klassitsism - Vanemuine

141. hooaeg
Kontseptsioon Tarmo Leinatamm ja Hannes Võrno
Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Lavastuskonsultant Ain Mäeots
Kunstnik Maarja Meeru
Valguskujundaja Imbi Mälk
Koreograaf Marika Aidla
Kontsertmeister Jaanika Rand-Sirp
Inspitsient Illar Rätsep
Produtsent Mall Türk
Osalevad: Hannes Võrno, Maarja Mitt, Karmen Puis
Ettekandele tulevad muusikateosed:
Joseph Haydn Sümfoonia nr 104 D-duur, I osa
Wolfgang Amadeus Mozart Kontsertaaria „Vado, ma dove“
Ludwig van Beethoven Sümfoonia nr 1 C-duur, op. 21
I Adagio molto – Allegro con brio
II Andante cantabile con moto
III Menuetto (Allegro molto e vivace)
IV Adagio – Allegro molto e vivace
Esietendus 16. märtsil 2011 Vanemuise väikeses majas

Klassitsism on 16.-19. sajandi kunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus
paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas. Classicus
tähendab ladina keeles „esmaklassiline“. Erinevates Euroopa riikides ja erinevates kunstiliikides
avaldus klassitsism eri aegadel, seetõttu on klassitsismi puutuvad aastaarvud iga maa ja kunstiliigi
puhul erinevad. Klassitsism periodiseeritakse varaklassitsismiks (1770-1800) ja kõrgklassitsismiks
(1800-1830).
Vanemuise Sümfooniaorkester
Muusikajuht ja peadirigent Mihkel Kütson
Kontsertmeister Kristel Eeroja-Põldoja
Klassitsism pidas iluideaaliks Vana-Kreeka ja Rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust,
selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses
absoluutne monarhia, näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja
Aleksander I ajal. Suure Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks
ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks
(prantsuse sõnast empire - impeerium).
I viiul Kristiina Birk, Kadri Sepalaan, Andri Annus,
Laura Miilius, Eva-Maria Sumera, Kattrin Ojam,
Anne Vellomäe, Maria Kesvatera, Helena Valpeteris
II viiul Maria Zarubina, Anna Samsonova, Sirli Laanesaar,
Žanna Toptši, Triinu Raudver, Marju Villak, Hille Niilisk,
Denis Strelkov
Vioola Kadri Rehema, Svetlana Nukka, Hanno-Mait
Maadra, Niina Mets, Tiina Enniko, Merike Ots
Tšello Lauri Sõõro, Heli Ilumets, Olga Raudonen,
Marina Peleševa, Maie Kostabi
Kontrabass Linda Viller, Aivar Eimra, Jaanus Roosileht,
Jaanus Siniväli
Flööt Karina Vološina, Anna Kelder, Heili Mägi, Margus Kits
Oboe Anna Šulitšenko, Maimu Kaarde
Klarnet Margus Vahemets, Tõnu Kalm, Heimo Hodanjonok
Fagott Kulvo Tamra, Johanna Tuvi, Elle Fuchs
Metsasarv Jan Pentšuk, Urmas Himma, Kaido Otsing,
Kreete Perandi, Marie Jaksman, Silver Mesi
Trompet Karl Vakker, Marti Suvi, Viljar Lang, Kalev Helmoja
Löökriistad Ilja Šarapov, Valdeko Vija, Margus Tammemägi,
Küllike Tikk
Klassitsism arhitektuuris
Arhitektuuris pääses maksvusele stiil, mis võttis eeskujuks
antiikehitised nii üldlahendustes kui ka üksikasjades. Selleks
käidi Itaalias ja Kreekas vanu ehitisi mõõtmas ning
nende põhjal anti välja käsiraamatuid, õpikuid ja tüüpprojekte,
mis levisid kogu Euroopas. Eriliselt suur oli renessansiarhitekti
Andrea Palladio mõju. Antiigi ja Palladio
mõjul armastab klassitsism üle kahe korruse kõrguvaid
sambaid ja sammasportikust (kreeka templi otsasambaid).
19. sajandil olid aga ehituslikud ülesanded juba teised (templeid
ei ehitatud nii palju kui antiikajal), see-eest kasutati aga
palju templitelt laenatud detaile – näiteks sambaid valitsushoonete,
losside ja isegi tavaliste elumajade juures. Nii tekkisidki
lossid, mille fassaadid meenutasid templit. Üks kreeka
templit meenutav kirik on Madleine’i kirik Pariisis.
Klassitsistlikule arhitektuurile omased jooned on lihtsus, rangus,
reeglipärasus ja suurejoonelisus. Ampiirstiil
kaldus uuesti Rooma ja Egiptuse eeskujude poole,
sest need olid toredamad, massiivsemad ning sobisid
paremini suurriigi valitsejate maitsele. Kuppelehitiste
uhkeimateks näideteks on Pantheon Pariisis
ja Iisaku kirik Peterburis.
Vene arhitektuuris on palju klassitsistlikke ehitisi.
Peterburis töötas palju välismaiseid arhitekte, näiteks
Jean Baptiste Vallin de la Mothe, kes kavandas
Kunstide Akadeemia hoone ning kaubahoovi Gostinõi
Dvor ja Antonio Rinaldi, kelle meistriteoseks on
Marmorpalee Neeva kaldapealsel. Paljudele klassitsistidele
meeldis luua mitte ainult üksik hooneid,
Andrea Palladio
Madleine’i kirik Pariisis

