29. juuli, 2008, Pärnu David Oistrakh Festival, July 18 – 29 2008 ...

Kuigi repressioonide uurimisega Eestis on tegeldud üle
kümne aasta, on paljud küsimused jätkuvalt hinnanguta või
konkreetse vastuseta, sealhulgas puudub ka üldistav inimkaotuste
analüüs. Paljud kirjanduses esitatud järeldused baseeruvad
ligikaudsetel arvutustel.
Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi
1940–1991
Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005
Koostatud Eestis asuva arhiivmaterjali põhjal, millele ligipääs
avanes alles 1991. aastal. Kahe okupatsioonivõimu enda arhiivid
on meie uurijatele olnud aga siiani suletud, neid on mingil
moel asendanud kõikvõimalikud publikatsioonid.
1939. aastal tabas iseseisvat ja neutraalset Eesti riiki maailmasõjaks
valmistuvate suurriikide otsene surve, millele järgnesid
otsene agressioon ja okupatsioon. Kolm üksteisele järgnenud
okupatsiooni kestsid enam kui 50 aastat.
Nõukogude vägede kindralstaap töötas välja salajase
plaani Balti riikide okupeerimiseks, mille elluviimist alustati
9. juuni 1940. a direktiivi alusel. Päeval, kui Pariis langes
Saksa vägede kätte (14. juunil 1940), hakkas NSVL Eestit blokeerima
nii maalt, merelt kui õhust. 17. juunil oli Eesti täiesti
okupeeritud... Eesti presidenti Konstantin Pätsi, kes oli Kadriorus
täiesti isoleerituna võõrvõimude vang, mõjutati andma
allkirju kõigile ebaseaduslikele dokumentidele... Uue marionetliku
valitsuse ülesandeks sai demokraatliku riigi hävitamine.
Algas massiline terror, mis suunati eesti rahva harituma ja
algatusvõimelisema osa vastu. Juulis 1940 deporteeriti Venemaale
Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja president
Konstantin Päts.
Repressioonide ohvrina hukkus 10 riigipead, sh. K. Päts, 68
Eesti Vabariigi viimase Riigikogu liiget, kellest 36 lasti maha,
repressioonidest pääses vaid 3. 14. juuni 1941 massilise küüdistamisel
viidi vägivaldselt Siberisse Novosibirski ja Kirovi
piirkonda ebainimlikesse tingimustesse surema tuhanded
Eesti pered, sh imikud, vanurid ja lapseootel naised. Plaaniliselt
pidi küüditatama üle 14 tuhande inimese, tegelikult suudeti
aga ära viia enam kui 9 tuhat. Kolme kuu jooksul, 1941
juunist kuni augustini represseeriti Eestis enam kui 52 tuhat
inimest. 22. juunil alanud sõjaga viidi Eestist sõja ettekäändel
ära 33 tuhat (36 tuhat) meest. Genfi konventsioon nimetab
seda vägivaldset meeste ümberpaigutamist raskeks rikkumiseks
ja sõjakuriteoks. Mobiliseeritud mehi koheldi kui vange,
esimese aasta jooksul hukkus nende hulgast enam kui 10 tuhat
meest. Eestis mõrvati aga esimese Nõukogude aasta jooksul
2446 inimest.
1941. aastal, sõja algul, uskusid paljud Eesti omariikluse
taastamise võimalusse. Seepärast läksid paljud suvesõjas vastupanuvõitlejad
vabatahtlikena Saksa armeesse idarindele,
aitamaks kaasa vihatud Eestilt vabaduse võtnud kommunistliku
riigi purustamisele ning Venemaale viidud Eestoi kodanike
vabastamisele. Usuti ka 14. augustil 1941 Atlandi hartas kinnitatud
lubadust, et pärast sõja lõppemist taastatakse kõigis
okupeeritud riikides vabadus...
***
1