2009 aprill nr 44 - Eesti Psühholoogide Liit

EPL-i laualeht Juhan Tork ja eesti laste vaimsed võimed 5väljendab pakutava teenuse suhtelist ihaldusväärsust teistega võrreldes, jne, jne. Kardan, et olles läbi lugenud selle /.../,kaob paljudel himu olla avalikkuse ees. Teame, et isegi kõige süütum naeratus võib mõnes esile kutsuda ureluse! Midateha sellises olukorras? Kas olla vait ja pidada pikka naeru ning oodata, millal avalikkuse ees esinev psühholoogastub ämbrisse?” Voldemar Kolga seda strateegiat ei poolda. “Nimelt on mul tekkinud selline mulje, et mul on midagiöelda, ja pealegi on tekkinud julgus seda teha. Mul on selline tunne, ainult tunne, ei mingeid objektiivseid andmeid, etnendel psühholoogidel, kes ei esine meedias, puudub selleks põhjus, kuna pole midagi öelda või nad kardavad sedateha. Arvan, et kui on olemas message, siis tekib ka tahe sellega välja tulla. Ei suuda ju inimene tuld vaka alla hoida.Teatega inimene ei suuda ennast täielikult kontrolli all hoida. /.../Lõpetuseks lausun, et mistahes avalik esinemine onriskantne, kuna võib lõppeda kohtuga. Lohutuseks lausun, et ka elu on väga riskantne, kuna lõpeb surmaga.”JUHAN TORK JA EESTI LASTE VAIMSED VÕIMEDJüri Allik, lühendatult raamatust"Pühholoogia keerukusest" (2009)Juhan Torki (1889–1980) nimi ei oleEestis kindlasti tundmatu. Teda mäletataksekarismaatilise koolijuhina jamõned on isegi lehitsenud tema monumentaalsetteost „Eesti laste intelligents”(1940), mis paljudele võibjäädagi ainsaks loetud teadusraamatuks.Mujal maailmas on Torkinimi tundmatu, ka intelligentsuseuurijate seas, kes tihti maadlevadprobleemidega, mis said Eesti koolijuhileja ülikooli õppejõule selgeksjuba üle poole sajandi tagasi.Juhan Torki elukäikJuhan Tork sündis 17. oktoobril 1889.aastal Tartus majaomanike Andres jaViiu Torki peres, mitte väga kaugelpaigast, kus praegu asub psühholoogiainstituut (Kastani 88). 1910.aastal astus ta Tartu ülikooli filosoofiaajalooteaduskonda,mille lõpetas neliaastat hiljem ajalookandidaadikraadiga. Pärast õpetajana töötamist jamuude ametite pidamist sai temast1919. aastal Tartu Õpetajate Seminaridirektor. Alates 1925. aastast õpetasTork õppeülesande täitjana Tartuülikoolis mitmesuguseid pedagoogikaaineid,muude kursuste kõrval kapsühhodiagnostikat. 1933. aastal võttista vastu haridusministeeriumi pakutudülesande määrata kindlaks Eestikoolilaste intelligentsus. Selle praktiliseülesande käigus koostas võimetemõõtmise testid ja uuris nende abilkokku 12 606 Eesti koolilast. Omauurimistöö tulemused vormistas Torkdoktoritööks, mis promoveeriti 23.septembril 1939. aastal ülikooli aulasmõned päevad enne oma 50. aastasünnipäeva. Aastaid hiljem meenutabteine väljapaistev psühholoog jaStockholmi ülikooli professor TheodorKünnapas, et ülikooli aula oli pilgenirahvast täis, sest kõik tahtsid osasaada erakordsest sündmusest, milleksoli esimese ja (nagu hiljem selgub)ainsa doktoriväitekirja kaitsminepedagoogika alal (Tork, 1993, 38). Tööoponendid olid Alfred Koort, kes oliõppinud psühholoogiat Narziss Achijuures, ja Konstantin Ramul.Vähem kui aasta pärast algasNõukogude okupatsioon. Üks esimesiasju, mis uuele võimule ette jäi, oliTorki doktoritöö, mis tunnistati VassiliOrava suu läbi reaktsiooniliseks jaantimarksistlikuks, kuna see julgesväita, et haritlaste lapsed on keskmiseltvaimselt võimekuselt veidi taibukamadkui lihttööliste järeltulijad (Orav, 1940).Et Nõukogude Liidus oli koospedoloogia hävitamisega keelatud kakõik testid, siis läks tuleroaks ka Torkiülikooli toimetiste seerias ilmunuddissertatsiooni tekst (Acta etcommentationes universitatisTartuenses, seeria B, No. 48, 1939). Veel1966. aastal oli see raamat keelatudraamatute nimekirjas, mida erifondisvõisid lugeda üksikud eritiusaldusväärsed (Tulviste, 1989).Õnneks valmistas Koolivara kirjastusette dissertatsiooni teise trüki, misilmus 1940. aastal ja mida trükiti 1500eksemplari (Tork, 1940). Kas kellegihooletuse või õnneliku juhuse tõttu jäisee tiraaþ võimudele märkamata ja veeltänapäevalgi on mõnikord võimalikseda väljaannet bukinisti käest osta.Pole tarvidust isegi lisada, et pärastjuunipööret Juhan Tork vallandatiTartu ülikoolist.Sõja lõpp leidis Juhan Torki SaksamaaltHanau põgenike laagrist. Sealt kirjutasta kirja Ameerika tolle aja ühele kõigeväljapaistvamale psühholoogileEdward Lee Thorndike’ile (1874–1949),kes oli Torki uurimustest teadlik japidas neid esmaklassilisteks (Tork,1993, 128). Thorndike soovitas Saksaharidusministeeriumil Tork tööle võtta,kuid Tork keeldus veel ka Leipzigiülikooli pakkumisest, eelistadesemigreerumist Uus-Meremaale, mistundus olevat Punaarmeest piisavaltohutus kauguses. Tänu oma teadmisteleja keelteoskusele sai ta peagijätta lihttööliseameti saapa-vabrikusning asuda tööle Wellingtoni raamatukogubibliograafina, kellena ta töötaskuni pensionini. 1968. aastal kolis tapoja juurde Torontosse, kus ta suri 91aasta vanuses.„Eesti laste intelligents”Et mõõta eesti laste vaimseid võimeid,tuli kõigepealt luua sobilik instrument.Juhan Torki eelistus kaldus NationalIntelligence Test’i („Rahvuslik intelligentsustestehk NIT”) kasuks. Testiavaldajaks oli tuntud Ameerikapsühholoog Robert Yerkes (1876–1956), kes on ajalukku läinud eelkõigeoma originaalsete ðimpansi käitumiseuurimustega ja Yerkesi-Dodsoni seadusega.See test oli Esimeses maailmasõjasUSA armee tarbeks loodud„Sõjaväe alfa- ja beetatesti” tsiviilversioon,mis osutus väga populaarseks.Tagasi vaadates tundub see heavalikuna, sest tänapäeval tuntumadtestid WAIS, WISC ja RSPM olid 1933.aastal veel loomata.