Avijõe hoiuala kaitsekorralduskava - Keskkonnaamet

paksukojaline jõekarp olnud ajalooliselt võrdlemisi laia levikuga ja elanud paljudes
vooluveekogudes. Viimastel aastakümnetel on liigi arvukus ja levila oluliselt ahenenud.
Olemasolevates asurkondades täheldatakse viimasel aastakümnel kõrget suremust, seda
esmajoones põuastel aastatel.
Avijõgi elupaigana tundub paksukojalisele jõekarbile hästi sobivat. Tema elusaid isendeid
leiti Avijõelt viimati 1994. a, hiljem on leitud vaid tühje kodasid (H. Timmi avaldamata
andmed). 2009.–2010. a inventuuride käigus paksukojalist jõekarpi Avijõest küll ei leitud,
kuid ekspertide arvates võib seda liiki jões kohati veel leiduda. Natura standardandmebaasi
järgi on liigi kaitsestaatus hea (B) ning Avijõe hoiuala seisukord on liigi kaitse seisukohast
väärtuslik (B).
Putukad
Avijõe hoiuala on küllaltki ulatuslik, kaitsealuste liikide inventuur toimus piirkonnas, mis
algab Separa juurest ca 1 km hoiuala piirist allavoolu ning lõpeb ülesvoolu Lohusuu teeristi
lähistel, samuti jõelõigul (jõeluhal ja kaldakoridoris) Kõveriku lähistel, kus asub Kõveriku
variala.
Inventuuri tulemusena leiti Avijõe hoiuala uuritud piirkondadest kokku 14 liiki kaitsealuseid
selgrootuid, millest kaks kuuluvad Euroopa Loodusdirektiivi II ja/või IV lisasse. Viimased on
mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne) ja vareskaera-aasasilmik (Coenonympha hero).
Avijõe hoiualalt on loodusdirektiivi liikidest märgitud ka rohe-vesihobu (Ophiogomphus
cecilia). Seda liiki uuringupiirkonnast leida ei õnnestunud, kuigi sobivad jõelõigud esinevad.
Avijões võiks esineda ka laiujur. Teiste EL Loodusdirektiivi liikide (lai-tõmmuujur,
hännak-rabakiil, suur-rabakiil) elupaiku uuritud piirkonnas ei leitud ning nende esinemine
alal on vähetõenäoline.
Kaitsealustest (III kaitsekategooria) kiletiivalistest leiti alal 11 liiki - aedkimalane (Bombus
hortorum), hallkimalane (B. veteranus), karukimalane (B. terrestris), kivikimalane (B.
lapidarius), maakimalane (B. lucorum), metsakimalane (B. sylvarum), niidukimalane (B.
pratorum), põldkimalane (B. pascuorum), sorokimalane (B. soroeensis), talukimalane (B.
hypnorum), tumekimalane (B. ruderarius).
Mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne)
Mustlaik-apollo on ohustatud liblikaliik paljudes Euroopa riikides ning sellega seoses on ta
ka kaitse alla võetud. Eestis on liik oma areaali laiendamas, registreeritud leiud jäävad
valdavalt jõgede ja järvede äärde. Liblikate leiukohad paiknevad suuremate metsamassiivide
vahelistes jõekoridorides ning nendest enamik jääb keskmiselt 10-50 meetri kaugusele
veekogust. Sellisteks elupaikadeks on Eestis jõgesid ääristavad kuivad puuribadega niidud,
mis pakuvad tuulevarju ja kus leidub röövikute ja valmikute toidutaimi.
Uuringute põhjal teatakse, et liblikad kasutavad levimiseks jõekoridore. Elupaigalaikude
sobiv tihedus ja koridoride olemasolu loovad levimiseks sobiva maastikustruktuuri ning
kindlustavad liblika ellujäämise ja arvukuse suurenemise.
Mustlaik-apollo inventuur toimus piirkonnas, mis algab Separa juurest ca 1 km hoiuala piirist
allavoolu ning lõpeb ülesvoolu Lohusuu teeristi lähistel, samuti jõelõigul (jõeluhal ja
kaldakoridoris) Kõveriku lähistel. Selle käigus avastati Avijõe hoiualal arvukas mustlaikapollo
populatsioon. Seda liiki oli Kirde-Eestis kuni 1990ndate aastate alguseni leitud ainult
Soome-lahte suubuvate jõgede äärest rannikulähedaselt alalt. Erandina oli teada rannikust
27