Viru-Peipsi veemajanduskava piirkonna iseloomustus

Viru-Peipsi veemajanduskava piirkonna iseloomustus
Piiride kirjeldus
Viru-Peipsi veemajanduskava piirkonna maismaaosa põhjapiiriks on Põhja-Eesti rannikumadaliku
mererand. Lisaks kuulub piirkonda ka maismaapiirist põhjapoole jääv rannikumeri Eesti
territoriaalvete piirini.
Piirkonna läänepiir algab Soome lahe, Eru lahe lõunakaldalt ja suundub Loobu jõe valgla
läänepiiri mööda Põhja-Eesti rannikumadalikult kagusse, tõustes Pandivere kõrgustikule.
Rakvere, Vinni ja Tamsalu valdade piiride ristumiskohalt pöörab piir lõunasse, seejärel läände,
möödub Tamsalu linnast läänes ja laskub Pandivere kõrgustikult Põltsamaa jõe valgla läänepiiri
mööda lõunasuunas Kesk-Eesti tasandikule ning Võrtsjärve nõkku, jõudes Emajõe algusest lääne
pool Võrtsjärve põhjakaldale.
Edasi kulgeb piir Võrtsjärve kirdekaldalt Verevi ja Sangla ojade ning Kavilda ja Elva jõgede
valglate läänepiiri mööda lõuna-kagusse, tõustes Otepää kõrgustikule ja läbides Otepää linna.
Otepäält suundub piir piki Ahja, Võhandu ja Piusa jõgede valglate lõunapiiri kagusse, kulgeb
mööda Karula kõrgustiku põhjanõlva, läbib Hargla nõo ja tõuseb Haanja kõrgustikule, mille piir
läbib umbes keskelt. Haanjast laskub piir kirdesuunas Peipsi-äärsele madalikule, ühtib Piusa jõe
keskjooksust alates Eesti riigipiiriga ja jõuab Värska lahe suudme idakaldal Peipsi järveni.
Värska lahest alates kulgeb piir mööda Eesti riigipiiri üle Peipsi järve põhjasuunas, edasi piki
Narva jõge ja jõuab Narva jõe suudmes taas Soome laheni. Eesti territooriumist moodustab
käsitletav piirkond ca 40%.
Haldusüksustest kuuluvad piirkonda täies ulatuses Ida-Virumaa, Jõgevamaa (v.a Põltsamaa valla
äärmine lääneserv) ja Põlvamaa. Lääne-Virumaast ei kuulu piirkonda enamik selle edelaosas
asuvast Tamsalu ja Saksi valla territooriumist, Tartumaast jääb välja enamik Rannu ja Rõngu
vallast ning Konguta valla lääneosa. Võrumaast kuuluvad piirkonda Vastseliina, Meremäe, Lasva
ja Võru vallad tervikuna, Haanja ja Sõmerpalu valdade põhjaosa ning Urvaste ja Rõuge valdade
kirdeosad, mis kokku moodustavad veidi alla poole maakonna territooriumist.
Valgamaast kuulub piirkonda enamik Palupera vallast ja Otepää valla põhjaosa. Samuti kuulub
piirkonda ligi pool Kolga-Jaani vallast Viljandimaalt ja Järvamaalt enamik Koeru vallast, Koigi
valla idapool ning Järva-Jaani valla kagunurk. Peale eelnimetatu hõlmab piirkond veel Harjumaal
Loksa valla äärmise idaosa ja n-ö mõttelise osa Kuusalu vallast.
Seega puudutab piirkonna veemajanduskava suuremal või vähemal määral 10 maakonda. Kokku
kuulub piirkonda 19 linna ja 71 valda tervikuna ning 19 valda osaliselt. Piirkonnas elab 2002.
aasta 1. jaanuari seisuga 480-490 000 e ligi 35% kogu Eesti elanikkonnast. Kaks kolmandikku
elanikke on koondunud Ida-Virumaale (36%) ja Tartumaale (30%).