Klassitsismis levisid ka arhitektuurilised monumendid,
ilma praktilise ülesandeta ehitised, nagu triumfikaared,
võidusambad ja auväravad: Triumfikaar Pariisis, Brandenburgi
väravad Berliinis, Aleksandri sammas ja Narva
väravad Peterburis.
Kunstide Akadeemia hoone Peterburis Neeva kaldal, arhitekt J. B. V.
de la Mothe
Carlo Rossi
Ka Eesti arhitektuuris on silmapaistvaid klassitsistlikke
ehitisi, tuntuimad neist on Tartu Ülikooli peahoone, mis
valmis aastatel 1804-1809 (arhitekt J. W. Krause), paljud
Toompea aadlielamud, Stenbocki maja valmimisaastaga
1792 (arhitekt J. C. Mohr), Tartu raekoda, mis ehitati aastatel
1782-1786 (arhitekt J. H. B. Walter) ning sealne hoonete
ansambel, samuti paljud Eesti mõisahooned.
Narva väravad Peterburis, arhitekt V. Stassov
Marmorpalee Peterburis, arhitekt A. Rinaldi
vaid terveid linnaehituslikke ansambleid,
neist hiilgavaimad pärinevad Carlo
Rossilt, kes on loonud hiiglasliku Peastaabi
kaarhoone, Mihhailovskoje palee,
Aleksandra teatri ansambli ja palju
muud. Rossi ehitisi iseloomustab püüe
toreduse ja dekoratiivsuse poole.
Sisearhitektuuris asendus rokokoolik
kergus juba varaklassitsismi
päevil rangema ja tagasihoidlikuma
kujundusega. Seinapannoode
kasutamine jäi püsima, kuid dekoratsioon
muutus oluliselt. Kõiki
motiive püüti kujutada sümmeetriliselt,
rokokoo ajal domineerinud
taimemotiivid muutusid sõltuvaks
Rooma ja Kreeka eeskujudest.
Klassitsistlik interjöör
Peastaabi kaarhoone Peterburis, arhitekt C. Rossi

Amor ja Psyche, skulptor A. Canova
Kolm graatsiat, skulptor A. Canova
Ka mööbel muutus sirgjoonelisemaks ja tugevamaks, nikerdatud detailid kadusid. Tihti ehitati siseruumid
monumentaalsed ja suursugused, kuid siiski valgusvaesed, sest suurt seinapinda rõhutades
tuli ohvriks tuua aknad. Esindusruumid olid tavaliselt avarad ja sammastega liigendatud, seinapind
oli enamasti ühevärviline ning selle ülemist osa kaunistas ornament. Värvikombinatsioonidest armastati
kuldornamente valgel, tumepunasel või tumesinisel seinal. Kasutati ka seinamaale ja niššidesse
paigutatud skulptuure. Lihtsamates ruumides ja linnakodanike kodudes hakati seinu katma
paberist tapeediga. Ampiirmööblis eelistati suuri poleeritud pindu, mida kaunistasid kuldsed ornamendid.
Mööbli kujundamisel kasutati egiptusepäraseid või muid antiikseid motiive. Nii võis näiteks
lauajalg lõppeda küünistega loomakäpaga. Lahutamatuks osaks olid peeglid, suured vaasid ja lühtrid.
Kogu interjöörist õhkus vastu toretsev rangus ja korrapärasus.
Klassitsism kujutavas kunstis
Klassitsistlik skulptuur oli samuti antiigist sõltuv nagu arhitektuurgi.
Materjalidest oli eelistatuim marmor. Väga armastatud olid antiikmütoloogiast
võetud süžeed. Kreeka skulptuure meenutasid ka
paljud allegoorilised figuurid, mis pidid kujutama Võitu, Armastust,
Õiglust jne. Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena,
eelistatud olid alasti figuurid. Hoiduti detailidest, mistõttu paljud sellel
ajal loodud skulptuurid tunduvad üldistatuna ja idealiseerituna. Klassitsism
püüdis ka dramaatilistes situatsioonides jääda soliidseks, rangeks
ja suursuguseks.
Varaklassitsismi tuntuim skulptor oli itaallane Antonio Canova,
kelle töödes on näha veel rokokoolikku pehmust, sarmikust ja
meelelist värskust. Tuntud teosed on tema „Kolm graatsiat“ ja
„Amor ja Psyche“. Parim prantsuse skulptor ja portreebüstide
meister oli Jean Antoine Houdon. Tema kuulsaim teos on
Voltaire’i istuv figuur. Kõrgklassitsismi kuulsaim esindaja on
aga taanlane Bertel Thorvaldsen, kelle tuntuim teos on “Jason”.
Antonio Canova
Maalikunstil polnud antiikajast otsest eeskuju leida, seepärast
püüdsid kunstnikud eeskujuks võtta skulptuure, eriti aga
reljeefe. See viis silueti ja üldse joonistuse domineerimisele,
värv jäi tahaplaanile. Rokokooliku kergemeelsuse asemel hakati
nõudma mehisust ja eetilisi väärtusi – kunst pidi olema
moraliseeriv ja didaktiline. Maalidesse püüti sisse tuua kirjanduslikke
süžeesid, mistõttu oli kirjandusliku algmaterjali tund-
Bertel Thorvaldsen
mine teose mõistmiseks hädavajalik. Süžeed valiti tavaliselt antiikajaloost või mütoloogiast. Inimestele
anti tardunud ja teatraalsed poosid. Pilt ise ehitati üles tasakaalukas, sümmeetriline ja rahulik.
Klassitsismi ajal vähenes huvi elava looduse ja eriti valguse vastu, mis oli olnud baroki ideaalmaastike
peamiseks võluks. Klassitsistlik maastik on enamasti kuiv ja vaese koloriidiga. Ka igapäevase elu
kujutamine sattus põlu alla. Selles ei leitud ülevust ega suurejoonelisust, mida peeti kunsti vältimatuteks
tunnusteks.
Kõige järjekindlamaks klassitsistlike printsiipide rakendajaks maalis oli prantsuse kunstnik Jacques
Louis David. Tema teos „Horatiuse vanne“ sai klassitsismi programmiliseks teoseks. David oli kunstnik,
kes reageeris oma tähtsamate teostega Prantsusmaa poliitilisele arengule, tema tuntuim teos on
Voltaire’i istuv figuur, skulptor J. A. Houdon
Jason, skulptor B. Thorvaldsen

