Patoloogiline anatoomia

Patoloogiline anatoomia

Soovituslik kirjandus
• Kumar, Abbas, Fausto. Robbins and Cotran “Pathologic
Basis of Disease”. Elsevier Saunders, Philadelphia

• ÜLDOSA
Materjalid Moodle õpikeskkonnas
http://moodle.ut.ee

SISSEJUHATUS
PATOLOOGIASSE

Patoloogia mõiste, koht meditsiinis
Patoloogia (pathologia; pathos=haigus,
logos=teadus) – haigusõpetus e. õpetus
haiguslikkusest:
Laiemas mõttes hõlmab kogu
arstiteaduse, kitsamas mõttes aga
patoloogilise anatoomia, histopatoloogia ja
tsütopatoloogia.

Patoloogia on õpetus haigustest, sellega
kaasnevatest organismi struktuuri- ja
ainevahetuslikest häiretest.

Patoloogia kitsamas mõttes käsitleb seega
haiguste puhul esinevaid morfoloogilisi
muutusi elundite
makroskoopilisel tasandil
kudede tasandil – histopatoloogia
rakkude tasandil – tsütopatoloogia.
Organismi funktsionaalseid häireid käsitleb
patofüsioloogia

Formaalselt :
Akadeemiline patoloogia - käsitleb lisaks
morfoloogilistele muutustele nende haiguslike
morfoloogiliste muutuste kujunemise põhjuseid
(etioloogia) ja mehhanisme (patogenees) ning
nende teaduslikke aluseid.
Diagnostiline (kliiniline) patoloogia – praktilise
meditsiini haru, mis tegeleb haiguste elupuhuse
ja surmajärgse diagnostikaga morfoloogiliste
tunnuste alusel. Lisaks on tema eesmärgiks
kliiniliste meditsiinierialade diagnostika ja
ravikvaliteedi tagamine (tõenduspõhisus) ja
hindamine;

• Haigus on organismi elutegevuse häire, mingi
morfoloogilise kahjustuse avaldus. Kõrvalekalle
tervisest e normist.
Morbus (lad.), pathos (kr.).
Haigusprotsess - s.o. käigus olev, kulgev, ajas
muutuv kõrvalekaldumine, millel on oma algus,
kulg ja lõpe.
• Tervis (sanitas) on täieliku kehalise, vaimse ja
sotsiaalse heaolu seisund.

Patoloogia seosed teiste distsipliinidega
– patonatoomiaga
– patohistoloogiaga
– patotsütoloogiaga
– molekulaarpatoloogiaga (õpetus biomolekulide
osast haiguse kujunemisel)
– patofüsioloogiaga

– kliinilise meditsiiniga patoloogia saab
kliinikust uurimismaterjali ja on kliinilisele
meditsiinile teoreetiliseks aluseks
Alus-
teadused
Patoloogia
patoloogia
Kliiniline
meditsiin

neuroloogia
psühhiatria
sisehaigused
anatoomia
embrüoloogia
histoloogia
dermatoloogia
anestesioloogia
meditsiin
kirurgia
oftalmoloogia
pediaatria
eripatoloogia
üldpatoloogia
immunoloogia
stomatoloogia
farmakoloogia füsioloogia
keemia
füüsika
radioloogia
günekoloogia
sünnitusabi
geneetika
mikrobioloogia
rakubioloogia

Üldpatoloogia
Käsitleb haigusi esilekutsuvate faktorite toimel
kujunevaid üldisi reaktsioone ja morfoloogilisi
muutusi (üldpatoloogilisi protsesse) elundites,
kudedes ja rakkudes.
Käsitleb haigusprotsesse üldistatult, jättes
tahaplaanile nende regionaalsed iseärasused.
(Nt.Alteratiivmuutused, põletikud, proliferatiivsed
protsessid, neoplaasia)
Eripatoloogia
Käsitleb kindlate elundite ja elundsüsteemide
haiguslike seisundite ja konkreetsete haiguste
puhul esinevaid patoloogilisi muutusi.
(Nt.Vereringeelundite, respiratoorelundite,
jms.patoloogia)

HAIGUS
on organismi elutegevuse häire, mingi
morfoloogilise kahjustuse avaldus.
Kõrvalekalle tervisest e normist.
Terve ja viirusesse nakatatud tulp

• Etioloogia
– haigusi vallandavad põhjused,
eksogeensed ja endogeensed faktorid
(etioloogilised faktorid), mis tingivad
haiguste kujunemise.

Haigused võivad olla:
- monokausaalsed e. tingitud ühest põhjusest
(nt. ensüümdefektidest põhjustatud
ainevahetushaigused)
- polükausaalsed e. tingitud mitmetest
põhjustest, kusjuures enamasti toimivad
eksogeensed ja endogeensed faktorid
kombineerituna, eriti vanematel inimestel. (nt.
ateroskleroos)

• Patogenees
– haiguste ja nende puhul esinevate
morfoloogiliste muutuste kujunemise
mehhanismid.
Kausaalne patogenees
Formaalne patogenees

Kausaalne patogenees (miks kujuneb haigus?)
hõlmab kokkuvõtlikult endo- ja eksogeensete
faktoreite kompleksi, mis tingivad haiguse
tekke ja tema edasise kulu iseärasused.
Bakteriaalse infektsiooni teke ja kulg ei sõltu
ainult haigustekitajast ja selle tüübist, vaid
lisaks paljudest muudest faktoritest, nagu
dispositsioon, eelnevad ainevahetushäired ja
läbipõetud haigused, toitumus,
elamistingimused, harjumused nagu alkoholi
liigtarbimine, suitsetamine, ravimite
tarvitamine jne.

