29. juuli, 2008, Pärnu David Oistrakh Festival, July 18 – 29 2008 ...

David Oistrahhi Festival, 

18. – 29. juuli, 2008, Pärnu 

Represseeritute mälestuseks pühendatud Euroopa Liidu projekti 

Muusikalised mälestusmärgid kontserdid 

Festivali kunstiline juht: Allar Kaasik 

David Oistrakh Festival, 

July 18 – 29 2008, Pärnu 

Concerts dedicated to the victims of repression, as part of the 

Music of Remembrance project of the European Union 

Artistic Director: Allar Kaasik

Austatud David Oistrahhi Festivali külalised! 

Muusika on väärtus, mis sünnib, elab ja muutub igavikuks meis ja meie kaudu. See on lõputu liikumine, nagu näiteks ka festivalil 

esiettekandele tulev Galina Grigorjeva Perpetuum mobile. Niisuguse liikumisega võib ühineda teadlikult, kuid tihti toimub see 

juhuslikult. Me ei pruugigi kohe tajuda, millisesse protsessi me siseneme ja millega end seome. Alles siis, kui tajume liikumist, muusika 

muutumist ajas, saame aru, et me ei külasta igal aastal lihtsalt üht festivali rea kontsertidega, vaid osaleme järjepidevas arengus, mille 

juured ulatuvad eelmistesse sajanditesse ja oluliste isikuteni neis. 

1970. aastal toimusid Pärnus Beethoveni muusikapäevad, mis olid pühendatud helilooja 200. sünniaastapäevale. Järgmisel aastal toimus 

esimene Pärnu muusikafestival. Nimetatud sündmustest sai alguse nüüdseks üle nelja aastakümne pikkune Eesti muusikafestivalide 

traditsioon. Poliitilistel põhjustel jäi festival soiku pärast 1991. aasta muusikapidustusi ja sai uue hoo sisse 1997. aastal. Alates aastast 

2000 on toimunud festivali raames Neeme Järvi Suveakadeemia. 

Muusikapidustused Pärnus, mis on mõjutanud kogu Eesti kultuuri arengut, sündisid erilises vaimses õhkkonnas, mis oli tekkinud 

aastate jooksul tänu maailma mainega muusikutele, kes, tänu David Oistrahhile olid valinud Pärnu oma loomingulise puhkuse 

linnaks. Ajastu legendaarne muusik David Oistrahh oli koos oma perega aastakümneid suvine pärnakas. Ta kutsus siia oma headest 

muusikutest sõpru ja õpilasi, et vahetada kogemusi ja koos musitseerida. Tulemusena muutus Pärnu paigaks, kus läbi kogu suve kõlas 

muusika parimas esituses ning sai uute loominguliste ideede sünnikohaks. 

Oistrahhi 100. sünniaastapäevale pühendatud festivalil on muusikaline rõhk asetatud maailma muusikatraditsioonide püsiväärtustele. 

Brahms, kelle sünnist möödub 175 aastat, oli viimane helilooja, kelle muusikat Oistrahh esitas ja just topeltkontsert viiulile ja tšellole 

oli teos, mille esitus Amsterdamis jäi ära maestro varajase lahkumise tõttu. Kindlasti kujuneb nimetatud oopuse esitus koos Brahmsi 

Reekviemiga festivali sisuliseks aktsendiks. 

Teine 100-aastane juubilar on Oliver Messiaen, 20. sajandi põnevamaid heliloojaid, kes on loonud muusikat kaheksal erineval 

aastakümnel. Festivalil kuuleme tema üht tuntuimat teost, mille ta kirjutas koonduslaagris ja seal see ka esmaesitati, samuti tema elu 

viimast teost, mida ei ole Eestis varem mängitud. 

Enamus meie aja suurtest musikutest on kannatanud erineval määral sõjarepressioonide all. Webern (sündis 125 aastat tagasi) hukkus 

sõja viimastel päevadel juhusliku kuuli läbi, Haas ja Ullmann kirjutasid need teosed, mida esitame festivalil, samuti koonduslaagris, 

kus nad ka hukati. Hartmann ja Šostakovitš võitlesid oma muusikaga totalitaarsete režiimide terrori vastu. Kõigi nende muusikute

mälestuseks, kes oma loominguga on aidanud kaasa, et võime täna nautida muusikat 90-aastases vabas Eestis, asetame In memoriam 

mälestustahvli pidulikul kontserdil kaunis Tori Püha Jüri kirikus. 

Ent Viiul on tänavune pea-esineja ja säravamad kontserdid on kindlasti viiulivirtuoosidega. Naudime Mustlasorkestrit Slovakkiast, 

Puccini 150-ndale juubelile pühendatud galakontserti ning Neeme ja Paavo Järvi juhatamisel viiuligalat, millega kulmineerub David 

Oistrahhi juubelifestival. 

Pärnu suve tippsündmusteks kujunevad ka kolm Tšaikovski-konkursi esimest preemiat võitnud Viktor Tretjakov, Akiko Suwanai 

ja David Geringas ning neljakordne rahvusvaheliste pianistide konkursside võitja Antti Siirala just oma kammermuusikaga. Oli ju 

Oistrahhki eelkõige suur kammermuusik ja nii ka sel festivalil tasub kindlasti kuulata kammerkontserte, mis oma intiimsuses ja 

sugestiivsuses aitavad hoida elus Pärnus kunagi Oistrahhi poolt loodud vaimsust, põnevaid muusikaelamusi ning kordumatuid 

inspiratsioonihetki. 

Tere tulemast David Oistrahhi Festivalile! 

Allar Kaasik, 

festivali kunstiline juht

Dear Guests of David Oistrakh Festival 

The music is the treasury, which appears, lives, and becomes eternal within us and through us. This is an eternal movement, like in 

the premier work of the Festival – Galina Grigorjeva’s Perpetuum mobile. With such movement one can join consciously, but often it just 

happens by chance. Most often we do not perceive at once the process we enter or engage. This is only when we suddenly perceive 

the movement, the change of the music within time, only then we realize we do not attend the just another festival with a series of 

concerts each year – instead we participate in a continuous development, which roots date back to previous centuries and significant 

personalities in those. 

In 1970 the Beethoven Music Days, dedicated to the composer’s 200 th anniversary, took place in Pärnu. In the following year the first 

Music Festival of Pärnu took place. Those events established for now over three decades lasting tradition of Estonian music festivals. 

Due to political reasons the Festival slumbered after 1991, but regained its strength in 1997. Since 2000 the Neeme Järvi Summer 

Academy takes place within and along with the Festival. 

The musical festivities in Pärnu, which have influences the whole musical development in Estonia, were born in a special atmosphere, 

during several years, because of world known musicians, who, thanks to David Oistrakh, had chosen Pärnu for the place of their 

vacation. A legendary musician of that era David Oistrakh with his family spent for decades the summer vacations in Pärnu. He also 

invited his friends and students here to exchange experiences and play music together. As the result Pärnu became a place where the 

excellently performed music induced the birth of new creative ideas. 

The Festival, dedicated to Oistrakh’s 100 th Anniversary, has the accent to the perpetual values of World music traditions. Brahms who 

was born 175 years ago was the last composer whose music Oistrakh was playing, the Double Concert for Violin and Cello was the 

concert in Amsterdam, which was cancelled because of the maestro’s passing away. Most certainly that piece, along with Brahms’ 

Requiem, becomes the major accent of the Festival. 

The second 100-year anniversary jubilarian is Oliver Messiaen – one of the most interesting composers of 20 th century, who has 

composed during eight dissimilar decades. We have the opportunity to listen on the Festival one of his most acknowledged works, 

which he wrote and which was also premiered in the concentration camp, in addition to his last work which has not been performed 

in Estonia before.

Most of great musicians of our era have suffered in various degrees under the war repressions. Webern (born 125 years ago) perished 

in last days of war by a stray bullet. Haas and Ullmann wrote those pieces, which will be performed on the Festival, also in the 

concentration camps, where they were also put to death. Hartmann and Shostakovitch fought with their music against the terror 

of totalitarian regimes. To remember of all these musicians, who have contributed to the fact that today we can enjoy 90-years old 

independent Estonia, we open a memorial tablet In memoriam on the concert in the beautiful Tori church of Püha Jüri (St. George). 

Still the Violin is the primary performer in this year Festival and the most brilliant concerts involve the violin virtuosos. We can 

enjoy The Gypsy Orchestra from Slovakia, the gala concert dedicated to Puccini’s 150-year jubilee, and the violin gala conducted by 

Neeme and Paavo Järvi, which is definitely the culmination of the jubilee Festival of David Oistrakh. The peak events for the Pärnu 

summer will also be performances of Viktor Tretjakov who has won three first prizes of Tchaikovsky competition, Akiko Suwanai 

and David Geringas, and also four-fold winner of international pianist competitions Antti Siirala with his chamber music. This was 

David Oistrakh who was particularly great in chamber music, and in this Festival the chamber music concerts, with their intimacy 

and suggestiveness, help to keep alive the atmosphere of spirituality, interesting musical experiences, and unique inspirations, once 

created by Oistrakh. 

Welcome to the David Oistrakh Festival 

Allar Kaasik, Artistic Director of the Festival

20. juuli kell 20, Eliisabeti kirik / 

July 20, at 8 pm, St. Elizabeth Church 

VIKTOR TRETJAKOV, viiul (Venemaa/Saksamaa) / 

violin (Russia/Germany) 

NATALIA LIHHOPOI, viiul (Venemaa)/Saksamaa / 

violin (Russia/Germany) 

ANTTI SIIRALA, klaver (Soome) / piano (Finland) 

ALLAR KAASIK, tšello (Eesti) / cello (Estonia) 

KALEV KULJUS, oboe (Eesti) / oboe (Estonia) 

MARKO MARTIN, klaver (Eesti) / piano (Estonia) 

PREZIOSO keelpillikvartett / String Quartet (Eesti / Estonia) 

Hanna-Liis Nahkur, I viiul (1st violin) 

Mari-Katrina Suss, II viiul (2nd violin) 

Anne Ilves, altviiul (viola) 

Andreas Lend, tšello (cello) 

Anton Webern (1883–1945) 

Langsamer Satz for String Quartet (1905) 

Sergei Prokofjev (1891–1953) 

Sonaat kahele viiulile / Sonata for Two Violins in C op. 56 

(1932) 

I Andante cantabile 

II Allegro 

III Commodo (quasi Allegretto) 

IV Allegro con brio 

Kaija Saariaho (1952) 

Ballade (2005) (kirjutatud / written for Emmanuel Ax) 

Galina Grigorjeva (1962) 

Recitativo accompagnato, Sonata per Violoncello solo (2003) 

(Pühendatud / dedicated to Allar Kaasik) 

I Volante, quasi improvissata, attacca 

II Misterioso, quasi imrovvisazione, attacca 

III Largo elegiaco 

World Premiere: Allar Kaasik, November, 2003, St. Petersburg 

Eugène Bozza (1905–1991) 

Fantaisie pastorale for Oboe and Piano 

Erkki-Sven Tüür (1959) 

Dedication for Violoncello and Piano (1990) 

(In memoriam Kuldar Sink) 

World Premiere: Allar Kaasik and Risto Lauriala, August, 

1996, Tallinn 

Tõnu Kõrvits (1969) 

Metsalinnud / Wildbirds for Oboe, Cello and Piano (2004) 

Kirjutatud esitamiseks / written for Kalev Kuljus, Allar 

Kaasik, Marko Martin; 

World Premiere: 29.07.2004, Gdansk, Poland; 

Täna: esiettekanne Eestis / Today: Estonian Premiere 

Olivier Messiaen (1908–1992) 

Pala klaverile ja keelpillikvartetile / 

Pièce pour piano et quatuor à cordes (1991)

Olivier-Eugene-Prosper-Charles Messiaeni sünnist möödub 

tänavu 100 aastat. Juba varasest noorusest oli selge, et tegemist on 

heliloojaga, kes omapäraste vaadete ja komponeerimisvõtetega 

jääb täiesti eraldisesvaks nähtuseks muusikaajaloos. Ta ei 

ole ühegi koolkonna järeltulija, vaid on vorminud ja loonud 

oma täiesti individuaalse muusikalise keele. Seda tehes on 

ta kasutanud Indiast pärit rütmilisi eeskujusid, ideid Antiik- 

Kreekast, idamaadest. Tema stiili on mõjutanud kahtlemata 

väga erinevate linnuliikide laulude kasutamine. Messiaenil 

oli palju huvisid: maalimine, kirjandus, ja idamaade kultuur 

koos muusika, aga ka teatri, kirjanduse ja kõige muuga. Kõige 

tugevamaks mõjutajaks tema loomingus on olnud siiski täielik 

pühendumine katoliku usku. 

