Aedniku aasta (Karel Chapek)

Niisiis on aednik aprillikuus inimene, kes käib, närbuv istik näpus, kakskümmend korda
oma aia läbi, otsides jalatäit maad, kus veel midagi ei kasva. "Ei, siia ei lähe," toriseb ta
tasa, "siin on neetud krüsanteemid; siin aga lämmataks floks ta ära, seal jälle on tõrvalill,
tont teda võtku! Hm, siia on roninud kellukad, seal, selle kirikakra kõrval pole samuti
ruumi - kuhu ma küll panen? Oot-oot, siia! - Ei, siin on juba käoking; või siia -kuid siin
on maranad. Sinna sobiks küll, aga see koht on tradeskantsiaid täis; aga sinna - mis mul
sinna on pandud? Seda tahaksin ma hea meelega teada. Ahaa, siin ongi tsipake ruumi.
Oota, taimeke, kohe panen su paika. Näed, nii, ja kasva siin issanda rahus."
Kuid kahe päeva pärast märkab aednik, et on teise istutanud otse tõusvate punaste
kuningakeppide vahele.
*
Aedniku tõugu inimene on tekkinud kindlasti kultuuri mõjul, aga mitte loodusliku arengu
tulemusena. Kui ta oleks tekkinud looduslikul teel, siis näeks ta teistsugune välja; jalad
oleksid tal nagu põrnikal, nii et ta ei tarvitseks kükki laskuda, ja tiivad oleksid tal esiteks
ilu pärast ja teiseks sellepärast, et ta võiks lennelda oma peenarde kohal. Kes seda ise
pole kogenud, sellel pole aimugi, kuivõrd on jalad inimesele tülinaks, kui neid kuhugi
asetada pole; kui ülearu pikad nad on, kui neid tuleb istmiku alla kerida, et sõrmega
mullas urgitseda; kui võimatult lühikesed nad on, kui peate astuma üle peenra, ilma et
tallaksite seejuures maha jaanikakrapuhmast või võsuvaid kurekelli. Või tal peaks olema
võimalus riputada end kuhugi köiega ning kiikuda oma taimede kohal; või tal peaks
olema neli kätt ja peale selle pea ja müts ja muud ei midagi; või siis jäsemed, mida võib
välja tõmmata nagu fotoaparaadi jalgu. Aga et aednik on väliselt samasuguse ebatäiusliku