Formaalne patogenees (kuidas kujuneb haigus?)
käsitleb ajalises lõikes morfoloogilisi ja
funktsionaalseid muutusi, mis haiguse puhul
erinevates elundites ja elundsüsteemides aset
leiavad, samuti haiguse lõpet.

• Haiguste riskifaktorid
- faktorid, mille kaasnemise korral on haiguse
kujunemise tõenäosus suurem, kui
populatsioonis tavaliselt. Riskifaktor on haiguse
tekke tõenäosuse näitaja (indikaator), ei pea
olema aga haiguse põhjus.

• Dispositsioon (ka disponeeritus)
/predispositsioon
- soodumus / eelsoodumus haigestuda teatud
haigusesse. On organismi geneetilisest
muutusest/iseärasusest tingitud kaasasündinud
haiguse vastuvõtlikkus, loomupärane kalduvus
või omandatud pikemaaegne või ka ajutiselt
langenud võime oma sisemiste
regulatsioonimehhanismide abil väliskeskkonna
kahjustavale toimele vastu seista ning
sisekeskkonna bioloogilist tasakaalu
(homöostaasi) säilitada. Olemas on haiguse
tekke tõenäosuse tõus ehk kalduvus haigusele.

• Haigustele disponeeritust tingivad:
a) geneetilised faktorid
- geneetilistest eripäradest tingitud erinevate
rasside disponeeritus teatud haigustele
Nt. “valgel” rassil oluliselt kõrgem risk haigestuda
pahaloomulisse melanoomi kui “värvilistel”
rassidel
- pärilik eelsoodumus (geneetiline taust)
Nt. oluline paljude närvisüsteemi, lihashaiguste,
südame ja veresoonkonna, samuti ainevahetusja
immunhaiguste tekkes

) vanus
- lastel puudub väljakujunenud immuunsus
teatud haigustekitajate suhtes laste märksa
sagedasem haigestumine infektsioonhaigustesse;
- vanuritel immuunsüsteemi langenud
reaktsioonivõime kõrgenenud soodumus
haigestuda infektsioonhaigustesse
- lastel ja noorukitel reaktiivsus kõrgem,
mistõttu esineb neil sagedamini allergilisi haigusi

c) sugu
- naissuguhormoonidest tingituna esineb
naistel rinnavähki 100X enam, kui meestel;
- naistel sagedamini ka koletsüstiit ja sapikivitõbi
- podagra ja hemofiilia esinevad peamiselt
meestel;
d) keskkonnafaktorid
- halvad hügieenitingimused ja alatoitumus
soosivad infektisoonhaiguste teket, mis
väljakujunemata immuunsüsteemi korral kulgevad
veelgi raskemalt (Nt. arenguriikides peamine laste
kõrge suremuse põhjus);
- kroonilise alkoholism soodumus haigestuda;
- ka ebasoodsad psühhosotsiaalsed faktorid
tõstavad haigussoodumust;

e) eelnevalt esinevad haigused ja kahjustused
- bakteriaalne endokardiit kujuneb eelneva
reumaatilise kahjustusega südameklappidel;
- sapipõievähk kujuneb praktiliselt eranditult
kroonilisest koletsüstiidist kahjustunud ja
armistunud sapipõies;

• Haigused kulu alusel jaotatakse :
– üliägedad
– ägedad
– alaägedad
– kroonilised

Üliäge e hüperakuutne e perakuutne haigus:
fulminantse kuluga haigus, mis enamasti mõne
päevaga surmlõppele viib.
Äge e akuutne haigus: äkilise alguse ja kiire,
dramaatilise kuluga (mõne päeva nädalate
jooksul kujunev) lühiajaline teravaltväljendunud
haigus. (Esineb siiski ka tagasihoidliku kliinilise
pildiga ägedaid haigusi.) Täielik paranemine
võimalik.

Alaäge e subakuutne haigus: ägeda algusega
(vahel ka hiiliva algusega), kuid veniva kuluga
(sageli nädalaid kulgev) haigus. Paranemine
sageli küsitav.
Krooniline haigus: hiiliva algusega ning peamiselt
pikaajaliselt (kuude jooksul), sageli
staadiumitena vähemdramaatiliselt kulgev
haigus.

– primaar-kroonilised haigused: ilma teadaoleva
kliinilise ägeda faasita pikaajaline ja
süvenev kulg. Paranemine pole võimalik.
– sekundaar-kroonilised haigused: kujunevad
tüsistustega kulgenud, mitteparanenud
ägedate haiguste järelfaasina. Pärast haiguse
mõningast taandumist jäävad siiski
koedefektid ja funktsioonihäired
funktsionaalse ja sotsiaalse kohanemisvõime
langus;

• Retsidiiv : enamasti kroonilise kuluga haiguste
puhul haigusnähtude taasteke, nn. “ägenemine”.
• Remissioon: haigusnähtude ajutine
taandumine.

