You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Kalendrist mõnikümmend aastat hiljem, 1766. aastal, sündis ka eestikeelne ajakirjandus (Peter Ernst Wilde<br />
“Lühhike öppetus...”).<br />
Esimeste eestikeelsete ajalehtede ja ajakirjade väljaandjad olid valgustatud baltisakslased, kes tahtsid maarahvast<br />
harida, aga ühtlasi manitseda neid kuulekusele, töökusele ja kasinusele selleks, et kõigil kohalikel – nii<br />
valitsejatel kui ka talurahval – oleks parem elu. Et Baltimaadel ilmunud kohaliku võõrkeelse eliidi − baltisaksa<br />
− ajakirjandus oli jõudnud eestikeelsete väljaannete asutamise ajaks juba sisemise diferentseerituse<br />
arengujärku, võttis tekkinud eestikeelne ajakirjandus vastu kahepoolsed mõjutused: baltisaksa ajakirjanduse<br />
konservatiivsemalt poolelt ajalehtede ja ajakirjade üldise ülesehituse ning baltlastest valgustajatelt rahvavalgustusliku<br />
hoiaku – ajakirjandus pidi rahvast harima ja kasvatama (Jansen 1994: 267–299).<br />
Eestikeelne ajakirjandus kujunes omakeelset ühiskonda mõjutavaks ja suunavaks jõuks aegapidi, sõltudes<br />
selles protsessis küllaltki palju objektiivsetest tingimustest (majandusolud, rahva lugemisoskus, trükikodade<br />
olemasolu, tsensuur, postiteenistuse olukord jm). Objektiivsed tingimused määrasid ka eesti ajakirjanduse iseloomu:<br />
see sündis ja arenes rahvaajakirjandusena (Peegel 1989: 10–12). Siinjuures väärib rõhutamist asjaolu,<br />
et muude võimaluste puudumisel kujunesid just ajalehed ja ajakirjad oma auditooriumi sotsiaalse reaalsuse<br />
määratlemise üheks esmaseks allikaks ning kollektiivse identiteedi kõige laiema levikuga väljenduseks.<br />
Põhjuseks oli eelkõige see, et kuigi ajakirjanduslike väljaannete tegevusulatuse ja piirid määras ühiskonna<br />
poliitiline süsteem, moodustas iga konkreetne väljaanne siiski teatud määral eraldiseisva, oma reeglite ja<br />
korraldusliku kavaga institutsiooni. Viimase toimimist mõjutasid oma seisukohtade, soovide ja eesmärkidega<br />
juba aga väljaande omanik, väljaandja ja toimetaja.<br />
Eestikeelse ajakirjanduse esimest arenguetappi, aastaid 1766–1864, on hinnatud personaalse ajakirjandusena<br />
(vt Peegel 1966). Personaalse ajakirjanduse ajajärk on täheldatav kindla arenguetapina ka paljude teiste rahvaste<br />
ajakirjanduse ajaloos. Monograafias “Üks kirg, kolm mõõdet” on esitatud ülevaade nii eesti kui ka teiste<br />
rahvaste (vene, soome, saksa, inglise) personaalsest ajakirjandusest (Aru 2008: 9–19). Eesti ajakirjanduse<br />
ühe iseärasusena on toonitatud tõsiasja, et ühe isiku osakaal ja tähtsus jäid eestikeelses ajakirjandusmaailmas<br />
domineerima tunduvalt pikemaks ajaks kui näiteks Ameerikas, Inglismaal või ka Soomes. Selle põhjused<br />
peitusid valitsenud ühiskondlikes suhetes ning süsteemis. Alles viimaste põhjalik muutumine tõi endaga<br />
ajakirjanduse kasvamise kommertsiaalseks ettevõtteks, mille puhul muutusid nii väljaande eesmärgid kui ka<br />
toimimisloogika (Aru 2008: 20–21).<br />
1860.–1870. aastatel, rahvusliku ärkamisaja tõusuperioodil, oli tänu eestlaste suhteliselt kõrgele lugemisoskusele<br />
(Eesti rahvastikust, välja arvatud Narva linn, oskas 1881. aasta rahvaloenduse andmeil lugeda 91,6<br />
protsenti (Laul 1985: 297, vt Liivaku 1995)), ärkamisajal jõudu juurde saanud väsimatule pürgimisele hariduse<br />
poole ning seda kõike omakorda soodustanud majanduslikele ja sotsiaalsetele tingimustele eestlaste usk<br />
kirjutatud sõna – ka ajakirjanduse – jõusse suur. Kõik toimetajad ja väljaandjad püüdsid ajalehte või ajakirja<br />
koostada nii, et rahvas kirjutatust aru saaks. Ajaleht jagas talupoja igapäevaelus kasulikke teadmisi ja juhtnööre,<br />
kasutades uue informatsiooni esitamiseks selgitusi ja võrdlusi lugejale tuttavast ja omasest maailmast. Ajaleht<br />
tõi rahva ellu uusi mõisteid, tähendusi ja isegi tegevusi ning kiirendas selle kaudu ühiskonna uuenemist.<br />
Eestikeelse ajalehe mõjukust suurendas ka asjaolu, et ühiskonnas polnud teisi omakeelseid institutsioone või<br />
organisatsioone, mis oleksid suutnud oma regulaarsuse, leviku ja uudiste levitamise kiirusega ajalehega võistelda.<br />
Ajaleht pakkus lugejale mitmekesist informatsiooni ning täitis korraga mitut funktsiooni: oli õpetaja,<br />
juhendaja, kasvataja, toetaja, majanduslike tehingute sobitaja, vahendaja ja meelelahutaja.<br />
Eestikeelse ühiskonna usaldus kirjutatud sõna ja ajalehe vastu andis omakorda tähtsust ja mõjukust ka selle<br />
väljaandjale. Ajalehe väljaandja oli oluline isik, ta nimi sai kiiresti tuntuks, tema sõnal oli kaalu. Peaaegu<br />
kõik Eesti suuremate ajalehtede väljaandjad ja toimetajad olid oma tegutsemisajal vähem või rohkem tuntud<br />
avaliku elu tegelased (Pallas 1999: 156–162).<br />
Kuni 20. sajandi teise kümnendini, mil ajalehtede ja ajakirjade väljaandmine hakkas koonduma kirjastusühisuste<br />
kui majandamisüksuste kätte, olid ajalehe või ajakirja väljaandjad ühtlasi ka nende omanikud ja vastutavad<br />
toimetajad (sisuliselt peatoimetajad, kuid see termin tuli avalikult kasutusse alles 1928. aastal). Seega<br />
oli kirjastusühisuste tekkimiseni (Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, mille kätte läks ajaleht Päevaleht, asutati<br />
1908. aastal) ning nende tegeliku rakendumiseni äriliste ettevõtetena (sisuliselt alates 1918. aastast) võim ja<br />
mõju ühe väljaande üle endiselt koondunud üksikisiku kätte (Jaan Tõnisson oli ajalehe Postimees omanik<br />
koguni 1931. aastani (Aru 2008: 255–262).<br />
9
Change language