Veekogud
Piirkonna veestik on rikas ja mitmepalgeline.

Jõed
Enamik Eesti jõgesid on lühikesed ja veevaesed. Eesti jõgede, ojade ja kraavide ametliku
nimestiku järgi (1984) on Eestis üle 50 km pikkuseid jõgesid 29, neist 14 paiknevad Viru-Peipsi
veemajanduspiirkonnas.
Pikkuse järgi järjestuvad need järgmiselt:
Võhandu 162 km
Põltsamaa 135 km
Pedja 122 km
Piusa 109 km
Emajõgi 100 km
Ahja 95 km
Narva (alates Peipsi järvest) 77 km
Elva 72 km
Kunda 64 km
Loobu 62 km
Amme 59 km
Kullavere 53
Rannapungerja 52 km
Purtse 51 km.
Vooluhulga ja valgla suuruse poolest on teistest selgelt üle Eesti-Vene piirijõgi Narva (valgla
56200 km 2 , sellest Eesti territooriumil ca 1/3, keskmine vooluhulk 390-410 m 3 /s) ja ka Emajõgi
(valgla 9960 km 2 , keskmine vooluhulk 60-75 m 3 /s).
Piirkonnas on esindatud ka kõik Eestis esinevad jõgede tüübid. Leidub nii Põhja-Eesti
pankrannikult laskuvaid ja jugasid ning kärestikke moodustavaid jõgesid, Pandivere kõrgustiku
karstiallikatest algavaid selgeveelisi ojasid, Lõuna-Eesti kõrgustikelt laskuvaid kiirevoolulisi
jõgesid kui ka aeglasevoolulisi tasandikujõgesid. Omaette tüübi moodustavad suured, Peipsist ja
Võrtsjärvest algavad ja seetõttu ülejäänutest ühtlasema voolurežiimiga Narva jõgi ning Emajõgi.
Piirkonna jõgede veekvaliteeti võib pidada suhteliselt heaks. Peamine probleem on jõgede
eutrofeerumine e toitainete sisalduse kasvust tulenev taimestiku vohamine. Erandiks on mõned
Kirde-Eesti põlevkivitööstuse poolt reostatud jõed (näit Purtse jõgi ja Pühajõgi). Mõnele selle
regiooni jõele (näit Rannapungerja) mõjub negatiivselt ka sinna juhitud põlevkivikaevandustest ja
karjääridest väljapumbatav vesi.

Järved
Peale jõgede on mitmekesine ja arvukas ka piirkonna järvestik. Kõige tähtsam on Euroopa
suuruselt neljas järv Peipsi pindalaga 3555 km 2 , millest Eesti territooriumile jääb 1570 km 2 .
Vaatamata oma suurusele on Peipsi järv suhteliselt madal, keskmine sügavus on vaid 7 meetrit
(maksimaalne 15 m). Suuruse ja kalarikkuse tõttu on Peipsil oluline kalamajanduslik tähtsus.
Peipsi põhjakallas on tähtis puhkemajanduslik piirkond.
Lisaks leidub veel arvukalt väikejärvi (eriti Haanja ja Otepää kõrgustikel) ja järvestikke
(Vooremaa järved, Kurtna järved jt). Kokku on piirkonnas ca 500 järve, mille pindala on >1 ha.
Sarnaselt jõgedega on ka järvede puhul esindatud peaaegu kõik Eesti järvede tüübid. Järved on
enamikus madalad (alla 20 m). Sügavaimaks on Haanja kõrgustikul piirkonna lõunapiiril paiknev
Rõuge suurjärv (38 m, ühtlasi Eesti sügavaim järv). Tähtsaimaks tehisveekoguks on Eesti-Vene
piiril paiknev Narva veehoidla.
