PETRUŠKA PÄRASTLÕUNA - Vanemuine

Pontus Lidberg:“Aernoon of a Faune” by C. Debussy is one of the most inspired pieces of music everwritten for dance. For my version, I have chosen the theme of identity. e Faune itselfbecomes a metaphor for having to realize and accept who you really are, as the originalFaune costume design by Leon Bakst returns like an echo over a backdrop of alwayschanging interpersonal relationships.Petrushka by I. Stravinsky is a work rich in textures, moods and sounds- something thatI have wanted to respond to in this creation. Together with the very imaginative designsof Triinu Pungits, I have wanted to create a universe of creatures that inhabit the emptytheatre space, with no linear path or clear purpose other than their existence – just like life,we may have thoughts about it, but we really don’t know.Petrushka himself is, in this version, a product of the environment into which he appears:somewhat lost and not sure who he is, why hefeels the way he feels, why he sometimes feelstrapped, or why he so desperately longs for theballerina.In traditional versions of Petrushka the threefeatured roles of Petrushka, e Moor and eBallerina are very much based on stereotypes.In my version, I have wanted to both avoid andcomment on this by trying to make them morehuman. In reality, no-one is really that simple,and my work is derivative of this idea: thatno-one is so simple as to be singularly driven.Most people know, at best, only somethingabout what drives them to act and to buildidentities around themselves in order to feelmore confident. Again, the theme is one ofidentity and the inherent nature of humanity:that people are who they are and have to facethis in order to be able to change and growup. e inability of people to express who theyare and what they feel becomes the source ofviolence between the main characters in myversion - where putting up a violent facade isoen easier than clear communication.e evening begins with the song cycleSheherazade by M. Ravel. Musically strongenough to stand on it’s own, the singer KarmenPuis opens up the door to a universe whereboth creatures and humans explore themes ofidentity and belonging.March 2010.Triinu Pungitsa kostüümikavandMaurice Ravel Šeherezade, tekst Tristan KlingsorAasiaAasia, Aasia, Aasia.Need vanad suurepärased maad oma muinasjuttudega,kus fantaasia magab kui valitsejannaoma metsas, mis täidetud müstikaga.Aasia, ma tahaksin sinna minna kuunariga,mis õõtsub täna öösel sadamas,müstiline ja üksildane,ning mis lõpuks tõstab oma purpursed purjed,kui üks tohutu suur öölind kuldses taevas.Ma tahaksin minna lillesaarte poolekuulates metsiku mere laulmist vanas nõiduslikus rütmis.Tahaksin näha Damaskust ja Pärsia linnasidoma kergete minarettidega, mis taevasse kõrguvad.Tahaksin näha ilusaid siidist turbaneidtumedatel nägudel, kus säravvalged hambad;Ma tahaksin näha armastusest pimestatud silmija rõõmust säravaid pupilleneil, kel nahk kollane kui apelsin;Ma tahaksin näha sametist rüüsid,ja pikkade narmastega rõivaid.Ma tahaksin näha piipusid suus,mis ääristatud valgetest habemetest;Ma tahaksin näha ahneid kaupmehi oma kahtlustavate pilkudega,Ja kohtunikke, ja vesiire,kes oma kõvera sõrme üheainsa liigutusegaannavad elu või mõistavad surma, nagu tahavad.Ma tahaksin näha Pärsiat, ja Indiat, ja siis Hiinat,Kõhukaid mandariine oma päikesevarjude all,ja saledate kätega printsesse,Ja kirjamehi, kes omavahel vaidlevadluule ja ilu üle;Ma tahaksin jääda võlutud paleesseja nagu võõras reisija vaadelda puhkuse ajal lõuendile maalitud maastikke,millel kuusepuust raam ja inimene keset rohelust;Ma tahaksin näha palgamõrtsukaid naermastimuka üle, kes murrab süütu kaelaoma suure kõvera idamaise mõõgaga.Ma tahaksin näha vaeseid ja kuningannasid;Ma tahaksin näha roose ja verd;Ma tahaksin näha armastuse või viha poolt põhjustatud surma.Ja siis, tulles pärast tagasi, rääkida oma seiklustestuudishimulikele ja unistajatele,Tõstes kui Sindbad oma vana araabia tassiaeg-ajalt oma huultele,et katkestada oma lugu oskuslikult.