Ehitusgeoloogilised uuringud 12.pdf - tud.ttu.ee

1
11 Ehitusgeoloogilised uuringud
Ehitusgeoloogilised uuringud peavad andma:
– võimaluse valida ehitisele soodsamate geoloogiliste tingimustega
asukoht;
– aluse optimaalse vundamendi ja ehitise konstruktsioon valikuks;
– vajalikud andmed konkreetse ehitise geotehniliseks projekteerimiseks;
– soovitusi ehitamise tehnoloogia valikuks ja ehitise kasutamiseks;
Ehitusgeoloogiline (geotehniline) uuring peaks sisaldama peale pinnaseuuringute ka
olemasolevate ehitiste (hooned, sillad, tunnelid, mulded, nõlvad) hindamist ja
ehitusplatsi ning selle lähiümbruse arengulugu.
11.1 Geotehniliste uuringute planeerimine
Geotehniliste uuringute planeerimisel peab arvestama lõppeesmärki so ehitist.
Uuringute planeerimise üldine skeem on esitatud joonisel 11.1.
11.2 Uuringute etapid
Enamikel juhtudel on otstarbekas uuringuid teha etapiviisi. Uuringu etapid on
järgmised:
– eeluuringud;
– põhiuuringud;
– kontrolluuringud ja seire.
11.1.1 Eeluuringud
Eeluuringuga saadavad andmed peaks võimaldama:
– hinnata ehitusplatsi üldist sobivust;
– hinnata ehitiste otstarbekamait paigutist;
– teha otsuseid võimalike vundeerimismeetodite kohta;
– hinnata kavandatud tööde ebasoodsat mõju ümbrusele (naaberhooned,
ehitised, inimtegevus);
– kavandada otstarbekalt põhiuuringut;
Seepärast peaks eeluuring võimaldama anda hinnanguid pinnaseolude kohta:
– pinnase ja kalju tüübid ja nende ladestus;
– põhjavee tase ja poorivee rõhk;
– pinnase ja kalju tugevus- ja jäikusomaduste hinnang;
– pinnase või põhjavee reostus ja korrosiooniohtlikus.
Eeluuringu alusel saab valida võimalikud vundeerimisvariandid ja otsustada, millised
pinnasekihtide omadused on vaja täpsustada nende lõplikuks projekteerimiseks.

2
Joonis 1.11 Geotehniliste uuringute planeerimine
Eeluuringute tegemisel on informatsiooniallikateks:
– ehituskoha visuaalne vaatlus;
– olemasolevad topograafilised plaanid ja kaardid;
– geoloogilised ja ehitusgeoloogilised kaardid ja aruanded;
– ehituskoha läheduses tehtud geotehniliste ja hüdrogeoloogiliste
uuringute aruanded;
– läheduses asuvate ehitiste ja kaeviste uurimine;

