You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Eestikeelne kodanikuühiskond aga kasvas ja arenes alates 19. sajandi lõpukümnendist kiiresti, sest hoolimata<br />
kõikidest isevalitsusliku keskvõimu piirangutest ei jätnud teaduse ja tehnika areng Euroopas puudutamata<br />
ka Tsaari-Venemaa äärealasid. 20. sajandi alguseks ei olnud eestlased enam ühtne, peamiselt maaharimisega<br />
tegelev talurahvas. Eestlaste hulgas oli haritlasi, linnakodanlust, talusulaseid ja linnatöölisi. Neil kõigil oli<br />
erinev sotsiaalmajanduslik taust, erinev haridus, erinevad soovid ja tahtmised, oskused ja väärtushinnangud.<br />
20. sajandi alguseks Eestisse jõudnud uute mõttesuundade ja käitumisviiside peamisi levitamiskohti olid<br />
eestlaste vabatahtlikud seltsid (1880. aastatel asutati vähem põllumeeste seltse ja rohkem muusika- ja karskusseltse,<br />
20. sajandi alguses aga juba ka pritsimeeste ja majanduslikke kaubandus- ning laenuabiseltse (Jansen<br />
2008: 500–503)). Seltside majandusliku toimetuleku kindlustasid rahvapeod ja tuluõhtud, kuid koorilaulu ja<br />
näitemänguharrastuse kõrval hakkasid seltsitegevuses üha olulisemat ülesannet täitma rahvavalgustuslikud<br />
ettekanded ühes nendele järgnenud aruteludega.<br />
Seltsid olid ajalehtede kõrval need kodanikuühiskonna avalikud institutsioonid, mis võtsid enda kanda ametlikust<br />
koolivõrgust ja õppekavast väljapoole jäävate teadmiste levitamise ja arvamuse kujundamise. Kuid seltsid<br />
õpetasid enamatki: andsid esinemis- ja argumenteerimisoskust ning arendasid koostegemist ja ühistunnet.<br />
1901. aastast hakkas elavnema Tallinna eestlaskond, koondudes ajalehe Teataja toimetuse ümber. Teataja ja<br />
Postimehe vastasseis, mis sai alguse Teataja ilmumahakkamisest, ei olnudki mitte vastasseis eesmärkides,<br />
kuivõrd nende eesmärkide teostamise viisides (Kõpp 1954: 299–301). Majanduslikult kiratsev ühiskond oli<br />
Teataja toimetuse hinnangul vaimseks arenemiseks jõuetu ja põdur. Rahva eneseteostuse ja kultuurilise arengu<br />
eelduseks pidas Teataja aga erinevalt Postimehest rahva majanduslikku sõltumatust (Ast Rumor 1965: 92).<br />
Teataja asutamine, ajalehe programmilisus majandus- ja sotsiaalelu valdkonnas tekitasid ajakirjanduselus<br />
sootuks uue olukorra ka Postimehele ja selle toimetajale. Teataja seisukohti ei saanud eirata, sest neil oli<br />
lugejate hulgas suur toetajaskond (eelkõige Põhja-Eestis). Postimehe ainus võimalik tee oli avalik seletus- ja<br />
selgitustöö, miks rahva kui terviku kultuuriline areng on selles ajajärgus tuleviku suhtes määravam kui tegelemine<br />
ühiskondlik-poliitiliste ja majanduslike küsimustega.<br />
Eestikeelse ühiskonna arenemisteede üle algas avalik dialoog ning seda juhtisid kaks ajalehetoimetust – Postimees<br />
ja Teataja (Aru 2008: 128 –130). Õige pea tekkisid nende kahe kõrvale teisedki oma seisukohtadega<br />
partnerid ja arvamuseavaldajad (ajaleht Uudised 1903, Päevaleht 1905, Isamaa 1906) ning Postimehe omamoodi<br />
ainuvalitsuseaeg oli lõppenud (Aru 2008: 126–130, 151–154).<br />
Dialoog ühiskonna arengutee üle kasvas kiiresti dialoogiks teisteski eluvaldkondades. Tartus, kus oli tolle aja<br />
Eesti kõige suurem haritlaskonna ja õppiva noorsoo kontsentratsioon, kus oli elav ja mitmekülgne seltsitegevus,<br />
ei saanud seltsitegevusest ega aruteludest kõrvale jääda avatud ja uuendustele vastuvõtlik noorsugu.<br />
Võimude keelust hoolimata koondus Tartu õppiv noorsugu salaringidesse, et protestida vaimseid eneseavaldusi<br />
keelava ja vähemusrahvusi ahistava koolikorralduse vastu. Nendes salajastes ringides peeti kõne- ja<br />
ettekandeõhtuid, loeti kodumaist kirjandust ja isamaaluulet.<br />
Postimehe programmiline rahvuslikkus oli nende esimeste noorsooringide tegevuse enesestmõistetav lähtekoht.<br />
Võitluses emakeelse kooliõpetuse eest toetusid noored Jaan Tõnissonile ja Postimehele. Postimees<br />
pakkus noorautoritele (Gustav Suits) ka avaldamisvõimalusi, kasvatades nii nende enesekindlust ja -teadlikkust<br />
(Roos 1973: 13–23, 1974: 395–403). Jakob Hurda sõnastatud rahvuslus oli noortele kõlbeliseks normiks,<br />
kuid noorteni jõudnud uute mõttevoolude mõjuväljas oli kultuurrahvaks saamise idee jõudnud faasi, kus seda<br />
hakati võrdlema teiste kultuuride ja rahvastega ning selle küpsust proovile panema.<br />
Kokkupuutumine Tartu ülikoolis õppinud vene üliõpilaste revolutsioonimeelsema osaga tõi noorteni Vene<br />
ühiskonna isevalitsuse vastaseid käärimismeeleolusid. Need puutusid kokku ja segunesid siinmail juba varem<br />
tuttava Saksa sotsiaaldemokraatliku ja materialistliku mõttevooluga (Ast Rumor 1965: 122–127). Kui ka huvide<br />
selginedes ja täpsustudes said esialgsetest noorte salaorganisatsioonidest kindlailmelisemad rühmitused,<br />
milles koorusid esiplaanile kirjanduskultuurilised suundumused või ühiskondlik-poliitilised eesmärgid, jäi<br />
kõigile neile siiski läbivalt tunnuslikuks üldine progressiusk.<br />
Sellest üldisest progressiusust oli kantud ka 1901. aasta kevadel end kuuldavaks teinud kirjandushuviliste<br />
noorte koondis Kirjanduse Sõbrad. Selle rühmituse nime all ilmus Tartu gümnaasiumiõpilase Gustav Suitsu<br />
juhendamisel ja tegelikul toimetamisel album “Kiired I”. Pooleaastaste vaheaegadega järgnesid “Kiired II”<br />
21
Change language