• Patomorfoos
- haiguse iseloomuliku morfoloogilise pildi (ka
kliinilise pild) muutumine ajas tingituna haiguse
kulgu mõjutavatest faktoritest.
Nt. Kaasajal uued ja efektiivsemad ravivõtted uued
farmakoloogilised vahendid, ulatuslik
antibiootikumide kasutamine jne.
Sellest tingituna võib morfoloogiline leid erineda
tavapärasest ja olla ebatüüpiline.

• Haiguse lõpe:
– soodsa kulu puhul struktuuri ja funktsiooni täielik
taastumine (restitutio ad integrum) e. täielik
tervistumine;
– ebasoodsa kulu korral jäävad, püsivad
kahjustused e. defektid eriti kudedes, mille
taastumispotentsiaal (regeneratsioonipotentsiaal) on
väiksem ning, mis omakorda tingivad
funktsioonihäireid (N. südamelihases sidekoeline
arm);
– adaptatsiooni- ja regulatsioonipiiride (-võime)
ületamisel võib ebasoodne kulg viia surmlõppele
(exitus letalis).

• Statistilised näitajad:
– Haigestumus: mingi kindla haiguse
esinemissagedus elanike teatud hulga kohta
teatud kindlal ajavahemikul;
Nt. reumatoidartriidi esmaselt diagnoositud juhtude
arv 100 000 elaniku kohta aastas;
– Suremus: mingist kindlast haigusest tingitud
surmajuhtude arv 100 000 elaniku kohta aastas;
– Perinataalne suremus: surnultsündinute ja
esimese 7 elupäeva jooksul surnud
vastsündinute arv 1000 sünni (nii elus- kui
surnultsündinud kokku; sünnikaal vähemalt 500
g ) kohta;
– Letaalsus: surmajuhtude osakaal mingisse
kindlasse haigusesse haigestunute üldarvust;

Surm
Surm = ladina k.: mors
kreeka k.: thanatos
Tanatoloogia (thanatologia) = õpetus surmast,
uurib surma põhjusi ja surma dünaamikat
(tanatogeneesi)
Üldine surm e organismi surm – organismi kui
terviku elutegevuse lakkamine

• Üldise surma vormid:
1. Loomulik surm – vananemisprotsessi loomulik järg.
Surm kõrges vanuses (eelneva haigestumiseta),
organismi koostisosade loomuliku “kulumise tagajärjel
(mors necessaria).
2. Patoloogiline e ebaloomulik e enneaegne surm:
2.1. Surm haiguste tagajärjel. Haigus(ed) on
põhjustanud organismis sedavõrd raskeid muutusi, mis
ei ole kompenseeritavad ja ei võimalda organismi kui
terviku elutegevuse jätkumist.
2.1.1. Äkksurm
2.1.2. Pikaldane surm kestva agoonia järgselt
2.2. välispõhjustest tingitud surm e. vägivaldne surm
(mors violenta)
2.2.1. Õnnetusjuhtumid
2.2.2. Tapmised
2.2.3. Suitsiidid e enesetapud

Suremine – eluprotsesside lakkamine, mille
tagajärjel saabub surm. Suremine ei ole
ühemomentne sündmus, vaid protsess, mis
kulgeb etappidena.
• Suremisprotsessi etapid:
- Preagoonia
akuutne (äge) kriis: elutähtsate funktsioonide
mittetäielik häirumine (vita reducta)
- Agoonia e surmaheitlus
finaalne kriis: elutähtsate funktsioonide lõplik
häirumine (vita minima)

Agooniale iseloomulikud kliinilised nähud:
– teadvushäired;
– kramplik hingamine;
– südame arütmia;
– sfinkterite paralüüs;
– krambid;
– kopsuturse;

- Kliiniline surm
- suremisprotsessi etapp, mis järgneb
agooniale ja iseloomustub hingamise ja
vereringe lakkamisega, kestus ca 5-6 min..
- Bioloogiline surm
- suremisprotsessi viimane etapp, mis
järgneb kliinilisele surmale ning avaldub
pöördumatute muutuste tõttu peaajus organismi
elutähtsate funktsioonide pöördumatu
lakkamisena. Muutused peaajus kujunevad ca
10 min. jooksul.

Agoonia ja kliinilise surma erinevus bioloogilisest
surmast:
Agoonia ja kliinilise surma puhul on kujunenud
muutused veel pöörduvad ning teatud
tingimustel on võimalik organismi elustamine e.
reanimatsioon (südame elektrodefibrillatsiooni,
kunstliku hingamise või farmakoterapeutiliste
vahendite abil).
Bioloogilise surma puhul on muutused
pöördumatud ja reanimatsioon võimatu.

