2001 oktoober nr 33/34 - Eesti Psühholoogide Liit

18 Psühholoogia alused EPL-i laualehtRETSENSIOON TALIS BACHMANNI JA RAIT MARUSTE RAAMATULE PSÜHHOLOOGIAALUSEDBachmann, T., Maruste, R. (2001). Psühholoogia alused. Kirjastus Ilo.Äsjailmunud Psühholoogia alustesisukorra uurimisel, raamatulehitsemisel ja piltide vaatamiseltekkis mul üks assotsiatsioon. Seeraamat psühholoogiast on võrreldavKonstantin Ramuli raamatugaPsühholoogia, mis ilmus esimesestrükis 1932 ja teises 1938 aastal.Miks ma tõmban paralleele Ramuliraamatuga? Sellepärast, et minuarvates on selle raamatu tähtsuspsühholoogia põhialuste tutvustajanaeesti keeles 2001 aastal samaoluline kui seda oli Ramuli raamatul1930. aastatel. Raamatu väärtused:see on hästi struktureeritud,tekst on tihe ja mõttega lugemistnõudev, üldsegi mitte lahedaajaviitelektüüri või sündsuse piirinilihtsustatud õpiku oma. Raamatusesinev faktirikkus suunab sellepsühholoogiahuvilisele üliõpilaseleja ka psühholoogiaüliõpilaselekindlasti soovitatava kirjandusehulka. Sedalaadi raamatust on eestikeeles juba pikki aastakümneidsuur puudus olnud, samas kuipsühholoogiat ülelihtsustava jaliigselt populariseeriva kirjandusetulv näib pidurdamatu olevat.T. Bachmanni ja R. Marusteraamatu esimene trükk ilmus kolmeeraldi vihikuna aastatel 1985 -1989 Tartu Riikliku Ülikooli Rotaprindiväljaandena pealkirja Õiguspsühholoogiaalused I - III all.Retsenseeritava raamatu kolmesimest osa kattuvad oma struktuuriltülalnimetatud vihikutegaüpris täpselt, täielikult uuena onlisandunud neljas osa Isiksus jasotsiaalsed suhted. Ja loomulikulton uued ja uudsed kaks lisa: Lisa 1Eesti psühholooge ja Lisa 2Kuidas vahendatakse teaduslikkupsühholoogiat. Sisu ja viited onmuidugi uuendatud. Ühelt poolt onjärjepidevuse säilitamine hea jatunnustust vääriv nähtus, teisaltaga tundub mulle, et möödunud ajajooksul oleks olnud põhjust lisakssisule ka struktuurile korrektiiveteha. Kasvõi tahte teemat oleksolnud loogilisem käsitleda koosvajaduste ja motiividega, näidates,et see on praeguseks sulandunudmotivatsiooni isiksuslikuks jasotsiaalseks käsitluseks. Muidugioleks see kohe hävitanud kogu IIIosa Tegevuse regulatsioon senisestruktuuri ja nõudnuks kõigi kolmeesimese osa põhjalikku ümbertegemist.Raamat taasmeenutab Talise erilisthuvi psühholoogia personifitseerimisevastu. Kõige ilmekamalt viitavadsellele Lisas 1 toodud Eestipsühholoogide elulood, aga ka läbikogu teksti leiduvad psühholoogidefotod. Selles kontekstis ainult üheautori nimetamine tekitab uuestijuba Õiguspsühholoogia alustelugemisel tekkinud küsimuse:Milline oli autorite omavahelinetööjaotus ja panus lugeja eesolevasse teksti? Saatesõnadestsellele vastust ei leia.Raamatu üks omapärasid on mulleüsna isikliku tähendusega. Sellestruktuur meenutab tugevasti minuõpiaja üldpsühholoogia õpikutestruktuuri. Korduvalt leian viiteidautoritele ja uurimustele, mistulevad tuttavad ette oma õpiajastja neid esitatakse veenvalt psühholoogiaraudvarasse kuuluvana. Seenäitab autorite respekti selle vastu,mida nad omal ajal õppisid. Isepean häbiga tunnistama, et mu omasuhtumine kahes ülikoolis saadudpsühholoogiaharidusse näib olevatpalju nihilistlikum - mulle on pidevalttundunud (aga kardetavastiekslikult), et minule ülikooliajalpakutud psühholoogiaõpe ei sisaldanudsuurt midagi sellist, mismälus talletamist oleks väärinud jamillele erialases plaanis tõsiselttoetuda oleks saanud. Koguülikoolijärgse aja olen elanudtundega, et kõike tuleb uuesti otsastpeale õppida. Aga see on minuisiklik asi, milles Talis Bachmannija Rait Maruste raamatul osa eiole.Lõpetuseks tsiteerin valikuliseltautorite saatesõnu, millega jäägitultnõustun:Selles raamatus on kajastamistleidnud kõik traditsioonilisedüldpsühholoogia teemad. ...Tegemist on vundamendiga,ilma milleta muud(psühholoogia) harud osutuksid“õhus rippuvaiks”,fragmentaarseteks, raskeminimõistetavateks.Aavo Luuk