Messiaen sattus II Maailmasõja ajal saksa vangilaagrisse. 

Tema kaaslasteks olid seal ka klarnetist Henri Akoka, 

viiulimängija Jean le Boulaire ning tšellist Étienne Pasquier. 

Helilooja hakkas neile kirjutama väikest triot - ideest kasvas 

lõpuks välja ulatuslik kvartett, millega ta ise pianistina liitus. 

Kvartett “Aegade lõpust” kanti ette Görlitzi vangilaagris 1941. 

aasta jaanuaris, kuulajateks 400 sõjavangi. 

Kontserdil on kavas Messiaeni viimane teos: Pala klaverile 

ja keelpillikvartetile, loodud 1991. aastal.



RTÉ VANBRUGH QUARTET 

Gregory Ellis, I viiul (1 st violin) 

Keith Pascoe, II viiul (2 nd violin) 

Simon Aspell, altviiul (viola) 

Christopher Marwood, tšello (cello) 

Viktor Ullmann (1898–1944) 

Keelpillikvartett nr. 3 op. 46 / Stirng Quartet No. 3 Op. 46 

(1943) 

I Allegro moderato 

II Presto 

III Largo 

IV Allegro vivace 

Galina Grigorjeva (1962) 

Keelpillikvartett Ad infinitum / String Quartet Ad infinitum 

(2008) 

I Perpetuum mobile (Esiettekanne / Premiere) 

II Infinite canon 

John Kinsella (1938) 

Keelpillikvartett nr. 3 / String Quartet No. 3 (1977) 

I Moderato 

II Andante 

III Presto 

VAHEAEG / INTERMISSION 

Franz Schubert (1797–1828) 

Keelpillikvartett nr. 14 d-moll / 

String Quartet No. 14 in D minor Death and the Maiden (1824) 

I Allegro 

II Andante con moto 

III Scherzo (Allegro molto) 

IV Presto

10 



TATJANA BERMAN, viiul (Suurbritannia) / 

violin (Great Britain) 

PETEBURI FESTIVALIORKESTER (Venemaa) / 

ST. PETERSBURG FESTIVAL ORCHESTRA (Russia) 

PAAVO JÄRVI, dirigent (Eesti/USA); conductor 

(EstoniaUSA) 

NEEME JÄRVI SUVEAKADEEMIA DIRIGENDID / 

CONDUCTORS-PARTICIPANTS OF THE NEEME JÄRVI 

SUMMER ACADEMY 

Wolfgang Amadeus Mozart (1791–1791) 

Serenaad nr. 13 G-duur K. 525 “Väike öömuusika” / 

Serenade No. 13 in G K. 525 “Eine kleine Nachtmusik” (1787) 

I Allegro 

II Romanza: Andante 

III Menuetto: Allegretto 

IV Rondo: Allegro 

Dmitri Šostakovitš (1975–1975) 

Kammersümfoonia c-moll op. 110a / 

Chamber Symphony op. 110a in C minor (1961) 

(orkestratsioon / arrangement by Abram Stasevich of String 

Quartet No. 8 in C minor) 

I Largo 

II Allegro molto 

III Allegretto 

IV Largo 

V Largo 


Pjotr Tšaikovski (1840–1893) 

Meenutus kallist paigast / Souvenir D’un Lieu Cher Op. 42 (1878) 

(orkestratsioon / arrangement by Alexandru Lascae) 

I Méditation 

II Scherzo 

III Mélodie 

Benjamin Britten (1976–1976) 

Simple Symphony (1934) 

I Boisterous Bourée 

II Playful Pizzicato 

III Sentimental Sarabande 

IV Frolicsome Finale

25. juuli kell 19, Tori Püha Jüri kirik, 

Eesti Sõjameeste Mälestuskirik / 

July 25, at 7 pm, Tori St. George Church, 

Estonian Memorial Church for Soldiers 

Neeme Järvi Suveakadeemia lõppkontsert / 

Final Concert of Neeme Järvi Summer Academy 

VICTORIA SUTHERLAND, viiul (Suurbritannia) / violin 

(Great Britain) 

MAARIKA JÄRVI, flööt (Eesti) / flute (Estonia) 

ÜLE-EESTILINE NOORTE SÜMFOONIAORKESTER/ 

ESTONIAN NATIONAL YOUTH SYMPHONY 

ORCHESTRA 

NEEME JÄRVI SUVEAKADEEMIA DIRIGENDID JA 

NEEME JÄRVI /Eesti/USA)/ 

CONDUCTORS-PARTICIPANTS OF THE NEEME JÄRVI 

SUMMER ACADEMY AND NEEME JÄRVI (Eesti/USA) 

ANDRES PÕDER, EELK Peapiiskop / 

The Archbishop of the Estonian Evangelical Lutheran Church 

Kontserdil avatakse mälestustahvel 

“IN MEMORIAM. KÕIGILE REPRESSEERITUD 

MUUSIKUTELE” 

* Kontsert toimub koostöös Üle-Eestilise Noorte 

Sümfooniaorkestriga 

Arvo Pärt (1935) 

Fratres viiulile, kammerorkestrile ja löökpillidele / 

Fratres for Violin, Chamber Orchestra and percussion 

(1977/92) 

Heino Eller (1887–1970) 

Kodumaine viis / Homeland Tune (1918/1945?) 

Villem Reimann (1906–1992) 

Dramaatiline süit / Dramatic Suite (1963) 

I Prelüüd – Prelude 

II Unistus – A Dream 

III Muusikaline hetk – Musical Moment 

IV Leinastseen – Mouring Scene 

V Finaal - Finale 


Urmas Sisask (1960) 

Flöödikontsert Leoniidid / 

Flute Concerto Leoniidid Op. 78 (2001) 

(In memoriam Lepo Sumera) 

Esitamiseks Maarika Järvile 

Helmut Rosenvald (1929) 

Klassikaline sümfoonia / Classical Symphony (1977) 

I Allegro ma non troppo 

II Andante 

III Scherzo 

IV Sostenuto. Allegro 

11

12 



CLARA ABOU, viiul (Prantsusmaa) / violin (France) 

PETEBURI FESTIVALIORKESTER (Venemaa) / 

ST. PETERSBURG FESTIVAL ORCHESTRA (Russia) 

KIYOTAKA TERAOKA, dirigent (Jaapan) / 

conductor (Japan) 

Toru Takemitsu (1930–1996) 

Surm ja Ülestõusmine filmist Black Rain / Death and Ressurection 

from Black Rain (1989) 

Pavel Haas (1899–1944) 

Study keelpilliorkestrile / for String Orchestra (1943) 

Karl Amadeus Hartmann (1905–1963) 

Concerto Funebre viiulile ja keelpilliorkestrile / for Solo Violin 

and String Orchestra (1939/59) 

I Introduction (Largo) 

II Adagio 

III Allegro di molto 

IV Choral (Langsamer Marsch) 

Solist / Soloist CLARA ABOU 


Franz Schubert (1828–1828) 

Keelpillikvartett d-moll / String Quartet in D minor “Death 

and the Maiden” (1824) 

(orkestreerinud / Arr. For string Orchestra by Gustav Mahler) 

I Allegro 

II Andante con moto 

III Scherzo (Allegro molto) 

IV Presto

27. juuli kell 20, Pärnu Kontserdimaja / 

July 27, at 8 pm, Pärnu Concert Hall 

ALEKSANDRA LUBTŠANSKI, sopran (Venemaa/ 

Saksamaa) / soprano (Russia/Germany) 

ESA RUUTTUNEN, bariton (Soome) / baritone (Finland) 

AKIKO SUWANAI, viiul (Jaapan) / violin (Japan) 

DAVID GERINGAS, tšello (Leedu/Saksamaa) / cello 

(Lithuania/Germany) 

RIIKLIK KOOR LATVIJA (Läti) / 

STATE CHOIR LATVIJA (Latvia) 

LÄTI RAHVUSLIK SÜMFOONIAORKESTER (Latvia) / 

LATVIAN NATIONAL SYMPHONY ORCHESTRA (Latvia) 

PAAVO JÄRVI, dirigent (Eesti/USA) / 

conductor (Estonia/USA) 

Johannes Brahms (1833–1897) 

Topeltkontsert viiulile, tšellole ja orkestrile a-moll, op. 102 / 

Double Concerto for Violin, Cello and Orchestra in A minor, 

op. 102 (1887) 

I Allegro 

II Andante 

III Vivace non troppo 

Solistid / Soloists AKIKO SUWANAI, DAVID GERINGAS 


Saksa reekviem / Ein Deutsches Requiem op. 45 (1865/68) 

I Ziemlich langsam und mit Ausdruck 

Selig Sind, Die Da Leid Tragen 

II Langsam, marschmäßig 

Denn Alles Fleisch, Es Ist Wie Gras 

III Andante moderato 

Herr, Lehre Doch Mich 

IV Mäßig bewegt 

Wie Lieblich Sind Deine Wohnungen 

V Langsam 

Ihr Habt Nun Traurigkeit 

VI Andante 

Denn Wir Haben Hier Keine Bleibende Stadt 

VII Feierlich 

Selig Sind Die Toten 

Solistid / Soloists ALEKSANDRA LUBTŠANSKI, 

ESA RUUTTUNEN 

1

1 

28. juuli kell 20, Raekoda / July 28, at 8 pm, Pärnu Town Hall 

NATALIA LIHHOPOI, viiul (Venemaa/Saksamaa) / violin 

(Russia/Germany) 

SELVADORE RÄHNI, klarnet (Eesti) / clarinet (Estonia) 

DAVID GERINGAS, tšello (Leedu/Saksamaa), cello 

(Lithuania/Germany) 

MICHIE KOYAMA, klaver (Jaapan) / piano (Japan) 

Johannes Brahms (1833–1897) 

Klarnetitrio a-moll op. 114 / Clarinet Trio in A minor op. 114 

for Clarinet, Cello and Piano (1891) 

I Allegro 

II Adagio 

III Andantino grazioso 

IV Allegro 


Olivier Messiaen (1908–1992) 

Kvartett Aegade Lõpust / Quatuor pour la fin du temps / 

(1940–41) 

I Liturgie de Cristal / Liturgy of Crystal 

II Vocalise, pour l’Ange qui annonce la fin du Temps / 

Vocalise, for the Angel who announces the end of 

Time 

III Abîme des oiseaux / Abyss of the birds 

IV Intermède / Interlude 

V Louange à l’Éternité de Jésus / Praise to the Eternity 

of Jesus 

VI Danse de la fureur, pour les sept trompettes / 

Dance of fury, for the seven trumpets 

VII Fouillis d’ arcs-en-ciel, pour l’Ange qui annonce 

la fin du Temps / A mingling of rainbows for the 

Angel who announces the end of Time 

VIII Louange à l’immortalité de Jésus / 

Praise to the Immortality of Jesus

POLIITILINE TAUST 

Küüditamise nimekirjad pandi kokku juba 1939. aasta algul. 