3
– kohalike elanike küsitlus.
Kui piisav informatsioon puudub, tuleb rajada mõni puurauk.
11.1.2 Põhiuuringud
Põhiuuringute eesmärk on:
– algandmete hankimine ehitise usaldusväärseks ja ökonoomseks
projekteerimiseks;
– informatsiooni hankimine otstarbeka ehitusmeetodi valikuks;
– ehitustöid komplitseerivate võimalike tegurite selgitamine.
Põhiuuring peab andma usaldusväärsed andmed kõigi pinnasekihtide asendi ja
omaduste kohta, mis on olulised või võivad mõjutada kavandatava ehitise käitumist.
Pinnaseomaduste parameetrid, mis mõjutavad kavandatava ehitise võimet täita tema
käitumise tingimusi, peab kindlaks määrama enne projekteerimise lõppstaadiumi
algust.
Põhiuuringutes kõigi oluliste pinnasekihtide selgitamisel tuleks erilist tähelepanu
pöörata järgmistele geoloogilistele nähtustele ja protsessidele:
– pinnaseprofiil;
– looduslikud või tehislikud süvendid;
– kalju, pinnase või täitematerjali murenemine;
– hüdrogeoloogilised mõjud;
– murrangud, lõhed ja teised rikked;
– roomenähtused pinnase- ja kaljumassiivides;
– punduv ja äkkvajuv pinnas ning kalju;
– jäätmete või tehispinnase esinemine.
Arvesse peab võtma ehituskoha ja selle ümbruse ajalugu.
Põhiuuring peab haarama kõiki pinnasekihte, mis on olulised antud projekti jaoks.
Uuringutel peab kindlaks määrama olemasolevad pinnasevee tasemed
Tuleks kindlaks määrata kõigi põhjavee survet mõjutada võivate veeallikate
ekstreemsed veetasemed.
Ehituskoha läheduses peab kindlaks määrama iga kuivenduskaevu ja imbkaevu
asukoha ja selle tootlikkuse.
Tavapäraselt koosnevad põhiuuringud kaevistest, puurimistest, välikatsetest ja
laboratoorsetest teimidest. Uuringupunktide vahekauguse ja sügavuse peab valima
olemasoleva ehitusgeoloogilise informatsiooni (eeluuring), ehitise tüübi ja eeldatava
koormuse alusel. Orienteeruvad suurused on toodud standardis EVS-EN 1997-2.
Järgmisi uuringupunktide vahekaugusi peaks kasutama juhendmaterjalina:
– kõrg- ja tööstusehitiste jaoks uuringupunktide võrk sammuga 15 kuni 40 m;
– suure pindalaga ehitiste jaoks võrk sammuga kuni 60 m;
– liiniehitiste (teed, raudteed, kanalid, torustikud, kaitsetammid, tunnelid,
tugiseinad) jaoks samm 20 kuni 200 m;

4
– eriehitiste (sillad, korstnad, masinavundamendid) jaoks kaks kuni kuus
uuringupunkti iga vundamendi jaoks;
– tammide ja paisude jaoks piki vertikaallõiget vahekaugusega 25 kuni 75 m.
Uurimissügavuse z a valikul peaks juhenduma järgnevatest väärtustest (lähtetasand on
ehitise vundamendi, ehitise osa või ehitussüvendi sügavaim punkt). Mitmesuguste z a
väärtuste puhul peaks neist kasutama suurimat.
Väga suurte ja eriti keerukate ehitiste puhul peaks mõni uurimispunkt ulatuma
sügavamale
Ebasoodsates geoloogilistes tingimustes, kus nõrgad või palju kokkusurutavad kihid
asuvad tugevamate kihtide all, peaks alati valima suurema uurimissügavuse.
Kõrghoonete ja insenerrajatiste peaks kasutama suuremat järgnevatest tingimustest
(vt joonis 11.2 a):
– z a ≥ 6 m
– z a ≥ 3,0b F
kus b F on vundamendi väiksema külje pikkus.
Plaatvundamendi ja paljude vundamentidega mille mõjud sügavamates kihtides
liituvad üksteisega:
z a ≥ 1,5⋅b B
kus b B on ehitise väiksem külg (vt joonis 11.2 b)
Mullete ja kaevandite puhul peaks kasutama suuremat väärtust järgnevatest (vt
joonis 11.3)
a) mulded:
– 0,8h < z a < 1,2h
– z a ≥ 6 m
kus h on mulde kõrgus.
a) vundament b) ehitis
Joonis 11.2 – Kõrghooned ja insenerrajatised

5
b) kaevandid
– z a ≥ 2,0 m
– z a ≥ 0,4 h
kus h on mulde kõrgus või kaevandi sügavus.
a) mulle b) kaevand
Joonis 11.3 Mulded ja kaevandid
Joonehitiste jaoks peaks kasutama järgnevatest tingimustest suurimat (vt joonis
11.4):
a) maantee b) kraav
Joonis 11.4 Joonehitised
a) maanted ja lennuväljad:
z a ≥ 2 m allapoole eeldatavat täidendi põhja
b) Kraavide ja torujuhtmete jaoks suurem väärtus järgnevast:
- z a ≥ 2 m allapoole kaevatud tasandit;
- z a ≥ 1,5b Ah
kus b Ah on kaevandi laius.
c) Kus vajalik, peaks järgima soovitusi mullete ja kaevandite jaoks.
Väikesed tunnelid ja õõned (vt joonis 11.5)
b Ab < z a < 2,0b Ab
kus b Ab on kaevandi laius.