Kaasajal käsitletakse surma hetkena ajusurma
saabumise momenti.
• Ajusurma diagnoosimise kriteeriumid:
–teadvuse kadu (kooma);
–spontaanse hingamise puudumine;
–pupillide laienemine, mis ei allu müdriaatikumide
(pupilli laiendav toimeaine) toimele;
–korneaalrefleksi puudumine;
–reaktsiooni puudumine valule trigeminaalpiirkonnas;
–farüngeaal-trahheaalrefleksi puudumine;

• Ajusurma saab fikseerida:
1) entsefaligrammiga (EEG).
Ajusurma tunnusena käsitletakse
-isoelektrilist entsefalogrammi või/ja
-EEG akustiliselt indutseeritud potentsiaalide
puudumist.
2) Ajusurm loetakse saabunuks, kui lisaks
eelnimetatud tunnustele on kahel korral
kontrastainega Doppler-sonograafial (ultraheli
uuringu võimalus mõõta veresoontes verevoolu
kiirust) kinnitatud peaaju verevoolu lakkamine,
vaatamata süsteemse arteriaalse rõhu
säilimisele.

• Ajusurma morfoloogiliseks substraadiks on
massiivne peaajuturse kujunenuna hüpoksiast
tingitud kapillaaride läbilaskvuse (permeaabluse)
tõusust ning pikemaaegse hüpoksia korral
järgneb sellele närvirakkude kahjustus ja
närvirakkude surm.

• Koolnumuutused
- on pärast surma koolnul tekkivad muutused e.
postmortaalsed e. pärastsurmased muutused,
mis on üldise surma tunnusteks.
Kindlateks üldise surma tunnustena
käsitletavateks muutusteks on muutused mis
saavad kujuneda vaid pärast südame-,
hingamis-, ja ajutegevuse pöördumatut
lakkamist
-koolnulaigud (varased, hilised)
-koolnukangestus
-koolnulaostus
-postmortaalsed verehüübed
Ebakindlateks surma tunnusteks on:
-koolnukülmus
-silma sarvkesta hägustumine

1. Koolnulaigud (livores mortis): kujunevad välja 3-6
tunni jooksul pärast surma saabumist, mil koolnu
kehaosade allpool asetsevate piirkondade nahk muutub
lillakaspunaseks.
Varased koolnulaigud – tekivad vere ümberpaiknemisel
(vajumisel) raskustungi mõjul keha allpool asetsevatesse
piirkondadesse (hüpostaas), kahvatuvad vajutamisel ja
paiknevad ümber kehaasendi muutmisel (esimesed 6
tundi).
Hilised koolnulaigud – vere paksenemise ja hemolüüsi
tagajärjel kudede läbiimmutumine veresoontest väljunud
vere vedelate osistega (postmortaalne imbibitsioon); ei
kahvatu vajutamisel ega paikne ümber kehaasendi
muutmisel.
Tähtis kohtumeditsiinis!

2. Koolnukangestus (rigor mortis): mõni tund pärast
surma tekkiv koolnu lihaste (nii vööt- kui silelihaste)
jäigastumine. Protsess algab näolihastes (1-3 tundi
pärast surma) ja levib edasi alanevas suunas kaela-,
kere-, üla-, ja alajäsemete lihastele ning kujuneb
lõplikuna välja 5-6 tunni jooksul. Samas järjekorras
toimub 2-4 ööpäeval koolnukangestuse taandumine e.
lahenemine.
*Kangestus on tugevam sportladstel, nõrgem madalal
välistemperatuuril, kahhektikutel ja enneaegsel
vastsündinul (võib isegi puududa).
Kangestuse kujunemise põhjus:
- tsütoplasmaatilise ATP taseme langus lihasrakkudes,
mille tagajärjel tugevneb aktiini- ja müosiinifilamentide
interaktsioon (ATP nõrgendab seda normaalsetes
oludes, s.o. ATP nn. lihaseid pehmendav toime).
- lihaste füüsikalis-keemiliste omaduste muutumine
glükogeeni anaeroobsel lagunemisel vabaneva
piimhappe toimel; piimhape lagundab ATP-d.

3. Koolnukülmus (algor mortis):
ainevahetusprotsesside lakkamisest tingitud
koolnu jahtumine, kuna väliskeskkonna
temperatuur on tavaliselt madalam
kehatemperatuurist.
Kehatemperatuur langeb kiirusega ca 1 tunnis
18-20 -se välistemperatuuri korral.
*Kui surma eel on olnud palavik või krambid, on
jahtumine aeglasem.
4. Silma sarvkesta hägustumine: kujuneb rakkude
pundumise tõttu hüpoksia tingimustes; avatud
silmade puhul ca 1 tunni jooksul, suletud silmade
korral ca 2-4 tunni jooksul pärast surma.

5. Postmortaalne verehüübimine;
- paiknemine: südameõõntes ja suurtes
veresoontes;
- iseärasused: postmortaalsed hüübed on
sileda pinnaga, elastsed, punased (kui
sisaldavad erütrotsüüte) või helekollased (kui ei
sisalda erütrotsüüte), ei kinnitu vereteede
seintele (erinevalt trombidest);
* veri jääb postmortaalselt vedelaks: asfüksia
e. lämbuse (asphyxia) korral, kui sisaldab
rohkelt CO2 .

