You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
Tõnisson püstitas samasisulise kasvatusliku ülesande ka rahva isetegevusele. Koorilaul, näitemäng, osalemine<br />
seltsitegevuses olid need eneseteostuse viisid, mis tõstsid rahva eneseteadlikkust, õpetasid osalemisjulgust ja<br />
koostegemise oskust. Postimehe tegevusprogrammis ei teeninud isetegevus mitte niivõrd indiviidi eneseharimist,<br />
kuivõrd just rahvusliku ühistunde kasvatamist ja tugevdamist.<br />
Postimehe ringkonna idee- ja tegevusprogramm kattis kõiki ühiskonnaelu valdkondi. Seetõttu võib Tiit Hennoste<br />
väidet, et Postimehe ringkonna mõtteviisi kirjanduses ja kultuuris tervikuna võib nimetada idealistlikuks<br />
rahvuslik-sotsiaalseks (Hennoste 2006: 93–108), laiendada kirjandusest ja kultuurist kaugemale. Postimees<br />
oli kõikides oma algatustes ja ettevõtmistes idealistlikult rahvuslik-sotsiaalne.<br />
Ajalehes korrati ja selgitati oma mõtteviisi juhtmõtteid ja nendes sisalduvaid mõisteid ning seisukohti korduvalt,<br />
erinevas sõnastuses, kuid ühe ja sellesama veendumusega läbi aastate. Vastavalt nendele seisukohtadele<br />
kujundati Postimehe ilmumisplaan ja kogu ajalehekultuur. Postimehe toimetuse siseselt ning ajalehele lähedal<br />
seisnud ringkonna jaoks loodi sellega ühtlasi ka oma grupi tunnetus (Dijk 2005: 57). See oma grupi ehk<br />
Postimehe tunnetus lubas ajalehel peatselt järgnenud muutlikel aastatel oma põhiseisukohtadele truuks jääda.<br />
Nimelt, sõnastanud rahvusliku iseolemise ideoloogia, kujundas Tõnisson oma Postimehega sellele ka kindla<br />
toetuspinna. Ta toetus algusest peale ühiskondliku suhetevõrgustiku tegutsevatele punktidele – Eesti Üliõpilaste<br />
Seltsile, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile, Vanemuise Seltsile –, tõestades, kuivõrd kasulik ja vajalik on<br />
seltsidele ja seltside tegevusele päevaleht oma operatiivsuse ning suure levikuga.<br />
Tegelemine põllumeeste seltside päevaküsimustega andis ajalehele kohati küll veidi utilitaarse iseloomu, kuid<br />
samas tagas selle mõistmise laiemates lugejaringides, kellele ajaleht suutis end muuta igapäevaselt vajalikuks.<br />
Ei olnud valdkonda, millesse Postimees ei oleks sekkunud. Kodu, perekond, lastekasvatamine, kool, kaubandus,<br />
käsitöö jne – kõige liikuva ja arenemisvõimelise suhtes võttis Postimees sõna ning sel sõnal oli suur<br />
suunav ja korraldav mõju.<br />
Jaan Tõnisson, kasutades oma ajalehte, aga haarates kaasa ka kõiki teisi eestikeelse kodanikuühiskonna vahendeid<br />
(kõnekoosolekud, seltsitegevus), arendas 20. sajandi esimesel kümnendil ajalehe Postimees veergudel<br />
Jakob Hurda kultuurrahvaks saamise idee omakultuuri religiooniks. Rahvusliku kultuuri areng sai Jaan Tõnissoni<br />
kirjutistes Postimehes ühiskonna arengut määravaks jõuks ja Eesti elu mõtteks (Aru 2008: 136–143).<br />
3.3. Dialoogilisus ühiskonnas ja omakultuuris.<br />
Toimetajakeskne Postimees aastatel 1901–1917<br />
Juri Lotmanile toetudes võime hinnata Postimehe omakultuuri kontseptsiooni kui üht võimalikku kultuuri<br />
enesekirjelduse viisi (Lotman 1991: 408). Postimehe lähenemine omakultuurile 20. sajandi algusaastatel oli<br />
aga siiski vaid üks võimalikest ajajärgu kontseptsioonidest. 20. sajandi alguseks olid Eestisse jõudnud peaaegu<br />
kõik tolleaegse Euroopa olulisemad mõttevoolud, väärtushinnangud, käitumismallid ja moed (Karjahärm<br />
1997: 256). Enamik neist oli siin leidnud ka toetajaid ja arendajaid. Hinnates Postimehe loodud ja teostatud<br />
omakultuuri kui enesekirjeldust, mis toimis kui “mütologiseeritud pilt” või kui “ideoloogiline autoportree”<br />
ning tõmbas kultuuripoliitilisi piire, tekitades selliste väärtuste tuuma (metasüsteemi või -keele), mis asus<br />
kultuuriprotsessi juhtima ja suunama ehk ka lihtsustama (Lotman 2002: 2647, 2651–2652), võime küsida,<br />
kuidas suhestus Postimehe omakultuuri kontseptsioon kultuuri teiste samaaegsete enesekirjeldustega. Selliseks<br />
küsimuseks pakub alust Lotmani kirjeldus kultuuri “ajaloolisest reaalsusest” kui keerulisest protsessist,<br />
milles muutuvate piiridega heterogeensed süsteemid puutuvad omavahel kokku, suhtlevad, mõjutavad üksteist<br />
ning võivad moodustada uusi kooslusi ja tähendusi (Lotman 1991: 408, Lotman 2002: 2647).<br />
Postimees oli kuni aastani 1901 ainus eestikeelne päevaleht. Ajalehel oli toimetaja ja väljaandja, kes oli<br />
suutnud avalikkusele esitada kindla ja arusaadava ilmumisprogrammi, korrastada ajalehe ilmumiseks vajaliku<br />
majandusliku ja tehnoloogilise baasi (trükikoda, talitus, levitamine), luua toimetusesisese tööjaotuse<br />
ning uute sihtrühmade tekitamisega tagada ajalehele vajaliku uudistevoo ning toetajaskonna. Postimees oli<br />
toimetajakeskne väljaanne. Otsustajaks, väravavahiks, kes otsustas nii toimetusesisese töökorralduse, ajalehenumbrite<br />
sisuliste rõhuasetuste kui ka ajalehe arengustrateegiate üle, oli Postimehe omanik, väljaandja<br />
ja vastutav toimetaja – Jaan Tõnisson (Aru 2008: 343–346). Just sel ajajärgul oli Jaan Tõnissoni mõjuvõim<br />
ajalehes, ajalehega tihedasti seotud ringkondades ja ka tollases avalikkuses kõige suurem. Tõnissoni aktiivne<br />
ja sõnakas tegutsemine tekitas talle hulgaliselt nii poolehoidjaid kui ka vastaseid (Kruus 1921, Loorits 1955).<br />
20
Change language