See oli stalinliku Nõukogude Liidu igapäevane eluviis. Teine 

maailmasõda elas sel ajal ainult poliitikute peades, aga nimekirjad 

küpsesid juba. Nimekirjad, mis muutusid järk-järgult 

täpsemaks. Nende eesmärk oli hävitada Eesti poliitiline 

juhtkond, Eesti õpetajaskond, Eesti kohalikud omavalitsused, 

kogu see peen võrgustik, mis on vajalik selleks, et üks rahvas 

võiks oma riigina elada. Eesmärk oligi Eesti riigi jäädav hävitamine 

ja selleks tuli Eesti rahvast hävitada. 

(Lennart Meri, Vabariigi President, Põlvas, 1. juunil 2001) 

Kõige parem oli väljasaadetavaid kinni võtta pärast südaööd. Unised 

inimesed alluvad paremini korraldustele ja ei hakka vastu. 

Kohe pärast väljasaadetavate majja tungimist kogub operatiivgrupi 

vanem kõik pere liikmed ühte tuppa, võttes seejuures tarvitusele abinõud 

kõikvõimalike ekstsesside vältimiseks. 

Perekonna koosseisu kontrollitakse nimekirja järgi. Ruumid otsitakse 

läbi. Seejärel teatatakse väljasaadetavatele, et valitsus on otsustanud 

nad NSV Liidu teistesse rajoonidesse elama asustada. 

Asjade pakkimiseks antakse 20 minutit. Isiklikke asju võib kaasa võtta 

kuni 100 kg. Kaasa võib võtta riideid, jalanõusid, pesu, söögi- ja 

teenõusid, köögiriistu, toiduaineid ja raha. 

Soovitav on perekonnapea kinni pidada koos perekonnaga. Perekonnapead 

eraldatakse naistest ja lastest alles pealelaadimisjaamas. 

14. juuni 1941 on üks traagilisemaid päevi Eesti lähiajaloos. Sel 

päeval sai alguse tuhandete mitte milleski süüdiolevate eestlaste 

tee Siberisse – külmale maale, kust tagasipöördujaid oli 

vähe. See oli päev, mil ühele rahvale osaks saanud ülekohus 

ja vägivald jõudis piirideni, mida XX sajandil üles kasvanud 

inimene pidas võimatuks. 

Lisaks küüditamistele tehti arvukalt vangistamisotsuseid. 

Vangistamisotsuse tegid kohalikud KGB töötajad oma ülema 

nõusolekul. 1940-41 vangistati ligemale 7000 Eesti Vabariigi 

kodanikku ja elanikku. Neist hukati vähemalt 1900 ja vangilaagreis 

suri 4500 inimest. NSVL sihtpoliitika eesmärgiks oli 

eeskätt likvideerida Eesti ühiskonna eliit: riigi- ja omavalitsustegelased, 

majandus- ja rahandustegelased, vaimueliit, kõrgemad 

sõjaväelased, Kaitseliidu aktiivsemad liikmed, jõukamad 

talunikud jne. 

14. juunil 1941 küüditati kodumaalt minema enam kui 10 000 

Eesti kodanikku, juuni lõpus veel ligikaudu 1000 inimest saartelt; 

14. juunil vangistati Eesti sõjaväe suvelaagris Kagu-Eestis 

u. 230 kõrgemat eesti ohvitseri, suurem osa neist saadeti Norilski 

vangilaagrisse, kus enamik suri või hukati. 

1

1 

Juuniküüditamiste uurimisest. Vello Salo, 

Roomakatoliku Kiriku prelaat, Okupatsioonide Repressiivpoliitika 

Uurimise Riikliku Komisjoni esimees: 

1941. aasta küüditamine ei tabanud mitte ainult Eestit, vaid 

oli osa Nõukogude Liidu poolt toime pandud suuroperatsioonist 

nendel aladel, mis ta oli okupeerinud Molotov-Ribbentropi 

pakti alusel. Need massilised küüditamised kuuluvad seega 

eripeatükina niihästi aktsioonist tabatud rahvuste kui ka kogu 

Euroopa ajalukku. 

Ülevaate saamiseks kogu sellest hiigeloperatsioonist vajame 

kõigepealt üksikuurimusi kõikide riikide kohta, mis langesid 

selle represseerimise ohvriks. Mis Eestisse puutub, ei ole meil 

tänini õnnestunud leida täielikumat nõukogudepoolset dokumentatsiooni. 

Aastatel 1941–1989 tuli kogu uurimistööl seega 

lähtuda tegelike ohvrite kindlakstegemisest. Siiani tehtud töö 

jaguneb kolme selgesti erinevasse perioodi: 1941–1944 okupeeritud 

Eestis, 1944–1989 väljaspool N. Liitu ja alates 1989. 

aastast iseseisvunud Eestis. 

Uurimistöö alustamine osutus võimalikuks juba mõni nädal 

pärast küüditamist, sest Saksa okupatsioonivõimud toetasid 

vaenlase kuritegude teatavakstegemist. Sel perioodil tegutsenud 

Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus, mis koosnes 

eranditult eestlastest, sai rahvasuus siiski nimeks ZEV (tuletatud 

asutuse saksakeelsest nimetusest Zentralstelle zur Erfassung 

der Verschleppten Esten). Andmeid koguti küüditamise 

tunnistajatelt, kuni ZEVi tegevusele tegi lõpu uus Nõukogude 

okupatsioon. 

ZEV seadis eesmärgiks küüditatute üldnimestiku koostamise: 

esimene neist, mis sisaldas 9632 nime, jõudis 1943. aasta 

jaanuaris USA saatkonda Helsingis, nimestiku mikrofilm saa- 

bus Washingtoni 10. aprillil 1943. Eestis tuli muidugi andmeid 

juurde ning nende põhjal valmis 20. novembriks 1943 Eestist 

äraviidute ja Eestis mõrvatute üldnimestik 59 967 nimega, missugusest 

arvust 10 205 olid liigitatud küüditatuteks. Nimestik 

polnud täielik, sest sakslased keelasid ära juudi soost ohvrite 

registreerimise. Üldnimestikust valmis 5 kirjutusmasinal paljundatud 

eksemplari, millest vähemalt üks jõudis Stockholmi, 

kus see anti hiljem üle nn. Kersteni komisjonile, et see teeks 

selle põhjal ettekande USA kongressile. 

Õnnetuseks ei ole ükski ZEVi nimestikest säilinud meie 

päevini. 

Eesti rahvastikukaotuste register 

20. sajandi 40. aastatel langesid Eestile osaks sajandi suurimad 

inimkaotused. Esimesele nõukogude okupatsioonile 1940-41 

järgnes aastail 1941-44 saksa okupatsioon. Teine nõukogude 

okupatsioon jätkas 1940. aastal alustatut. Poliitilistele, majanduslikele 

jt ümberkorraldustele lisandunud repressioonid 

- arreteerimised, küüditamised ja vangilaagritesse saatmised, 

pidid eesti ühiskonna vabastama nõukogudevaenulikust elemendist. 

Vaimset ja füüsilist vägivalda kasutati kõigi elanikkonnakihtide 

vastu. 

Eesti rahvastikukaotuste (otseste ja kaudsete) kategooriatesse 

kuulub 266 000 isikut. Ligikaudsetel hinnanguil hukkus 

erinevatel okupatsiooniperioodidel 89 000 Eesti elanikku, s.o. 

ligi kolmandik inimkaotuste hulka arvatutest. Sõja käigus lahkus 

Eestist jäädavalt ligikaudu sama palju inimesi. Ligi 90 000 

evakueeritut, kinnipeetut või asumisele saadetut jõudis hiljem 

tagasi Eestisse.

Kuigi repressioonide uurimisega Eestis on tegeldud üle 

kümne aasta, on paljud küsimused jätkuvalt hinnanguta või 

konkreetse vastuseta, sealhulgas puudub ka üldistav inimkaotuste 

analüüs. Paljud kirjanduses esitatud järeldused baseeruvad 

ligikaudsetel arvutustel. 

Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 

1940–1991 

Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005 

Koostatud Eestis asuva arhiivmaterjali põhjal, millele ligipääs 

avanes alles 1991. aastal. Kahe okupatsioonivõimu enda arhiivid 

on meie uurijatele olnud aga siiani suletud, neid on mingil 

moel asendanud kõikvõimalikud publikatsioonid. 

1939. aastal tabas iseseisvat ja neutraalset Eesti riiki maailmasõjaks 

valmistuvate suurriikide otsene surve, millele järgnesid 

otsene agressioon ja okupatsioon. Kolm üksteisele järgnenud 

okupatsiooni kestsid enam kui 50 aastat. 

Nõukogude vägede kindralstaap töötas välja salajase 

plaani Balti riikide okupeerimiseks, mille elluviimist alustati 

9. juuni 1940. a direktiivi alusel. Päeval, kui Pariis langes 

Saksa vägede kätte (14. juunil 1940), hakkas NSVL Eestit blokeerima 

nii maalt, merelt kui õhust. 17. juunil oli Eesti täiesti 

okupeeritud... Eesti presidenti Konstantin Pätsi, kes oli Kadriorus 

täiesti isoleerituna võõrvõimude vang, mõjutati andma 

allkirju kõigile ebaseaduslikele dokumentidele... Uue marionetliku 

valitsuse ülesandeks sai demokraatliku riigi hävitamine. 

Algas massiline terror, mis suunati eesti rahva harituma ja 

algatusvõimelisema osa vastu. Juulis 1940 deporteeriti Venemaale 

Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja president 

Konstantin Päts. 

Repressioonide ohvrina hukkus 10 riigipead, sh. K. Päts, 68 

Eesti Vabariigi viimase Riigikogu liiget, kellest 36 lasti maha, 

repressioonidest pääses vaid 3. 14. juuni 1941 massilise küüdistamisel 

viidi vägivaldselt Siberisse Novosibirski ja Kirovi 

piirkonda ebainimlikesse tingimustesse surema tuhanded 

Eesti pered, sh imikud, vanurid ja lapseootel naised. Plaaniliselt 

pidi küüditatama üle 14 tuhande inimese, tegelikult suudeti 

aga ära viia enam kui 9 tuhat. Kolme kuu jooksul, 1941 

juunist kuni augustini represseeriti Eestis enam kui 52 tuhat 

inimest. 22. juunil alanud sõjaga viidi Eestist sõja ettekäändel 

ära 33 tuhat (36 tuhat) meest. Genfi konventsioon nimetab 

seda vägivaldset meeste ümberpaigutamist raskeks rikkumiseks 

ja sõjakuriteoks. Mobiliseeritud mehi koheldi kui vange, 

esimese aasta jooksul hukkus nende hulgast enam kui 10 tuhat 

meest. Eestis mõrvati aga esimese Nõukogude aasta jooksul 

2446 inimest. 

1941. aastal, sõja algul, uskusid paljud Eesti omariikluse 

taastamise võimalusse. Seepärast läksid paljud suvesõjas vastupanuvõitlejad 

vabatahtlikena Saksa armeesse idarindele, 

aitamaks kaasa vihatud Eestilt vabaduse võtnud kommunistliku 

riigi purustamisele ning Venemaale viidud Eestoi kodanike 

vabastamisele. Usuti ka 14. augustil 1941 Atlandi hartas kinnitatud 

lubadust, et pärast sõja lõppemist taastatakse kõigis 

okupeeritud riikides vabadus... 

*** 

1

1 

Teise Nõukogude okupatsiooniga seotud inimkaotuste arv on 

viimaste arvutuste kohaselt Eestile 111 000. Siia on arvestatud 

ka Saksa okupatsiooni viimastel kuudel 1944. a. sügisel punase 

terrori kartuses läände põgenenud inimesed. Põgenemine 

oli soodsam veel sellepärast, et Saksa armeesse formeerunud 

eesti mehed hoidsid Punaarmee pealetungi äärmiselt pikalt 

kinni Narva ja Sillamäe all. 

Teine Nõukogude okupatsioon algas kohe pärast Punaarmee 

saabumist septembris 1944 massilise terroriga: vahistamisi, 

röövimisi ja kohapeal mahalaskmisi panid toime küll 

sõjaväeluure üksused, küll NKVD erigrupid.Oktoobrikuu 

aruande järgi vahistati üle 1200 ja võeti n.ö rahvavaenlasena 

arvele enam kui 8000 isikut. Järgmine suur arreteerimiste laine 

oli 1945. a. lõpul ja 1946. a. algul, kui oli suudetud koostada 

juba uued nimekirjad... 