6
Joonis 11.5 Tunnelid ja õõned
Ehitussüvendid (vt joonis 11.6)
a) kus piesomeetriline pind ja pinnaseveetase on allpool süvendi põhja, peaks
kasutama alljärgnevatest tingimustest suurimat väärtust:
- z a ≥ 0,4h
- z a ≥ (t +2,0) m
kus:
t on toestuse sügavus allapoole süvendi põhja; ja
h on süvendi sügavus.
b) kus piesomeetriline pind ja pinnaseveetase on süvendi põhjast kõrgemal, peaks
kasutama alljärgnevatest tingimustest suurimat väärtust:
- z a ≥ (1,0H +2,0) m
- z a ≥ (t +2,0) m
kus:
H on pinnaseveetaseme kõrgus süvendi põhjast; ja
t on toestuse sügavus allapoole süvendi põhja.
Kui selles sügavuses ei esine veepidet, siis :
z a ≥ t + 5 m.
1 veetase
Joonis 11.6 Ehitussüvendid

7
Veetõkke rajatiste puhul peaks z a määrama sõltuvalt vee paisutustasemest,
hüdrogeoloogilistest tingimustest ja ehitusmeetodist.
(12) Veetõkke ekraani jaoks (vt joonis 11.7)
– z a ≥ 2 m allapoole veepideme pinda.
Joonis 11.7 – Veetõkke ekraan
Vaiade puhul (vt joonis 11.8) peaks arvestama kolme järgmist tingimust:
– z a ≥ 1,0b g
– z a ≥ 5,0 m
– z a ≥ 3D F
–
kus
D F on vaia põhja läbimõõt; ja
B g on vaiagrupist vaiapõhja tasapinnas moodustuva ristkülikulise vundamendi
väiksem külg,

8
Joonis 11.8 Vaiagrupp
11.1.3 Kontrolluuringud
Kontrolluringud tuleb teha juhul, kui:
– ehituse käigus selgub, et pinnase profiil või kaeviku põhja jääva
pinnase liik ning omadused erinevad esialgse uuringuga määratutest;
– põhjavee tase on esialgsega määratust kõrgemal;
– ehitise käitumine ei vasta prognoositule – paigutised ja
deformatsioonid on suuremad.
11.3 Uuringute kavandamine
Ehitusgeoloogilisi uuringuid teevad tavaliselt selleks spetsialiseerunud firmad.
Tellimuse uuringuks teevad ehitise tellija, ehitusprojekti juhtimis- või
projekteerimisfirmad. Eeluuringu tellimise võivad teha kõik eeltoodud arvestades
punktis 11.1.1 märgitud nõudeid. Põhiuuringute tellimisel aga peaks tingimata
osalema ehitise projekteerija. Soovitav on seejuures ka uurimisfirma osalemine.
Tellimuses peaks olema toodud võimalikult konkreetselt ja ükskasjalikult vajalikud
tööd, näiteks puuraukude ning muude uurimispunktide hulk ja asend, vajalikud
pinnase omaduste parameetrite suurused ja nende määramise meetodid. Erinevate
meetoditega määratud pinnase omaduste arvväärtused võivad olla erinevad ning igal
juhul on need erineva usaldusväärsusega. Erinevad projekteerimisel kasutatavad
arvutusmeetodid eeldavad just neile meetoditele vajalikke parameetreid. Järjest
rohkem on projekteerijate käsutuses varasemast täiuslikemaid arvutusmeetodeid,
näiteks cam-clay mudelil põhinevaid. Need meetodid nõuvad teistsuguseid pinnase

