ÕIGUSKANTSLERI 2008. AASTA TEGEVUSE ÜLEVAADE

ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIM
hoolivust, kohtlema teda subjekti ja mitte objektina ning aitama igakülgselt kaasa tema õiguste ja vabaduste tegelikule
kaitsele. Hea halduse tava järgimine on midagi enamat kui pelgalt küsimus õiguspärasusest ning annab laiemalt tunnistust
avaliku võimu kvaliteedist.
Õiguskantsler viib normikontrolli ja ombudsman’i menetlust läbi isiku avalduse alusel või omal algatusel. Isikut
teavitatakse menetluse alustamisest, samuti toimingutest, mida õiguskantsler avalduse lahendamiseks on teinud või
kavatseb teha, ning õiguskantsleri lõppseisukohast.
Normikontrolli menetlust saab õiguskantsler tõhusalt teostada siis, kui talle on teada kaalutlused, miks kontrollitav
norm sellisel kujul loodi ja jõustati. Selleks tutvub õiguskantsler õigustloova akti eelnõu seletuskirjaga ning muude
asjakohaste materjalidega. Lisaks asjaomaste dokumentidega tutvumisele pöördub õiguskantsler üldjuhul teabe
nõudmisega õigustloova akti eelnõu koostaja poole. Pärast vastuse laekumist analüüsib õiguskantsler õigustloova akti
põhiseadusele ja seadustele vastavust.
6. OSA 5. OSA 4. OSA
3. OSA
2. OSA
Õiguskantsleri ombudsman’i menetlust iseloomustab vormivabadus ja eesmärgipärasus. Menetlustoimingu vormi
ja muud üksikasjad määrab õiguskantsler, lähtudes eesmärgipärasuse, tõhususe, lihtsuse ja kiiruse põhimõttest ning
vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Vormivabaduse põhimõte kehtib juhul, kui seadus ei näe otseselt
ette, kas ja kuidas tuleb menetlustoiming läbi viia. Lisaks eeltoodule lähtub õiguskantsler avalduse menetlemisel
uurimispõhimõttest. Teisisõnu selgitab õiguskantsler välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse
korral kogub tõendeid omal algatusel. Peamine õiguskantsleri menetlustoiming on teabe nõudmine, vajadusel ka
seletuse ja ütluse võtmine. Õiguskantsler võib vajaduse korral kasutada ka muid menetlustoimingute vorme, sh küsida
asja lahendamiseks erialaasjatundja arvamust. Järelevalvealune asutus või isik peab tagama õiguskantslerile asja
menetlemisel vaba juurdepääsu tema valduses olevatele dokumentidele ja muule materjalile ning kohtadele. Samuti
on õiguskantsleril õigus teha kontrollkäik vanglasse, väeossa, arestimajja, väljasaatmiskeskusse, varjupaigataotlejate
vastuvõtukeskusse või registreerimiskeskusse, psühhiaatriahaiglasse, erihooldekodusse, erivajadustega õpilaste kooli,
üldhooldekodusse, asenduskodusse, noortekodusse või muusse järelevalvealusesse asutusse.
Nii normikontrolli kui ka ombudsman’i menetlus lõpeb õiguskantsleri seisukohavõtuga. Kui normikontrolli menetluses
selgub, et õigustloova aktiga rikutakse isikute põhiõigusi ja ‐vabadusi, siis saab õiguskantsler pöörduda asjaomase
ministri või teise õigustloova akti ette valmistanud isiku (nt vallavalitsuse) poole märgukirjaga, et algatataks põhiseaduslikkuse
probleemi lahendav uus eelnõu. Samas on õiguskantsleril õigus teha ka õigustloova akti vastu võtnud
organile ettepanek viia see akt või selle säte 20 päeva jooksul põhiseaduse ja seadusega kooskõlla. Kui õigustloova akti
vastuvõtnud organ ei ole 20 päeva jooksul arvates ettepaneku saamise päevast akti või selle sätet põhiseaduse või seadusega
kooskõlla viinud, on õiguskantsleril õigus teha Riigikohtule ettepanek tunnistada õigustloov akt või selle säte
kehtetuks. Menetluse tulemi osas on õiguskantsleril valikuvabadus. Tulem oleneb sellest, kas ettepanek või märgukiri
sõltub konkreetse kaasuse olemusest, asja lahendamise pakilisusest vm asjaoludest.
