ÕIGUSKANTSLERI 2008. AASTA TEGEVUSE ÜLEVAADE

ÕIGUSKANTSLER JA TÄITEVVÕIM
Ülevaateaastal pöördus õiguskantsleri poole avaldaja, kes palus kontrollida, kas infoühiskonna teenuse seaduse
regulatsioon, mis puudutab isiku õiguste kaitset seoses e-postile saadetavate kommertsteadaannetega, on kooskõlas
Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega (Infoühiskonna teenuse seaduse kooskõla EL direktiiviga, asi
nr 6-1/071117).
Õiguskantsler leidis, et e-andmekaitsedirektiivi 2002/58/EÜ art 13 harmoneerimine on toimunud selliselt, et direktiivi
eesmärk ei ole täielikult saavutatud. Direktiivi 2002/58/EÜ art 13 lõikes 1 sätestatud opt-in kui reegel ning lõikes 2
ette nähtud opt‐out kui erand ei ole InfoTS § 6 lõikes 1 piisava selgusega äratuntavad. Opt-out’i võimalus on direktiivi
kohaselt seotud mitmete täiendavate eeltingimustega, mis tuleb ka Eesti õigusesse üle võtta.
Õiguskantsler asus seisukohale, et infoühiskonna teenuse seaduses ei ole täidetud ka e-andmekaitsedirektiivi art 13
lg 5 lausest 2 tulenev nõue, mille kohaselt tagavad liikmesriigid ühenduse õiguse ja kohaldatavate siseriiklike õigusaktide
raames, et nende abonentide õiguslikud huvid, kes ei ole füüsilised isikud, on pealesunnitud teabe eest piisavalt
kaitstud.
6. OSA 5. OSA 4. OSA
3. OSA
2. OSA
Õiguskantsler juhtis tähelepanu ka sellele, et e-andmekaitsedirektiivi art 13 harmoneerimine infoühiskonna teenuse
seaduses on kitsendanud nimetatud direktiivis silmas peetud adressaatide ringi. Sellest tulenevalt on inimesed pealesunnitud
teabe eest kaitseta juhul, kui teadaandeid saadetakse elektroonilise sideteenuse osutajate poolt, kes samal ajal
ei ole infoühiskonna teenuse osutajad. See toob omakorda kaasa inimeste eraelu puutumatuse ja informatsioonilise
enesemääramisõiguse õigusvastase riive.
Eeltoodust tulenevalt tegi õiguskantsler majandus- ja kommunikatsiooniministrile ettepaneku muuta infoühiskonna
teenuse seadust ning koostöös andmekaitse küsimuste eest vastutava justiitsministriga leida lahendus e-andmekaitsedirektiivi
art 13 eesmärgipäraseks harmoneerimiseks, tagamaks isikute põhiõiguste kaitse seoses soovimatute kommertsteadaannetega.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister teavitas, et nõustub enamiku õiguskantsleri märgukirjas
toodud järeldustega. Kuna märgukirjas toodud probleemide lahendamine eeldab erinevate õigusaktide täiendamist, algatas
ministeerium konsultatsioonid regulatsiooniga seotud osapoolte ning turuosaliste seisukohtade kaardistamiseks.
Ülevaateaastal tegeles õiguskantsler ka ehitusõiguse küsimustega. Õiguskantsleri poole pöördusid muu hulgas avaldajad,
kes kaebasid, et vaatamata ehitusseaduse regulatsioonile, nõuavad kohalikud omavalitsused nendelt ka alla 20 m 2
pindalaga väikeehitise ehitamisel kohaliku omavalitsuse või naabrite nõusoleku olemasolu ning seavad sellise ehitise
ehitamisele ehitusseadusega võrreldes täiendavaid nõudeid.