omaduste parameetreid, kui tavapärased mahukaal, filtratsioonimoodul,
deformatsioonimoodul, sisehõõrdenurk ja nidusus. Ainult ehitist või rajatist
projekteeriv insener saab otsustada millised arvutusmudelid on antud konkreetsel
juhul otstarbekad ja milliseid pinnase parameetreid on vajalikud.
Halb praktika on püüdlus võimalikult odava geotehnilise uuringu saamiseks. Tuleb
arvestada, et ehitise maksumus on pöördvõrdeline uuringu maksumusega. Puudulik
uuringute maht võib põhjustada ühest küljest olulisi täiendavaid kulutusi ehitise
kasutamise ajal (vundamendi või ehitise tugevdamine ülemääraste vajumite
tõkestamiseks, ettenägematu kõrge põhjavee taseme mõju vältimine). Teisalt võib
liigse varuga määratud pinnase omaduste näitarvud põhjustada ülemäära suuri
vundamendi mõõtmeid või hoopis antud tingimustes asjatult oluliselt kallima
vundamendi kasutamist (näiteks vaivundamenti tavalise jaotusvundamendi asemel).
Puudulik uuring võib põhjustada ehitustööde kestuse pikenemist Uuringust erineva
pinnase ilmnemine ehituse käigus, prognoositust kõrgem põhjavee tase või suurem
poorivee surve, survelise põhjavee esinemine, uuringutega avastamata vanad
vundamendid, torud ja tunnelid, prognoositust väiksem vaia kandevõime võivad olla
ehitusaja olulise pikenemise põhjused.
Eestis levinud praktikas ei kasutada eeluuringuid. Sisuliselt uurimisfirmad teevad
eeluuringu kohased tööd – arhiiviandmete kasutamine, ehituskoha ülevaatus jne.
põhiuuringute koosseisus. Kuid neid tulemusi eraldi ei vormistata ja seega ei ole need
vundamenti projekteerivale insenerile kättesaadavad põhiuuringute sisu
kavandamiseks. Põhiuuringute kava so väliuuringute mahu ja koosseisu, pinnase
omaduste määramise meetodid ja omaduste arvnäitajate iseloomu määrab tegelikult
uurija ja seega kirjutab ka ette kasutatava arvutusmudeli. Levinud tava kohaselt
tellitakse pinnaseuuring väga üldsõnaliselt. Näiteks „Teha n objektil aadressil ......
ehitusgeoloogiline uuring neljakordse elamu jaoks ja anda hinnang soovitava
vundamendi tüübi kasutamiseks“. Taolise tellimuse korral teebki uuringu kava
uurimisfirma, see tähendab otsustab kui palju uuringupunkte (puurauke, šurfe,
penetreerimisi) tuleb teha, milliseid pinnase omadusi tuleb määrata ja milliste
metoditega seda teha. Vähempakkumise süsteem tingib, et pakutakse võimalikult
lihtsad ja väikseima mahuga tööd. Vastasel juhul jäädakse lihtsalt tööst ilma. Töö
tulemust ei oska aga tellija, kellel ei ole erialast haridust, hinnata. Eriti kummaline on
tava küsida uurija soovitust vundamendi tüübi kohta. Uurijad on enamikus geoloogia
alase haridusega, kellel on ainult väga pealiskaudsed teadmised vundamentide
projekteerimisest ja kes ei ole praktiliselt ühtegi vundamenti projekteerinud. Nende
esitatud arvamust võtavad tellijad ning arhitektid kui absoluutset tõde. Ka väiksemate
teadmiste ja kogemustega insenerid juhinduvad nendest ega vaevu otsima
õkonoomsemaid ja töökindlamaid alternatiivseid lahendusi.
Pinnasemehaanika ja geotehnika rahvusvahelise ühingu (ISSMGE) tehniline komitee
TC23 on teinud küsitluse, mille üheks osaks oli küsimus geotehniliste uuringute
kavandamisest. 67% vastajatest arvasid, et uuringu kava teeb uurimisfirma ja 45%
arvasid, et tavaliselt teeb selle projekteerija. Erandiks olid vastused Iirimaalt ja Suur-
Britanniast. Iirimaal näiteks arvas 67%, et uuringu kava teeb projekteerija. Vaadeldes
eraldi uurijate ja projekteerijate vastuseid selgub, et 83% uurijatest ja 67%
projekteerijatest arvab, et uuringu kava koostamine on nende töö. Teisest küljest 25%
uurijatest ja 53 % projekteerijatest arvab, et uuringu kava koostamine ei ole nende
ülesanne. Samalaadse küsitluse tulemused Jaapanis on esitatud joonisel 11.9. Jaapanis
tehtud uurimuses küsiti nii olemasoleva praktika kui ka eelistatava ideaalse olukorra
kohta.
9