6. Koolnulaostus
tekkemehhanismid:
a) postmortaalne autolüüs – kudede eneselahustus
rakkudest vabanenud proteolüütiliste ensüümide toimel,
kujuneb kiiresti kõhunäärmes, neerupealiste säsis,
maksas;
b) autodigestsioon – elundite eneseseedumine
seedefermentide toimel:
- gastromalaatsia (gastromalacia) e.
maopehmestus;
- ösofagomalaatsia (oesophagomalacia) e.
söögitorupehmestus, maomahla
sattumisel söögitorusse;
- atsiidne kopsupehmestus (pneumomalacia
acida), oksemasside
aspireerimisest hingamisteedesse;

c) Roiskumine (putrescentia s. putreficatio)
Tekkemehhanism: koolnu kudede ja elundite laostus
seedetraktist väljunud roisubakterite osalusel.
Soodustavad:
- väliskeskkonna kõrge t;
- koolnu suur kehamass;
aeglustab või peatab – balsameerimine.
Tunnused:
- koolnulehk;
- kõhunaha rohekas värvus;
- kudede ja elundite pehmestumine ja
puhitumine kogunevate gaaside tõttu;
- kudede (elundite) värvus roiskumisel
vabaneva H2S toimel hemoglobiinsest rauast
raudsulfiidi tekke tõttu räpasroheline või
räpaspruun.

Uurimismeetodid patoloogias
1. Haiguste surmajärgne e. postmortaalne diagnostika
Lahang e. autopsia (autopsia)
so. koolnu surmajärgne uurimine välise vaatluse,
siseelundite makroskoopilise kirjeldamise ja elunditest
ning kudedest võetud materjali mikroskoopilise uurimise
teel. Selleks avatakse lahangu käigus koolnu kehaõõned
ning eemaldatakse siseelundid, mis võimaldab neid
lähemalt uurida ja vajalikeks lisauuringuteks
(histoloogiline, mikrobioloogiline/viroloogiline,
molekulaar-geneetiline uuring) koelist materjali koguda.

Lahangu eesmärk:
a) surma põhjuse (vigastuse/haiguse) väljaselgitamine
b) kõigi haigel esinenud haiguste diagnoosimine:
- põhihaiguse ja tema tüsistuste väljaselgitamine
- kõigi kaasuvate haiguste diagnoosimine
- esinevate muutuste omavaheliste patogeneetiliste
seoste selgitamine
- patomorfoloogiliste muutuste võrdlemine elupuhuste
haigustunnustega;
c) kvaliteedikontroll
– lahang on ravivale arstile viimane võimalus saada
tagasisidet tema poolt püstitatud diagnooside ja
määratud ravi õigsuse kohta
- lahang annab arstile informatsiooni selle kohta, kas
haige suri raske ja ravimatu haiguse tõttu, või
ebaadekvaatse ravi või ka ravi kõrvaltoimete tõttu.

Kõik lahangul ilmnenud muutused kirjeldatakse
lahanguprotokollis, milles tuuakse ära ka kõigi
lisauuringute tulemused.
Nende alusel vormistatakse lahanguprotokollis:
Patoanatoomiline diagnoos, milles tuuakse ära:
a) põhihaigus;
b) põhihaiguse tüsistused;
c) kaasuvad haigused.
Patoanatoomiline epikriis e. lahanguleiu lühikokkuvõte
milles märgitakse ära:
- otsene surmapõhjus (sageli põhjustavad surma
põhihaiguse tüsistused);
- põhihaigus;
- patoanatoomilise ja kliinilise diagnoosi võrdlus (kas
esines lahknevust nende vahel või mitte).

2. Haiguste elupuhune e. intravitaalne diagnostika
Morfoloogilised diagnostilised uuringud on
kaasaegse tõenduspõhise kliinilise meditsiini
tähtis osa Need võimaldavad haigusi täpsemalt
diagnoosida, valida ravistrateegiat ja jälgida
haiguse kulgu.
a) tsütoloogiline uuring – rakulise materjali
uurimine. Võimaldab suhteliselt lihtsate ja kiirete
vahenditega haiguste diagnoosimist. Uuringu
võimalused on aga piiratud materjali vähesuse
ja koestruktuurist lahutatuse tõttu. Vaadeldakse
üksikuid rakke.

) histoloogiline uuring – haigelt eemaldatud
koematerjali mikroskoopiline uurimine pärast
spetsiaalset koetöötlust. Annab sageli enam
informatsiooni kui tsütoloogiline uuring.
Reaalse diagnostika käigus tsütoloogia ja
histoloogia täiendavad teineteist.