Ka järvede, sealhulgas ka paljude paisjärvede, puhul on probleemiks eutrofeerumine, mille
tagajärjel mõningaid järvi ähvardab kinnikasvamine. Samuti põhjustab see suvise ja talvise
stagnatsiooniperioodil põhjakihtide hapnikuvaegust.
Piirkonna joogiveevarustuses kasutab pinnavett ainult Narva linn, mis võtab oma vee Narva jõest
ülalpool Narva veehoidlat.
Põhjavesi
Piirkonnas on levinud ja kasutatakse kõikide Eestis esinevate põhjaveekomplekside vett. Kõige
ülemiseks on kogu piirkonnas levinud kvaternaari põhjaveekompleks, mille paksus on üldiselt
väike, kuid võib mattunud ürgorgudes ulatuda 60—70 meetrini. Veekompleksi vett tarbitakse
valdavalt salvkaevudega, liivpinnaste piisava paksuse korral ka puurkaevudega. Ürgorgude
levikualal on veevõtuks rajatud ka puuraukude gruppidest koosvevaid veehaardeid, näiteks Tartus
Meltsiveskis ning Toomeorus ja Ida-Virumaal Vasaveres. Veekompleks on suure tähtsusega
eelkõige maapiirkondade joogiveevarustuses. Vasavere veehaarde mage vesi Ida-Virumaal annab
võimaluse lahjendada tänini ühisveevärki antavat kõrge soolsusega kambriumi-vendi vett
trassivee vastavusse viimiseks joogivee nõuetele.
Ülemdevoni põhjaveekompleks levib piiratud alal Võru maakonnas (paksus kuni 30 meetrit).
Veekompleksi veemajanduslik tähtsus on väike (paarikümmend puurkaevu). Looduslik vesi
on enamasti väikese mineraalsusega ja rauarikas.
Keskdevoni põhjaveekompleks levib piirkonna lõunaosas pea kõikjal Peipsi järvest edelas
(paksus kuni paarsada meetrit). Looduslik vesi on väikese mineraalsusega, sagelit esineb
liigselt rauda ja ka managaani ning väävelvesinikku. Veekompleks on suure tähtsusega
tuhandete tarbekaevude ja kinnitatud varudega suuremate tsentraalsete veehaarete tõttu
Põlvas, Tartus ja Võrus. Kuna veekompleksi vettandvad pinnased on suurel osal oma
levikualast maapinna lähedal, on veekompleksi pindmine põhjavesi sageli reostustunnustega
või reostunud (eelkõige lämmastikuühendid ja ka bakterioloogiline reostatus).
Kesk-alamdevoni veekompleks on levinud kõikjal Lõuna-Eestis (paksus kuni 80 meetrit).
Looduslik vesi on üldiselt väikese mineraalsusega, mis suureneb lõuna-kagu suunas (Värskas

juba mineraalveena). Enamasti on vees liigselt rauda, kohati ka mangaani ja väävelvesinikku.
Veekompleks on oluline joogiveeallikas, sest on Lõuna-Eestis üks veerikkamaid ja omab
kinnitatud varudega suuremaid tsentraalseid veehaardeid Põlvas, Elvas ja Tartus.
Siluri-ordoviitsiumi põhjaveekompleks levib Põlva–Pärnu joonest põhja pool. Vettandvad
kivimid on lubjakivid ja dolomiidid, mis on kohati tugevasti karstunud ja lõhestunud.
Veekompleksi paksus ulatub mitmesaja meetrini, kusjuures veeand sügavuse suurenedes
väheneb. Kuna karbonaatkivimite avamusalal on pinnakatte paksus enamasti väike, on
veekompleks reostustundlik ja selle veekvaliteeti on inimtegevus oluliselt mõjutanud.