10
Käesolev praktika
Muud
2%
Ideaalne variant
Klient (Tellija)
4%
Muud
2%
Projekteerija
25%
Klient (Tellija)
41%
Uurija
32%
Uurija
31%
Projekteerija
61%
Joonis 11.9 Kes teeb uuringu kavandi?
11.4 Uuringute välitööd
Välitöödeks on puurimine või kaevandite (šurfid ja kraavid) tegemine,
penetreerimine (suru-, löök- ja keerdpenetreerimine), välikatsed otseselt pinnase
omaduste määramiseks (koormusplaatkatse, tiivikkatse, pressiomeeterkatse, vaia
proovikoormamine, veejuhtivuse määramine).
Kaevandite eeliseks on võimalus otseselt vaadelda pinnasekihte, samuti võtta hea
kvaliteediga pinnaseproove laboriteimideks. Puuduseks on suhteliselt väike uurimise
sügavus ja suur maksumus. Puurimisega on võimalik uurida pinnasekihte praktiliselt
mistahes sügavuseni. Pinnasekihtide piiride määramise täpsus on väiksem kui
kaevandite puhul. Rikkumata struktuuriga monoliitproovide võtmine puuraugust on
raskem ja mõnede pinnaseliikide puhul nagu veeküllastatud liivad, möllid ja rohkesti
jämepurdu sisaldavad pinnased väga keerukas. Uuringutel kasutatakse mitmesuguseid
puurimise liike – löök-, keerd-, vibro- või südamikpuurimist. Puurimise liik sõltub
peaasjalikult pinnaseliigist.
Pinnase laboratoorseks katsetamiseks võetakse kaevandist või puuraugust proovid.
Proovi võtmiseks kasutatav proovel peab tagama laboris määratava omaduse
arvväärtuse usaldusväärse suuruse. Seetõttu peaksid proovlid vastama teatud
nõuetele.Olenevalt pinnaseliigist ja pinnase omadustest, mida tahetakse määrata, tuleb
valida sobiv proovli tüüp.
Peamised proovlite tüübid on järgmised:
– avatud toruga löökidega süvistatav paksuseinaline proovel;
– avatud toruga surutav õhukeseseinaline proovel;
– surutav kolbproovel.
Avatud toruga löökidega süvistatav proovel (joonis 11.10) on üks vanemaid.
Laialdaselt on kasutusel Ameerikas. Eestis ei ole kasutatud. Peale pinnaseproovi
saamise kasutatakse penetreerimiseks (standartne penetratsioonikatse, standard
penetration test STP), kusjuures mõõdetakse löökide arvu 30 cm süvistamiseks.
Saadavad proovid on rikutud struktuuriga, mis võimaldavad siiski igasuguste pinnaste
liigitamist.

