iqra EESTI MOSLEMITE KUUKIRI NR 28 DETSEMBER 2011 ... - Islam

Minu Mediina
kul rongiga Arafatile. Rongiga sõitmine oli üks meeldivamaid
privileege, mis keeleinstituudiga palverännakul
käimine kaasa tõi: kuigi kõndimist oli ka vaatamata rongisõitudele
parasjagu, hoidsime me siiski tohutult palju
jalavaeva kokku ja säästsime energiat ja tervist hadži riituste
täitmiseks. Jõudsime oma telki Arafatil veidi enne
keskpäeva, mis andis meile võimaluse kergeks uinakuks.
Peale dohri ja asri ühendatud palvust kuni päikeseloojanguni
oli Arafatil duaa tegemise aeg. Prohvet Muhammad
االله عليه و سلم)‏ ‏(صلى on hadži kohta öelnud: „Al-hadž
on Arafat...“ (Tirmidhi & Abu Dawud). See päev on nii tähtis,
et ilma sel päeval Arafatile kohale ilmumata on inimese
hadž kehtetu. Samuti on see üks õnnistatumaid päevi
kogu aastas ja seda mitte ainult palveränduritele.
Lahkusime Arafatilt üsna hilja õhtul ja suundusime rongiga
Muzdalifa poole. Rongi pealt maha tulles avanes
meile ülevalt platvormilt vapustav vaatepilt. Ma ei olnud
kunagi varem näinud nii palju inimesi ühes kohas, tegemist
oli konkreetselt inimmerega. Isegi mõned mäed
Muzdalifa ümber olid inimesi täis. Rongijaama treppidelt
alla tulnud, alustasime teekonda oma laagriplatsi suunas
– õnneks meie päris tänaval ei pidanud magama. Kuigi
meie plats ei olnud sugugi kaugel, võttis sinna jõudmine
äärmiselt kaua aega, lihtsalt seetõttu, et niiiiiii palju
inimesi oli liikumas ühes suunas. Lõpuks jõudsime siiski
kohale, veidi enne keskööd. Palvetasime maghribi ja iša
ühendatult, sõime veidi ja siis üritas enamus meist magada.
Muzdalifas magavad palverändurid muide lageda
taeva all, välja arvatud need, kes oma telgi kaasa on võtnud.
Igatahes vaatamata busside pidevatele signaalidele,
helikopterite tiirutamistele meie peade kohal ja sellele,
et me olime seal vähese ruumi tõttu peaaegu nagu kilud
karbis, suutsin ma siiski piisavalt hästi magada.
Järgmise päeva hommikul, dhu-l-hižža 10. päeval, hakkasime
enne päikesetõusu Muzdalifa rongijaama poole
liikuma. Rongiga sõitsime lõpp-peatusesse ehk kohta,
kus loopisime kivikesi vastu seina, mis sümboliseerib
saatanat. Siinkohal tuleb rõhutada, et tegemist on vaid
sümboolse saatana kividega pildumisega, kuid tundub,
et paraku on inimesi, kes arvavad, et see on koht, kus on
võimalik kogu oma elus kogunenud viha saatana peale
välja valada, pildudes võimalikult suuri kive või lastes käiku
ka oma jalanõud. Peale seda pöördusime tagasi oma
telki Minaas.
Dhu-l-hižža 10. päev on ka ohvriloomade tapmise päev.
Maksin enda ohvrilooma raha ühele vennale meie grupist,
kes mitmelt inimeselt raha korjas ja siis hiljem kõigi
loomade eest korraga maksis. Seejärel lasin endal juuksed
maha ajada. Peale dušši oli lihtsalt imeline tunne jälle
tavalised riided selga panna. Olime kahes linas juba piisavalt
kaua aega veetnud.
Kätte oli jõudnud eid, mistõttu söödi, joodi ja puhati.
Õhtuks oli korraldatud programm erinevate mängude
ja võistlustega, mõned õpilased esinesid an-našiidide
laulmisega.
Kuna dhu-l-hižža 10. päeval me hadži tawaaf-i (seitse
tiiru ümber Kaaba) ja sa’ii-t (kõndimine seitse korda Safa
ja Marwa vahel Harami mošees) ei sooritanud, läksin ma
seda sõpradega tegema 11., vahetult peale järjekordset
kivikeste loopimist. Mekasse otsustasime minna jalgsi.
See tundus ka igati loogiline, sest transport oli tol päeval
äärmiselt kallis ning samuti oli meil hea meel, et saime
kõndides kogeda ka tõelist palverännaku tunnet. Ei kujuta
ette, kui mitu kilomeetrit me kõndisime, kuid teekond
24 | Eesti moslemite kuukiri