Muu hulgas pöördus kaebusega üks Saue valla elanik (Alla 20 m 2 väikeehitise ehitamisele esitatavad nõuded Saue
vallas, asi nr 6-4/081360). Täpsemalt leidis avaldaja, et Saue valla ehitusmääruse sätted, mis keelasid alla 20 m 2 suuruse
ehitusaluse pinnaga väikeehitise püstitamise väljapoole hoonestusala ning nõudsid alla 20 m 2 suuruse ehitusaluse
pinnaga ehitise püstitamiseks vallaarhitekti kooskõlastust ja elamiseks kasutatava väikeehitise puhul ehitusluba, olid
vastuolus ehitusseaduse ja põhiseadusega.
Puutuvalt küsimusse, kas ehitusmääruse säte, mis nägi ette, et alla 20 m 2 suuruse ehitusaluse pindalaga väikeehitise
püstitamine on keelatud väljapoole detailplaneeringuga kehtestatud hoonestusala, on kooskõlas ehitusseaduse ja põhiseadusega,
analüüsis õiguskantsler planeerimisseaduse ja ehitusseaduse sätteid. Täpsemalt võttis õiguskantsler vaatluse
alla PlanS § 3 lg 2 p 1, PlanS § 9 lg 11 ja EhS § 16 lõiked 1, 4 ja 6. Nendele sätetele tuginedes asus õiguskantsler
seisukohale, et kuna detailplaneeringut pole vaja koostada alla 20 m 2 suuruse ehitusaluse pindalaga väikeehitise jaoks,
ei pea detailplaneering sisaldama andmeid alla 20 m 2 suuruse ehitusaluse pindalaga väikeehitise püstitamise kohta.
Üldjuhul võib asjaomase väikeehitise ehitada ka siis, kui detailplaneering selle ehitamist ette ei näe. Õiguskantsler
märkis, et toodud tõlgendust tuleb pidada mõistlikuks, sest alla 20 m 2 suuruse ehitusaluse pindalaga väikeehitise
püstitamiseks tuleks olukorras, kus detailplaneering väikeehitisi ette ei näe, algatada kehtiva detailplaneeringu muutmiseks
uus detailplaneerimise menetlus. Arvestades aga otsustatava küsimuse kaalukust, osutuks planeeringu menetlemine
ilmselgelt ülemääraseks, v.a juhul, kui planeeringu menetlemiseks ei esine mõnd erilist PlanS § 9 lõikes 11
silmas peetud põhjust.
Lisaks leidis õiguskantsler ehitusseadust arvesse võttes, et ehitusmääruse säte, mis nõudis ehitusluba väikeehitise
ehitamiseks, mida hakatakse kasutama elamiseks, polnud kooskõlas EhS § 12 lg 2 lausega 1. Veel asus õiguskantsler
seisukohale, et ehitusmääruse säte, mis nägi isikule ette kohustuse taotleda kuni 20 m 2 suuruse ehitusaluse pinnaga
väikeehitise püstitamiseks kohaliku omavalitsuse nõusolekut, polnud kooskõlas EhS § 16 lõikega 1.
30
Õiguskantsler esitas Saue Vallavolikogule märgukirja, milles juhtis volikogu tähelepanu ehitusmääruse vastuoludele
ehitusseaduse ja planeerimisseaduse ning põhiseadusega. Saue Vallavolikogu nõustus õiguskantsleriga, et ehitusmääruse
sätted, mis nõudsid alla 20 m 2 suuruse ehitusaluse pinnaga ehitise püstitamiseks vallaarhitekti kooskõlastust
ja elamiseks kasutatava väikeehitise puhul ehitusluba, olid vastuolus ehitusseaduse ja põhiseadusega. Lisaks teavitas
Saue Vallavolikogu 30.04.2009 õiguskantslerit, et arvestades 01.05.2009 jõustunud ehitusseaduse muudatusi, millega
muudeti ka alla 20 m 2 pindalaga väikeehitiste püstitamise regulatsiooni, on Saue Vallavolikogul plaan võtta vastu
uus ehitusmäärus. Õiguskantsler jälgib edaspidi Saue Vallavolikogu tegevust ehitusmääruse seaduse ja põhiseadusega
kooskõlla viimisel.