Horatiuse vanne, kunstnik J. L. David
„Tapetud Marat“. Tema kuulsaim õpilane Jean Auguste Dominique Ingres on jätnud meile imetlemiseks
paljude Prantsuse keisririigi ja restauratsiooniaegsete daamide portreed.
Klassitsismi mõju Euroopa maades oli ebaühtlane – Prantsusmaal, Venemaal ja Itaalias oli ta peaaegu
ainuvalitsev, teistes maades rohkem juhukülaline.
Klassitsism moekunstis
18. sajandi lõpul hakkas moekunstis sõnakamalt kaasa rääkima kodanlus, kes vältis mõttetut peenutsemist
ja taotles rõivastuses eelkõige lihtsust. Monarhia kukutamisega Prantsusmaal tühistati
varem kehtinud rõivamood ja etikett. Nüüd võis igaüks seljas kanda, mida tahtis. Mehed kandsid
kalevist kuubesid, veste ja põlvpükse, hiljem asendusid põlvpüksid pikkade pükstega. Kadusid ka
parukad, juuksed lõigati lühikeseks ja lokiti antiiksete eeskujude järgi. Naised loobusid ülilaiast rokokooseelikust,
eelistama hakati valgest musliinist avarat lihtsat kleiti. Selle all kanti vastu keha liibuvat
trikood. Seda moodi nimetati „alasti moeks“, sest kleit tundus olevat paljal ihul. Tualeti juurde
kuulus ka õhuke sall. Selline kerge riietus aga ei vastanud Prantsusmaa klimaatilistele tingimustele
ning seetõttu levisid külmetushaigused, eriti kopsupõletik, mida tunti „musliintõve“ nime all.
Napoleoni valitsemisajal muutus rõivastus jälle luksuslikumaks – moodi läks nn ampiirstiil. Musliini
asemel kanti siidi ja sametit. Prantsusmaalt, mis oli moe alal juhtiv maa, levis ampiirmood ka teistesse
maadesse.
Tapetud Marat, kunstnik J. L. David
Jacques Louis David, autoportree

Klassitsism kirjanduses ja teatrikunstis
Klassitsismiajastu kirjandus leidis oma eeskujud samuti antiikkultuurist, ent kunstilise tulemuseni
püüti jõuda kehtestatud stiili- ja maitsenormide abil. Klassitsistliku kirjanduse põhitõed on kokku
võetud N. Boileau’ „Luulekunstis“ ning need olid järgmised: rangelt tuleb lahus hoida kõrget (traagilist)
ja madalat (koomilist) stiili. Õilsamad žanrid
(kõrgžanrid) olid eepos ja tragöödia, kus tuli kasutada
antiikmütoloogia ning vanema ajaloo ainestikku.
Näidendeid kirjutades tuli silmas pidada aja-, kohaja
tegevusühtsuse nõuet. Kirjanduses oli klassitsism
peasuund 17. sajandi Prantsusmaal. Tippteosed
kuuluvad näitekirjandusse – Pierre Corneille’i ja Jean
Racine’i värsstragöödiad ning Jean Baptiste Molière’i
komöödiad.
Peagi mandus klassitsism eelkäijate matkimiseks
ehk epigoonluseks. Elu tõepärane kujutamine, mis
oli samuti üks klassitsistliku kirjanduse eesmärke, ei
tulnud normeeritud kirjanduses hästi välja. Ainult
Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing,
J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid
isikupäraselt mõtestades klassitsismi piiratusest vabaneda.
Teatris muutus klassitsismi ajal üldiseks tänini püsiv
karplava, barokkteatriga võrreldes lihtsustus ka lavakujundus.
Mänguliselt oli pearõhk ansamblimängul.
Jean Baptiste Molière
Gotthold Ephraim Lessing Johann Wolfgang von Goethe Friedrich von Schiller

