29. juuli, 2008, Pärnu David Oistrakh Festival, July 18 – 29 2008 ...

POLIITILINE TAUST
Küüditamise nimekirjad pandi kokku juba 1939. aasta algul.
See oli stalinliku Nõukogude Liidu igapäevane eluviis. Teine
maailmasõda elas sel ajal ainult poliitikute peades, aga nimekirjad
küpsesid juba. Nimekirjad, mis muutusid järk-järgult
täpsemaks. Nende eesmärk oli hävitada Eesti poliitiline
juhtkond, Eesti õpetajaskond, Eesti kohalikud omavalitsused,
kogu see peen võrgustik, mis on vajalik selleks, et üks rahvas
võiks oma riigina elada. Eesmärk oligi Eesti riigi jäädav hävitamine
ja selleks tuli Eesti rahvast hävitada.
(Lennart Meri, Vabariigi President, Põlvas, 1. juunil 2001)
Kõige parem oli väljasaadetavaid kinni võtta pärast südaööd. Unised
inimesed alluvad paremini korraldustele ja ei hakka vastu.
Kohe pärast väljasaadetavate majja tungimist kogub operatiivgrupi
vanem kõik pere liikmed ühte tuppa, võttes seejuures tarvitusele abinõud
kõikvõimalike ekstsesside vältimiseks.
Perekonna koosseisu kontrollitakse nimekirja järgi. Ruumid otsitakse
läbi. Seejärel teatatakse väljasaadetavatele, et valitsus on otsustanud
nad NSV Liidu teistesse rajoonidesse elama asustada.
Asjade pakkimiseks antakse 20 minutit. Isiklikke asju võib kaasa võtta
kuni 100 kg. Kaasa võib võtta riideid, jalanõusid, pesu, söögi- ja
teenõusid, köögiriistu, toiduaineid ja raha.
Soovitav on perekonnapea kinni pidada koos perekonnaga. Perekonnapead
eraldatakse naistest ja lastest alles pealelaadimisjaamas.
14. juuni 1941 on üks traagilisemaid päevi Eesti lähiajaloos. Sel
päeval sai alguse tuhandete mitte milleski süüdiolevate eestlaste
tee Siberisse – külmale maale, kust tagasipöördujaid oli
vähe. See oli päev, mil ühele rahvale osaks saanud ülekohus
ja vägivald jõudis piirideni, mida XX sajandil üles kasvanud
inimene pidas võimatuks.
Lisaks küüditamistele tehti arvukalt vangistamisotsuseid.
Vangistamisotsuse tegid kohalikud KGB töötajad oma ülema
nõusolekul. 1940-41 vangistati ligemale 7000 Eesti Vabariigi
kodanikku ja elanikku. Neist hukati vähemalt 1900 ja vangilaagreis
suri 4500 inimest. NSVL sihtpoliitika eesmärgiks oli
eeskätt likvideerida Eesti ühiskonna eliit: riigi- ja omavalitsustegelased,
majandus- ja rahandustegelased, vaimueliit, kõrgemad
sõjaväelased, Kaitseliidu aktiivsemad liikmed, jõukamad
talunikud jne.
14. juunil 1941 küüditati kodumaalt minema enam kui 10 000
Eesti kodanikku, juuni lõpus veel ligikaudu 1000 inimest saartelt;
14. juunil vangistati Eesti sõjaväe suvelaagris Kagu-Eestis
u. 230 kõrgemat eesti ohvitseri, suurem osa neist saadeti Norilski
vangilaagrisse, kus enamik suri või hukati.
1