29. märtsil 1949 pandi toime teine massiline küüditamine, 

ära viidi igaveseks ajaks Siberisse üle 20 tuhande Eesti inimese, 

peamiselt taluperede naised, lapsed ja vanavanemad, kuna 

mehed olid juba enne represseeritud. 

Kommunismi must raamat 

Kuriteod, terror, repression 

Nüüd on lugeja käes järjekordne andmeraamat inimeste massilise 

vangistamise kohta. Esimeses köites oli üle 20000 isikukirje, 

siin lisatakse 15000 kirjet. Teoksil on kolmas köide ja kavandamisel 

veel neljaski. Peale nende tuleb kolm köidet küüditamisohvritest. 

Siis Venemaa tööpataljonidesse sundmobiliseeritud. 

Siis sõjapõgenikud ehk teisisõnu kümned tuhanded 

põgenejad uue Nõukogude okupatsiooni, uute arreteerimiste 

ja küüditamiste eest. 

“Igal lävel tahaks kummardada: ükski maja pole leinata,” 

lausus poetessi murelik suu 1941. aasta jõulutervituses. Aga 

veel kümnete tuhandete eestlaste kolgata tee oli siis alles ees. 

Nüüd, aastakümnete järel, võib uskuda, et kõnealustes andmeraamatutes 

pole ühtegi lehekülge, mis ei elustaks kellegi 

mälestusi või mälestuste mälestusi oma lähematest või kaugematest 

eelkäijatest, rääkimata ülemaaliselt või paikkonniti 

tuntud avaliku elu tegelastest. 

Totaalselt hävitas okupatsioonivõim riigi juhtkonna, poliitilise 

eliidi. Vaatame näiteks 1938. aastal ametisse astunud 

valitsuse ülesvõtet (Ik. C5) ja loeme pildi alt, mis neid parimas 

teostuseas mehi ees ootas – 1940. või 1941. aastal vangistus ja 

1941., 1942. või hiljemalt 1945. aastal surm mõnes Venemaa 

vangilaagris. Samasugune saatus tabas Eesti kaitseväe juhtkonda, 

omavalitsustegelasi ja majanduseliiti. 

Muidugi ei jäetud rahule ka vaimueliiti, kes kandis eesti rahvuslikku 

meelsust. Vaatame nn. vangifotosid, kõige ebainimlikumaid 

inimeste pildistusi: helilooja Tuudur Vettik, näitlejad 

Mari Möldre ja Ruut Tarmo, kirjanik Leida Kibuvits. Lisame

siia tagasiteeta vangistused kasvõi ainult kirjanikkonnast: Jüri 

Parijõgi, Julius Oengo, Heiti Talvik, Hugo Raudsepp. 

Eesti Represseeritute Registri Büroo koostatavatest andmeraamatutest 

kujuneb tänuväärne teostesari nende põlvkondade 

mäletamiseks ja mälestamiseks, kes viisid võidule Vabadussõja, 

rajasid omariikluse alused ning edendasid kaks neile 

antud aastakümmet tulemuslikult majandus- ja vaimuelu. 

Nende tööd ja nende saatust mäletamata jääks põhjusliku 

tagamaata mõnigi ülioluline tõik meie hilisemast ajaloost tänapäevani 

välja. Nendest kõige tähtsamana see, kuidas, mille toel 

hoidis üks väike räsitud rahvas püsti oma rahvusliku selgroo 

ja püstistas igatsuse omariikluse järele. Või teisest küljest, miks 

me põeme taasiseseisvuse algusaastatel poliitilise kultuuri 

vaegust, miks meie avalik elu kannatab eetikakriisi all. 

Ja muidugi me vajame nii enda kui ka rahvusvahelise üldsuse 

tarbeks korralikult läbitöötatud andmestikku selle kohta, 

mis ränki inimkaotusi ja -kannatusi tõi Nõukogude okupatsioonivõim 

Eesti rahvale. Nii nagu holocaust, jääb ka meie ja 

kõigi kolme Balti rahva kallal toimepandud hävitustöö Euroopa 

20. sajandi ajaloo sünkmustaks plekiks. 

Seepärast väärib Eesti Represseeritute Registri Büroo töö 

tunnustust, toetust ja tänu. 

(Mart Siimann) 

KULTUURIGENOTSIID. MUUSIKUD 

Nüüd siis muusikutest.. 

Baltisaksa päritolu intelligentsi ja muusikainimeste ähvarduste 

ja hirmutamise sunnil toimus 1939–1940 „tagasikutsumine“ 

natsi-Saksamaale ning nende äravõtmine Eesti Vabariigi kultuurilt. 

Nende hulgas olid helilooja-pianist Gregor-Konrad 

Heuer (1915–1989), Tallinna Konservatooriumi kõige silmapaistvam 

viiuliprofessor, Moskva koolkonna kasvandik Johannes 

Paulsen (1879-1945), Konservatooriumi klaveriprofessor 

Sigrid Antropoff-Hörschelmann (1886–1987), Tartu KMK 

klaveriõppejõud ja Peterburi kooli kasvandik Adele Brosse 

(1869- ??), sama loovtee läbi teinud,pianist Adelheid Hippius 

(1853-1942), hiljem Viinis elanud ja tegutsenud muusikateadlane 

Elmar Arro (1899–1985) jmt. 

1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsiooni „punane“ 

terror likvideeris kõik tähtsamad Eesti kultuuri senised nn. kodanlikud 

rahvuslikud institutsioonid ning asendas need Nõukogude 

omadega. Koos sellega kõrvaldati, hävitati või lükati 

tahaplaanile suur hulk seniseid Eesti vaimumaailma tegelasi 

ning sageli asendati need kommunismimeelsete või otse Nõukogude 

Venemaalt kohale toodud, enamjaolt küündimatute, 

ka rahvuskeelt mittevaldavate „kunstispetsialistidega“. Täielikult 

nõukogude-vastaseks tembeldati senine esimene Eesti Vabariik 

(1918–1940), millest ei tohtinud kuskil avalikult rääkida, 

selle saavutusi meenutada, ammugi rääkimata vabariigi aastapäeva 

tähistamisest, vabariigi sümbolite kasutamisest, mis

20 

kõik lõppesid Nõukogude-vastase tegevuse süüdistuse ning 

vangistuse ja sunnitöölaagriga Siberis. 

Eesti rahva edukama elanikkonnakihi (nii majanduse, panganduse, 

riigi- ja sõjaasjanduse alal, ning vaimueliidi, nii maal 

kui linnas) massilise hävitamise, vangistamise ning küüditamise 

teel 1940-1941 püüti allutada rahvast kuulekusele kommunistliku 

režiimi suhtes. Suur hulk küüditatuid ja vangistatuid 

suri sunnitöö- ja vangilaagrites. 

Lisaks mobiliseerisid Nõukogude võimud 1941. aasta juunis-juulis 

sunniviisil Eesti kunstiinimesi Nõukogude Armeesse, 

nii tagalasse tööpataljonidesse kui rindele. Nende seas oli 

näiteks ka Eesti legendaarne koorijuht, Eesti laulupidude „isa“ 

professor Gustav Ernesaks, samuti Eesti populaarseim laululooja 

Raimond Valgre. Hiljem koondati suur osa kunstiinimesi 

– heliloojaid, interpreete, näitlejaid jne Eesti Riiklikusse 

Kunstiansamblisse, et ideoloogiliselt töödelda nii muusikuid 

endid, kui ka neid, kellele esineti, tulevase, jätkuokupatsiooni 

vaimus. 

Verise aasta VI 1940 – VI 1941 järel ei tundunud 1941. suve 

lõpul alanud Saksa okupatsioon võrreldes äsjase Nõukogude 

terroriga hoopiski nii hirmuäratav – saksa võimud ei keelanud 

üldjoontes ka Eesti rahvuslikke suundumusi ning temaatikat, 

eriti kunstides, mis „punasel aastal“ olid täiesti keelatud. 

Muusikaelu arenes sõjaolukorrast hoolimata normaalselt, ja 

kontserdielu, eriti hooaegadel 1942/43 ja 1943/44 elavamaltki 

kui enne. Noori võimekaid inimesi saadeti Saksa võimude toetusel 

end täiendama Saksamaale või nende võimu all olnud 

teistesse Euroopa keskustesse. 

Tallinna pommitamisel Nõukogude lennuväe poolt 1943. a. 

hukkus helilooja ja organist Juhan Jürme (1896-1943), veel 

rohkem terroristlikul suurpommitamisel 9. III 1944 põles pommitabamuse 

järel maha Estonia Teater, hukkus üks solist (nimekas 

bassbariton Karl Viitol) ja üks ooperikoori laulja. 

Kaotusi oli ka teisel põhjusel: „Estonia“ näitleja Harri 

Paris oli abielus juuditariga. Kui Saksa okupatsioonivõimudelt 

tuli korraldus Parise abikaasale „ennast registreerima minna“ 

(mis tähendas surmalaagrisse saatmist), läks kogu perekond 

vabasurma. 

Nimekamaid Eesti sümfoniste Heino Eller (1887–1970) töötas 

aastail 1940–1970 Tallinna Konservatooriumi õppejõu ja 

professorina. 1942. aastal hukkus Elleri abikaasa, pianist Anna 

Kremer-Eller sakslaste käe läbi, sest ta oli rahvuselt juut.

Arlekiin ei hävi 

Vastutus ja eesõigus võeti “Estonialt” ja kogu eesti kultuurilt võõrvägede 

sissemarsiga ning teatrihoone hävitamisega 1944. aasta 

märtsipommitamise ajal. 

Kaotused olid kokkuarvamatud, “Estonia” muusikateatri jaoks 

aastakümneiks korvamatud. Lahkus kõige võimekam tuumik, kõik 

oma parimas loomeeas. Kui üle Eesti põgenes esialgsete arvestuste 

kohaselt või varem/hiljem tõugati küüditamisešelonidesse või vangistati 

peaaegu 160 teatriinimest, siis “Estonial” tuli varsti kõiges 

uuesti otsast alustada, sest just muusikateatri alal k a o t a s t a 

k õ i k, nagu seda — ime küll! — julges läbi operetijuhi Agu Lüüdiku 

suu ära trükkida ajaleht “Sirp ja Vasar” (2. XII 1944). Leht ehk 

tahtiski veenda, et sedaviisi on vaid operetis kui “tühisemas” žanris? 

Loetlegem: põgenesid eesti teatri silmapaistvamaid direktoreid, 

tark ja kõike tasakaalustada suutev Paul Olak, vaimset tuge andnud 

dramaturg Voldemar Mettus, ka lühiajaliselt siin olnud Eduard 

Reining… Hanno Kompus, balletijuht Rahel Olbrei, dirigendid ja 

muusikajuhid Verner Nerep ja Peeter Paul Lüdig, juhtsolistid kõikidest 

hääleliikidest: Ida Loo-Talvari, Niini Loona, Valentine Kask, 

Olga Torokoff-Tiedeberg, Lydia Aadre, Els Vaarman, Eedo Karrisoo, 

Aarne Viisimaa, suuri lootusi sisendanud Andrei Christiansen, Priit 

Hallap, operetiprimadonna assoluta Milvi Laid, Riina Reinike, Mari 

Kamp, Salme Lott ning Harri Kaasik, Teet Koppel, priimabaleriin 

Klaudia Maldutis, Valentin Lind jt. Vanglas jäi imekombel hukkumata 

Gerda Murre, kahekordselt represseeriti Valentina Vassiljeva, 

hukkus mitme-žanri-mees ja libretode tõlkija Sergius Lipp, bass Nikolai 

Suursööt, noor Jaan Pilvet ja Juhan Tõnopa… 1946 tuli tagasi 

asumiselt Ants Eskola… jne. Tühimikku täita või endist taset hoida 

suutsid esialgu vaid Tiit Kuusik, Elsa Maasik, Ott Raukas, Martin 

Taras, juba aastates Karl Ots ja Benno Hansen, noored Veera Nelus 

ja Georg Taleš ja ehk veel paar-kolm. /.../ samuti korvamatud kaotused 

Vanemuise muusikateatris: Eduard Tubina, Tooni Krooni, Helmi 

Areni, Maret Panga, Ella Lukk-Kudu, Rudolf Alari, Ravo Hannura, 

Harri Teffeli, Valdeko Loigu jt saatuslikuks saanud äratõuge. 