Balleti sünd
Õigustatud on küsimus, et milliste niitidega on muusikaajaloos seotud ooperi lihase venna, balleti
sünd? On ju balletti ajast aega peetud osaks muusikateatrist. Ka ballett tekkis samal sajandil kui
ooper, kuid balleti ajalugu jääb paljudest muusikaalastest uurimustest välja ja seda ühel lihtsal põhjusel
– ballett ei eksisteeri ilma muusikata.
Prantsuse õukonnaballett. Louis XIV
Prantsuse õukonnaballett jõudis oma täie
hiilguseni Louis XIV valitsemise ajal (1643-
1715). Päikesekuningana (Roi Soleil) sai
Louis XIV Prantsusmaa hiilguse inimlikuks
kehastuseks.
Õukonnaballett paistis silma oma teemade
laiahaardelisuse poolest – mütoloogilised
kujud, kangelased, idealiseeritud
lamburid ja lamburineiud pastoraalidest,
grotesksed karakterid ja etnilised tüübid
satiirilistest balletidest mitte ainult ei eksisteerinud
koos, vaid segunesid ekstravagantsetes
vaatemängudes.
Õukonnas oli mitmeid andekaid mehi,
kes olid oma talendi rakendanud Louis’
õukonna ballettide teenistusse. Nende hulgas
ka helilooja ja tantsija Jean-Baptiste
Lully, tantsumeister Pierre Beauchamp,
näitekirjanik (ja tantsija) Moliére, kes vastutas
ka mitmete Versaille’s korraldatud
luksuslike vaatemängude ning õukonnale
mängitavate näidendite eest.
17. sajandi edenedes muutus Prantsuse
ballett aadlikest amatööride harrastusest
professionaalseks kunstiks. Publiku nõudmised
tantsijatele hakkasid muutuma, kui
Louis XIV
hakkasid muutuma etendamistingimused. Eeslava lõi nii psüühilise kui füüsilise distantsi esinejate
ja vaatajate vahele. Professionaalsed tantsijad alustasid tehnika omandamist, mis nõudis kõrgetasemelist
treeningut ja oskusi – piruetid, cabriolid, entrechat’d. Moliére’i ballett-komöödiaid (nagu 1661
Les Facheux), võib vaadelda üleminekuvormina õukonnaballeti ja professionaalse teatrikunsti vahel.
Aga palju enne seda oli Louis XIV balleti tuleviku Prantsusmaal kindlustanud – 1661 avas ta Kuningliku
Tantsuakadeemia. Akadeemia eesmärgiks oli tantsukunsti teaduslike aluste loomine.
1672 loodi Kuninglik Muusika- ja Tantsuakadeemia, selle direktoriks sai Jean-Baptiste Lully.
Ballett ja ooper ei olnud sel ajal eraldunud erinevateks kunstivormideks. Enamik Lully trupi töödest
sisaldas erinevates proportsioonides nii laulu kui tantsu.
Eksisteeriva balletitehnika kodeeris
Pierre Beauchamp. Ta lõi 5 kanoonilist jalgade
positsiooni, millel baseeruvad kõik
balletis olemasolevad sammud. Jalgade
väljapoolseid positsioone kasutati nii
teatri- kui seltskonnatantsudes. 90-kraadist
väljapoolsust, mis hiljem muutus
balleti standardiks, kasutati esialgu professionaalide
poolt ainult grotesksetes
tantsudes.
1681 ilmusid emakordselt lavale professionaalsed
naistantsijad.
1713 andis Louis XIV välja dekreedi püsitrupi
ja selle juurde kuuluva tantsukooli
loomiseks Pariisi Ooperi juurde.
Louis XIV ei olnud ainuke, kes kasutas
etendusi kuningale jumaliku aura loomiseks.
Inglismaal täitsid sama osa maskipidustused.
Maskipidustused said alguse
16. sajandi lõpupoole, nagu ka õukonnaballett,
kuid sellele anti teistsugune vorm
arhitekt Inigo Jonesi ja poeedi ja näitekirjaniku
Ben Jonsoni poolt.
Balleti edasine areng
18. sajand oli suurepäraste tantsijate ajastu,
samuti oli see aeg, mil nii tantsijad kui
Jean-Baptiste Lully
koreograafid alustasid otsinguid millegi
enama kui ainult tehnika näitamise suunas. Nad tundsid, et
tants peaks olema rohkem kui ooperi kaunistus või imetlusobjekt,
ta peaks vaataja jaoks kandma ka tähendust, sisu. Probleem,
kuidas seda saavutada, huvitas paljusid koreograafe ja
viis ballet d’action’i (tegevusliku, süžeega balleti) arengule,
mis jutustas lugu ainult liikumise vormis.
Vaevalt oskas 18. sajandil elanud tantsija, ballettmeister ja
tantsuteoreetik Jean Georges Noverre loota, et ligemale
250 aastat hiljem hakatakse tema sünnipäeva tähistama
kui rahvusvahelist tantsupäeva. Miks võeti tantsupäeva
aluseks just Noverre’i sünnikuupäev 29. aprill? Tõenäoliselt
sellepärast, et just tema tõi tantsukunsti valgustusaja ideid
ja aitas balleti iseseisvaks kunstižanriks vormida.
Kuigi paljud tema ideed tunduvad tänapäeval iseenesestmõistetavad,
kirjutas ta need ajal, mis nõudis suuri muutusi. Tema
eluajal oli üsna harilik, et koreograaf, helilooja, lava- ja kostüümikunstnik
töötasid üksteisega konsulteerimata ja said kokku Jean Georges Noverre
lavastuse väljatoomise protsessi hilises järgus.

