Aedniku aasta (Karel Chapek)

ehitusega nagu teiegi kõik, siis ei jää tal muud üle kui näidata, mis ta suudab:
balansseerida ühe jala varbail seistes, hõljuda nagu keiserliku teatri baleriin, ajada jalad
nelja meetri laiuselt harki, astuda kergelt nagu liblikas või linavästrik, mahtuda ruuttolli
suurusele maa-alale, pidada tasakaalu, hoolimata kõigist kaldu asetatud kehade kohta
käivatest seadustest, ulatada igale poole ja mitte midagi riivata ning sealjuures püüda
säilitada veel täielik eneseväärikus, et inimesed ta üle naerma ei hakkaks.
Muide, pealiskaudsel pilgul, eemalt vaadates ei näe te aednikust muud kui tagumikku;
kõik muu nagu pea, käed ja jalad on lihtsalt viimase all.
*
Tänan küsimast, sedagi on pööraselt palju: nartsissid, hüatsindid ja siniliiliad,
sarvkannikesed ja meelespead, kivirikud, kevadikud ja hanerohud ja kaljukressid ja
nurmenukud ja varane kanarbik, aga mis kõik hakkab veel õitsema homme või ülehomme
- vaataja imesta!
*
Iseendastki mõista, et imestada oskab igaüks. "Ah, kui kaunis lilla õieke!" hüüatab
asjasse pühendamatu, mispeale aednik tähendab pisut sovunult: "See on ju Petrocallis
pyrenaical" Sest aednikul on suur nõrkus nimede vastu; lill ilma nimeta on - kui
väljenduda Platoni sõnadega - lill ilma metafüüsilise ideeta; ühesõnaga, tal pole siis õiget
ja täisväärtuslikku reaalsust. Nimeta lill on umbrohi; ladinakeelse nimega lill on tõstetud
nii-ütelda kutselisele tasemele. Kui teie peenral kasvab nõges, siis pistke ta juurde
nimetahvlike "Urtica dioica", ja te hakkate teda austama; kobestate isegi pinnast tema
ümber ja väetate teda tšiili salpeetriga. Kui teil läheb jutuks aednikuga, siis küsige talt
alati: "Mis on selle roosi nimi?" - "See on Burmeester van Tholle," vastab aednik
meelitatult, "seal aga on Madame Claire Mordier." Ja ta mõtleb seejuures teist
lugupidavalt, et olete viisakas ja haritud inimene. Ärge ainult ise nimedega hasarti
sattuge, ärge öelge näiteks: "Siin õitseb teil suurepärane Arabis", sest aednik võib teie
peale pahandades põrutada: "Mis asja, see on ju Schievereckia BornmülleriW" Sisuliselt
on see peaaegu üks ja seesama, kuid nimi on nimi. Meie, aednikud, peame head nime au
sees. Sellepärast me ei salligi lapsi ja rästaid, sest nad tallavad mulda pistetud
nimetahvlikesed maha ja ajavad segi. Siis võib meiega juhtuda, et ütleme üllatunult:
"Vaadake, see kuldnõreti õitseb täitsa nagu alpi jänesekäpp - küllap on mõni kohalik
erivorm; aga ometi on ta kuldnõreti, sest siinsamas on ju mu enda pandud nimetahvel."
PÜHA
...Kuid ma ei kavatse kohe meelega ülistada töö pühadust, vaid eraomandi pühadust; ja
kui just ei saja vihma, siis kavatsen ma seda pühitseda kükakil olles ja ütlen: "Oot-oot,
ma riputan sulle tsipake turvast ümber, aga seal lõikan selle võrse ära. Sina tahaksid vist
sügavamale mulla sisse saada, eks ole?" Ja kübirohi ütleb, et tahab küll, ning ma istutan
ta sügavamale mulle sisse. Sest see on minu maa, väetatud higi ja verega, ja seda sõna
otseses mõttes. Kui inimene lõikab oksakest või võrset, võib ta peaaegu alati lõigata ka
sõrme, sest sõrm on ju samuti ainult oksake või võrse. Inimene, kellel on aed, muutub
vältimatult eraomanikuks - nii et tal ei kasva mitte roos, vaid tema roos; nii et ta ei näe