(Kalju Haan, 2000, kommentaarist Arne Miku raamatule „Katkenud 

laulukaar“) 

21

22 

Arnold Susi koos Otto Tiefi, Helmut Maandi ja teiste mõttekaaslastega 

hakkas sakslaste ilmse lüüasaamise eel uuesti 

kavandama Eesti iseseisvuse taastamise võimalusi. Eesmärk 

oli kahe okupatsiooni vahelisel hingetõmbeajal kuulutada 

sõda Eesti pinnal lõppenuks, teadvustada lääneriikidele Eesti 

iseseisvuse taastamine ja paluda neilt toetust… See plaan ei 

õnnestunud. Punaarmee jõuline edasiliikumine Läänerinde 

avamise toel ning suurriikide meie puhul reeturlik omavaheline 

kokkulepe ei lubanud sel plaanil ja Eesti rahva vabadusel 

teoks saada… Ürituse väärtust see aga ei kahanda. 

1944. aasta septembris moodustas viimane Eesti Vabariigi 

peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots uue vabariigi 

valitsuse, mille juhiks sai Otto Tief. Selle valitsuse haridusministriks 

oli vandeadvokaat Arnold Susi. 

Arnold Susi tütar Heli Susi, saksa keele õppejõud Eesti Muusikaakadeemias, 

meenutab (Krista Aru, Postimees 22.02.1996): Arnold 

Susi silmis oli iseseisev Eesti rahvusriik rahva väärika eksistentsi 

ja vaimse arengu absoluutne tingimus. Vastutus selle 

eest oli iga eestlase kohus nagu kodu ja perekonna kaitsmine. 

Kuid rahva üldist kergendustunnet sakslaste sissetungist 

1941. aastal ta ka päriselt ei jaganud, kuigi temalegi oli selge, 

et see tegi lõpu vene terrorile: jäi ära teine massiküüditamine 

itta ja hulk inimesi tapmata… See vastutustunne tõi ta ka 1944. 

aasta poliitikasse ja Otto Tiefi valitsusse. 

Arnold Susi (4.01.1896 – 29.05.1968) oli hariduselt advokaat, 

kuid väga mitmekülgse inimesena on ta tegelenud ka muusikuna 

ja loonud mitmeid koorilaule. Oistrahhi festival on EU 

toetusel korrigeerinud ja kirjastanud tema neli segakoorilaulu: 

“Matsin mulda”, “Sügisene lill”, “Talveõhtul” ja “Truu ratsu”. 

2. – 3. juulini 1945. aastal toimunud NSVL Ülemkohtu sõjakolleegiumi 

kohtuistungil mõisteti Arnold Susi süüdi Vene 

NSFV § 58 / 2 järgi, mille säte kõneleb katsest eraldada N. Liidu 

küljest mõni tema territooriumi osa. Alles mõni nädal hiljem 

kvalifitseeriti süüdistus ümber § 58 / 1a järgi, mis käsitleb 

nõukogude isamaa reetmist. Talle mõisteti kaheksa aastat sunnitööd 

ja viis aastat asumist, Eestisse lubati Susil naasta 1960. 

aastal. 

Vangistuses tutvus ta Aleksander Solženitsõniga. 

„Sarvraamide tagant paistab paistab sirge kulmujoon, nägu tundub 

kohe range ja pilk läbitungiv – sellisena me kujutlemegi meie sajandi 

haritud inimest. Juba enne revolutsiooni oli ta õppinud Petrogradis 

ajaloo-keeleteaduskonnas ning iseseisva Eesti kahekümne aasta 

jooksul säilitanud suurepärase hääldusega vene keele oskuse. Hiljem 

Tartus oli ta saanud juriidilise hariduse. Peale emakeele valdas ta 

veel saksa ja inglise keelt ning oli kõik need aastad pidevalt jälginud 

Londoni “Economist’i” ja “Bericht’e”, saksakeelseid teaduslikke ülevaateid, 

uurinud mitmete riikide konstitutsioone ja koodekseid – ja 

nüüd esindas ta meie kongis tagasihoidlikult ja väärikalt Euroopat.“ 

(Aleksander Solženitsõn, Gulagi Argipelaag, I osa, lk. 165) 

Vahistatud Susiga kohtus endine suurtükiväeohvitser Solženitsõn 

1945. aastal Moskvas. Mehed olid paar nädalat Lubjanka vanglas 

ühes kongis. “Nad jätsid teineteisele sügava mulje,” teab suviti Ahja 

jõe ääres elav Heli Susi. 

1954. aastal tuli Arnold Susi Siberist oma asumiskohast perele 

külla. Muu hulgas rääkis mees noorest suurtükiväelasest. “Ta oli niivõrd 

intelligentne ja andekas inimene, et kui ta ellu jääb, siis me veel 

kuuleme temast,” meenutab naine isa sõnu. 

Üheksa aastat hiljem ilmus Lennart Meri ja Enn Sarve tõlkes ju-

tustus “Üks päev Ivan Denissovitši elus”. Arnold Susil oli kohe selge, 

et mees on sama suurtükiväelane. Ta saatis Moskvasse Kirjanike 

Liitu kirja ja sellele tuligi kohe vaimustunud vastus. 

Isegi KBG ei märganud midagi 

Samal suvel sõitis kirjanik koos abikaasaga Eestisse Susile külla. Siis 

avaldaski ta plaani kirjutada “Gulagi arhipelaag”. Et asjast ikka asja 

saaks, tahtis kirjanik muretseda Eestisse rahuliku elamise ja siin paar 

talve tööd teha. 

Parim asukoht oli Tartust tosin kilomeetrit põhjas, Vasulas asuv 

Kopli-Märdi talu. Amme jõe äärne talu kuulus aiandusprofessor 

Jaan Pordi lesele Martale. Susidel ei olnud pärast naasmist kusagil 

elada ning vana tuttavana aitas Port leida ulualust. 

Vasulas käis ka toona Tartus, Heli Susi vennanaise Herta juures 

peatunud Aleksandr Solženitsõn, kellele see varjuline kant meeldis. 

1965. aasta sügisest kuni järgmise kevadeni sai Kopli-Märdi 

talust kirjaniku elupaik. Solženitsõnil oli kaasas mahukas käsikiri, 

mida ta hakkas kirjutusmasinal puhtalt ümber lööma. 

Varjamine oli täielik. Kirjaniku elukohast teadsid vaid vähesed 

usaldusväärsed inimesed. Solženitsõn kirjutas endale märkmiku eestikeelseid 

fraase täis ning õppis neid rääkima. Talvel käis ta Vasula 

kauplusest leiba ostmas. Teisi toiduaineid tõi Solženitsõnile toona 

konservatooriumis töötanud Heli Susi. “Käisin Vasulas suuskadel. 

Tuul puhus kohe jäljed ära ning keegi saanudki aru,” naerab ta. Etteruttavalt 

tuleb mainida, et ei aastatel 1965–66 ega ka järgmisel talvel 

ei saanud ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee asjast mingit aimu. 

Originaalkäsikirja varjati eriti hoolikalt 

Kaks töötalve olid kirjamehele viljakad. Ise tunnistas Solženitsõn 

toona, et kirjutab Eestis rohkem kui Moskvas. Päevanorm oli vähemalt 

40 masinakirja lehekülge. Mahukas “Gulagi arhipelaag” sai 

valmis 1967. aastal. 

Järgmisel suvel käis Aleksandr Solženitsõn Tallinnas Arnold Susi 

ning ka Georg Tenno haual. Viimasest on arhipelaagi-raamatus peatükk 

alapealkirjaga “Põgenik”. 

(Allar Viivik, Õhtuleht, august 2008) 

Arnold Susi polnud oma loomult ei poliitik, riigimees ega kangelaslik 

võitleja. Selleks oli ta pilk liiga avar. Ta nägi liiga hästi läbi poliitikuametiga 

kaasnevaid, inimlikust küündimatusest ja eba-aatelistest 

ahvatlustest johtuvaid ohte aususele ja inimväärikusele. Juba Vabadussõjas 

oli ta vapruse ja eneseohverduse kõrval kohanud omakasupüüdlikkust 

ja närusustki. Mõistes nende nähtuste paratamatust 

igas inimkoosluses, eriti äärmuslikes olukordades, ei armastanud ta 

neist kogemustest rääkida. Ta väljendas end umbes nii: «Kõige tähtsam 

on, et Vabadussõjas kogu rahva tohutu pingutusega loodi Eesti 

riik. Inimeses peituvad loomupärased pahed, mis sealjuures vahel 

välja lõid, on saavutatust tühisemad ja saavutatu suurust pole vaja 

pahupoole esiletoomisega pisendada.» 

Seega, 1944. aasta septembris toimus Eesti taasokupeerimine 

N. Liidu poolt, see oli uue terrori algus, hoolimata sõja kestmisest 

Lääne-Euroopas. Jätkusid uued vangistused, kodumaalt 

inimeste äraviimised sunnitöö- ja vangilaagritesse. 

Toimus muusika- ja kunstiinimeste massiline põgenemine 

1944. a. sügisel Rootsi, Saksamaale, USA-sse, Kanadasse, 

Austraaliasse – uue „punase“ terrori kartuses, mis tõepoolest 

taas käivitus alates 1944. aasta septembrist. Uuel asukohamaal 

Lääne-Euroopas, Skandinaavias, USA-s, Kanadas 

ja Austraalias ei suutnud põgenikest kunstirahva enamus 

enam oma muusikuerialal läbi lüüa, ja nende professionaalne 

karjäär oli üldreeglina lõppenud. 

2

2 

Siiani pole teada täpset arvu, kui palju kaotas Eesti aastatel 

1940 – 1944 muusikuid, kuid on hinnatud, et see oli kokku 

suurusjärgus kaks kolmandikku! 

Muusika kirikutes 

II maailmasõja järel keelati kogudustes igasugune muu tegevus 

peale jumalateenistuse ja talituste pidamise. Koorimuusika oli 

ainus, mis alles jäi. Assessor Tiit Salumäe väitis ettekandes, et 

kirikukoore oli Nõukogude Liidus võimatu ära keelata. Seadus 

pidi sobima kogu N. Liidule, kuid õigeusu liturgias on kooril 

ülioluline, kuigi luteri kirikuga võrreldes küll teistsugune roll ja 

nõukogude võim ei saanud endale sellist sammu lihtsalt lubada. 

Muusikatöö tulemus sõltus muidugi kohast ja eestvedajast. 

Haritlaste hulgas, kes sõjakeerises Eestist lahkusid, oli ka palju 

organisti või kirikumuusiku diplomiga inimesi. Paljud represseeriti, 

mitmed head (kiriku)muusikud olid sunnitud loobuma 

kirikus töötamisest ja isegi valima muu elukutse. Mõned 

siiski riskisid. Tuntud näide on Hugo Lepnurm. Aga teenimatult 

on varju jäänud mõned teised. Tooksin siin näitena Hella 

Tedderi, kes lõpetas Tallinna konservatooriumi kirikumuusika 

erialal ja soovis pärast sõda jätkata õpinguid heliloomingu 

alal, kuid pastori abikaasana oli see talle keelatud. Ta töötas 40 

aastat Tallinna Kaarli kirikus organisti ja koorijuhina, saavutas 

koorimuusika vallas suurepäraseid tulemusi, mis olid teada 

kiriklikes ringkondades, ja improviseeris oivaliselt. /.../ 

(Piret Aidulo) 

Loovintelligentsi represseerimise ainuke vorm polnud mahalaskmine, 

vangipanek ega vangilaagrisse saatmine. Terve 

etnilise, sotsiaalse ja professionaalse tunnusega rühma 

vaimseks sandistamiseks oli levinud võtteks loomingulise 

tegevuse katkestamine. See tähendas kutsetöö keeldu, millega 

kaasnes avalik mõnitamine ja häbiposti panek. Ühiskonnas 

ja loomeliitudes valitses üldine hirmu ja hüsteeria 

atmosfäär. 