• Elupuhuse rakkude ja koelise materjali saamise/
võtmise võimalused.
1. Biopsia
- avatud biopsia: pindmistest kudedest või ka
operatsioonide käigus;
- nõelbiopsia: sügavamatest kudedest ja
siseelunditest;
- tangbiopsia: endoskoopiline, bronho-, mediastino-,
gastro-, kolo-, artroskoopia käigus;
- abrasioonbiopsia: õõneselunditest (peamiselt
emakast;
Abistavad/suunavad visualiseerimismeetodid:
- sonograafia;
- kompuutertomograafia;

• Kudede histotehniline töötlus
Histoloogiline uurimismaterjal:
- fikseeritakse kohe peale organismist eraldamist 4%lises
formaliinis (10%-line lahus, mis valmistatakse 40%lisest
formaldehüüdist);
- veetustatakse (tõusva kontsentratsiooniga
alkoholilahused ksülool);
- sisestatakse parafiini, millest valmistatakse 4-5 m
paksused lõigud mikrotomeerimise teel;
- lõigud deparafineeritakse vette (tõusva
kontsentratsiooniga alkoholilahused ksülool);
- lõigud värvitakse rutiinselt hematoksüliin-eosiiniga ning
vajadusel viiakse läbi erivärvingud ja/või
immunhistokeemilised reaktsioonid;
Ajakulu kokku: 24-36 tundi

2. Tsütoloogilise materjali võtmine
- punktsioontsütoloogia: organite/kehaõõnte/haiguskollete
punkteerimine nõela või ka nn. peennõela abil rakkude
saamise eesmärgil;
- eksfoliatiivtsütoloogia:
rakkude eemaldamine keha välis- ja sisepindadelt (naha
pinnalt, emakakaelalt jne);
- vedelike tsütoloogia; vabalt voolavatest vedelikest (uriin,
röga jt) või loputusvedelikest (N. nn. bronhiolo-alveolaarne
lavaaž) eraldatud rakkude uurimine;

• Rakkude tsütotehniline töötlus
Rakuline uurimismaterjal:
- punktsioonil või loputusel saadud vedelikud
kontsentreeritakse tsütotsentrifuugimise teel
preparaadiklaasile; pärast alkoholiga fikseerimist või
pärast kuivatamist värvitakse rakud Giemsa (kuivatatud
fikseerimata materjal) või Papanicolaou (fikseeritud
materjal) meetodil; osa võimalik sisestada agarisse
immuunhistokeemilised uuringud;
- peennõela-aspiratsioonil saadud või eksfoliatiivne
rakuline materjal asetatakse kohe prepraadiklaasile, mis
samuti, pärast alkoholiga fikseerimist või pärast
kuivatamist värvitakse Giemsa (kuivatatud fikseerimata
materjal) või Papanicolaou (fikseeritud materjal) meetodil
Ajakulu: minutid - mõned tunnid;

• Operatsiooniaegne kiiruuuring
Nn. intraoperatiivseks diagnoosimiseks on võimalik läbi
viia histoloogilisi kiiruuringuid, kui morfoloogilisest leiust
sõltub operatsiooni edasine taktika, seda eriti
onkoloogiliste operatsioonide puhul, et saada kinnitust
maliigse kasvaja täieliku eemaldamise kohta, samuti
kasvaja metastaatilise leviku ulatuse kohta.
Selleks saadetakse operatsioonil eemaldatud koeproov
koheselt patoloogiaosakonda, kus see külmutatakse ja
ning vamistatakse ja värvitakse nn. “külmlõigud”
histoloogiliseks uuringuks. Selliselt on võimalik saada
operatsiooniaegne histoloogiline diagnoos 10-15 minuti
jooksul;

Kiiruuringu puudus:
külmutamisel tekivad kudede artefitsiaalsed muutused,
mistõttu külmlõikude kvaliteet on oluliselt halvem
parafiinlõikude kvaliteedist ja seetõttu on morfoloogilise leiu
hindamine raskendatud ning üksikjuhtudel on võimalik
diagnostiliste vigade teke. Vigade teket soosib ka uuringu
kiire iseloom.
Seetõttu on kiiruuringu vastus alati esialgse iseloomuga
!! ning lõplik morfoloogiline diagnoos järgneb alati
parafiinsisestatud materjalist (millel on ka võimalik ja sageli
vajalik läbi viia täiendavaid uuringuid).
Kiiruuringuid on soovitav mitte läbi viia materjalidel, mis nii
ehk nii vajavad lisavärvimismeetodite kasutamist
(lümfoomide, pehmete kudede- ja luukasvajate
diagnostikas);
Kiiruuring saab anda vastuse peamiselt küsimustele:
- kasvaja? jah/ei?
- healoomuline või maliigne?

Rutiinvärvinguna kasutatava
hematoksüliin-eosiin (HE) värvingu kõrval
on histoloogilistel lõikudel võimalik
vastavalt vajadusele läbi viia rohkelt
erinevaid lisavärvinguid ja –reaktsioone, et
teatud koestruktuure ja -komponente
paremini esile tuua (vt. tabel).
Enamasti kasutusel kaks värvi, millest üks
värvib tuumasid (hematoksüliin).