Põllumajanduspiirkondades (Pandivere nitraaditundlikud alad) oli varem probleemiks
ülemäärane nitraadireostus, kuid tänapäeval on olukord väetiste kasutamise ja loomade arvu
vähenemise tõttu paranenud. Linnades ja asulates reostavad veekompleksi eelkõige lekkivad
kogumiskaevud ja kanalisatsioonisüsteemid, Ida-Virumaal ka põlevkivi, energeetika ja
keemiatööstusettevõtted. Looduslik vesi on väikese mineraalsusega, veekompleksi
anaeroobses osas esineb üldreeglina liigselt rauda, ka mangaani ja sageli väävelvesinikku.
Kohati (kümmekond kaevu) ületab ka floorisisaldus joogiveele lubatud normi. Veekompleks
on suure tähtsusega tuhandete tarbekaevude ja kinnitatud varudega suurte tsentraalsete
veehaarete tõttu Jõgeval, Kadrinas, Põltsamaaal, Väike-Maarjas, Rakveres ja paljudes teistes
kohtades.
Ordoviitsium-kambriumi põhjaveekompleks levib kogu piirkonnas välja arvatud Põhja-Eesti
rannikumadalik (paksus 20-50 meetrit). Looduslik vesi on väikese mineraalsusega, vaid
Lõuna-Eestis ületab põhjavee mineraalsus pea kõikjal 2.0 g/l (esineb mineraalvett). Mageda
vee levikualal vastab vee keemiline koostis enamasti nii Eesti joogiveestandardi kui ka
Euroopa Liidu normidele. Kuigi veekompleks on reostuse eest suhteliselt hästi kaitstud on
Ida-Virumaal täheldatud kõrgenenud sulfaatide sisaldust (kaevandusvete infiltreerumine) ja
fenoolide esinemist (põlevkivikeemia jäätmed).
Veekompleks on suure tähtsusega vee hea kvaliteedi, ligi viiesaja tarbekaevu ja kinnitatud
varudega tsentraalsete veehaarete tõttu Rakveres ja Tartus.
Kambrium-vendi põhjaveekompleks levib kogu vaadeldaval alal. Kotlini kihistu savi jaotab
kompleksi kaheks iseseisvaks veekihiks - ülemiseks voronka veekihiks (paksus 30-50 m) ja
alumiseks gdovi veekihiks (paksus 40-60 m). Taoline isoleeritus on põhjustanud nimetatud
veekihtide vee keemilise koostise olulise erinevuse, kusjuures voronka veekihi kõik joogivee
kvaliteedi näitajad on märksa paremad kui gdovi veekihis, mille mineraalsus on suurem.
Väljapumbatava vee võimalik kogus voronka veekihist on tunduvalt väiksem kui gdovi
veekihist. Voronka veekihis ulatub Ida-Virumaa veetarbimisest tingitud depressioonilehter
Venemaale, gdovi depressioonilehter Venemaale praktiliselt ei ulatu. Kambriumi-vendi
veekompleksi põhjavesi on Ida-Virumaal Venemaaga ühiselt kasutatav, veevõtu mõju ühes
riigis avaldub kaevude veetasemetes teises riigis. Kambriumi-vendi veekompleksi
depressioonilehtrid ulatuvad mere alla, mistõttu tulevikus võib merevesi mõjutada
rannikuäärseid kaeve.
Kambriumi-vendi veekompleks on kogu Põhja-Eesti jaoks üks olulisemaid joogiveeallikaid ja
Soome lahe rannikuäärsetel aladel sageli ainus ühisveevarustusele sobiv veeallikas.
Kambriumi-vendi veekompleksi suuremad tsentraalsed veehaarded koos kinnitatud
põhjaveevarudega on Ida-Virumaal Aseris, Kiviõlis, Kohtla-Järvel, Jõhvis, Ahtmes, Sompas,
Kohtla Nõmmel, Kundas, Narvas, Narva Jõesuus, Sillamäel, Toila-Voka-Orul, ja Viivikonna-
Sirgalas. Kinnitatud põhjaveevarud on Lääne-Virumaal Virukivi, Rakvere linna, Rakvere

ümbruse, Arkna, AS Viru Õlu (Haljala) veehaaretel.