Kuigi 18. sajand veel ei lahendanud dramaatilise balleti kõiki probleeme, astus ta suure sammu arengu
suunas. Ballett kindlustas oma positsiooni tõsiseltvõetava žanrina – ta ei olnud enam ooperi või
näidendi kaunistuslik osa, vaid näitas oma võimekust ka dramaatilise väljenduse suhtes.
Ballett saavutas oma uue identiteedi 19. sajandi jooksul, või õigupoolest omandas palju iseloomulikku,
mis on inimeste meelest lahutamatu klassikalisest balletist – varvastantsu tehnika, poolvarvastel
tantsimine, õhuline tutu seelik, soov luua illusioon kaalutusest ja pingutamatusest ja naistantsijate
assotseerumine eeterlike fantaasiaolenditega nagu sülfiidid ja haldjad. Mis on märkismisväärne –
enamik sellisest balleti iseloomustusest sobib naistantsijaile, kuna sajandi jooksul kaotasid meestantsijad
suure osa oma tähtsusest laval.
Kõige suuremat (ja tegelikult ainukest) mõju 19. sajandi balletile avaldas romantism, mis jõudis
balletini hiljem kui kirjanduse, muusika või kujutavate kunstide juurde.
Klassitsism muusikas
Klassitsismi all mõeldakse muusikaajaloo suhteliselt lühikest lõiku, ajastut aastate1740 ja 1820 vahel,
kui tegutsesid suured Viini klassikud Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van
Beethoven. Samas seisis Beethoven juba romantismi piirjoonel.
Nagu sobivate siltide panemiselgi, on otsustamine selle üle, kus lõpeb üks ajastu ja algab teine, natukene
meelevaldne. Selle üle, kui palju Johann Sebastian Bachi
või Georg Friedrich Händeli muusikast kuulub „klassika“ hulka,
käib äge vaidlus, kuigi üldiselt aktsepteeritakse klassikalise perioodi
alguseks 1740ndaid aastaid, mil itaalia ooperi uus talitsetum
stiil ujutas üle Euroopa.
Üldine kunstiline huvi klassitsismi vastu süttis Pompei varemete
avastamisega 1748. aastal, mis pani kirjanikud, maalikunstnikud
ja skulptorid jäljendama Kreeka ja Rooma eeskujusid.
Heliloojad olid raskemas olukorras, keegi ei teadnud, kuidas
Kreeka või Rooma muusika tegelikult kõlada võis ja seepärast
ei olnud võimalik ka seda järgida. Selle asemel püüdsid nad
klassitsismi kujutada piinliku vormitäitmise ja ekstravagantsetest
liialdustest hoidumisega.
Kiiresti hakkas arenema uus instrumentaalmuusika vorm „sinfonia“
ehk sümfoonia, kujunedes heliloojate ja publiku kindlaks
lemmikuks. Kuigi termin „sinfonia“ oli liikvel juba barokiajastul,
viidates igasugusele instrumentaalsele vahemängule
või sissejuhatusele, hakkas ta nüüd märkima kolmeosalist
teost, milles kahte kiiretempolist osa ühendas
lühike aeglasem lõik. 1760. aastateks oli sümfoonia kujunenud
tähtsaks laialt levinud muusikavormiks, mille
teerajajateks olid Carl Philipp Emanuel Bach ja Joseph
Haydn.
Klassikalise perioodi muusikud keskendusid muusika
selgemaks muutmisele. Nad läksid isegi kaugemale kui
varase barokiajastu heliloojad, muutes meloodia pealiini
peamiseks kuulamise allikaks; muusika pidi rahuldama
kuulmismeelt, aga mitte olema heliloojale uhkeldamise
vahendiks. Kuigi klassikalised heliloojad jätkasid
ka fuugade ja teiste polüfooniliste igandite komponeerimist,
tegid nad seda kindlas, selgete meloodiliste liinide
kontekstis, mida oli võimalik jälgida kõigil ja mis ei
igno reerinud publiku maitset („maitse“ oli klassikalisel
perioodil oluline küsimus).
Ooperi reformimine oli üks kõige otsesemaid klassika
ülesandeid; barokiajastu ekstravagantsus ja vaba voli
jäeti kõrvale, asemele tuli lihtsam, meloodiast juhitud
stiil, mis keskendus (nagu varasemal barokiajastul)
Carl Philipp Emanuel Bach
Christoph Willibald Gluck