11
Joonis 11.10 Avatud toruga löökidega süvistatav proovel (SPT)
Parema kvaliteediga pinnaseproove on võimalik saada õhukeseseinaliste proovlitega
ja eriti kolbproovlitega (joonis 11.11 ja 11.12). Üldtunnustatult on võimalik piisava
kvaliteediga proove savipinnaste jäikuse ja tugevuse määramiseks saada ainult
õhukeseseinaliste kolbproovlitega. Eesti uurimisfirmadel sellised proovlid puuduvad
ja sellega ka reaalselt võimalused savipinnaste jäikuse ja tugevuse usaldusväärsete
parameetrite määramiseks. Õhukeseseinalised proovlid ei ole kasutatavad kruusa ja
kive sisaldavast pinnasest proovide võtmiseks.
Proovlite kvaliteeti hinnatakse
– pindalateguriga
– siselõtku teguriga
– lõikenurgaga
Pindalategur – väljatõrjutud pinnase mahu ja proovi mahu suhe.
2 2
d 2 − d1
Ca
=
2
d1
d 1 – otsaku siseläbimõõt
d 2 – otsaku välisläbimõõt (joonis 11.13)
Paksuseinalisel proovlil üle 15%, õhukeseseinalisel alla 15%. Ideaalseks loetakse
pindalategurit 10%, kuid ka proovlid pindala teguriga 20% tagavad sageli piisavalt
kvaliteetsete proovide võtmise.

12
Joonis 11.11 Avatud toruga õhukeseseinaliste proovlite vanemad tüübid
Joonis 11.12 Erinevad proovlite tüübid
Siselõtku tegur
d3
− d
β =
d
1
d 3 – siseläbimõõt
1

13
See peaks olema piisavalt suur, et lubada piiratud laienemist proovil ja küllalt väike,
et vältida ülemäärast paisumist. lühikesel proovlil peaks siselõtkutegur olema piirides
0 – 0,5 % ja pikal proovlil 0,75 – 1,5 %.
Joonis 11.13 Proovli mõõtmete
tähised
Peale eeltoodute on kasutusel veel erinevaid proovlite tüüpe. Näiteks pinnase
fooliumiga kattev Rootsi proovel (joonis 11.14). Proovi hoidmiseks proovli
väljatõstmisel on kasutatud õhukestest lehtvedrudest lukustusega proovleid. Selline
lukustus soodustab aga pinnase struktuuri rikkumist.
Joonis 11.14 Fooliumiga Rootsi proovel
Kaevandite ja puuraukude kõrval kasutatakse pinnasekihtide piiride täpsustamiseks ja
ka pinnaste omaduste hindamiseks mitmesuguseid penetreerimismeetodeid.
Välitöödel kasutatakse järgmisi penetromeetrite liike
– Surupenetromeeter (cone penetration test CPT) ja piesokoonuskatse
(CPTU).

14
– Löökpenetromeeterkatse (dynamic probing DP)
– Keerdpenetratsioonikatse (weight sounding test WST).
– Standardne penetratsioonikatse (standard penetration test SPT)
Surupenetreerimine CPT ja CPTU.
Joonis 11.15 Elektrilise surupenetromeetri otsak
Pinnasesse püsiva kiirusega (2 mm/s) surutav standardse koonilise otsikuga varras.
Otsiku läbimõõt 35,7 mm, pindala 1000 mm 2 , koonuse tipunurk 60°. Mõõdetakse
surumiseks vajalikku jõudu, hõõrdehülsi abil hõõrdetakistust, piesokoonusel ka
pooriveerõhku. Avaldatakse koonustakistus: q c – jõud jagatud otsaku pinnale, kohalik
erikülghõõre f c – mõõdetud hülsile mõjuv hõõrdejõud jagatud hülsi külgpindalaga.
Surupenetromeetrid on küll mitmesuguse konstruktsiooniga, kuid mõõtmed ja
katsemetoodika on kõikjal samasugune. Seepärast on kogutud rohkesti võrdlevat
materjali, mis võimaldab surupenetreerimise andmeid kasutada pinnaseprofiili
määramise kõrval ka pinnase tugevus- ja jäikusparameetri hindamiseks. Eriti allpool
põhjavee taset asetsevate liivpinnaste puhul on see valdavaks võimaluseks.
Jõudu mõõdetakse mehaanilise dünamomeetriga (joonis 11.16) või elektriliselt (joonis
11.15)

