You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Just kultuuri ühisala võimaldab ühiskonna moderniseerumise protsessis, kus toimub senise ühtluse killustumine,<br />
struktuursete süsteemide ja institutsioonide suurenev eristumine ja spetsialiseerumine, formeeruvate<br />
erinevate kultuurikihistuste edasisi kokkupuutepunkte ja üksteisemõistmist (Turunen 1998: 117). Need uued<br />
kultuurikihistused, saanud elujõuliseks, võivad omavahel sulanduda, asuda võitlusse nende aktsepteerimise<br />
eest avaramal kandepinnal või omavahelise hegemoonia pärast ning järk-järgult saada omaseks ka kultuuri<br />
ühisalale (Dijk 2005: 56–57).<br />
Eespool toodust lähtuvalt on monograafias omakultuuri all mõistetud inimestevahelist suhtlemist, mille käigus<br />
kasutatakse olemasolevat sotsiaalset kogemust ning toodetakse uusi tähendusi, toetudes omaksvõetud<br />
uskumustele, normidele, arusaamadele. Sotsiaalse kogemuse jagamine eeldab oma rahvus- või grupitunde<br />
omaksvõtmist ning teatavate tekstide (keel, ühiskondlikud praktikad, kommunikatsioonivahendid jm) kättesaadavust<br />
ning nende mõistmist – seega rahva jõudmist enesetunnetuse ja -kirjelduse faasi, arenemist ajaloo<br />
objektist ajaloo subjektiks. Omakeelne ajakirjandus kommunikatsioonivahendina saab seda protsessi otsustavalt<br />
kiirendada või vastupidi – pidurdada.<br />
Universaalkultuurina, mis võimaldas Tsaari-Venemaa ühe ääreala, Eesti- ja Liivimaa kubermangu eri rahvakihtide<br />
omavahelist suhtlust ja läbikäimist, on käsitletud rahvakultuuri. 17. sajandi rahvakultuur oli Eesti- ja<br />
Liivimaal nagu mujalgi Euroopas (Sassoon 2008: 16–17) “igaühe kultuur”, s.t teine kultuur jõukamatele<br />
ja haritumatele ning ainus ülejäänutele (Vunder 2008: 69–70). Eestlastele kui maa põliselanikele oli rahvakultuur<br />
domineeriv kultuur 19. sajandi keskpaigani. Maad valitsenud seisusele – baltisaksa aadlile – aga<br />
oli see rahvakultuur vaid nn harrastuskultuuriks, mille vastu aeg-ajalt huvi ilmutati (nt valdasid mõisnikud<br />
talupoegade keelt, osalesid nende pidustustel jne). Samas polnud kumbki sotsiaalne grupp, ei talurahvas<br />
ega aadlikud, ka ise oma struktuurilt homogeensed, neis mõlemas oli omakorda mitmesuguseid kihistusi ja<br />
gruppe (vt ka Jansen 2007, Talve 2004, Zetterberg 2009). Kahe suure kultuuri, aadlike ja talurahva areng ei<br />
toimunud teineteisest isoleeritult, vaid kulges kompromisside ja muutuste teed vajaduste üha parema rahuldamise<br />
suunas (Vunder 2008: 68–70).<br />
18. sajandil, seoses kaubanduse ja majanduse arengu ning trükikunsti levikuga, hakkasid majanduslikult ja sotsiaalselt<br />
parematel positsioonidel olnud isikud rahvakultuurist üha kiiremini eemalduma. Kõikide uuenduste<br />
mõjul toimus mõisnike elulaadis 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses tähelepanuväärne murrang, mis haaras<br />
nii nende ehituskultuuri, suhtlemist, kodude sisustust, rõivastust kui ka toidumajandust (Talve 2008: 286–292).<br />
Rahvakultuur oli samas 18. sajandi lõpul väga jäigalt piiratud pärisorjusliku süsteemiga. Viimane pärssis<br />
talurahva mis tahes omaalgatust ning lubas neil mõelda vaid äraelamis- ja toimetulekuvõimalustele. Põhimõtteline<br />
muudatus, mis avas tee mitmele uuele arengule, oli pärisorjuse kaotamine Eesti- ja Liivimaal<br />
19. sajandi alguses. Kuigi talupojad vabastati maata ning nende eksistentsi aluseks sai teorendi nime saanud<br />
mõisniku määratud tingimustega mõisatöö, oli eestlane esmakordselt legaalselt vaba inimene. Tekkis<br />
võimalus uueks kommunikatsiooniks, uueks suhetevõrgustikuks, mis sai üheks aluseks seni universaalkultuurina<br />
arenenud rahvakultuurist oma väärtuste, ajaloolise kogemuse, normide, uskumuste ja tavadega<br />
omakultuuri konstrueerimiseks.<br />
11
Change language