teksti mõttele. Loomulikult pidid tekstid järgima klassikalisi piiranguid korralikkuse ja maitsekuse
osas ning propageerima moraali. Suur klassikalise ooperi reformija oli Christoph Willibald Gluck, kes
tegi ilma Saksa, Austria ja Prantsuse ooperites; pariislaste maitsele kirjutas ta tavaliselt oma teosed
ümber rõhuasetusega tantsule, mis oli jäänud põhiliseks muusikaliseks meelelahutuseks Prantsusmaal.
Glucki ooperid olid realistlikud ja dramaatilised, mida ei tõrjunud kõrvale ei orkestriefektid ega
vokaalne gümnastika. Nii nagu Monteverdi enne teda, kirjutas Gluck oma esimese ooperi Orpheuse
jutustuse ainetel, klassika eetosest lähtudes oli teosel õnnelik lõpp ja armastajad leidsid teineteist
taas.
Valgustusajastu ideaalid romantilise
väljenduslikkuse taustal
Klassitsismi kõrgajaks kujunes sümfoonia ja
kontserdi vorm enam-vähem niisuguseks, nagu
nad jäid kuni 20. sajandini. Haydni sümfooniad
muutusid neljaosaliseks – kiire-aeglane-menuett-kiire
– ning Mozart määratles kontserdi,
eelkõige klaverikontserdi ideaalvormi, mis lisas
teosele uue, dramaatilise tooni, muutes selle
ooperlikuks dialoogiks solisti ja orkestri vahel.
Kuigi valgustusaja tsiviliseeritud vaoshoitus jäi
tolle aja muusika põhireegliks, mõjutas uus kirjanduslik
ja kunstiline liikumine „torm ja tung“
ka muusikat ning muutus moeasjaks kirjutada
teoseid, mis olid kergelt mässulised ja viitasid
emotsionaalsele sügavusele. Siiski jäi klassitsismi
muusika ka valgustusaja ideaalide kehastajaks;
need keskendusid veendumusele, et inimmõistus
on võimeline lahendama igasuguseid
mõistatusi, et inimkond liigub edasi ülesmäge ja
et äärmuslikud tunded on soovimatud.
Austria kuninganna Maria Theresia
Sel ajajärgul muutusid Saksa ja Austria õukonnad
tähtsaiks muusikakeskusteks, kuigi muusikud
ja heliloojad tegid vahepeatusi ka Pariisis. Mannheimi kuurvürsti
õukond Saksamaal muutus heliloojate paradiisiks; noor
valitseja Carl Theodor võttis kokku valgustusaja voorused, ta
moodustas mõjuvõimsa orkestri, mille tehniline võimekus ületas
peaaegu kõik tolleaegsed teised ansamblid. Paljud Mozarti
esimesed küpsed teosed on kirjutatud Mannheimi orkestrile,
rakendades selle meisterlikku puhkpillirühma (esimene, mis
sarnanes kaasaegsele sümfooniaorkestrile, kuid arvuliselt palju
väiksem kui tänapäeval tavaks) ja selle suutlikkust toime tulla
laiaulatusliku dünaamikaga. Maria Theresia ja tema poeg Joseph
II muutsid Viini 50 aasta jooksul kõige prestiižikamaks muusikakeskuseks
Euroopas.
Arenes muusikainstrumentide tehnoloogia, mis lubas uusi helikõlasid,
mida võib kuulda tänapäeval; oboe jõudis oma kaasaegse
Joseph II
vormini ja uus klarnet oli eriliselt atraktiivne Mozartile, kes kirjutas klarnetipartii oma mõnede sümfooniate
ja kontsertide partituuri, samuti komponeeris klarnetikontserdi. Nii sümfoonia kui ka instrumentaalkontserdi
vorm avardus, nii et iga osa sellest muutus iseseisvaks. Ooper säilitas valgustusliku
klassitsismi üllad ideaalid, kuigi Mozart põhjustas nii oma laulumänguga „Haaremirööv“ kui ka itaalia
ooperiga „Figaro pulm“ segadust, kujutades alamast soost tegelasi koos aadlikega ja segades üllaid
tundmusi jandiga. See ei läinud moodi otsekohe, eriti Viinis, kus Salieri poolt komponeeritud „tõeline“
itaalia tõsine ooper leidis publiku poolt eelistamist.
Uued muusikatarbijad ja vanad väärtushinnangud
Tõusev keskklass kogu Euroopas hakkas üha rohkem
huvituma muusikast kui seltskondlikust tegevusest,
samuti oli muusikutel võimalik raha teenida väljaspool
õukondi ja kiriklikke institutsioone. Sotsiaalsed ja poliitilised
muutused Euroopa mandriosas 18. sajandi lõpu
poole viisid muusika avalikesse saalidesse ja muutsid
eestkoste olemust. Niisuguste sündmustega nagu „tellitud
ehk abonementkontserdid“, mida finantseeriti
hooajapiletite eelmüügist, võis igaühest saada kontserdi
patroon. Mozart teenis sel ajal kenasti abonementkontsertidega
Viinis, kui ta ei suutnud leida teenistust
õukonnas.
Klassitsismiperioodi lõpus oli muusikas domineerivaks
figuuriks Haydn; ta reisis Inglismaale ja esitas seal oma
uusi teoseid ning kuni 19. sajandini jäi ta ideaalilähedaseks
eeskujuks orkestrimuusika heliloojatele.
Pingevaba meloodia jäi hilisklassitsismi ooperi peamiseks
eesmärgiks, samuti jäid itaallased mõõduandjaks
Gioachino Antonio Rossini
ooperikompositsioonis. 1810. aastal muutus Euroopa
pööraseks Rossini järele, kes oma viisakates komöödiates („Sevilla habemeajaja“) ja tõsistes teostes
(„Wilhelm Tell“) lõi stiili, mis täielikult sõltus meloodiast ja pakkus piisavalt võimalusi vokaali demonstreerimiseks,
et rahuldada ka vähem „rikkumata“ publiku maitset.
Viini klassikud
18. sajandi keskel kujunesid instrumentaalmuusikas uued väljendusvahendid ja vormid. Viimased
olid klassitsismiajastu ratsionalistlikele ideaalidele vastavalt üsna rangelt ja mõistuspäraselt reglementeeritud
ning mõneti vastuolus vaba kunstilise väljendusega. Samas ilmus kõrvuti klassitsistlike
tendentsidega nii muusikasse kui kirjandusse juba sajandi keskel tundeline, vararomantiline suund.
(Philipp Emanuel Bach, Gluck jt). Uus muusikaline keel ootas aga geniaalseid loojaid, kes vastandlikud
suunad, väljenduse ja vormi tugevasse tervikusse ühendaks.
Klassikalise stiili kujunemise selles järgus kerkisid esile kolm heliloojat – Joseph Haydn, Wolfgang
Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven, kellele pole kogu Euroopa muusikapildis aastakümneid

