Aedniku aasta (Karel Chapek)

- et ka oma esikust ei saa ta teha troopilist põlismetsa, sest hoolimata tema haledaist
palveist ning sõimust ei taha naisvägi sellest teadagi, et seal pakaseilmaga aknaid lahti ei
tehta.
Siis viib aednikust inimene oma aarded keldrisse, kus - nagu ta end lohutab - nad
vähemalt ära ei külmu, kuid kevadel, sonkides väljas soojas mullas, unustab ta nad
sootumaks. Seesinane kogemus ei sega tal küll mingil määral järgmises detsembris
üritada uute lillepottide abil oma korterit talveaiaks muuta. Selles võite näha veelkordset
tõendust, et loodus elab igavesti.
AEDNIKU ELUST
Öeldakse, et roosidel on oma aeg. See on muidugi õige - harilikult ei maksa roose oodata
enne juunit või isegi enne juulit, ja mis puutub nende kasvatamisse, siis kulub kolm
aastat, enne kui saate vähegi korraliku roosipõõsa. Kuid palju õigem oleks öelda, et
tammedel on oma aeg või et kaskedel on oma aeg. Ma istutasin mõned kased ja ütlesin:
"Siia kasvab kasesalu, aga seal, selles nurgas, seisab varsti võimas sajaaastane tamm." Ja
istutasin ka väikese tamme. Nüüd on juba kaks aastat möödas, aga ikka veel ei ole
võimsat sajaaastast tamme ja kased pole veel sajaaastane kasesalu, kus tantsivad nümfid.
Endastki mõista, ma ootan veel mõne aasta. Meie, aednikud, oleme kõle kannatlikud. Mu
muruplatsil seisab liibanoni seeder, peaaegu niisama pikk kui ma ise. Teaduslike andmete
kohaselt kasvab seeder üle saja meetri pikaks, kusjuures tüve läbimõõt on kuusteist
meetrit. Ohoo, ma tahaksin seda aega ära oodata, millal ta saavutab ettenähtud pikkuse ja
jämeduse. Oleks tõepoolest tore, kui ma elaksin täie tervise juures selle ajani ja võiksin -