Aedniku aasta (Karel Chapek)

"Lase nüüd minul..." mangub teine perekonnaliige.
"Veel tsipake," nõuab oma õigust aednik ja sõidab jälle ringi, ragistades ja rohtu niites,
nii et libled lendavad. See on esimene, pidulik niitmine.
"Kuule," kõnetab aednik mõne aja möödudes teist perekonnaliiget, "kas sa ei tahaks
masinat võtta ja muru ära niita? See on väga huvitav töö."
"On küll," vastab too teine ükskõikselt, "aga mul pole täna põrmugi aega."
*
Heinaaeg, nagu teame, on tavaliselt äikesevihmade periood. Juba mitu päeva on tunda
taevas ja maa peal äikese tulekut: päike on kõrvetav ja kuidagi vastik, mullapind
praguneb ja koerad haisevad. Põllumees vaatab murelikult laotusse ja tähendab, et sätib
sajule. Seejärel kogunevad nõndanimetatud kurjakuulutavad pilved ja tõuseb metsik tuul,
mis kihutab üles tolmu, kübaraid ja ärarebitud lehti. Aednik tormab juuste lehvides aeda,
kuid hoopiski mitte selleks, et romantilise luuletajana trotsida loodusjõudude möllu, vaid
selleks, et kinni siduda kõik, mis laperdab tuule käes, et tuua ära tööriistad ja aiapingid ja
üleüldse võtta tarvitusele abinõud loodusõnnetuse vastu. See aeg, kui ta asjatult üritab
siduda kukekannuste värsi, langevad esimesed suured ja kuumad piisad, lüües tal hetkeks
hinge kinni, ja siis käib kärgatus! ja kõuemürinale järgneb ränk valing. Aednik põgeneb
varju alla ja jälgib raske südamega, kuidas aed viskleb paduvihma ja tuuleiilide käes.
Kõige hullemal silmapilgul kargab ta välja, nagu mees uppuvat last päästma, et
mahamurtud liiliat üles siduda. Issand jumal, küll valab! Ja sekka hakkab krõbinal
langema raheteri, nad karglevad maapinnalt üles ja sogase vee ojad pühivad nad ära.