tähenduselt võrdseid. Me tunneme neid kui Viini klassikuid. Siiski ei moodustanud nad tavalises mõttes
koolkonda: grupp oli liialt väike ja selle kokkukuuluvus nõrk. Kõik kolm esindasid eri põlvkondi,
tegutsesid Viinis eri aegadel ja kuigi Haydn ja Mozart nimetasid end headeks sõpradeks ning Beethoven
Haydnit oma õpetajaks, ei puutunud nad isiklikult kuigi palju kokku. Viini klassikute looming on
kaalukas peatükk lääne muusikaloos. See pole üksnes klassikalise stiili kõrgpunkt – vähemalt instrumentaalmuusikas
on need kolm meistrit eeskujuks ka suurele osale 19. sajandi heliloojaist.
Joseph Haydn
(1732-1809)
Haydni mahukas looming on läbi imbunud huumorimeelest
ja humanismist. 1770. aastatel kisti ta paariks
aastaks „tormi ja tungi“ liikumise keerisesse, kus ta
kirjutas tusaseid minoorseid sümfooniaid, kvartette
ja sonaate, kuid hiljem hakkas ta selle suuna jooni kasutama
laiemahaardelise stiili koostisosadena. Tuntud
kui „sümfoonia isa“, kirjutas Haydn vanemas eas teoseid,
mis kujutavad endast klassikalise stiili triumfi. Just
Haydnil küpses uus muusikastiil, kus on täiuslikus tasakaalus
harmoonia, meloodia ja rütm.
Ludwig van Beethoven
Ludwig van Beethoven
(1770-1827)
Klassitsismiaja kronoloogia
Beethoveni loomingus kulmineerub klassikalises stiilis
muusika areng. Mõned uurijad peavad tema III sümfooniat
„Eroica“ (1803), saksa romantismi esimeseks
õieks, kuid seda võib tolle väitega vastuollu sattumata
pidada ka klassitsismi triumfiks. On huvitav, et äärmiselt
dramaatilised teosed, nagu V sümfoonia (1808), vahelduvad
Beethoveni loomingus taoliselt (suhteliselt)
abstraktsete kontseptuaalsete töödega, nagu kaunis
IV sümfoonia (1806). Beethoveni loominguline arsenal
oli tohutu ja tema äärmiselt idealistlikust iseloomust
räägib tema ainus ooper „Fidelio“, kus ta muutis tavapärase
vabastusteema ülevaks kiidulauluks vabadusele,
üksikisiku julgusele ja truudusele.
Joseph Haydn
Wolfgang Amadeus Mozart
(1756-1791)
Mozarti muusika on tähelepanuväärne äärmise tasakaalu
ja proportsiooni tunnetamise poolest. Muusikaliste
sündmuste ajastamises leidub tema sümfooniatele
või sonaatidele harva võrdseid. Samuti on tema
muusikas tundesügavust – eriti minoorsetes teostes,
mida 18. sajandil kirjutati harva. Mozarti suurim saavutus
on kindlasti ooperikolmik Da Ponte libretodele
(„Figaro pulm“, 1786, „Don Giovanni“, 1787 ja „Cosi fan
tutte“, 1790), mis on pidevalt olnud teatrite repertuaaris
(välja arvatud 19. sajandil sageli moraalituses süüdistatud
„Cosi“). Mozartit on peetud lääne kultuuriajaloo
suurimaks looduslikuks andeks. Ta komponeeris juba
viieselt, 20-aastaselt oli tema teoste arv juba tohutu.
1762 Venemaa troonile tõuseb Katariina II,
kes taotleb ühtse piiramatu keisrivõimuga
impeeriumi ülesehitamist, mis
tähistab murrangut senistes balti aadli
ja Vene keskvõimu suhetes.
1775 Suur tulekahju hävitab kaks kolmandikku
Tartu linnast. Kogu kesklinn tuleb
uuesti üles ehitada ning see saab klassitsistlikus
stiilis ilme.
1776 Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon
1784 Valmivad Tartu uus raekoda ja Kivisild.
Saksa näitekirjanik August von Kotzebue
paneb Tallinnas aluse esimesele
Eesti teatriseltsile.
1789 Algab Suur Prantsuse revolutsioon.
Wolfgang Amadeus Mozart
Venemaa keisrinna Katariina II

Tartu raekoda
Tartu Ülikooli peahoone.
1796 Sureb Katariina II, Paul I taastab balti erikorra.
1799 Paul I korraldusel kaotatakse Läänemereprovintsides
ametlikult surmanuhtlus (Eestimaa,
Liivimaa, Kuramaa).
1802 Tartu Ülikooli pidulik taasavamine. Ülikooli
personal annab Jaani kirikus ametivande.
Georg Friedrich Parrot valitakse esimeseks
Tartu Ülikooli rektoriks.
1804 Liivimaa talurahvaseadus, mis kindlustab talupojale vaba omandiõiguse nii vallas- kui
kinnisvarale.
Eestimaa talurahvaseadus, mis põhimõtteliselt sarnaneb Liivimaa omaga, kuid on talurahva
jaoks ebasoodsam.
1804 - 1805 Suuremates Eesti linnades avatakse kreiskoolid.
1806 Tartus hakkab ilmuma esimene eestikeelne ajaleht
„Tarto maa rahwa Näddali-Leht“.
1809 Tegevust alustab
Tallinna saksa teater.
Tartu Ülikooli peahoone
pidulik avamine
(arhitekt Johann Wilhelm
Krause).
Georg Friedrich
Parrot
Venemaa keiser Paul I
1812 Napoleoni väed tungivad
Venemaale. Algab
Isamaasõda.
Johann Wilhelm Krause

