Viru-Peipsi veemajanduskava piirkonna iseloomustus

juba mineraalveena). Enamasti on vees liigselt rauda, kohati ka mangaani ja väävelvesinikku.
Veekompleks on oluline joogiveeallikas, sest on Lõuna-Eestis üks veerikkamaid ja omab
kinnitatud varudega suuremaid tsentraalseid veehaardeid Põlvas, Elvas ja Tartus.
Siluri-ordoviitsiumi põhjaveekompleks levib Põlva–Pärnu joonest põhja pool. Vettandvad
kivimid on lubjakivid ja dolomiidid, mis on kohati tugevasti karstunud ja lõhestunud.
Veekompleksi paksus ulatub mitmesaja meetrini, kusjuures veeand sügavuse suurenedes
väheneb. Kuna karbonaatkivimite avamusalal on pinnakatte paksus enamasti väike, on
veekompleks reostustundlik ja selle veekvaliteeti on inimtegevus oluliselt mõjutanud.
Põllumajanduspiirkondades (Pandivere nitraaditundlikud alad) oli varem probleemiks
ülemäärane nitraadireostus, kuid tänapäeval on olukord väetiste kasutamise ja loomade arvu
vähenemise tõttu paranenud. Linnades ja asulates reostavad veekompleksi eelkõige lekkivad
kogumiskaevud ja kanalisatsioonisüsteemid, Ida-Virumaal ka põlevkivi, energeetika ja
keemiatööstusettevõtted. Looduslik vesi on väikese mineraalsusega, veekompleksi
anaeroobses osas esineb üldreeglina liigselt rauda, ka mangaani ja sageli väävelvesinikku.
Kohati (kümmekond kaevu) ületab ka floorisisaldus joogiveele lubatud normi. Veekompleks
on suure tähtsusega tuhandete tarbekaevude ja kinnitatud varudega suurte tsentraalsete
veehaarete tõttu Jõgeval, Kadrinas, Põltsamaaal, Väike-Maarjas, Rakveres ja paljudes teistes
kohtades.
Ordoviitsium-kambriumi põhjaveekompleks levib kogu piirkonnas välja arvatud Põhja-Eesti
rannikumadalik (paksus 20-50 meetrit). Looduslik vesi on väikese mineraalsusega, vaid
Lõuna-Eestis ületab põhjavee mineraalsus pea kõikjal 2.0 g/l (esineb mineraalvett). Mageda
vee levikualal vastab vee keemiline koostis enamasti nii Eesti joogiveestandardi kui ka
Euroopa Liidu normidele. Kuigi veekompleks on reostuse eest suhteliselt hästi kaitstud on
Ida-Virumaal täheldatud kõrgenenud sulfaatide sisaldust (kaevandusvete infiltreerumine) ja
fenoolide esinemist (põlevkivikeemia jäätmed).
Veekompleks on suure tähtsusega vee hea kvaliteedi, ligi viiesaja tarbekaevu ja kinnitatud
varudega tsentraalsete veehaarete tõttu Rakveres ja Tartus.
Kambrium-vendi põhjaveekompleks levib kogu vaadeldaval alal. Kotlini kihistu savi jaotab
kompleksi kaheks iseseisvaks veekihiks - ülemiseks voronka veekihiks (paksus 30-50 m) ja
alumiseks gdovi veekihiks (paksus 40-60 m). Taoline isoleeritus on põhjustanud nimetatud
veekihtide vee keemilise koostise olulise erinevuse, kusjuures voronka veekihi kõik joogivee
kvaliteedi näitajad on märksa paremad kui gdovi veekihis, mille mineraalsus on suurem.
Väljapumbatava vee võimalik kogus voronka veekihist on tunduvalt väiksem kui gdovi
veekihist. Voronka veekihis ulatub Ida-Virumaa veetarbimisest tingitud depressioonilehter
Venemaale, gdovi depressioonilehter Venemaale praktiliselt ei ulatu. Kambriumi-vendi
veekompleksi põhjavesi on Ida-Virumaal Venemaaga ühiselt kasutatav, veevõtu mõju ühes
riigis avaldub kaevude veetasemetes teises riigis. Kambriumi-vendi veekompleksi
depressioonilehtrid ulatuvad mere alla, mistõttu tulevikus võib merevesi mõjutada
rannikuäärseid kaeve.
Kambriumi-vendi veekompleks on kogu Põhja-Eesti jaoks üks olulisemaid joogiveeallikaid ja
Soome lahe rannikuäärsetel aladel sageli ainus ühisveevarustusele sobiv veeallikas.
Kambriumi-vendi veekompleksi suuremad tsentraalsed veehaarded koos kinnitatud
põhjaveevarudega on Ida-Virumaal Aseris, Kiviõlis, Kohtla-Järvel, Jõhvis, Ahtmes, Sompas,
Kohtla Nõmmel, Kundas, Narvas, Narva Jõesuus, Sillamäel, Toila-Voka-Orul, ja Viivikonna-
Sirgalas. Kinnitatud põhjaveevarud on Lääne-Virumaal Virukivi, Rakvere linna, Rakvere