Histoloogilised värvingud
Meetod Tulemus Märkused
Hemtoksüliin-eosiin punane (eosiin):
tsütoplasma
(valgud), sidekude,
osteoid, eksudaat,
sarkolemm
Van Gieson kollane (pikriinhape)
v. Gieson elastsetele
kiududele
tsütoplasma
(valgud),
sarkolemm,
amüloid, fibrinoid;
must (resortsiinfuksiin);
punane (asokarmiin)
tuumad, fibriin,
fibrinoid
violetne
(hematoksüliin):
tuumad, bakterid,
lubisoolad
punane (fuksiin):
sidekude, hüaliin;
rutiinvärving
patoloogias
sidekoe rutiinvärving

Hõbetamised:
-Gomori
-Levaditi
-Masson-Fontana
-Kossa
-Grocott
-Warthin-Starry
retikuliinkiud, närvikiud;
Treponema pallidum;
melaniin;
kaltsiumisoolad;
seened;
bakterid (Helicobacter)
Sudaan III punane: neutraalrasvad violetne
(hematoksüliin):
tuumad
Kongo punane oranzhikaspunane:
amüloid
May-Grünwald-
Giemsa
sinine (metüülviolett):
tuumad, bakteid;
basofiilsed graanulid
violetne
(hematoksüliin):
tuumad
punane (azuureosiin):tsütoplasma;
eosiofiilsed
graanulid
külmlõikudel
polarisatsioonil:
õunroheline
tsütoloogiline
rutiinvärving

Berliini sinisega
värving
Sinine
(ferrotsüaankaltsium):
hemosideriin, Fe+++
Weigert fibriinile sinine (kristallviolett):
PAS (Schiffreaktsioon
perioodhappega)
fibriin
purpurpunane (Schiffireaktiiv):
lima, polüsahhariidid,
basaalmembraan;
seened
Ziehl-Neelsen punane
(karboolfuksiin):
happekindlad bakterid
punane (ehtne
tuumapunane):
tuumad
punane (ehtne
tuumapunane):
tuumad
sinine (hemalaun):
tuumad
sinine (hemalaun):
tuumad
rauareaktsioon
värving fibriinile
glükogeen positiivne
vaid veevabal
töötlusel
bakterioloogiline
värving

Grami värving Sinine
(gentsiaanviolett):
gram-positiivsed
bakterid
Papanicolaou sinakas-violett
(hematoküliin):
tuumad
Punane (safraniin):
gram-negatiivsed
bakterid
punane (eosiiin,
oranzh G,
heleroheline):
tsütoplasma,
nukleoolid
bakterioloogiline
värving
günekoloogilistele
äietele ja üldiselt
tsütoloogias

Hõbetamine (magu H.pylori)

Hõbetamine (Purkinje kiud)

Sudaan III (adipitsüüdid)

H-E
Amüloid roosa
Kongo punane
Amüloid õunroheline

May-Grünwald-Giemsa (veri)

Berliini sinise reaktsioon rauale

Nnahk ja elastsed kiud
A) HE B) Weigert fibrilliinile

Glükogeen PAS (Schiff) reaktsiooniga punane

Ziehl-Neelseni värvinguga punased bakterid

Gram positiivsed sinised kokid

Papanicolau värvinguga günekoloogiline tsütoloogia

Võimalikud lisauuringud koelisel materjalil.
* histoloogiliste lõikude uurimine erinevatel
füüsikalistel tingimustel, nt.
ultraviolettvalguses (fluorestseerivate
markeritega märgistatud valgud, ka
haigustekitajad) või polariseeritud valguses
(kolesterool, talk, kvarts, võõrkehad, ka amüloid
Kongo punase järgi värvituna annavad
iseloomuliku topeltmurdumise).

* histokeemilised reaktsioonid
võimaldavad kudede koostisosi ja neis
sisalduvaid aineid biokeemiliselt määrata:
- raua esiletoomine Berliini sinisega värvingul
(nn. Perls´i reaktsioon);
- rakkudes sisalduva lima või ka glükogeeni
esiletoomine Schiff-reaktsioonil perioodhappega
(PAS-värving); happeline lima: altsiaansinisega;
- lipiidide esiletoomine sudaanvärvingutel (nn.
Sudaan-punane ja sudaan-must);
- RNA määramine Brachet´reaktsiooniga.

* ensüümhistokeemilised reaktsioonid
võimaldavad rakkudes leiduvaid ensüüme kindlaks
teha ja määrata ka ensüümide aktiivsust:
- ATP-aasi määramine lihashaiguste diagnostikas
võimaldab esile tuua nn I ja II tüüpi lihaskiude. Samuti
kasutatakse lihashaiguste diagnoosimisel mitmet teiste
ensüümide jt määramist.
- vereloomekoe haiguste diagnostikas ASD-atsetaatesteraasi,
ASD-kloroatsetaat-esteraasi, samuti aluselise
ja happelise ning tartraatresistentse fosfataasi
määramist müelopoeesi erineva küpsusastmega
rakkude või ka teatud tüüpi kasvajarakkude
esiletoomiseks.

* immuunhistokeemilised reaktsioonid
võimaldavad spetsiifiliselt määrata kindlaid valke
(antigeene) kudedes ning selle alusel :
- määrata rakkude histogeneetilist päritolu,
- selle alusel omakorda kasvajate histogeneetilist
kuuluvust ja liiki) (Nt. mesenhümaalsed – vimentiin,
epiteliaalsed – tsütokeratiin)
- demonstreerida teatud valkude esinemist, mis seotud
ravile allumise ja prognoosiga (Nt. östrogeen- ja
progesteroonretseptorid ja Her-2 rinnavähis);
- määrata rakkude proliferatiivset e. paljunemisaktiivsust
kudedes (tähtis kasvajate diagnostikas markerid Ki-67,
PCNA)
- haigustekitajate jm esiletoomist.