Palju informatsiooni saab neil teemadel raamatust „Kultuurigenotsiid 

Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940 – 1953“ (Toomas 

Karjahärm, Helle-Mai Luts; Argo 2005).

Näiteid Eesti tuntumate represseeritud muusikute 

saatusest. 

Eduard Tubin (18. 06. 1905 Torila – 17. 11. 1982 Stockholm) 

Väljapaistvamaid heliloojaid eesti muusikaloos, omanäolisemaid 

sümfoonikuid kogu 20. sajandi muusikas. Tubin lahkus 

1944. aasta sügisel Eestist jäädavalt. 

Eduard Tubin sündis 18. juunil 1905. aastal Peipsi-äärses Torila 

külas kaluri pojana. Kolme aasta pärast kolis pere Alatskivi 

lähedale Naelaverre, kus Tubin omandas ka alghariduse. Isa 

kõrval, kes mängis trompetit ja trombooni, õppis ta lapsena 

pikoloflööti ning hakkas 10-aastaselt kaasa mängima kohalikus 

orkestris. 1920. aastal asus Tubin õppima Tartu Õpetajate 

Seminari, mängis sealses orkestris tšellot ning juhatas laulukoori. 

1924. aastal astus ta Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, 

kus õppis esimese aasta Johannes Kärdi oreliklassis, edaspidi 

aga kompositsiooni Heino Elleri käe all. 

1926. aastal lõpetas Tubin Tartu Õpetajate seminari ning 

töötas mõned aastad kooliõpetajana Nõos, jätkates kompositsiooniõpinguid 

kõrgemas muusikakoolis. Tema tõsisem 

muusikutegevus algas pärast Tartu Kõrgema Muusikakooli 

lõpetamist 1930. aastal. Aastatel 1931-1944 töötas Tubin algul 

repetiitori ja seejärel dirigendina „Vanemuise“ teatris, ning oli 

1940. aastast selle peadirigent. Ta juhatas Tartus ka sümfooniakontserte 

ning tegi tööd mitme kooriga. 

1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud eesti hinnatumate 

heliloojate hulka. Tõsteti esile tema erakordset andekust, kompositsioonitehnilist 

meisterlikkust ja loomingulist viljakust. 

1938. aastal täiendas Tubin end Budapestis Zoltán Kodály juu- 

res. Eestis esitasid mitmed Tubinale lähedased interpreedid 

(Olav Roots, Eevalt Turgan jt) tema uusimaid teosed, samas 

pidasid aga konservatiivsemad muusikud Tubina helikeelt 

liiga modernseks. Ajakirjanduses vaieldi ja arutleti sageli uue 

eesti muusika ning Tubina loomingu üle. 

1944. aasta sügisel põgenes Tubin Rootsi. Ta asus elama 

Stockholmi ning sai töökoha ajaloolises Drottingholmi teatris, 

kus ta töötas aastatel 1945-1972. Tema peamiseks tööks oli vanade 

ooperite noodimaterjalide ettevalmistamine ettekanneteks 

(kirjutas partiisid, vajadusel arranžeeris, orkestreeris jne). 

Kuna see teater tegutses üksnes suviti, jäi Tubinal töö kõrvalt 

palju aega ka muusika kirjutamiseks. Noodikirjutamise töid 

telliti Tubinalt ka väljastpoolt teatrit. Tubin juhatas ka Stockholmi 

Eesti Meeskoori. 

Põgenike loomingu esitamine oli Nõukogude Liidus üldiselt 

keelatud ning ka Tubin langes pikaks ajaks ametlikult põlu 

alla. Alles 1956. aastal mängiti Tallinnas tohutu menuga Tubina 

Viiendat sümfooniat. 1961. aastal etendus“Vanemuises“ “ 

ballett „Kratt“, 1968. aastal „Estonias“ ja 1971. aastal “Vanemuises” 

ooper „Barbara von Tisenhusen“. Sageli oli nende 

ettekannetega raskusi. Näiteks Tubina teisele ooperile „Reigi 

õpetaja“ ei saadud “Estonias” kuidagi esitusluba, kuni Kaarel 

Ird hankis selle Moskvast tänu isiklikele sidemetele hoopis 

“Vanemuisele”. Ideoloogilistel põhjustel ei saanud esitusluba 

ka „Reekviem langenud sõdurite mäestuseks“. 

Tubina olulisim vokaalsuurteos on “Reekviem langenud sõdurite 

mälestuseks” meeskoorile, aldile, orelile ja löökpillidele. See on ebatavaline 

reekviem, kuna traditsioonilise ladinakeelse liturgilise teksti 

asemel on Tubin kasutanud Henrik Visnapuu ja marie Underi luulet. 

2

2 

See on äärmiselt tõsine ja dramaatiline, kuid samas ka väga intiimne 

teos. Tubin, kes oli kogenud kahe maailmasõja koledusi, pühendas 

selle teose kõigi mõttetult hukkunud sõdurite mälestuseks. 

Tubinal oli tekkinud Reekviemi kirjutamise idee veel sõja-aastatel 

Eestis elades. Visanditest kaugemale ta toona aga ei jõudnud. Töö 

võttis ta uuesti ette 1950. aastal, kuid see jäi taas pooleli. Reekviem 

valmis lõplikult alles 29 aastat hiljem, 1979. aastal ning oli viimaseid 

Tubina poolt lõpetatud töid. Esiettekanne toimus 17. mail 1981. aastal 

Stockholmis autori juhatusel ning see oli üldse viimane kord, kui 

Tubin dirigeeris. Esiettekanne Eestis sai võimalikuks alles 1989. aastal, 

kuna nii helilooja kui mõlemad tekstiautorid olid pagulased ning 

nõukogude ideoloogiaaparaadi arvates peeti teoses meeles ka “valel 

poolel” sõdinud sõdureid. 

Ometi sai Tubin end Rootsis palju rohkem loomingule pühendada 

kui varem kodumaal. Samuti olid tema võimalused uut 

kunsti ja muusikat tundma õppida seal võrreldamatult avaramad 

kui sõjajärgses Nõukogude Liidus. Tubinale tehti korduvalt 

ettepanekuid naasta Nõukogude Liitu, Tubin aga keeldus. 

Siiski külastas ta alates 1961. aastast korduvalt Eestit, peamiselt 

seoses oma suuremate teoste ettekannetega. Kaitsmaks 

end võimalike repressioonide eest, oli ta enne siiasõitu võtnud 

Rootsi kodakondsuse. 

Tubina teoste rahvusvaheline läbimurre algas alles 1980. 

aastail, eeskätt tänu Neeme Järvi dirigenditegevusele, kes hakkas 

Tubina loomingut kogu maailmas aktiivselt tutvustama. 

Helilooja ise jõudis osa saada oma Kümnenda sümfoonia menukatest 

ettekannetest USA-s, Bostoni sümfooniaorkestri 100. 

aastapäevale pühendatud kontsertide seerias. 

Eduard Tubin suri 17. novembril 1982. aastal Stockholmis. 

Tubin on Eesti üks viljakamaid heliloojaid. Ta on loonud 10 

sümfooniat ning muid sümfoonilisi teoseid, kontrabassikontserdi, 

balalaikakontserdi, kaks viiulikontserti, kontsertiino 

klaverile, ballaadi viiulile ja orkestrile, vokaalsümfoonilisi 

teoseid, sh „Reekviem langenud sõdurile“, hulgaliselt teoseid 

viiulile ja klaverile, kammeransamblitele, arvukalt soololaule, 

koori- ja lastelaule, balleti „Kratt“, ooperid „Barbara von 

Tisenhusen“ ja „Reigi õpetaja“, saatemuusikat näidenditele. 

Lõpetamata jäid ooperid „Pühajärv“ ja „Libahunt“, tšellokontsert 

ja 11. sümfoonia. 

Johannes Hiob (17. 05. 1907 Lokuta, Särevere vald – 

07. 08. 1942) 

oli väga viljakas helilooja, kelle tegevuse kõrgaeg jääb põhiliselt 

1930. aastate teise poolde, mil ta oli pidevalt avalikkuse 

tähelepanu all seoses oma tööga E.E.L.K. muusikajuhina. 

Johannes Hiob sündis 17. mail 1907 Järvamaal Türi lähistel 

Särgvere vallas Lokuta külas Kaisma talus. Hiobite perekond 

oli keskmisest suuremate kultuurihuvidega, kodus lauldi harmooniumi 

saatel kirikukoraale. 

Pärast sõjaväeteenistust 1927–1928 astus Johannes Hiob 

1929 Tallinna Konservatooriumisse August Topmani oreliklassi, 

aasta hiljem alustas paralleelselt õpinguid Artur Kapi kompositsiooniklassis 

ning lõpetas 1934. aastal konservatooriumi 

nii helilooja kui organistina. 

Aastatel 1933–1936 töötas Johannes Hiob organisti ja koo-

ijuhina Tallinnas Nõmme Rahu kirikus. 1935. aastal valiti ta 

kirikumuusika sekretariaadi teaduslikuks sekretäriks. Sellele 

ametikohale asus ta 1936. aasta jaanuarist ja tema tööülesannete 

hulka kuulus kirikumuusikaalase töö juhtimine ja koordineerimine, 

lisaks veel töö Tallinna Piiskopliku Toomkiriku 

peaorganistina ja E.E.L.K. esindussegakoori Cantate Domino 

juhina. 

Pärast Eesti Vabariigi annekteerimist Nõukogude Liidu 

poolt 1940. aasta juunis vabastas konsistoorium Hiobi senistelt 

ametikohtadelt alates 1. novembrist 1940. 

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis Johannes Hiobi fondis 

leidub tema seni inventeerimata kalendermärkmik aastast 

1940, kus on võimalik taastada kuupäevaliselt tema viimased 

tegemised kirikumuusika sekretariaadis. 

Sellest märkmikust selgub, et pärast sekretariaadi tegevuse 

lõpetamise otsuse kättesaamist 29. augustil 1940 asus Johannes 

Hiob kohe järgmisel päeval bürood likvideerima. 1. oktoobril 

1940 andis ta sekretariaadi varad konsistooriumile aktiga üle. 

Pühapäeval, 27. oktoobril mängis ta viimast korda Tallinna 

Toomkirikus jumalateenistusel orelit. Järgmisel päeval, 28. oktoobril 

osales Hiob viimasel köstrite kutsekomisjoni töökoosolekul 

ja 30. oktoobril 1940 andis lõplikult kirikumuusika sekretariaadi 

büroo üle konsistooriumile. 

Pärast seda asus Johannes Hiob tööle Haapsallu kooliõpetajana 

ning oli sunnitud 1941. aasta juulimobilisatsiooniga 

lahkuma Eestist Venemaale. 1941. aasta talvel saadeti Hiob 

Arhangelski oblastisse tööpataljoni. Teated tema käekäigust 

Arhangelski oblastis on alles hiljuti avalikuks saanud, seetõttu 

väärivad need siin lähemat tutvustamist. 

1941. aasta talvel oli Johannes Hiob Pinega jõe ääres 857. tööpataljonis 

neljandas roodus. Üle jõe asus Soela asula. Sealsed 

mehed tegid teid ja sildu ning saagisid puid. Johannes Hiob 

andis roodus ülema käsul välja seinalehte ja tal oli kõigiga hea 

läbisaamine. Roodus olid lisaks eestlastele ka Petseri venelased, 

kes õhutasid intriige eestlaste vastu, mille tulemusel tekkis 

arvatavasti ka Johannes Hiobil konflikt roodu ülemaga. 