Kristalse aluskorra lõhelise vööndi põhjavesi levib suuremal või vähemal määral kõikjal
Eestis aluskorra lõhedes. Vee mineraalsus on suur (kuni ca 20 g/l) ja seetõttu pole tal
veevarustuse seisukohast praktilist tähtsust.
Maastikud
Suure ulatuse ja varieeruva reljeefi, aluspõhja ning pinnakatte tõttu on piirkond ka maastikuliselt
liigestatud. Kuuest Eesti maastikulisest piirkonnast (Põhja-Eesti, Lääne-Eesti, Võrtsjärve nõgu,
Peipsi nõgu, Lahkme-Eesti ja Lõuna-Eesti) on esindamata vaid Lääne-Eesti. Põhjast lõunasse
liikudes esinevad järgmised maastikurajoonid: Põhja-Eesti rannikumadalik ja Soome lahe saared,
Kirde-Eesti lavamaa, Pandivere kõrgustik, Alutaguse, Kesk-Eesti tasandik, Vooremaa, Võrtsjärve
madalik, Kagu-Eesti lavamaa, Peipsi-äärne madalik, Otepää kõrgustik, Karula kõrgustiku
põhjanõlv, Hargla nõgu ja Võru orund, Palumaa ja Haanja kõrgustik (kokku 14 maastikurajooni
Eesti 24-st). Seega esineb piirkonnas nii tasaseid madalikke, ulatuslikke soid ja rabasid,
paeplatoosid ja karstialasid, lainjaid moreentasandikke, voorestikke nende vahel paiknevate
järvede ja soodega ning kõrgustikel paiknevaid järvederohkeid künklikke moreenmaastikke.
Nii piirkonna hästisäilinud ja ulatuslike loodusmaastike kui ka kultuurmaastike kaitseks on
moodustatud arvukalt kaitsealasid. Kokku on kaitse all üle 10% piirkonna territooriumist.
Suurematest võib nimetada Lahemaa rahvusparki (piirkonda kuulub 39693 ha), Alam-Pedja
looduskaitseala (25 846 ha), Muraka looduskaitseala (13059 ha), Haanja loodusparki (12349 ha),
Puhatu loodukaitseala (12320 ha), Agusalu maastikukaitseala (10052 ha), Vooremaa
maastikukaitseala (9882 ha), Otepää loodusparki (9835 ha), Endla looduskaitseala (7591 ha),
Sirtsi looduskaitseala (2413 ha), Mustoja maastikukaitseala (2830 ha), Meenikunno
maastikukaitseala (2651 ha) ja Uhtju looduskaitseala (2412 ha).
Inimmõju
Viimase kümne aasta jooksul on keskkonnale avaldatava inimmõju ulatus ja iseloom piirkonnas
oluliselt muutunud. Läinud sajandi viimase aastakümne esimesel poolel langes tööstus- ja
põllumajandustoodang. Loomade arv vähenes ligi poole võrra ning väetiste tarbimine 3-4 korda.
Tööstuses suleti mõningad suurettevõtted, ülejäänute toodang vähenes või muutus selle iseloom.
Eesti kõige tähtsama ja keskkonnale enim mõju avaldava maavara põlevkivi kaevandamine
vähenes ajavahemikul 1991-1995 19,6 miljonilt tonnilt 12,1 miljoni tonnini. Sellest tulenevalt
vähenes kaevandustest ja karjääridest väljapumbatava vee kogus 1.3 (1990. a 328 mln m 3 ja
1995.a 247 mln m 3 ) ja põlevkivi kasutavate elektrijaamade jahutusvee kogus 2 korda (1990. a
2440 mln m 3 ja 1995.a 1232 mln m 3 ). Veetarbimine tööstuses (va jahutusvesi ja kaevandusvesi)
vähenes 2.6 (1990. a 164 mln m 3 ja 1995.a 62 mln m 3 ) ja olmes 1,3 korda (1990. a 119 mln m 3 ja
1995.a 88 mln m 3 ).
