Iqra kuukiri nr.22 - Islam

Minu lugu
Ja korraga ma mõistsin, kui tähtis on katta oma keha ja
juukseid meeste pilkude eest. Iga päevaga avastasin ma
üha enam islami täiuslikkust ja kuidas see mind õnnelikumaks
muudab.
Oli plaanis minna lähedal asuvasse El-Hamd mošeesse.
Juba õhtul tekkis suur ärevustunne, kuna see oli ikkagi
esimene kord ja pealegi ei osanud ma veel palvetada.
Jõudes mošeesse tundsin, kuidas värisesin, kuuldes palvekutset
– mind valdas selline tunne, nagu oleks liblikad
kõhus lennanud. Seda tunnet on raske sõnadesse
panna. Esimese palve tegin ma tegelikult oma mõtetes
ja eesti keeles, tehes teistega kaasa vaid liigutused, aga
ma arvasin, et see on siiski hea algus. Mind valdas lahkudes
täielik hinerahu.
Naasnud koju, pühendasin end täielikult palve õppimisele.
Youtube’ist leidsin video, mille järgi oli hea õppida.
Algul oli ka „tagasilööke”, kuna palve tuli selgeks õppida
araabia keeles, millest mul polnud aimugi – lugesin teksti
paberilt maha.
Ühel öössel juhtus aga midagi imelist – ma tõusin öösel
üles, nagu oleks kuulnud oma kõrvus Al-Fatihad, kuigi
kõik oli toas vaikne ja ma laususin selle soravalt endamisi,
kuigi see mul enne peas polnud. Tol hetkel ma võtsin
seda kui märki, et ma olen valmis islami oma usuks võtma.
Jõudis ka päev mil olin õppinud selgeks palvetamise,
kogunud rohkem teadmisi ja olin valmis lausuma
usutunnistuse. Algul sai lausutud usutunnistus endamisi
, hiljem ka Tallinna Islami kultuurikeskuses. Usutunnistust
andes hakkasid mul pisarad jooksma, see oli
fantastiline hetk. See oli tunne, mida iial ei saa unustada.
Ka ema märkas muutusi, mis minuga olid toimunud. Alguses
arvas ta, et see on mööduv nähtus ja ei tekitanud
eriti suurt probleemi. Kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks
läksid meie suhted. Kuna mul pole kunagi olnud
emaga eriti lähedasi suhteid ja mõistmist, siis tunnetasingi,
et ega ta minu valikutega ei lepi. Peagi hakkasin
perekonnalt saama igasuguseid halvustavaid komentaare.
Vahel läks see isegi nii kaugele, et sõitsin lastega
mõneks päevaks kodust eemale, kuna lihtsalt ei suutnud
toimuvat enam välja kannatada.
See oli raske aeg – õhtuti ma lihtsalt nutsin, kui lapsed
magasid. Kõige rohkem tegi haiget just emapoolne
suhtumine; ema, kelle poolt oleksin lootnud toetust ja
mõistmist. Kord tahtis ta isegi mu abaaja ja hižaabid
ära põletada, öeldes et tema majas sellistele „kaltsudele”
kohta pole. Kuid ta on ikkagi mu ema ja ma andestasin
talle, lootes, et ehk läheb kõik veel paremaks inšaAllah.
Ka osad tuttavad loobusid minu sõprusest. Ma mõtlesin:
„Alhamdulillah, ju siis polnud ikka nii õiged sõbrad.“ Tänu
Allahile ja hoolivatele õdedele sain jällegi rasketest hetkedest
üle. Palju toetus sain ka oma isalt, kellega ma pole
küll koos elanud, kuid meie omavaheline usaldus ja läbisaamine
on suurepärased. Ta ütles mulle ilusad sõnad:
„Usu, mida sa õigeks pead, kuid tee seda kogu südamest.“
Need sõnad andsid mulle palju jõudu juurde edasi
püüelda ja rasketel hetkedel oli neist väga palju abi.
Mida aeg edasi, seda rohkem ma õppisin mitte kuulama
negatiivseid kommentaare. Mõtlesin, et las nad siis räägivad,
kui neil targemat teha pole. Loomulikult oli ka palju
positiivsust, mis tegi südame soojaks.
Nüüd võin öelda, et islam on mulle eluks väga palju õpetanud.
Ma olen leidnud oma sisemise rahu, mida olin nii
pikka aega otsinud. Ma olen palju rahulikumaks muutunud,
õppinud väärtustama oma elu ja ennast ümbritsevat.
Alhamdulillah! Muidugi väga palju on veel õppida
ja teha, samas jagada kõiki teadmisi lastele, et neist kasvaksid
tublid moslemid inšaAllah. Ma olen uhke selle üle,
et olen muslima ja teinud elus ainuõige otsuse järgida
islamit, alhamdulillah.
IQ RA | 11