Download (556Kb) - E-Ait

ja “Kiired III”. Albumite sisu oli kantud nooruse siirast soovist edendada kodumaa kultuurielu, eelkõige
kirjandust. Noorte soov teostada ennast kirjanduse kaudu tulenes kirjanduse positsioonist ühiskonnas ja oli
omamoodi vastukaja senisele arengule.
Eesti algupärane kirjandus oli 20. sajandi alguseks kasvanud märkimisväärselt nii oma sisult kui ka hulgalt.
Kuigi sündinud oli juba nii eesti professionaalne kunst (Johann Köler, Amandus Adamson, August Weizenberg)
kui ka muusika, oli kunstilise kultuuri valdkonnast kõige enam tähelepanu ja edasiarendamist pälvinud
kunstiliik siiski kirjandus. Eelkõige oli see tänu ajakirjandusele, sest sellal kui ühiskondlik-poliitiliste sündmuste
käsitlusi piiras tsensuur, andis ajakirjandus seda enam sõna kirjandusele. Ajakirjandus vahendas nii
tõlkekirjandust kui ka kujunevat algupärast kirjandust, edendas üldist kirjanduselu ja kirjanduslikku mõtet
lugemissoovituste, ülevaadete ja arvustuste kaudu.
Ajalehtede toimetused olid kuni Eesti Vabariigini ka omamoodi kirjanduslikud keskused, eriti siis, kui toimetusel
oli oma üldine vaimsus, programmilisus maailmavaatelistes seisukohtades, professionaalsus toimetamistöös
ja enam-vähem püsiv autorite kollektiiv. Kirjandus oli otsekui ajakirjandusesisene asi, sest enamik
eesti esimesi kirjanikke teenis oma igapäevast leiba ajalehtede toimetuseliikmena (Eduard Vilde, Juhan Liiv,
Jakob Mändmets, Karl Eduard Sööt jt). Tänu ajalehtedele ja ajakirjadele oli kirjandus ka kõige kättesaadavam
ja enam levinud, kõige suuremat auditooriumi katnud kunstiliik.
Väikesest salaorganisatsioonist Eesti Külvaja, mis oli Kirjanduse Sõprade ja albumi “Kiired” tegelik organiseeriv
jõud, kasvas 1903. aastaks kirjanduslik-poliitiline seltskond Ühisus ja paar aastat hiljem rühmitus
Noor-Eesti. Plaanitud väljaanne “Kiired IV” ilmus aga 1905. aastal albumina “Noor-Eesti I” (vt Linde 1918).
Rühmituse Noor-Eesti esilekerkimine 1905. aastal selle ühe peamise juhi ja eestkõneleja Gustav Suitsu
loosungiga “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” oli Friedebert Tuglase hinnangul etteheide
ümbrusele ja minevikule. See ei sündinud mitte ainult välistest mõjudest, vaid eelkõige tahtmisest muuta
ümbritsevaid olusid, parandada kultuurielu taset ja tingimusi. Viimaseid peeti mahajäänuteks, dogmaatilisteks
ja ühekülgseteks: “Mineviku needusena leidsime eest Eesti nii välise kui sisemise iseloomu puuduse
ja stiilivaesuse. Tuli võidelda rahvuslikkude pahede: diletantismi, kõiktegemise ja mittemidagioskamise
vastu. Tuli kuulutada tõdesid, mis mujal ammu algelisteks on saanud: kirjandus olgu kunst ja kirjanik
artist” (Tuglas 1918: 21).
Noor-Eesti ei olnud orienteeritud mitte ainult kirjanduse, vaid kogu senise kultuuri muutmisele. Jaan Tõnissoni
poolt ajalehes Postimees ülimaks eesmärgiks seatud ühtsele rahvuslikkusele ja kõlbelisuse aatele seadis
Noor-Eesti vastu “eneseteadliku sotsialistliku individualismi” (Kruus 1918: 38). Postimehe veergudel kasvatuslik-hariva
ülesande teenistusse rakendatud kirjandusse tõid nooreestlased esteetilise väärtuse mõiste ja
väärtustasid kunstiteose sisu kõrval esimesena ka selle vormi. Nooreestlased esitasid esteetilise väärtuslikkuse
nõude kujutavale kunstile, teatrile, tõlkekirjandusele, kogu kultuurile. Nooreestlased kuulutasid, et seisavad
uue vaimsuse, uue tunnetuse, uue inimese eest, sest “modern kunst” eeldab just uut inimest (Suits 1910: 2–5).
Oma ajakirjaga Noor-Eesti (1910–1911) viisid nooreestlased täiesti uuele tasemele ka eesti ajakirjade kujunduse
ning esitasid sellega väljakutse kogu eesti ajakirjandusele (Aru 1987: 107–120).
Noor-Eesti tekitas senises kultuurikäsitluses murrangu, mida võib nimetada omakultuuri “struktuuri loovaks
ümberkujundamiseks” (Lotman 2001: 21). See loov ümberkujundamine, kus seni saavutatu kuulutati “võõraks”,
toimus juba eesti omakultuuri “sees”, s.t omakultuuril endal oli piisavalt ruumi ja elujõudu, et sellest
saaks tekkida uus elujõuline kihistus, oma suhetestruktuuri ja radikaalsete uuendustega (Sassoon 2008: 13).
Nooreestlaste mõtteviisis oli alguses sarnasusi rahvusromantikute-äratajatega: uskusid ju nemadki, et väike
rahvas saab suureks vaid kultuuri abil. Kuid nende edasist tegevust kultuurielus juhtis karm hinnang oma
ümbrusele: eesti kultuur on nõrk ja arenemata.
Nooreestlased ei pidanud oluliseks, et nende arendatav kultuur oleks arusaadav ja mõistetav kogu rahvale.
Nad orienteerisid selle teadlikult ühiskonna haritumale kihile, püüdes nii tekitada eesti kultuuris kõrgkultuuri,
eliitkultuuri, mida eestikeelses kultuuris polnud seni kunagi olnud. Nooreestlased lõid kultuuri
valituile ja määrasid sellega oma kultuurikontseptsiooni üheks mitmest võimalikust (Hennoste 2008:
264–269). Suuremale osale ühiskonnast alles kauge ja võõra mõtteviisi ja keelekasutusega Noor-Eesti
programm jäigi enamikule kaasaegsetest võõraks ja arusaamatuks ning kõlas pigem müütilise ettekuulutusena
(Veidemann 2008: 294).
22