15
Joonis 11.16 Hollandi penetromeeter ja hõõrdehülsiga
penetromeeter
Löökpenetreerimine (dynamic probing DP).
Löökpenetreerimisel süvistatakse koonus löökidega (joonis 11.17)
Joonis 11.17 Löökpenetromeetri otsik

16
Penetratsioonitakistust mõõdetakse löökide arvuga kindlaks määratud pikkusega
süvistamiseks pinnasesse. Tähistatakse N 10 või N 20 – löökide arv 10 või 20 cm
süvistamiseks.
Erinevalt surupenetromeetrist ei ole löökpenetromeetrid kõikjal ühesugused.
Peamiselt rammimiseadme kaalu ja koonuse mõõtmete poolest erinevad seadmed on
järgmised:
– kerge löökpenetratsioon (DPL);
– keskmine löökpenetratsioon (DPM);
– raske löökpenetratsioon (DPH);
– väga raske löökpenetratsioon (DPSH-A);
– väga raske löökpenetratsioon (DPSH-B).
Nende penetromeetrite mõõtmed ja massid on standardiseeritud EN ISO 22476 – 2.
Eeltoodute kõrval kasutatakse ka nendest mõningal määral erinevaid seadmeid.
Joonisel 11.18 on toodud Rootsis (ka Eestis) kasutatavad löökpenetromeetri HfA
otsikud
Joonis 11.18 Rootsis kasutatava löökpenetromeetri HfA
otsikute ja varraste mõõtmed
Löökpenetreerimisega on võimalik läbida oluliselt tugavamaid pinnasekihte
surupenetreerimisega. Kasutatakse koos puurimisandmetega peamiselt erinevate
pinnasekihtide piiride määramiseks. Koos teiste in situ katsete tulemustega on
võimalik teatud pinnaste kokkusurutavuse ja tugevuse hindamine.
Löökide arvu N 10 või N 20 kõrval interpreteeritakse katsetulemusi otsaku eritakistuse r d
või dünaamilise takistuse q d kaudu. Need arvutatakse valemitega
mgh
m
r d
= qd
= rd
Ae m + m′
kus
m vasara mass, kg;
g raskuskiirendus, N/kg;
h vasara langemiskõrgus, m;

17
A koonuse aluse pindala, m 2 ;
E keskmine penetratsioon m-tes löögi kohta;
m′ jatkatud varraste, alasi ja juhikute mass, kg.
Keerdpenetratsioonikatse (weight sounding test WST)
Keerdpenetromeetri osad on kruvikujuline otsak (joonis 11.19), vardad, raskused ja
käepide või pööramisseade. Nõrgas pinnases, kui takistus on vähem kui 1 kN,
kasutatakse keerdpenetratsiooni surupenetratsioonina. Kui sellise koormuse juures
otsak ei süvistu keeratakse otsak pinnasesse ja registreeritakse poolpöörete arv 20 cm
süvistamiseks.
Joonis 11.19 Keerdpenetromeetri otsak
Keerdpenetromeetri läbitavus on hea isegi kõvas savis ja tihedas liivas. Penetromeeter
on kasutatav kitsastes tingimustes, kus suru- või löökpenetromeetrit ei ole võimalik
kasutada. Katsetega selgitatud korrelatiivsete seoste korral on võimalik
keerdpetratsiooniga hinnata pinnase tugevus- ja jäikusparameetreid.
Peamiste välikatset kasutatavus on toodud tabelis 11.1. Lisaks eeltoodud katsetele on
tabelis vaadeldud ka tiivikatset (Field vane test FVT), koormusplaatkatset (Plate
loading test PLT) ja pressiomeeterkatset (pressiomeeter test PMT).
Tabelis on kasutatud järgmisi tähiseid:
JP jämedateraline pinnas – kruus, liiv
PP peeneteraline pinnas – möll, savi
1 suur usaldusväärsus
2 keskmine usaldusväärsus
3 väike usaldusväärsus
- ei kasutata