Ombudsman’i menetluse lõppemisel annab õiguskantsler hinnangu, kas järelevalvealuse asutuse tegevus on olnud õiguspärane
ja hea halduse tava nõuetega kooskõlas. Õiguskantsler võib kritiseerida, anda soovitusi ja muul viisil väljendada
oma arvamust, samuti teha ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks, muuta halduspraktikat või normi tõlgendust.
Õiguskantsleri seisukoht tehakse avaldajale ja järelevalvealusele asutusele kirjalikult teatavaks. Järelevalvealune asutus
teavitab õiguskantslerit, kuidas tema ettepanekut või soovitust on järgitud. Õiguskantsleril on õigus esitada oma soovituse
või ettepaneku täitmise kohta järelepärimisi, millele järelevalveasutus peab vastama. Kui õiguskantsleri ettepanekut
või soovitust ei täideta, võib õiguskantsler teha selle kohta ettekande asutuse järele valvavale asutusele, Vabariigi
Valitsusele või Riigikogule. Samuti võib õiguskantsler ettepanekust või soovitusest ning selle täitmisest või täitmata
jätmisest teavitada avalikkust. Õiguskantsleril puudub otsene sunnivahendite kasutamise võimalus ombudsman’i menetluses
– tema seisukohad isikute õiguste rikkumise korral ei ole tagatud mitte sunni, vaid eelkõige tema autoriteedi
abil.
2008. a esitati õiguskantslerile 2566 avaldust ja algatati 1944 asjamenetlust (2007. a 2266 avaldust ja 1740 asjamenetlust).
Algatatud asjamenetlustest otsustas õiguskantsler alustada 480 sisulist menetlust, sh 151 normikontrolli
menetlust ja 258 ombudsman’i menetlust (2007. a 474 sisulist menetlust, sh 150 normikontrolli menetlust ja
252 ombudsman’i menetlust). Õiguskantsler alustas 2008. a 66 menetlust omal algatusel ja korraldas 33 kontrollkäiku
(2007. a 70 menetlust omal algatusel ja 28 kontrollkäiku). Normikontrolli menetluse käigus tuvastas õiguskantsler
18 korral vastuolu põhiseaduse või seadustega (2007. a 26 korral vastuolu põhiseaduse või seadustega). Ombudsman’i
menetluse tulemusena tegi õiguskantsler järelevalvealustele asutustele 76 ettepanekut või soovitust (2007. a 81 ettepanekut
või soovitust).
Kuigi õiguskantsleri põhiülesanded on teostada normikontrolli ja tegutseda ombudsman’ina, on õiguskantsleril ka
mitmeid teisi pädevusi, sealhulgas osaleda sõnaõigusega Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungitel. Õiguskantsleri
suhtlust Riigikoguga ja seda, kuidas ta on oma sõnaõigust Riigikogus kasutanud, on kajastatud ülevaate 1. osas.
Õiguskantsleri sõnaõigus Vabariigi Valitsuse istungil võimaldab õiguskantsleril kontrollida õigustloovate aktide põhiseaduslikkust
eelkontrolli vormis. Õiguskantslerile saadetakse Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungite päevakorrad
koos arutlusele tulevate õigusaktide eelnõudega. Sellega tagatakse õiguskantsleri teavitamine õigustloovate aktide
vastuvõtmisest ja õigusloomeprotsessist tervikuna. Oma sõnaõigust on õiguskantsler kasutanud eelkõige Vabariigi