29. juuli, 2008, Pärnu David Oistrakh Festival, July 18 – 29 2008 ...

tustus “Üks päev Ivan Denissovitši elus”. Arnold Susil oli kohe selge,
et mees on sama suurtükiväelane. Ta saatis Moskvasse Kirjanike
Liitu kirja ja sellele tuligi kohe vaimustunud vastus.
Isegi KBG ei märganud midagi
Samal suvel sõitis kirjanik koos abikaasaga Eestisse Susile külla. Siis
avaldaski ta plaani kirjutada “Gulagi arhipelaag”. Et asjast ikka asja
saaks, tahtis kirjanik muretseda Eestisse rahuliku elamise ja siin paar
talve tööd teha.
Parim asukoht oli Tartust tosin kilomeetrit põhjas, Vasulas asuv
Kopli-Märdi talu. Amme jõe äärne talu kuulus aiandusprofessor
Jaan Pordi lesele Martale. Susidel ei olnud pärast naasmist kusagil
elada ning vana tuttavana aitas Port leida ulualust.
Vasulas käis ka toona Tartus, Heli Susi vennanaise Herta juures
peatunud Aleksandr Solženitsõn, kellele see varjuline kant meeldis.
1965. aasta sügisest kuni järgmise kevadeni sai Kopli-Märdi
talust kirjaniku elupaik. Solženitsõnil oli kaasas mahukas käsikiri,
mida ta hakkas kirjutusmasinal puhtalt ümber lööma.
Varjamine oli täielik. Kirjaniku elukohast teadsid vaid vähesed
usaldusväärsed inimesed. Solženitsõn kirjutas endale märkmiku eestikeelseid
fraase täis ning õppis neid rääkima. Talvel käis ta Vasula
kauplusest leiba ostmas. Teisi toiduaineid tõi Solženitsõnile toona
konservatooriumis töötanud Heli Susi. “Käisin Vasulas suuskadel.
Tuul puhus kohe jäljed ära ning keegi saanudki aru,” naerab ta. Etteruttavalt
tuleb mainida, et ei aastatel 1965–66 ega ka järgmisel talvel
ei saanud ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee asjast mingit aimu.
Originaalkäsikirja varjati eriti hoolikalt
Kaks töötalve olid kirjamehele viljakad. Ise tunnistas Solženitsõn
toona, et kirjutab Eestis rohkem kui Moskvas. Päevanorm oli vähemalt
40 masinakirja lehekülge. Mahukas “Gulagi arhipelaag” sai
valmis 1967. aastal.
Järgmisel suvel käis Aleksandr Solženitsõn Tallinnas Arnold Susi
ning ka Georg Tenno haual. Viimasest on arhipelaagi-raamatus peatükk
alapealkirjaga “Põgenik”.
(Allar Viivik, Õhtuleht, august 2008)
Arnold Susi polnud oma loomult ei poliitik, riigimees ega kangelaslik
võitleja. Selleks oli ta pilk liiga avar. Ta nägi liiga hästi läbi poliitikuametiga
kaasnevaid, inimlikust küündimatusest ja eba-aatelistest
ahvatlustest johtuvaid ohte aususele ja inimväärikusele. Juba Vabadussõjas
oli ta vapruse ja eneseohverduse kõrval kohanud omakasupüüdlikkust
ja närusustki. Mõistes nende nähtuste paratamatust
igas inimkoosluses, eriti äärmuslikes olukordades, ei armastanud ta
neist kogemustest rääkida. Ta väljendas end umbes nii: «Kõige tähtsam
on, et Vabadussõjas kogu rahva tohutu pingutusega loodi Eesti
riik. Inimeses peituvad loomupärased pahed, mis sealjuures vahel
välja lõid, on saavutatust tühisemad ja saavutatu suurust pole vaja
pahupoole esiletoomisega pisendada.»
Seega, 1944. aasta septembris toimus Eesti taasokupeerimine
N. Liidu poolt, see oli uue terrori algus, hoolimata sõja kestmisest
Lääne-Euroopas. Jätkusid uued vangistused, kodumaalt
inimeste äraviimised sunnitöö- ja vangilaagritesse.
Toimus muusika- ja kunstiinimeste massiline põgenemine
1944. a. sügisel Rootsi, Saksamaale, USA-sse, Kanadasse,
Austraaliasse – uue „punase“ terrori kartuses, mis tõepoolest
taas käivitus alates 1944. aasta septembrist. Uuel asukohamaal
Lääne-Euroopas, Skandinaavias, USA-s, Kanadas
ja Austraalias ei suutnud põgenikest kunstirahva enamus
enam oma muusikuerialal läbi lüüa, ja nende professionaalne
karjäär oli üldreeglina lõppenud.
2