18
Tabel 11.1 Peamiste välikatsete kasutatavus
Omadus CPT, CPTU DP WST STP PMT FVT PLT
JP PP JP PP JP PP JP PP JP PP JP PP JP PP
Pinnase liik 2 2 3 3 - - 2 1 3 3 - - - -
Kihi piirid 1 1 1 2 - 2 2 2 3 3 - - - -
Veesisaldus - - - - - - 2 2 - .- - - - -
Pl. piirid - - - - - - - 2 - - - - - -
Mahukaal 2 2 2 - - - 2 2 - - - - - -
Tugevus 2 1 2 3 2 - 2 3 1 1 - 1 1 1
Jäikus 1 2 2 2 2 - 2 2 1 1 - - 1 1
Tabelis 11.2 on toodud välikatsete andmetel tuginevad liiva sisehõõrdenurgad ja
jaotus tiheduse järgi.(Bergdahl U., Ottosson E., Malmborg BS., Plattgrundläggning
(Spread foundation). Stockholm AB Svensk Byggtjänst. 1993.)
CPT
q c
WST
Poolpöörete arv
0,2 m kohta
DP (HfA)
Löökide arv
0,2 m kohta
ϕ
°
Suhteline tihedus
0-2,5 0-10 0-4 19-32 Väga kohev
2,5-5,0 10-30 2-8 32-35 Kohev
5,0-10,0 20-50 6-14 35-37 Kesktihe
10,0-20,0 40-90 10-30 37-40 Tihe
20,0-30,0 90-130 >25 40-42 Väga tihe
Tabelis toodud löökpenetromeetri löökide arv, mis korrigeeritud arvestades varraste
hõõret. Keerdpenetreerimise poolpöörete arvu tuleb mölli puhul jagada 1,3-ga enne
tabeli kasutamist..
11.5 Pinnaseuuringute aruanne
Väliuuringute ja laboriteimide tulemuste alusel koostatakse aruanne. Aruanne peab
sisaldama konkreetse ehitise geotehniliseks projekteerimiseks kogu vajaliku
informatsiooni.
Tavaliselt koosneb uuringu aruanne järgmistest osadest:
1. Sissejuhatus. Sissejuhatuses esitatakse andmed uuringu asukoha ja
kavandatava ehitise kohta, uuringu tellija, uuringu käigus tehtud väli- ja
laboritööd ja nende maht, uuringu aeg ja uuringuga seotud personal.
Uuringus kasutatud varasemate tööde loetelu.
2. Andmed pinnaste kohta. Esinevad pinnasekihid, nende paksused ja üldised
omadused
3. Andmed põhjavee kohta. Põhjavee tase ja võimalikud kõikumised.
Survelise põhjavee olemasolu ja piesomeetrilised rõhud. Andmed
keemilise koostise ja reostatuse kohta, mõju ehitusmaterjalide
korrosioonile.
4. Muu vajalik informatsioon (näiteks uuritaval alal esinevad vanad
vundamendid, tunnelid, torustikud, toimuvad geoloogilised protsessid,
5. Pinnase oluliste parameetrite (nihketugevuse, jäikuse, veejuhtivuse)
määramise meetodid. Kui kasutatakse korrelatsioone nende määramiseks
peab esitama, siis peab need korrelatsioonid ja nende kasutatavuse
dokumenteerima. Parameetrite tuletatud väärtused (või normväärtused).
6. Väli- ja laborikatsete protokollid.

7. Maa-ala plaan uuringupunktide näitamisega. Plaanil peaks olema
kavandatava ehitise kontuur
8. Puuraukude geoloogilised tulbad.
9. Geoloogilised lõiked.
19