1813 Tartus asutatakse Eesti esimene Piibliselts.
1816 Kinnitatakse Eestimaa talurahvaseadus,
millega kaotatakse pärisorjus.
1819 Keiser kinnitab Liivimaa talurahvaseaduse.
Talupojad peavad kohustuslikus
korras saama perekonnanimed.
Luuakse kaheastmeline talurahvakoolide
võrk.
1821 Ilmub Otto Wilhelm Masingu
„Marahwa Näddala-Lehe“ esimene
number.
1823 J. A. Hagen asutab Tallinnas esimese
eestlaste lauluseltsi.
1825 Tallinnas asutatakse Eestimaa Üldine
Avalik Raamatukogu.
1828 Õppetöö algus Tartu Elementaarkooliõpetajate
Seminaris.
Kasutatud kirjandus:
Toomas Siitan „Õhtumaade muusikalugu I“ (Toomas Siitan, Talmar & Põhi, Avita, 1998) Robert
Ainsley entsüklopeediline teatmeteos „Klassikaline muusika“ (Tõlge eesti keelde, Varrak, 2000)
Eckhardt van den Hoogen „Klassikalise muusika ABC“ (Tõlge eesti keelde Heino Pedusaar ja Tänapäev,
2004) Sulev Vahtre “Eesti ajaloo kronoloogia” (Olion, 1994) Internet
Teatrijuht Paavo Nõgene • Muusikajuht Mihkel Kütson • Draamajuht Sven Karja • Balletijuht Mare Tommingas
• Trupijuht Eda Hinno • Reklaami- ja müügiosakonna juht Ave Svarts • Kirjandusala juhataja Anu Tonts •
Lavastusala juhataja Lui Lääts • Pealavameister Rait Randoja • Lavameistrid Kaupo Jalas, Taivo Põder, Tanel Pärn,
Markus Kroon • Dekoratsiooniala juhataja Aarne Hansalu • Dekoratsioonide teostus Ain Austa, Innari Toome,
Andres Lindok, Terje Kiho, Leenamari Pirn, Sirje Kolpakova, Marika Raudam, Aleksandr Karzubov, Indrek Ots,
Eino Reinapu, Mart Raja, Arvo Lipping • Kostüümiala juhataja Ivika Jõesaar • Kostüümiala juhataja asetäitja Piret
Univer • Meeste kostüümid Ruth Rehme-Rähni • Naiste kostüümid Külli Kukk • Kostüümide teostus Luule Luht,
Tia Nuka, Daisy Tiikoja, Elli Nöps, Mairit Joonas, Valentina Kalvik, Olga Vilgats, Kaire Arujõe, Irina Medvedeva,
Inkeri Orasmaa, Ivi Vels, Riina Lõhmus, Henn Laidvee, Malle Värno, Mati Laas, Juta Reben • Kostüümilao juhataja
Maris Plado • Riietur Kai Vahter • Grimmiala juht Anne-Ly Soo • Grimm ja soengud Maarja Linsi • Rekvisiidiala
juhataja Liina Martoja • Rekvisiitorid Ivika Saaroja, Kaie Uustal, Ave Liivamägi • Valgustusala juhataja Andres
Sarv • Valgustajad Imbi Mälk, Martin Meelandi • Heli- ja videoala juhataja Toivo Tenno • Helirežissöör Vladimir
Holm • Videoinsener-operaator Kalju Nugin • Noortetöö juht Mall Türk • Kava kujundanud Kristina Kütt • Kava
koostanud Anu Tonts, Marika Petti, Kai Rohejärv • Tarmo ja Hannese fotod Katrin Paas
KLASSITSISM
Lahendussõna: Mida tähendab ladinakeelne sõna classicus?
1. Eestis üks tuntumaid klassitsistlikke ehitisi on Tartu Ülikooli peahoone.
Hoone arhitekt on ... (perekonnanimi).
2. Prantsuse klassitsistliku kunstniku Jacques Louis David`i teose pealkiri.
3. Eelistatuim materjal skulptuuris klassitsismiajastul.
4. Oluline tualeti osa barokiajastust, mis klassitsismiajastul kadus.
5. Barokiajastul võeti teatrikunstis kasutusele lavatüüp, mis klassitsismiajastul muutus valdavaks ja
on kasutusel tänaseni. Seda lavatüüpi nimetatakse ...
6. 17. sajandi prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja, klassitsistlike tippkomöödiate autor
(perekonnanimi).
7. J. Haydn, W. A. Mozart ja L. van Beethoven on ...
8. Klassitsismiajastul välja kujunenud instrumentaalmuusika vorm.
9. 1810. aastal muutus Euroopa pööraseks veel ühe helilooja järele, kes aga ei kuulunud Viini klassikute
hulka (perekonnanimi).
10. Beethoveni ainsa ooperi pealkiri.
11. Lavažanr, mille iseseisev areng sai alguse 18. sajandil, seni oli see õukonnas meelelahutuseks,
muusikale kaunistuseks ja publikule imetlemiseks.
12. 24. aprillil 2010 Vanemuise teatris esietendunud Mozarti tuntud ooper.
13. Prantsuse valitseja ja väejuht, eluaastad 1769-1821.
14. Mees, keda nimetati “sümfoonia isaks” (eesnimi + perekonnanimi).
Autor: Kathi Koch

TANTSULAVASTUS
KOOLIEALISTELE
ETENDUSED VANEMUISE SUURES MAJAS
vt. www.vanemuine.ee
muusikal kahes vaatuses
Peaosades Birgit Õigemeel või Hanna-Liina Võsa
Lavastaja Ain Mäeots Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Kunstnik Riina Degtjarenko Kostüümikunstnik Gerly Tinn
Valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi) Koreograaf Antton Laine (Soome)
Osades: Jüri Lumiste või
Raivo E. Tamm, Silvi Vrait või
Karmen Puis jt.
Tallinnas Nokia Kontserdimajas 21. aprillil kell 13 ja 19
Etendused Vanemuises vt. www.vanemuine.ee
Esitleb
Helilooja TAUNO AINTS Muusikajuht ja dirigent AIVO VÄLJA
Libretist, lavastaja-koreograaf, kostüümikunstnik MARE TOMMINGAS
Koreograaf JENNY MACNAMARA Lavakujundus VLADIMIR ANŠON
Valguskujundus MARGUS VAIGUR (Endla) Videokujundus OTT EVESTUS
Nimiosas TAKUYA SUMITOMO või COLIN THOMAS MAGGS
Vanemuise balletitrupp, sümfooniaorkester ja ooperikoor

Emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.
30. detsembril 2006 asutasime Vanemuise Fondi,
et hoida ja toetada Eesti teatrikunsti.
Lubame hea seista fondi käekäigu eest
Olga Aasav, Kalev Kase, Mart Avarmaa, Tartu linn
Vanemuise Fond on loodud teatri töötajate
erialase arengu ja koolituse toetuseks.
Fondi on võimalik teha annetusi:
SA Tartu Kultuurkapital
SEB 10102052050006
Sampo Pank 334408570002
Märksõna: VANEMUISE FOND
Vanemuise teater tänab:
Olga Aasavit, Kalev Kaset, Mart Avarmaad,
Mati Kermast, Eero Timmermanni, Tartu linna,
Vanemuise advendikontserdil annetajaid

Täname oma austatud publikut.
Sügav kummardus teile, head õpetajad ja eeskujulikud
lapsevanemad, et olete noored etendusele toonud.