2001 oktoober nr 33/34 - Eesti Psühholoogide Liit

16 Isiksuseõpikud EPL-i LaualehtISIKSUSEPSÜHHOLOOGIAST JA TEMA ÕPIKUTESTKidron, A., Kolga, V. (2000). Isiksuse käsitlusi Läänes ja Idas. Tallinn: Mondo.Isiksusepsühholoogia õpik on ükskummaline nähtus: samade kaantevahele paigutatakse hulk erinevaidvaateid ja mõtteavaldusi, milleseos üksteisega jääb ähmaseks, jakui see ongi tabatav, siis väljendubta vastuoluna. Kui teisetes teadusharudesnäitab kumulatiivsustasjaolu, et on olemas hulk üldtunnustatudfakte ja meetodeid, ningiga järgmine lisab eelmistele midagijuurde, siis isiksusepsühholoogiaslisab iga uus “teoreetik” õpikusseuue, omanimelise peatüki.Ajakirjades on aga pilt teistsugune:ka siin kohtab teooriaid, kuiderinevalt õpikuteooriatest ei teeneed katset ära seletada kõike,vaid määratlevad selgelt omakehtivuspiirkonna; kui neil onõpikuteooriatega midagi ühist, siisvaid paari viimase peatükiga. Jääbmulje, et “isiksuseteooriad” või“-käsitlused” on distsipliin, midaväljaspool õpikuid üldse ei eksisteerigi,ja et õpikuautorite eesmärgiksei ole esitada fakte ja nendeseletusi süstematiseeritud kujul,vaid kokku panna maailmavaadeteja elukäsitluste antoloogia. Enamastijääb sellise esituse puhularusaamatuks, miks on väljajäetud paljud kirjanikud, filosoofidja pühakud, kes ei nimeta end küllpsühholoogideks, kuid on ka elu,inimeste ja isiksuse kohta üht-teistarvanud. Kuid see on juba traditsiooniküsimus, ja traditsioon eiolegi siin väga kindel: ühes venekeelde tõlgitud isiksuseteooriatekõrgkooliõpikus, mida hiljutiraamatupoes lehitsesin, on eraldipeatükid feminismi, sufismi, zenbudismi,antroposoofia ja joogakohta.Nüüd võiks ju mõelda, et isiksusongi selline asi, mille kohta ammendavatteaduslikku teooriat ei saagiteha. Veel võiks mõelda, et isiksusongi vastuoluline ja segane, ega saaareneda, kui talle esitatakse ainultühekülgset informatsiooni. Raamatvõi teooria võib olla mõeldud kasisiksuse arendamiseks või seletamiseks,ja need on kaks täiesti erinevatasja. Paljudele küsimustele, mismeid huvitavad, ei saa olla teaduslikkuvastust mitte sellepärast, etseda küsimust ei oleks piisavaltuuritud, vaid sellepärast, et igamõeldav empiiriline tulemus onkooskõlas väga paljude erinevatevastustega. Sellised on näiteksküsimused, mis on elu mõte, kuidassaada õnnelikuks, miks on mõnikordnii, et äng hinge vaevab, jne. Veelnäiteid pakuvad professorid Kolgaja Kidron oma hiljuti ilmunudraamatukeses “Isiksuse käsitlusiläänes ja idas” (Tallinn, “Mondo”,2000; allpool tuleb sellest veidipikemalt juttu): millises olukorrason inimene kõige vabam? kas inimeseloomusesse kuulub pahelikkus?kas iga inimene on kordumatu olendvõi valitsevad meie vahel suurederinevused? Vaevalt tahaks keegiöelda, et need on tähtsusetudküsimused; võib-olla on mõneleneist võimalik isegi põhjendatultvastata. Kuid hea vastuse kriteeriumiksei ole siin teaduslikkus (lihtsaltsellepärast, et need ei ole empiirilisedküsimused), vaid kasulikkus.Kui psühholoogiateadus saab siinüldse kaasa rääkida, siis ainultnäidates, et üht asja on kasulikumuskuda kui teist, kuid me ei saaküsida sedalaadi uskumusteteadusliku põhjendatuse kohta.(William James: “minu esimeseksvaba tahte aktiks saab olemaomaksvõtt, et mul on vaba tahe”.)Traditsioonilise isiksusepsühholoogiaõpiku lugeja on seegasegases olukorras: talle ei öelda, etMaslow’ püramiidi on kasulikumuskuda, kui Pahupidi-Maslowpüramiidi,vaid lihtsalt räägitakse,mida Maslow ütles. Kui lugeja jääbMaslow’d uskuma, siis ei ole temapõhjenduseks selle uskumusekasulikkus, vaid Maslow’ autoriteet(kui seda tema jaoks on).Õnneks on olemas ka teistsuguseidisiksusepsühholoogia õpikuid, kusisegi sisukord on jaotatud temaatiliselt(mitte nimede järgi), ja kusempiirilised kaalutlused ei ole ärapeidetud Teoreetikute arvamustetaha. Eesti keeles siiski veel mitte:seni on ainsaks seda valdkondakäsitlevaks pikemaks tekstikseespool mainitud Kolga ja Kidronibrošüür. Siinses esimeses lõigusvisandatud skeemi järgib seal vaidesimene, Kolga kirjutatud osa; teinepool on veel palju heterogeensem.Alguses esitab Kidron hulgatsitaate Frommilt, siis mõtisklebzen-budismi teemadel (lk 89-92,mis kohati on ju päris kena lugemine),toob ära “valiku zen-meistritemõtteid”, siis räägib “isiksuse uurimisemeetoditest” (rääkides “kolmestpõhiallikast”, mida tähistabmüstiliselt tähtedega L, Q ja T,kuid mainimata, kust needtähistused tulevad, ega Cattelli,kellelt need pärinevad) ja lõpukstuleb alapeatükk “testid”. Kidronkirjeldab nelja testi, mis hoolimatasellest, et neil tänapäeva psühhomeetriagavähimatki seost ei ole