Immuunhistokeemilise reaktsiooni põhimõte:
antigeen-antikeha reaktsiooni läbiviimine ning
esiletoomine värvainega (kromogeeniga) histoloogilistel
koelõikudel, preparaadiklaasil
NB! Lihtsustatud
skeem!
Kaasajal on olemas kommertsiaalsed (firmadest
saadaolevad) antikehad enamike olulisemate
valkude vastu

Koelise kuuluvuse määramisel on tähtsaimateks
valkudeks intermediaarsed filamendid, mida peetakse
koeliigi spetsiifilisteks. Omab erilist tähtsust kasvajate
diagnostikas, sest neid valke sisaldavad enamasti ka
vastavast koeliigist lähtunud kasvajad, mistõttu nende
vastu tekitatud antikehi kasutatakse kasvajate liigi
määramiseks. Spetsiifilised maliigsuse markerid seni
puuduvad!
Koeliigi spetsiifilisteks intermediaarsed filamendid on:
1) tsütokeratiinid – epiteliaalsete kudede rakkudes leiduv
intermediaarne filament;
2) vimentiin – mesenhümaalsete kudede rakkudes leiduv
intermediaarne filament;
3) desmiin – lihasrakkudes;
4) neurofilamendid – närvirakud (neuroektodermaalset
päritolu rakud);
5) gliia fibrillaarne happeline proteiin (GFAP) – gliiarakud
(neuroektodermaalset päritolu rakud);

tsütokeratiin loote
epiteliaalsetes kudedes
tsütokeratiin
adenokartsinoomis

• Vimentiin, desmiin
vimentiin
desmiin bronhioolide (sile)lihasrakkudes

GFAP e. gliia fibrillaarne happeline
proteiin astrotsüütides

Hemopoeetilise koe kasvajate ja lümfoomide
diagnostikas kasutatakse erinevaid nn CD
(cluster differentiation) rea antikehasid
CD20 CD3

Mõned kasvajatega seotud markerid:
HMB-45 melanoomirakkudes CA 19 jämesoole
krüptide epiteelis

östrogeenretseptorid progesteroonretseptorid
rinnavähis

Her-2 rinnavähis Proliferatsioonimarker Ki-67
lümfifolliiklis

* elektronmikroskoopiline uuring
teatud juhtudel ja eriti neeruhaiguste ja
lihashaiguste diagnostikas, samuti teatud
kasvajate liigi määramisel tuleb kudesid ja rakke
uurida ultrastruktuuri tasandil;
selline materjal fikseeritakse glutaaraldehüüdis,
sisestatakse spetsiaalsesse plastikusse ning
valmistatakse nn poolõhukesed (1 m) ja
ultraõhukesed (ca 60 nm) lõigud, mida uuritakse
elektronmikroskoobi abil.

endoteeli-
rakk
ultrastruktuur
mesangiumirakk
basaalmembraan
podotsüütide
jätked
Normaalse päsmakese
endoteelirakkude
poorid

kromatiin
tuumas
tuum
mitok.
tuumake
sarkoom

* molekulaarbioloogilised uuringud
– In situ hübridisatsioon: võimaldab määrata
koelõikudel mRNA-d ehk geeniekspressiooni ja
teatud DNA järjestusi;
– polümeraasahelreaktsioon kudedest eemaldatud
DNA-l;
Need meetodid võimaldavad määrata kasvajates
esinevaid geneetilisi muutusi, mis võivad olla
diagnostilise tähendusega,
aga ka näiteks teatud ensüümdefektidega seotud
haiguste puhul esinevaid geneetilisi muutusi/defekte.

• Elupuhuse patomorfoloogilise uuringu (histoloogilise, tsütoloogilise ja
lisauuringute) kokkuvõttena vormistab patoloog uuringuvastuse, milles
tuuakse ära:
- makroskoopiline kirjeldus (operatsioonimaterjali puhul): kuju, suurus,
kaal, patoloogiliste muutuste iseloom (kuju, suurus, värvus, piirdumus,
ulatus, konsistents);
- histoloogiline kirjeldus: patoloogiliste muutuste iseloom ja ulatus (n.
kasvaja infiltratsiooni- ja levikuulatus) mikroskoopilisel tasandil; siin
tuuakse tavaliselt ära ka erivärvingute ja immuunhistokeemiliste
uuringute tulemused;
- lisauuringute (elektronmikroskoopia, molekulaar-bioloogilised
uuringud) tulemused
- diagnoos/kokkuvõte:
tuuakse ära haiguse nimetus või morfoloogiliste muutuste iseloomu
väljendav diagnoos (Nt. äge mädane põletik), kasvajahaiguse puhul ka
staadium (Nt. TNM süsteemis), kui võimalik, antakse ka soovitusi
edasiste vajalike uuringute kohta.

Tänan tähelepanu eest!