Mai - Puhja vald

Mai 2003 3
Kirikuelu veerud
Kuna kiriku seenetanud põrandaga
ei ole muud teha kui see välja
lõhkuda, siis paneb see meid huvitavasse
olukorda: korraga nagu polekski
enam kirikut kui pühakoda. –
Toimivana, kasutatavana. Nukker
paradoks: iga (elus)asja headusest
hakkad aru saama alles siis, kui
sellest ilma oled jäänud. Nüüd siis
avastame, et peame hakkama lapsi
ristima, leerilapsi õnnistama, armulaual
ja jõulukirikus käima kuskil
põõsa taga?! – Ehtne kodutuse tunne
tuleb peale. (Huvitav, kumb sellest
rohkem häiritud on: kas Puhja
kihelkonna inimene või Jumal?)
Igatahes seisame karmi valiku
ees. Kui tahame iseenda ja oma laste
hinge eest hoolt kanda ning
ristimist-leeritamist väärikalt läbi
viia, siis on jäänud selleks aega
ainult kümmekond nädalat! See
tähendab seda, et leeriõpe on juba
alanud ja jätkub igal laupäeval
Puhja kiriklas kell 11. Kes tahab,
tulgu kohe (kas või vaatamatutvuma),
hilisemad soove ega kaebuse
ei arvestata. Järgmine võimalus
avaneb ehk alles mitme aasta
pärast. Lisateavet saab igal ajal kiriku
juurest pastoraadist ja telefonidelt
451561 ja 055 563876.
Lapsi ja leeritatavaid täiskasvanuid
ristitakse Puhja kirikus
Nelipühal ehk Suvistepühal 8.
juunil, kirikliku leeriõnnistuse
saab aga kaks nädalat hiljem, Jaanipäeva
eel, 22. juunil.
Ja veel. Nüüdne mõttevahetus
eesti meedias kohustusliku religiooniõpetuse
üle koolides on küll hädavajalik,
kuid teisalt on selle poleemikaga
jõutud masendava avastuseni:
teadmiste tase Jumalast, ristiusust ja
kristlastest (rääkimata muudest
uskudest) on rahva seas üpris hõre.
Ja mis kõige jubedam, - sellises
inimliku teadmatuse olukorras võtab
mõnigi endale Juhan Smuuli
kuulsa tegelase Polkovniku Lese
rolli. (Igaks juhuks ütlen ette ära, et
mina ise ei ole kohustusliku usundiõpetuse
tuline pooldaja.)
Kui inimesel on kõht tühi, siis ei
saa seda imeks ega pahaks panna.
Küll aga seda, et see näljane ise siis
jalgu kõhu alt välja ei aja ega poodi
leiva järele ei lähe. Sama lugu on
teadmistega. Elementaarset leeriõpet
on hädasti vaja kasvõi selleks,
et ise mõista, misasi see on, millesse
ma ei usu. Ateistist ja maausulisest
saan ma aru, kuid maailmavaatetuse
kui mingi kujuteldava neutraalsuse
pooldajad jäävad mulle sügavalt
arusaamatuks. Sestap julgustan
kõiki ennast harima, olgu raamatute,
leerikursuse või interneti kaudu.
Siinkohal tahaksin meenutada
äsja maetud Eestimaa kõige vanemat
meest, 104-aastast Puhja valla
Grand Old Man’i Eduard Aleksander
Ilvest, kelle elulugu ja mälestus
väärib kindlasti jäädvustamist.
Hämmastav on muidugi juba tema
elatud aastate arv, elu lennukaare
pikkus. Kuid see pole veel midagi,
võrrelduna Eedipapa elu sisuga,
tema lennukaare kõrgusega. See
mees oli nagu raudnael, ja esmalt
vaimsetes asjades. Sest ta t e a d i s,
kuidas siin ilmas asjad käivad. Just
t a r k u s oli selle 4-klassilise haridusega
inimese trump ja tugevus,
mis lubas teda vastanduda igale
riigikorrale ja ideoloogiale nõnda,
et temast ka lugu peeti. See mees
lahendas oma koolipoisist poja tagant
puhtalt oma lõbuks matemaatikaülesandeid.
Ta õppis küpses eas ära
saksa keele, suhtlemaks saksa
sõjavangidega, keda ta konvoeeris,
selleks et veel paremini aru saada,
kuidas siin ilmas asjad käivad. Olen
kindel, et Eduard Ilvese eluea ime
on otseses seoses selle tema sügava
arusaamisega maailma toimimise
varjatud seaduspäradest. Sisemine
kindlus ja rahu korvasid mitmekordselt
rahutute aegade pinged ja
pained ning ränga füüsilise töö ja
magamatuse. Just ilmavaate terviklikkus
ja tasakaalustatus nii maistes
kui taevastes asjades on selle mehe
edu põhjaks. Tema ise ei saa enam
kedagi õpetada. Tark on see, kes
taipab Eedi-papit tagantjärelegi
tähele panna ja hoolega uurida tema
elu lugu. Sest kes meist ei tahaks
siinses elus kui bridþimängus välja
mängida Suurt Slämmi, saavutada
maksimumi?! Jah, siin on vaja õnne
ja Jumala hoidmist, aga ka omapoolset
pingutust ja visa tööd. Seda eriti
vaimsetes asjades.
Emadepäev on tulekul, - kirikus
tähistame seda 11. mail. Emadus –
üha haruldasemaks muutuv defitsiit.
Riigiisadele Tallinna poole sügavad
kummardused, - lõpuks ometi on
pärale jõudnud, et lastelgi on mingi
väärtus, koguni meie edasipüüdmise
mõte. Kuid paljalt rahapaberit liputades
ei pane ühtki endast lugupidavat
naist emaks saama. Selleks on
ikka meest ka vaja. Meest mitte
üheks ööks, vaid terveks eluks, kelle
kõrval on kindel julge tunne ka lapsi
soetada. Tahaks loota, et üleeelmisel
sajandil sündinud Eduard
Ilvese taolised mehed ja isad ei ole
dinosaurustena välja surnud.
Emade-päeva lilled olgu ilusad,
kuid milline on mees selle käe
küljes, mis lilli ulatab? Poisid,
mehed, pojad, - hoidkem taset!
TIIT KUUSEMAA.