Edward Albee näidendid - Vanemuine

poolteist aastat lõputööd tegemata. Neil aegadelhakkas ta regulaarselt tegema kaastöödühe New Yorgi raadio muusikasarjale. Muusikaoli talle lapsepõlvest peale meeldinud jahiljem oma näitekirjanikutööst rääkides on takorduvalt tunnistanud, et muusika rütmil jaülesehitusel on tähtis osa selles, milliseks kirjutatavtekst kujuneb.Suhete katkemine vanemategaPärast ülikooliõpingute katkestamist elasAlbee aasta oma vanemate juures, jätkas raadiolekirjutamist ja liikus ringi noorte kunstnikeja intellektuaalide seltskonnas, kedatema ema ei sallinud. Konfliktid emaga viisidselleni, et ühel 1948. aasta hommikul pakkiskahekümneaastane Albee oma raamatud japlaadid ning lahkus sellest kodust alatiseks.Järgnesid kümme aastat, millest „iga aastaoli nii sarnane eelneva ja järgneva aastaga,et minu mälestustes on kogu see kümnendüks udu”, on Albee ise öelnud. Ta läks elamaGreenwich Village’isse, mis oli tol ajal kirjanikeja kunstnike linnaosa. Vanaema pärandusetoel sai ta mõnda aega keskenduda ainult kirjutamisele,aga umbes aastaga oli pärandus otsasja Albee pidi otsima enda ülalpidamisekstööd. Ta töötas müügimehena, kelnerina jatelegrammiviijana, aga jätkas ka kirjutamist.NäitekirjanikuksÜhevaatuseline „Loomaaialugu”, mis ühehoobiga lõi talle paljulubava avangardkirjanikumaine, esietendus Berliinis Schilleriteatris 1959. aasta septembris. New Yorgi produtsendidolid seda teksti liiga eksperimentaalsekspidanud ja näidendi tagasi lükanud,ent Albee korterikaaslane ja sõber, heliloojaWilliam Flanagan, oli saatnud näidendi saksateatriringkondadega seotud sõbrale. Näidendsai Saksamaal väga hea vastuvõtu osaliseksja sellest huvituti teisteski Euroopa riikides.Seejärel muutus suhtumine ka Ameerikas.1960. aasta jaanuaris esietendus „Loomaaialugu”New Yorgi mainekas ProvincetownPlayhouse’is, kus seda mängiti koos Becketti„Krappi viimase lindiga”. Liites need ühevaatuselisedlühinäidendid ühte õhtusse, soovitirõhutada teoste sugulust uute absurditeatriesindajatena. Albee esiknäidendi keskne teemaon inimese võimetus siiraks suhtlemiseksoma lähedastega, armastuse ja mõistmisepuudumine. Selle ainese juurde on Albee hiljemtagasi pöördunud aina uuesti ja uuesti.Albee järgmise ühevaatuselise näidendi– „Bessie Smithi surm” (The Death of BessieSmith) tegevuskoht on väike lõunaosariigihaigla. Näidend põhineb tõsielul: BessieSmith oli mustanahaline bluusilauljatar, kes1937. aastal suri autoõnnetuses saadud vigastustesse,sest ainult valgetele mõeldud haiglakeeldus teda aitamast. Seegi näidend jõudiskõigepealt lavale Berliinis – esietendus oli1960. aasta aprillis Schlossparki teatris.Selleks hetkeks oli Albee kindlustanud omakoha ameerika uue draama põnevaima autorinaja eksperimentaalteatrid terves maailmassoovisid lavastada tema lühinäidendeid.1961. aasta jaanuaris esietendus NewYorgi Off-Broadwayl lühinäidend „Ameerikaunelm” (The American Dream), karikatuurameerika perekonnast.Kes kardab Virginia Woolfi?Uue põlvkonna näitekirjanikest esimesenasooritas Albee mingeid järeleandmisi tegemataaasta hiljem efektse läbimurde Off-Broadway suhtelisest tundmatusest Broadwaypeatänavatele ja laia maailma.Albee esimene täispikk näidend „Kes kardabVirginia Woolfi?”esietendusBillyRose’iteatris1962. a 13. oktoobril. Lavastas Alan Schneiderning Martha rolli mängis tuntud näitlejannaUta Hagen. Esietenduse järel kirjutasidkriitikud: „plahvatuslikult jõuline draama”,„eredalt omapärane kunstiteos”, „kogemus,mis ei säästa vaatajaid”, „otsustav sündmuskaasaegse ameerika näitekirjanduse sünnis”