Viru-Peipsi veemajanduskava piirkonna iseloomustus

kaevandustest vee väljapumpamine tekitab põhjavee depressioonilehtri, mille tulemusena on
jäänud kuivaks madalamad ümbruskonna kaevud. Väljapumbatav vesi sisaldab suurel hulgal
sulfaate ja hõljuvaineid, mis jõgedesse juhituna halvendavad veekvaliteeti. Mahajäetud
kaevandusi täitev vesi reostub ja on põhjaveele potentsiaalseks reostusallikaks.
Põlevkivi rikastamise ja töötlemise tulemusena on Kirde-Eesti tööstusmaastikele iseloomulikud
aherainemäed ehk nn terrikoonid ja tasaselaelised aheraine platood, keemiatehaste poolkoksi
mäed (Kiviõli mäe suhteline kõrgus on 110 m) ning elektrijaamade halli tuha mäed ja tasased
platood. Kogu Eestis käesoleval ajal tekkivast jäätmehulgast on vähemalt 80% seotud põlevkivi
kaevandamise ja kasutamisega. 2001. aastal tekkis selle tulemusena 3,84 mln tonni aherainet, 4,78
milj tonni põlevkivi koldetuhka, 1,10 mln tonni poolkoksi, 140 tuhat tonni lendtuhka ja 14,3 tuhat
tonni nn fuusse ehk pigijääke. Veereostuse seisukohast olulised on just keemiatehaste
vedeljäätmed, mis viimase ajani ladestati poolkoksi mägedele ja kõrge leelisusega elektrijaamade
tuhaväljade nõrgvesi. Poolkoksi mägede nõrgvesi sisaldab valdavalt vedeljäätmetest pärinevaid
õlisid, fenoole, ketoone ning muid põhja- ja pinnaveele äärmiselt toksilisi aineid. Nii
elektrijaamade kui ka põlevkivikeemiaettevõtete jäätme- ja veemajandusprobleemide
leevendamisega tegeldakse ja olukord on eelnevate kümnenditega võrreldes muutunud tunduvalt
paremaks, kuid nii ettevõtteid kui ka keskkonda rahuldavate lahendusteni on veel pikk tee.
Lisaks reostab keskkonda Sillamäe metallurgiakombinaat (praegune Silmet Grupp AS). Algselt
uraanimaagi rikastamiseks loodud tehas (uraani rikastamine toimus 1948—1989) toodab
käesoleval ajal sisseveetaval toormel põhinevaid haruldasi muldmetalle. Tehase kõige
keskkonnaohtlikum objekt on Soome lahe kaldal paiknev radioaktiivsete jäätmete hoidla, kuhu
aastakümnete jooksul on ladustatud ligi 6 miljonit tonni radioaktiivseid ning muid toksilisi aineid
sisaldavaid tootmisprotsesside jäätmeid. Läbi jäätmehoidla kuni 26 meetri kõrguse tammi nõrgub
tehnoloogiline heitvesi Soome lahte. Kuna radioaktiivsed ja muud toksilised ained on
jäätmehoidlas raskestilahustuvas olekus, on senini olnud peamine probleem jäätmehoidla nõrgvete
suur lämmastiku reostuskoormus, sest tehase tootmisprotsessis kasutatakse suurtes kogustes
lämmastikhapet. 2001. aastal oli seetõttu Sillamäe lämmastikureostus suurem kui Tallinna linnal
(vastavalt 845 ja 765 tonni lämmastikku aastas) ja moodustas üle veerandi kogu Eesti heitvee
lämmastikukoormusest. Käeolevaks ajaks on vedelate lämmastikku sisaldavate tootmisjääkide
juhtimine jäätmehoidlasse lõpetatud ja sadeveega jäätmehoidlast reoainete väljauhtumise
vältimiseks on käimas jäätmehoidla katmine mitmesuguste vettpidavate ja –ärajuhtivate
materjalidega. Rakendatud abinõude tulemusena on loota Sillamäe reostuskoormuse tunduvat
vähenemist. Lõpetatud on jäätmehoidla tammi kindlustamine, mis peaks välistama tammi
purunemisest tuleneva võimaliku ökokatastroofi ohu.
Aastakümneid kestnud kaevandustest ja karjääridest vee väljapumpamine (2001. aastal moodustas
see 75% kogu riigi põhjaveevõtust) ning tööstuse suur veetarve on tekitanud Kirde-Eestis
ulatusliku põhjavee depressioonilehtri. Selle tagajärjel on jäänud kuivaks paljud madalamad
salvkaevud ja näiteks Kurtna järvestikku kuuluvates Martiska järves ja Kuradijärves on veetase
langenud kuni 6 meetrit. Kuigi Eestit võib pidada veeressurssidega hästi varustatud maaks, on
Kirde-Eesti siiski piirkonnaks, kus valitseb lokaalne veedefitsiit. Tööstuse ja ka elanikkonna
veetarbimise vähenemise tõttu ning osade kaevanduste sulgemise mõjul on viimastel aastatel
põhjavee taseme alanemine ja piirkonniti on veetase ka tõusmas.