüdil objektiivsusest. 8
Mõnikord käsitleb ajaleht oma noort fotograafi autorina ning et importida
sellele ametile ja tegevusalale staatust, kulutavad nad igal võimalikul moel raha.
Peale selle, just nagu omalaadse reageeringuna digitaalmasinate sissetungile,
luuakse mitmeid vastupanuliikumisi, sh remütologiseeritakse fotograafi kui
tõekandjat – too meile tagasi missiooniga elukutse! Ma armastan hõbedat!
Fotograafid teevad seda tõeliselt!
AJALOOD
Enamikul meist on üksjagu selge ettekujutus sellest, mis on dokumentaalfotograafia.
Sõltuvalt haridusest jm taustast, puhume me sellesse arusaama/
kategooriasse elu sisse teatavate pilditüüpide, piltnikunimede, mõnede töömeetodite,
rea standardsete teemade, mõnede taotluste ja motivatsioonide
kaudu, teatava stilistika ja esteetika kaudu ning foto ajalooga kursis olles meenutame
ka ajaloolisi momente dokumentaalse pildistamisviisi arengus. Ent
nagu enamik kommentaatoreid on järeldanud, on igasugune dokumentaali
kui “tõu” olemus problemaatiline. Joel Snyder soovitab “dokumentaali ilma
ontoloogiata” ning teiste hulgas Abigail Solomon-Godeau märgib, et me vajame
operatiivset ja instrumentaalset definitsiooni, mis baseerub spetsiifilisele
ajaloolisele analüüsile, mis peab silmas spetsiifiliste fotode spetsiifilist kasutamist,
nende spetsiifilisi institutsionaalseid trajektoore, nende ilmumise viise,
7 Eduardo Galeano, sissejuhatuses Sebastião Salgado teosele “An Uncertain Grace”. – Aperture,
New York, 1991.
8 Vt John Taylor, ibid. Vt ka Herbert J. Gans, “Deciding What’s News”. New York, Pantheon,
1979, mille minu tähelepanu orbiiti tõi David Levi Strauss artiklis “Photography and Propaganda”.
– Afterimage, aprill 1988.