Jaanuaris 1942 sai Johannes Hiob roodu ülemalt kirja üleviimise 

kohta teise roodu, mis asus 30 km Pinega jõge mööda 

ülesvoolu. Kui sama aasta märtsis neljas pataljon Arhangelskisse 

läks, ei leitud Johannes Hiobit enam sealt (Aleksei 

Kärki dateerimata kirjast Tõnis Hiobile). 16. mail 1942 mõisteti 

Johannes Hiob NKVD poolt kümneks aastaks vangi nõukogudevastase 

agitatsiooni eest ja saadeti 6. juulil 1942 Vorkuta 

laagrisse karistust kandma. 

Johannes Hiob suri 7. augustil 1942 ja maeti Arhangelski 

oblasti Boltinski surnuaiale. Arhiividokumendist järeldub, et 

Johannes Hiob suri sooltepõletikku (enterokoliit), ometigi on 

põhjust selles kahelda, sest tema kongikaaslase ütluste järgi 

viidi täie tervise juures Johannes Hiob 1942. a. 7. augusti varahommikul 

kell viis kongist minema ning tagasi ta ei tulnud. 

On teada, et hommikul kell viis viidi inimesed enamasti hukkamisele 

(töö autori vestlusest Johannes Hiobi poja Tõnis Hiobiga 

6. oktoobril 2006). Varasemates Hiobit puudutavates kirjutistes 

(EMBL 1990 jm) on märgitud Hiobi surmadaatum kas 

umbmääraselt või «teadmata». 

Johannes Hiobi heliloominguline tegevus jääb põhiliselt 

ajavahemikku 1931–1940. Ta on kirjutanud sümfoonilist muusikat, 

hulgaliselt koorilaule, instrumentaal- ja vokaalkammermuusikat, 

muusikat puhkpillidele ja orelimuusikat. Johannes 

2

2 

Hiobi loomingu väljenduslaad on jõuline ja monumentaalne. 

Dramaatiliselt pingeline ja kontrastiderohke helikeel on iseloomulik 

tema vokaalsümfoonilistele teostele. Oreliteoseid 

iseloomustab polüfooniline mõtlemine ja «regerlik» jõuline 

instrumendikäsitlus. 

Johannes Hiobi eluaastaid (1907–1942) vaadates tõdeme, et 

kõrvuti Peeter Süda (1883–1920) ja paljude teistega paigutub ta 

nende muusikaloojate hulka, kes surid noorelt, jõudmata palju 

oma kavatsusi teoks teha. Hiob sai juba kodust kaasa lähedase 

suhte koraaliga, mis paljudes peredes oli tollel ajal omamoodi 

tarbemuusika. Tundub, et kogu Hiobi elu kreedo peitub just 

tema Passacaglia ja fugaato aluseks oleva koraali tekstis: 

Sina üksi jõuad päästa mind, mu Õnnistegija. 

Käed Su poole tahan tõsta, väsimata paluda: 

Kisu välja valu juured, anna andeks patud suured, 

ole ligi armuga, oma Vaimu läkita! 

Sina oled, Vägev Issand, rikas heldusest ja tõest! 

Eks Sa oma vere valand iga inimhinge eest! 

Selle peale mina loodan, kõikumata usus ootan, 

kuni viimaks mulle ka oma heldust näitad Sa. 

(Kasutatud Jaanus Torrimi, Pärnu Eliisabeti kiriku peaorganisti 

kogutud materjale) 

Johannes Hiobi loomingut: 

1931 

“Jesaia kuulutamine”, kantaat solistidele, segakoorile ja sümfooniaorkestrile 

1935 

“Lunastav Issand”, kantaat metsosopranile, segakoorile ja 

orelile 

“Lunastav kannatus”, kantaat solistile, segakoorile ja 

sümfooniaorkestrile 

“Jõulukantaat” bassile, segakoorile, orelile ja s 

ümfooniaorkestrile 

“Päästja ootel” solistidele, segakoorile ja orelile 

“Laanelaul” sümfooniaorkestrile 

1932 

Orelisonaat (olemas I osa ja finaal) 

1937 

“Suitsev Siinai”, oratoorium baritonile, bassile, segakoorile ja 

sümfooniaorkestrile 

1939 

“Võidu hind”, ooper (lavastamata) (J. Hiobi ja 

E. Õunapuu libreto) 

1940 

“Isade maa”, sümfooniline fantaasia

Segakoorilaulud 

“Noor armastus” (tekst Gustav Suits) 

“Kodumaa laul” (tekst Henrik Visnapuu) 

Naiskoorilaulud 

“Kevadel” (tekst Gustav Suits) 

Juhan Jürme (a-ni 1938 Johannes Jürgenson) (20. 03. 1896 

Tallinn – 25. 03. 1943 Tallinn), helilooja. 

Lõpetas 1925 Tallinna Konservatooriumi professor August 

Topmani oreliklassi, õppis ka Artur Kapi kompositsiooniklassis. 

Tegutses pianistina kinodes, organistina, koorijuhina ning 

koolides laulu- ja muusikaõpetajana, oli 1942–1943 Tallinna 

konservatooriumi õppejõud. Hukkus 1943 Tallinna pommitamisel. 

Juhan Jürme nime seostatakse eelkõige tema tunutud koorilauluga 

„Rukkirääk“. 

Heimar Ilves (15. 09. 1914 Domnino Orjoli kubermang –05. 02. 

2002), helilooja. 

Õppis Tallinna Konservatooriumis 1932–1937 klaverit Theodor 

Lemba ja 1937–1940 kompositsiooni Artur Kapi juhendusel, 

lõpetas 1949. Oli 1945–1948 Uuralis asumisel, töötas metsatöölisena 

Molotovi oblastis. Oli Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 

muusikateoreetiliste ainete õppejõud 194401501945 ja 

1950-1965. 

Tema kohta käiv materjal Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis 

ei saa anda uurijale aga mingisugust teavet, sest seda peaaegu 

polegi, ainult mõned teoste käsikirjad, mis asuvad Teatri- 

ja Muusikamuuseumis. 

TMM on korraldanud 22. II 2006 ka temale pühendatud 

mälestuste õhtu, kus muusikalises osas toimus isegi ta II keelpillikvarteti 

(1958) esmaettekanne, niisiis 46 aastat pärast teose 

valmimist. Sõja ajal (1941-1944) olid hävinud kõik sinnamaani 

kirjutatud Ilvese teosed – nende partituuridega olevat sõdurid 

ahju kütnud... Aastal 1945, kui Nõukogude võim oli siin juba 

varsti aasta end taas kehtestanud, arreteeriti Ilves Nõukogude 

poolt ja saadeti asumisele Uuralitesse. Ilves „tegutses“ seal 

peamiselt metsatöölisena Molotovi oblastis, saades koduvabariiki 

tagasi 1948. aastal. H. Ilvese sümfooniate innukas väljatooja 

ja hindaja oli dirigent Roman Matsov. Veel 2004. aasta 29. 

juulil trükkis Austraalia ajaleht „The Age“ artikli dirigendist ja 

intervjuu Matsovi poja Mark Matsoviga, pealkirja all „Gulag 

collection“, kus mitme hea sõnaga on meenutatud ka Heimar 

Ilvest. (Priit Kuusk) 

Heimar Ilvese teadaolevat loomingut: 

1937 

12 variatsiooni klaverile 

http://et.wikipedia.org/wiki/19391939 

Kontsertvalss sümfooniaorkestrile 

1940 

Klaverisonaat 

2

0 

1941 

Klaveritrio 

1948 

1. keelpillikvartett 

1949 

Kontsertiino klaverile ja sümfooniaorkestrile 

1958 

2. keelpillikvartett 

1959 

1. sümfoonia, 2. sümfoonia 

1967 

3. sümfoonia, 4. sümfoonia 

1971 

5. sümfoonia 

1975 

6. sümfoonia 

Hugo Lepnurm (31. 10. 1914 Harjumaa Kõnnu vald Triste 

küla – 15. 02. 1999 Tallinn), helilooja, organist ja pedagoog. 

Hugo Lepnurm sündis 31. oktoobril 1914. a. Harjumaal Kõnnu 

vallas Tsitre külas talupidaja perekonnas. Esimese muusikalise 

koolituse sai ta Loksa kiriku köstri Janteri juures. 1928. a. astus 

Lepnurm Tallinna Konservatooriumi prof. August Topmani 

oreliklassi, mille lõpetas 1933. a. Paralleelselt õppis ta kompositsiooni 

prof. Artur Kapi juures. Aastatel 1938 – 39 täiendas 

Lepnurm end Eesti Kultuurkapitali stipendiaadina Pariisis 

Ecole Normale de Musique’is M. Dupré ja J. Gilles’i juures. 

Pedagoogitööd alustas Lepnurm 1936. a. Tallinna Konservatooriumis 

oreli ja solfedzo õppejõuna, hiljem lisandusid ka 

teised muusikateoreetilised ained, samuti muusikaajalugu. 

Esimene pikem paus õppejõutöös seostub II maailmasõjaga: 

1941 – 44 tuli viibida algul Nõukogude armee tööpataljonis 

Udmurtias, seejärel ENSV riiklikes kunstiansamblites. Pärast 

sõda jätkus Lepnurme töö Tallinna Konservatooriumis, 1945. 

aastast professorina. Teine pikem paus õpetamises tekkis aastatel 

1950 – 58, mil Hugo Lepnurme sunniti pedagoogitööst 

kõrvale jääma usulise tegevuse pärast. Neil aastail tegutses ta 

vabakutselise orelikunstnikuna, kirikuorganistina, heliloojana 

ja Eesti Luteri Kiriku Konsistooriumi kirikumuusika osakonna 

juhatajana. Aastast 1958 kuni surmani oli professor taas seotud 

Tallinna Riikliku Konservatooriumi/Eesti Muusikaakadeemiaga, 

aastast 1978 professor-konsultandina ja 1994 emeriitprofessorina. 

Veel viimastel aastatel osales ta kirikumuusika 

eriala avamise ettevalmistamises. Äsja alanud kirikumuusika 

ajaloo loengukursus jäi professoril lõpuni lugemata… 

Hugo Lepnurme kui pedagoogi kõige olulisem panus on aga

loomulikult mitme põlvkonna organistide koolitamine. Tema 

õpilased on olnud Neeme Laanepõld, Endel Kink, Helen Tobias- 

Duesberg, Laine Karindi, Peeter Rekkaro, Rolf Uusväli, Tiit Kiik, 

Urmas Taniloo, Andres Uibo, Kristiina Hoidre, Sergei Tsatsorin, 

Natalja Jenko, Toomas Trass, Ines Maidre, Kadri Ploompuu, 

Ene Salumäe, Piret Aidulo, Kristel Aer, Aare-Paul Lattik jt. 

Professori orelialane tegevus ei piirdunud üksnes orelimängijate 

koolitamisega, vaid oli tunduvalt laiem. Tänu tema pidevale 

organistitegevusele on säilinud näiteks paljud Eesti orelid, 

kuna ta esines regulaarselt Eesti kirikutes. Tema algatusel 

ja aktiivsel osalemisel valmis plaadisari “Eesti orelid”, tänu 

millele korrastati hulk pille Eesti kirikutes juba tol ajal, kui orel 

ei olnud valitsevate ringkondade silmis soositud instrument. 

Olles sündinud samal aastal, kui valmis Tallinna toomkiriku 

Saueri orel, muretses ta selle kehva olukorra pärast. Hugo 

Lepnurme, Toomkiriku Oreli Fondi juhatuse esimehe sõrmede 

all helises 1. augustil 1998. a. see orel restaureerimise järel 

endises ilus. Ta osales ka Kultuurkapitali orelifondi töös. 

Kontsertorganistina esines Lepnurm peaaegu kõigil omaaegse 

Nõukogude Liidu korrasolevatel kontsertorelitel ja 

ka välismaal, niipalju kui see tollastes tingimustes võimalik 

oli. Legendaarseks kujunes ansambel laulja Jenny Siimoniga. 

