Download (556Kb) - E-Ait

Kõige olulisemaks estofiilseks institutsiooniks kujunes 1838. aastal Tartus asutatud Õpetatud Eesti Selts. Selts
seadis oma otseseks ülesandeks uurida maa ja selle põliselanike minevikku ja tänapäeva ning koguda ainelise
ja vaimse kultuuri mälestisi (vt Õpetatud Eesti Selts 1838–1938).
Seltsi loomise ajaks oli saksa literaatide ja haritlaste sekka jõudnud juba ka mitu talupojarahva esindajat:
Friedrich Robert Faehlmann, Dietrich Heinrich Jürgenson, Friedrich Reinhold Kreutzwald. Faehlmann, kes oli
seltsi presidendiks aastatel 1843–1850, suutis oma organisatoorse, teadusliku ja kirjamehetegevusega kujundada
eesti keele edasiseks arenguks soodsaid tingimusi. Kõheldes ja kaheldes küll selles, kas eestlusel on tulevikku,
ei kahelnud Faehlmann kunagi rahva arenemisvõimes ja keele rikkuses (Faehlmann 1999: 108–115).
Faehlmanni algatatud suurtöö – rahvuseepose “Kalevipoeg” – viis selle ilmumahakkamiseni 1857. aastal
Õpetatud Eesti Seltsi egiidi all Fr. R. Kreutzwald.
Selsamal 1857. aastal hakkas Pärnus ilmuma ka eestikeelne nädalaleht Perno Postimees. Ajalehe toimetaja
Johann Voldemar Jannsen pöördus esimeses numbris 5. (17.) juunil lugejate poole tervitusega: “Terre, armas
Eesti rahvas!” See oli esimene kord, mil laiemale avalikkusele kuulutati maarahvast eestlastena. Need kaks
sündmust, rahvuseepose ilmumine ja Perno Postimehe ilmumahakkamine, on omandanud tagasivaadetes
ärkamisaja algust märkiva tähenduse (Laar 2005: 125−127).
Ühiskonna majanduslik arenemine ja sellega kaasnenud elukorralduse moderniseerumine mõjutasid rahvuslikku
ärkamisaega ja aitasid kaasa rahva eneseteadvust ärgitavate ideede levikule. Talupoegade maaomandi
teke, mis sünnitas korraga nii peremehi kui ka linnatöölisi ning lõi uue sotsiaalsete suhete võrgustiku kaudu
uuel elutunnetusel põhineva sotsiaalõigusliku positsiooni, hoogustas eestlaste pürgimist hariduse poole. Lisaks
kõikide sisemaiste tegurite omavahelisele kooskõlale soodustas eesti rahvuslikku ärkamisaega ka rahvusluse
areng mujal Euroopas, eriti lähinaabrite juures (Laar 2005: 100–136).
Rahvuslikul ärkamisajal hakkas kujunema eesti avalikkus peamiselt rahva enesealgatust ja koostegemist soodustavate
laulu- ja mänguseltsidena ning põllumajanduslikku arengut hoogustavate põllumeeste seltsidena (Jansen
2007: 502). Seda kujunevat avalikkust ühendas omavahel eestikeelne trükisõna, ennekõike ajalehed ja ajakirjad.
Johann Voldemar Jannsen nimetas oma toimetatud nädalalehtedes Perno Postimees (1857–1863) ja Eesti
Postimees (1864–1880) maarahvast eestlasteks ning kinnitas eestlaste võrdväärsust teiste rahvastega: “Häbbenegem
ennast allati, kui rummalad olleme, agga ei ial mitte sepärrast, et eestlased olleme. Ennam ei või
ükski olla kui innimenne ja innimenne on eestlane ka...” (PPm 1859: 13).
Oma osa rahvusliku kultuurikontseptsiooni eelkäijatena andsidki Jannseni ajalehed eelkõige sellega, et Jannsen
suutis nendes väga personaalse lähenemisega tuua rahvani uued mõisted (ühistegevus koorilaulu ja seltsielu näol,
ühislugemine kui üks koduõpetuse viise), muutes need “võõrast” (“perifeersest” – Lotman 1999: 19) omaseks ja
arusaadavaks informatsiooniks. Informatsiooni mõistetavus kergendas aga uue kogemuse omaksvõttu.
Ärkamisaja Eesti ühiskond oli kiire ja intensiivse kasvu ühiskond. Majandusliku jõukuse tõusule lõi aluse
1860. aastatel Aleksander II valitsemisajal läbi viidud maareform, mille tulemusel tekkisid eestlastest maaomanikud
ja rentnikud. Kõrvuti talupoegade maaomandi tekkimisega algas linnade kasv − sealse tööstuse,
kaubanduse, üldise liikumisvabaduse ja kiirema suhtluse õhkkonnas tekkisid kiiresti uued sotsiaalsed ja kultuurilised
vajadused (Kruus 1928: 80–91). Samas olid valikuvõimalused eestlastele väga piiratud − baltisaksa
kultuuri- ja võimumaailm oli kauge ja end talurahvast mitmesuguste tõketega eraldanud. Vene võimust ja
valitsusest näisid tsaar ja keskvõim eestlastele üldjuhul küll targa ja heana, kelle poole isegi palvekirjadega
pöörduti (Kruus 1957: 9–87), kuid üldisemas plaanis olid eestlastele võõrad nii vene keel kui ka meel. Kuigi
talupoegade esinduse palvekirjas 1864. aastal Aleksander II-le ning 1881. aastal eesti seltsidelt Aleksander
III-le paluti senisest suuremat administratiivset allutamist Vene võimudele ning toetati senaator Nikolai Manasseini
revisjoni Liivi- ja Kuramaal (1882–1883), oli selle alus eelkõige vastuseis baltisaksa erikorrale, mitte
niivõrd poolehoid Vene administratsioonile (Raun 2009: 123).
Eesti soost haritlastest kui omaette sotsiaalsest grupist saame hakata rääkima alates ärkamisajast, mil majanduslikud
ja sotsiaalsed tingimused olid tekitanud võimalusi eestlaste jõudmiseks kõrghariduseni Eestis
ja Peterburis ning keskastme haritlased olid saanud võimaluse lülituda haridusellu maal (Karjahärm 1997:
15–130). Kujunenud haritlaskonnal oli kohalikes oludes edasipürgimiseks valida, kas toetuda baltisaksa või
vene kultuurile või hakata looma mingit oma, nn kolmandat teed.
14