1995. aastast asendus stagnatsioon majanduskasvuga, mis on jätkunud käeoleva ajani. 1995—
2001 kasvas sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2000. a püsivhindades arvestatult 1,3 ja
jooksevhindades arvestatult 2,3 korda. Käesolevas ülevaates on piirkonna majanduse ja inimmõju
muutuste iseloomustamisel kasutatud kuue maakonna (Ida- ja Lääne-Viru, Jõgeva, Tartu, Põlva ja
Võru maakond) andmeid. Tööstustoodangu kasvu ja jaotumist maakonniti iseloomustab joonis 1.

Tööstustoodangu kogukasv on olnud ligikaudu kahekordne, millest ca poole annab Ida-Virumaa
ning Tartumaa ja Lääne-Virumaa kumbki 15-20%.
Joonis1. Tööstustoodang
(milj krooni, jooksevhinnad)
18000
16000
14000
12000
10000
8000
6000
4000
2000
0
1995 1996 1997 1998 1999 2000
Võru
Põlva
Tartu
Jõgeva
Lääne-Viru
Ida-Viru
Vaatamata SKP ja tööstustoodangu kasvule ning majanduselu üldisele elavnemisele ei ole
inimmõju keskkonnale kasvanud, vaid on kahanenud või jäänud mõnes valdkonnas samaks.
Veetarbimine tööstuses (v.a jahutusvesi ja kaevandusvesi) ja olmes on ajavahemikulul 1995—
2001 vähenenud vastavalt 1,8 ja 2,2 korda (joonis 2), kusjuures tööstuse veetarbimises oli Ida-
Virumaa osakaal kuue maakonna hulgas 2001. aastal 74%. Lisaks veetarbimise vähenemisele on
langenud ka heitvee ning heitgaasidega keskkonda juhitud reoainete kogused (joonised 3-7).
Joonis 2. Veetarbimine olmes ja tööstuses (tuh. m3/a)
40000
35000
30000
25000
20000
15000
10000
5000
0
1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001
Olme
Tööstus

Joonis 3. Heitvee fosforikoormus (t/a)
180
160
140
120
100
80
60
40
20
0
1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001
Joonis 4. Heitvee BHT 7 ja üldlämmastiku koormus (t/a)
3500
3000
2500
2000
1500
1000
500
0
1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001
BHT7
Nüld
Joonis 5. Tahkete osakeste emissioon
paiksetest saasteallikatest (tonnides)
100000
80000
60000
40000
20000
Võru
Põlva
Tartu
Jõgeva
Lääne-Viru
Ida-Viru
0
1995 1996 1997 1998 1999 2000

Joonis 6. Vääveldioksiidi emissioon
paiksetest saasteallikatest (tonnides)
100000
80000
60000
40000
20000
Võru
Põlva
Tartu
Jõgeva
Lääne-Viru
Ida-Viru
0
1995 1996 1997 1998 1999 2000
Joonis 7. Lämmastikoksiidide emissioon
paiksetest saasteallikatest (tonnides)
14000
12000
10000
8000
6000
4000
2000
0
1995 1996 1997 1998 1999 2000
Võru
Põlva
Tartu
Jõgeva
Lääne-Viru
Ida-Viru
Tööstuse ja asulate heitveega veekogudesse juhitava orgaanilise aine ja fosfori kogused on
vaadeldavas kuues maakonnas vähenenud vastavalt 3,7 ja 2,6 korda, naftasaaduste osas üle nelja
korra ning ühealuseliste fenoolide reostuskoormuse üle viie korra. Lisaks tööstusele on toimunud
suured muudatused ka olmereovee puhastamises. Viimastel aastatel on piirkonnas ehitatud või
rekonstrueeritud mitukümmend reoveepuhastit. Suurematest linnadest on saanud uue
reoveepuhasti Tartu ja Jõgeva. Narvas, Kohtla-Järvel ja Võrus on reoveepuhastid
rekonstrueeritud. Reostuskoormuse vähenemist piirkonna kolmes suuremas linnas illustreerivad
joonised 8 ja 9. Samas tuleb märkida, et paljud reoveepuhastid on 15-20 aastat vanad ja mitmed
väikepuhastid töötavad halvasti.