Eesti orelikultuuri säilitajana läbi raskete nõukogude 

reziimi aastate, selle kandjana esimesest Eesti Vabariigist 

teise on Lepnurmel lausa sümboli tähendus. Kogu oma 

tegevuse eest on talle antud Tallinna teenetemärk, Eesti 

Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest jäi postuumseks. 

Hugo Lepnurm jäädvustas orelikultuuri ka kirjasõnas. On 

ilmunud kaks väljaannet tema raamatust “Oreli ja orelimuusika 

ajaloost”, käsikirjas on valmis “Peatükke kultusmuusika 

ajaloost”. Palju materjali Eesti orelite kohta on veel käsikirjas. 

Väga suure vaadatavuse saavutas omaaegne televisiooni saatesari 

“Orelimängud”. Lepnurme sulest on ilmunud artikleid 

ja peatükke teisteski väljaannetes, ja mitte ainult oreli teemal. 

Tunnustust on pälvinud Hugo Lepnurme tõsise maalähedase 

süvenemisega loodud heliteosed. Siingi on orel olnud üks 

tema meelisinstrumente (Orelikontsert, 1956; Variatsioonid 

viiulile ja orelile, 1954). Ta on kirjutanud nii suur- (kantaat 

“Mere laul”, 1964; poeem “Emakeel”, 1957) kui ka väikevorme, 

sh. arvukalt koorilaule. 

Enn Võrk (14. 03. 1905 Volkovõsk Grodno kub. – 20. 09. 1962 

Tallinn), helilooja ja koorijuht. 

Lõpetas 1926. aastal kompositsiooni erialal (professor Artur 

Kapi klass) http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/vork/elu.htmTallinna 

Konservatooriumi. Töötas 1926– 

1933 Tallinnas Jaani kiriku koorijuhi ja organistina ning 1928– 

1929 Raadio-Ringhäälingu orkestri dirigendina, 1933–1945 

Tartu ülikooli muusikaõpetajana, 1945–1950 Tallinna Riiklikus 

Konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete õppejõuna 

(aastast 1947 dotsent). Tagandati 1950 ebaseaduslikult õppejõuametist, 

varjas end. Oli 1955–1960 Eesti Muusikafondis 

klaverihäälestaja ja 1960–1962 Tallinna Klaverivabrikus peainsener. 

Juhatanud koore (Tartu Üliõpilassegakoor, Tartu Naistelaulu 

Seltsi koor). 

1

2 

Helilooja Enn Võrk oli saksa okupatsiooni ajal aktiivselt tegev mitme 

Tartu kooriga. Ta lese Eha Võrgu mälestustest selgub, et koorid võisid 

tegutseda täiel häälel, isegi Eesti Vabariigi aastapäeva oma kontsertidega 

ning uute laulude (ka isamaaliste) esiettekannetega tähistada, 

aga seda pühendust vaid ei tohtinud sellisena afišeerida, ja ka Eesti 

lippu välja panna... 

Enn Võrgu loomingut: 

1924 

Fuuga B-A-C-H keelpilliorkestrile 

1925 

Variatsioonid viiulile ja keelpilliorkestrile 

1926 

Keelpillikvartett 

1948 

Ballaad Ilu sõit segakoorile, solistidele ja orkestrile (tekst rahvaluule) 

Laul Stalinist segakoorile, tenorile ja sümfooniaorkestrile 

(tekst Juhan Smuul) 

1949 

Laula, vaba rahvas, kantaat sega-, mees- ja naiskoorile ning 

puhkpilliorkestrile (tekst Debora Vaarandi) 

1957 

Oratoorium Vigilate sega-, mees- ja naiskoorile, sümfooniaorkestrile 

ja orelile 

1959 

Kantaat Sõbralik laul naiskoorile ja solistidele (tekst Karl Eduard 

Sööt) 

Segakoorilaulud 

Eesti lipp (M. Lipp) 

Ma lillesideme võtaks (Juhan Liiv)Helise, ilma! ja 

Laulik (rahvaluule) 

Meeskoorilaulud 

Lahinguratsud (H. Talvik) 

Naiskoorilaulud 

Ärge unustage laulu (K. E. Sööt) 

Soololaulud 

Hümn Eestile (L. Koidula), 

Suvi (A. Otto), 

Hällilaul (M. Linnamägi)

Teine suur „harvendus“ meie muusikute ridades toimus 1947- 

1950 jahis „formalistidele“ ja „natsionalistidele“. Selle repressiooni 

alla langes teiste hulgas näiteks ka muusikateadlane 

Karl Leichter, kes ligi kuuel aastal (1949-1955) ei saanud avaldada 

ühtegi kirjutist ning uks tema tööpaika konservatooriumis 

oli talle suletud. (M.Kirme). 

1946: Tallinna Riikliku Konservatooriumi (TRK) õppejõu 

kohalt tagandatakse ebaseaduslikult Artur Uritamm. 

1948: 6. III ilmub “Sirbis ja Vasaras” EK(b)P Keskkomitee otsus 

“Abinõudest ÜK(b)P Keskkomitee 1948. aasta 10. veebruari 

otsuse “V. Muradeli ooperist “Suur sõprus”” täitmise kohta”, 

milles märgitakse, et formalistlik suund on leidnud väljenduse 

ka mitmete eesti heliloojate loomingus. Formalistlikuks tituleeritakse 

Heino Elleri kogu varasem looming, Eduard Oja, 

Tuudur Vettiku (laul “Surematus”), Johannes Bleive Viiulisonaat, 

Hugo Lepnurme ja Alfred Karindi teoseid. 

1949: 13. III ENHLis toimub arutelu “Muusikateaduse ja –kriitika 

olukorrast Eesti NSV-s”. Põhiettekanne Harri Kõrvitsalt, 

milles mõistetakse teravalt hukka Heino Elleri ning tema Tartu 

koolkonna, eriti muusikateadlase Karl Leichteri tegevus: 

”Meie muusikateadlased ja heliloojad, kelle ühise tegevusena 

pandi kodanlikus Eestis käärima formalismi lehkav pärm (eriti 

teravalt silmatorkaval kujul Tartus), ei ole seni kuigi tõsiselt ja 

parteilise printsipiaalsusega püüdnud anda kriitilist ja endakriitilist 

hinnangut sellele tõvele, milles neist ainukesena Tartusse 

jäänud helilooja Johan Bleive siiani sipleb. [---] traadid 

jooksevad kokku sellesse ringi, kuhu omal ajal kuulusid El- 

ler, Leichter, Tubin, Roots jt.” Ühtlasi nõuab Kõrvits Leichteri 

koostatud kogumiku “Kakskümmend aastat eesti muusikat” 

ümberhindamist (ilm. 1938), mida koosolekul 2. jaanuaril 1950 

ka tehakse. Karl Leichter tagandatakse ebaseaduslikult TRK 

muusikateaduse kateedri juhataja ametist, ta töötab seejärel 

teetöölisena, lukksepana ja bibliograafina. Leichteri järel saab 

TRK muusikateaduse kateedri juhatajaks Artur Vahter. NKVD 

arreteerib muusikakriitik Eduard Visnapuu. 

ENHLi liikmete nimekirjast kustutatakse aprillis Cyrillus 

Kreek. 

1950: 

Eestis algab “kodanlike igandite” hävitamise sildi all äge 

poliitilise “puhastuse” laine, märtsis toimub EK(b)P KK 

VIII pleenum, mis käivitab täie jõuga nõiajahi “kodanlikele 

natsionalistidele”. Pleenum mõistab hukka Alfred Karindi, 

Tuudur Vettiku ja Riho Pätsi tegevuse, Vladimir Alumäe kui 

neid ja “kosmopoliite” Karl Leichterit, Aurora Semperit ning 

Cyrillus Kreeki jt soosinud TRK direktori tegevuse. NKVD 

arreteerib Tuudur Vettiku (18. II), Riho Pätsi (28. II) ja Alfred 

Karindi (5.III); Eestist saadetakse välja laulja Artur Rinne. 

TRK õppejõududest kaotavad ametikoha C. Kreek, 

M. Saar, A. Topman, A. Semper, M. Päts, H. Lepnurm ja 

E.Võrk, ENHList visatakse välja T. Vettik, R. Päts, A. Karindi, 

N. Goldschmidt, H. Lepnurm, H. Ilves, E. Võrk, M. Sink, P. 

Laja, A. Uritamm, H. Saha, H. Meri, V. Kliimand, E. Liives, J. 

Tamverk, A. Semper, K. Leichter, P. Karp ja A. Topman.

Ettevalmistused XIII üldlaulupeoks: 1950. aasta algus ei 

tõotanud laulupeole midagi head. Peakomisjoni 13. jaanuari 

koosolekut mainiti ajakirjanduses vaid üldsõnaliselt. Tundus, 

et midagi oli teoksil. Äkki levis kuluaarides teade üldjuhi Alfred 

Karindi arreteerimisest. Veel enam, veebruaris said sama 

saatuse osaliseks Tuudur Vettik ja Riho Päts. Viimane jõudis 

veel 12. veebruaril Tartus lastekooride eelproovi läbi viia ning 

instrueerida koorijuhte. Üsna pea kõrvaldati laulupeo büroo 

juhataja Mari Braun ja tehti muid ümberkorraldusi. 

Enn Oja: “Paadunud natsionaliste” ootasid ülekuulamised 

ja kohtuotsused. Kunagi hiljem jutustas Tuudur Vettik, kuidas 

ta Pagari keldris kinni istudes märkas ühel päeval läbi 

kitsa aknaprao mööduvate rahvarõivaste seelikuääri ja valgetes 

sukkades jalgu ning mõistis – nüüd on laulupeo aeg... 

Laulupidu toimus 22. ja 23. juulil 1950. Teisel päeval laulis 

kolm laulu (neist kaks vene keeles) kaevurite koor. Ja siis 

marssisid lavale Nõukogude Armee võitlejad, esitades orkestri 

saatel viis venekeelset ühe-kahehäälset sõdurilaulu. 

Huvitav, et tookord veel eksisteerinud eestlastest väekoondis 

kaasa ei laulnud. Kogu peokava iseloomustas see, et 

“isakese” nimi ja vene keel kõlasid peaaegu pooltes palades. 

Stalini-ajastu lõpuni jäi veidi enam kui kaks ja pool aastat. 

*** 

Tuudur Vettik: Arreteeriti 1950 ebaseaduslikult, oli seejärel 

mitmes vangilaagris, vabanes 1956, rehabiliteeriti 1968. 

Alfred Karindi: Arreteeriti ebaseaduslikult 1950, oli seejärel 

Mordvas vangilaagris, vabanes 1954, rehabiliteeriti 1956. 

Riho Päts: Arreteeriti 1950 süüdistatuna “kodanlikus natsionalismis”, 

oli seejärel vangilaagreis, vabanes 1955, rehabiliteeriti 

1968. 

Arreteerimise järel hävitas KGB tema kodust leitud kõigi suuremate 

heliteoste partituurid, milliseid vanameister kuni elu 

lõpuni restaureeris. 

*** 

Need on vaid mõned iseloomulikud näited muusikute olukorrast 

okupatsiooniaastail. 

1944. aastal alanud II Nõukogude okupatsioon kestis Eesti 

iseseisvumiseni 1991. aastal.

25. juulil 2008 toimus Tori Püha Jüri kirikus, Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus David Oistrahhi 

Festivali kontsert, mis oli pühendatud represseeritud muusikutele ja avati mälestustahvel: 

IN MEMORIAM. KÕIGILE REPRESSEERITUD MUUSIKUTELE. 

In July 25th, 2008 in Tori St. George Church (Estonian Memorial Church for Soldiers) a 

David Oistrakh Festival concert took place. It was dedicated to musicians who were victims 

of Nazism or Stalinism. The memorial plaque was opened there: IN MEMORIAL. TO ALL 

REPRESSED MUSICIANS. 

Margit Peil

29. juuli, 2008, Pärnu David Oistrakh Festival, July 18 – 29 2008 ...

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?