Dirigeerimisest - Tagasi

8
Enne Richard Wagnerit seisis dirigent seljaga orkestri poole.
Kuni XVIII sajandini juhatasid oma teoseid peamiselt heliloojad ise. Sümfoonilise muusika
areng, partituuri rikastumine uute tämbrite ja nüanssidega, samuti orkestri järkjärguline
suurenemine tekitas XIX sajandi esimesel poolel vajaduse dirigent-interpreedi järele, kes
oleks pillimehe kohustustest täielikult vaba. Siiani edukalt tegutsenud universaalne
helilooja-pillimees-koorijuht-orkestridirigent pidi muusika komplitseerumise tõttu kitsamalt
spetsialiseeruma. Ometi olid ka edaspidi paljud heliloojad tuntud heade dirigentidena: L.
van Beethoven, H. Berlioz, F. Mendelssohn-Bartholdy, F. Liszt, J. Brahms, R. Strauss, A.
Bruckner, M. Balakirev, P. Tšaikovski, N. Rimski-Korsakov, G. Mahler. Kuulsaid dirigente
(“mitteheliloojad”): H. Bülow, A. Nikisch (XX sajandi teine pool), B. Walter, A. Toscanini,
L. Stokowski, H. von Karajan (XX sajand). (Ivalo, 1963, lk 65).
Dirigeerimist peetakse komplitseerituimaks interpreteerimiskunstiks. Ta nõuab väga
põhjalikku ettevalmistust ja eeldusi. Dirigeerimistehnika on saavutanud väljendusrikkuse
kõrge astme, samal ajal on ta vaid üks tegur dirigenditöö keerukas kompleksis.
Eestis tekkisid esimesed laulu- ja mängukoorid XIX sajandi esimesel poolel. Esimeseks
teadaolevaks laulukooriks tuleb pidada Kanepi kihelkonnakooli koori sakslasest pastori J.
Rothi juhtimisel. Kanepi koori asutamise aega pole täpselt teada, kuid esimesed teated
sellest on pärit 1804. aastast. Sajandi esimesest poolest on teda mõned koorid, kes ka
väljaspool oma kihelkonda tähelepanu äratasid. Nendest kuuluvad vanemate hulka Laius-
Tähkvere laulukoor külakooliõpetaja J. Sommeri juhatusel ja Laiuse kihelkonna koor.
Mõlemad on asutatud sajandi teise aastakümne algul.