Joonis 8. Heitvee BHT 7 koormuse dünaamika
piirkonna kolmes suuremas linnas (t/a)
800
600
400
200
0
Tartu Kohtla-Järve Narva
1995
1996
1997
1998
1999
2000
2001
Joonis 9. Heitvee üldfosfori koormuse dünaamika
piirkonna kolmes suuremas linnas (t/a)
50
40
30
20
10
0
Tartu Kohtla-Järve Narva
1995
1996
1997
1998
1999
2000
2001
Viimastel aastatel on saavutatud edu ka õhusaaste vähendamise osas. Ligikaudu kaks korda on
vähenenud tahkete osakeste emissioon paiksetest saasteallikatest ning mõningal määral
vääveldioksiidi emissioon. Praktiliselt muutumatuks on jäänud aga lämmastikühendite
reostuskoormus nii heitvete kui õhusaaste osas. Kuna ka lämmastikväetiste kasutamine
põllumajanduses on viimastel aastatel olnud suhteliselt stabiilne (70-80 kg/ha), võib väita, et
lämmastikukoormuse vähendamise osas ei ole ajavahemikul 1995 – 2001 edu saavutatud.
Sarnaselt kogu Eestile on ka vaadeldavas piirkonnas suurenenud autotranspordist tulenev
õhusaaste, sealhulgas lämmastikoksiidide emissioon.
Kirde-Eesti
Piirkonna keskkonnakaitselisest seisukohast on kõige probleemsem Kirde-Eesti. Maakonna
keskkonnaprobleemid on seotud peamiselt põlevkivi kaevandamisega, rikastamisega,
töötlemisega ja põletamisega soojuselektrijaamades. Eesti elektrienergia toodangust annab Kirde-
Eesti üle 95%. Maakonda võib pidada Eesti ainukeseks tõeliseks rasketööstusrajooniks.
Põlevkivi kaevandamine karjäärides hävitab olemasolevat maastikku. Allmaakaevandamise mõju
maapinnale ilmneb pikema aja jooksul lõhede, astangute ja langatuslohkude näol. Karjääridest ja

kaevandustest vee väljapumpamine tekitab põhjavee depressioonilehtri, mille tulemusena on
jäänud kuivaks madalamad ümbruskonna kaevud. Väljapumbatav vesi sisaldab suurel hulgal
sulfaate ja hõljuvaineid, mis jõgedesse juhituna halvendavad veekvaliteeti. Mahajäetud
kaevandusi täitev vesi reostub ja on põhjaveele potentsiaalseks reostusallikaks.
