Eesti Tervisekaitse Seltsi 52. konverentsi kogumik - Terviseamet

Tabelis on esitatud uued nakkustekitajad aastatest 1973 kuni 1995. Allikas:
Maailma Terviseorganisatsooni 1996. a tervise raport.
Uute haiguste ohtlikkus ja vanade, nagu tuberkuloos, difteeria, leetrid ja koolera,
uuesti esilekerkimine peegeldab asetleidnud muutusi inimökoloogias: linnastumine,
mille tagajärjeks on tihe inimasustuse teke, pikkade vahemaade sage ja kiire
läbimine (koos haigustekitajaga), sotsiaalne lõhestatus sõdadega ning eluviisi
muutus. Mitte vähem oluline on inimtegevuse tagajärjed maakera kliimale, milles on
osa metsade hävitamisel ja tööstuse meeletul kasvul. Viimase sajandi jooksul on
seetõttu dramaatiliselt muutunud maakeral nii füüsikaline, keemiline, sotsiaalne kui
klimaatiline keskkond.
Uute surmavate nakkushaiguste epideemiate tõekssaamiseks on kaasajal lisandunud
aga juba suuresti ka poliitilise ignorantsuse, eitamise ja kangekaelsuse (nagu see on
HIV/AIDSi puhul) osa. Moodsa meditsiinitehnika kasutamine ja väärkasutamine
lisavad veelgi oma riske nagu ravimresistentsete patogeenitüvede teke ja
haigusetekitajaga kontamineeritud arstiriistad või bioloogilised materjalid.
Haigused nagu malaaria, viiruspalavikud, koolera ja närilistega levivad viirused on
sagedasemad haigused kui varem. Haigused, mida kannavad edasi loomad, putukad
või vesi, on otseses seoses keskkonna ja sotsiaalsete muutustega. Tasakaalu
kaotanud keskkond soodustab oportunistlike liikide teket nagu seda on umbrohud,
närilised, kahjurputukad ja patogeensed mikroorganismid. Seevastu stabiilsed
keskkonnad toetavad kontrolli oportunistlike liikide üle.
Nakatumisteed võivad samas olla erinevas keskkonnas erinevad. Näiteks
lastehalvatuse viirused levivad viletsa hügieeniga piirkondades fekaal-oraalselt,
samas heade hügieenitingimustega kohtades on oluline piisknakkusena nakatumine.
B-hepatiidi viirusega võib nakatuda nii seksuaalvahekorra ajal, saastunud nõelaga
süstides, kokkupuutes teiste saastunud meditsiiniliste instrumentidega kui ka emalt
lapsele sünnituse ajal.
Ebastabiilses ökosüsteemis nakkuse vektorite ehk siirutajate rohkus tõstab nakkuste
leviku riski. Nii võib üheks keskkonna distressi sündroomi tunnuseks lugeda ohtlike
nakkushaiguste levikut. Keskkonda saab teha haavatavaks monokultuuride
kasvatamise, pestitsiidide ja keemiliste mürkide laialdase kasutamisega, kliima
muutustega. Seega kaasaja ökoloogilised tingimused on vägagi soodsad ohtlike
nakkushaiguste levikuks. Näiteks kui 1995. a suri maakeral kokku 51,9 miljonit
inimest, siis neist kolmandik (17,3 miljonit) suri nakkushaigustesse. Nakkuse
ülekandetee oli seejuures kahel juhul kolmest inimeselt inimesele ehk 65% juhtudest
(11,2 miljoni inimese surm), 22% (3,7 miljoni inimese surm) nakatuti kas saastunud
vee, toidu või mustusega, 13% putukate (3,7 miljoni inimese surm) ja loomade 0,3%
(60 000 inimese surm) vahendusel.
Inimeselt inimesele nakatumisviis on üha suurema osakaaluga, kuivõrd inimeste
tihedus ja omavaheline kokkupuude kasvab iga päevaga. Nii aga kasvab ka üksteise
nakatamise risk. Igal aastal saab see miljonitele inimestele fataalseks. Sellega on
18