Põlevkivi rikastamise ja töötlemise tulemusena on Kirde-Eesti tööstusmaastikele iseloomulikud
aherainemäed ehk nn terrikoonid ja tasaselaelised aheraine platood, keemiatehaste poolkoksi
mäed (Kiviõli mäe suhteline kõrgus on 110 m) ning elektrijaamade halli tuha mäed ja tasased
platood. Kogu Eestis käesoleval ajal tekkivast jäätmehulgast on vähemalt 80% seotud põlevkivi
kaevandamise ja kasutamisega. 2001. aastal tekkis selle tulemusena 3,84 mln tonni aherainet, 4,78
milj tonni põlevkivi koldetuhka, 1,10 mln tonni poolkoksi, 140 tuhat tonni lendtuhka ja 14,3 tuhat
tonni nn fuusse ehk pigijääke. Veereostuse seisukohast olulised on just keemiatehaste
vedeljäätmed, mis viimase ajani ladestati poolkoksi mägedele ja kõrge leelisusega elektrijaamade
tuhaväljade nõrgvesi. Poolkoksi mägede nõrgvesi sisaldab valdavalt vedeljäätmetest pärinevaid
õlisid, fenoole, ketoone ning muid põhja- ja pinnaveele äärmiselt toksilisi aineid. Nii
elektrijaamade kui ka põlevkivikeemiaettevõtete jäätme- ja veemajandusprobleemide
leevendamisega tegeldakse ja olukord on eelnevate kümnenditega võrreldes muutunud tunduvalt
paremaks, kuid nii ettevõtteid kui ka keskkonda rahuldavate lahendusteni on veel pikk tee.
Lisaks reostab keskkonda Sillamäe metallurgiakombinaat (praegune Silmet Grupp AS). Algselt
uraanimaagi rikastamiseks loodud tehas (uraani rikastamine toimus 1948—1989) toodab
käesoleval ajal sisseveetaval toormel põhinevaid haruldasi muldmetalle. Tehase kõige
keskkonnaohtlikum objekt on Soome lahe kaldal paiknev radioaktiivsete jäätmete hoidla, kuhu
aastakümnete jooksul on ladustatud ligi 6 miljonit tonni radioaktiivseid ning muid toksilisi aineid
sisaldavaid tootmisprotsesside jäätmeid. Läbi jäätmehoidla kuni 26 meetri kõrguse tammi nõrgub
tehnoloogiline heitvesi Soome lahte. Kuna radioaktiivsed ja muud toksilised ained on
jäätmehoidlas raskestilahustuvas olekus, on senini olnud peamine probleem jäätmehoidla nõrgvete
suur lämmastiku reostuskoormus, sest tehase tootmisprotsessis kasutatakse suurtes kogustes
lämmastikhapet. 2001. aastal oli seetõttu Sillamäe lämmastikureostus suurem kui Tallinna linnal
(vastavalt 845 ja 765 tonni lämmastikku aastas) ja moodustas üle veerandi kogu Eesti heitvee
lämmastikukoormusest. Käeolevaks ajaks on vedelate lämmastikku sisaldavate tootmisjääkide
juhtimine jäätmehoidlasse lõpetatud ja sadeveega jäätmehoidlast reoainete väljauhtumise
vältimiseks on käimas jäätmehoidla katmine mitmesuguste vettpidavate ja –ärajuhtivate
materjalidega. Rakendatud abinõude tulemusena on loota Sillamäe reostuskoormuse tunduvat
vähenemist. Lõpetatud on jäätmehoidla tammi kindlustamine, mis peaks välistama tammi
purunemisest tuleneva võimaliku ökokatastroofi ohu.
Aastakümneid kestnud kaevandustest ja karjääridest vee väljapumpamine (2001. aastal moodustas
see 75% kogu riigi põhjaveevõtust) ning tööstuse suur veetarve on tekitanud Kirde-Eestis
ulatusliku põhjavee depressioonilehtri. Selle tagajärjel on jäänud kuivaks paljud madalamad
salvkaevud ja näiteks Kurtna järvestikku kuuluvates Martiska järves ja Kuradijärves on veetase
langenud kuni 6 meetrit. Kuigi Eestit võib pidada veeressurssidega hästi varustatud maaks, on
Kirde-Eesti siiski piirkonnaks, kus valitseb lokaalne veedefitsiit. Tööstuse ja ka elanikkonna
veetarbimise vähenemise tõttu ning osade kaevanduste sulgemise mõjul on viimastel aastatel
põhjavee taseme alanemine ja piirkonniti on veetase ka tõusmas.