Artur Vassar - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

EESSÕNARooma rauaaeg on kogu Põhja-Euroopas erakordseks tõusuajastuks, mille põhjustasgermaani hõimude sisselülitumine laialdasse Rooma impeeriumi kaubamajanduslikkusüsteemi. Eestis on see konjunktuur põhjustanud esimese esiajaloolise suurajastu, millelepooletuhande aasta pärast alles järgnes teine – eesti viikingiaeg. Asudes soodsateveeühenduste ääres ja omades laialdasi metsaseid ja jahiloomarikkaid tagamaid idas ja põhjashõredama ja vähemarenenud rahvastikuga, oli siinsetele asukatele antud eriti olulinekarusnahkade vahendaja osa lõuna poole. Eriti aktiivsete gootide-gepiidide asumisega Vislasuudmele m.a. alguse ümber tõusis nähtavasti eelkõige karusnahkade nõudmine nii suureks,et osa Ida-Baltikumi asukatest siirdub oma paiksailt asumisaladelt Soome. 1 Virumaa jahilisema Ugandi talupojad aga organiseerivad ulatuslikku tagamaade ekspluateerimistmaksustamis- ja kaubaretkede näol, mis ulatuvad kuni Novgorodi piirkonda ja Botnia lahepõhjakurku. Sel moel ja ka omapoolse küttimise kaudu kogutud varu käisid siin omakordametalli jm. vastu vahetamas lõunapoolsed, eriti Visla piirkonna ja Ida-Preisi ettevõtlikudasukad. Hilisem kaubamajanduslik areng põhjustas aga ulatuslikke rahvasterändamisi lõunapool, mille tõttu keskmise rauaaja esimesel poolel Eesti asukatel kadus endine soodusturukonjunktuur ja rahvas pidi siirduma jälle eeskätt ürgproduktsioonile.Rooma rauaaeg on Eestis kõige paremini uuritud esiajalooliseks perioodiks niiainestiku hulgalt kui ka läbitöötluselt. Kuid praegust uurimisseisu ei saa siiski veelrahuldavaks lugeda, kuna maa eriosad pole võrdselt uurimisele võetud. Kui isegi Järvamaaolukorda võrrelda (kaart 2 ja 3), siis näeme, et kaevamispilt ei kajasta küllaldaseltarheoloogilis-topograafilistel andmetel saadavat olukorda. Nähe on tingitud varasemauurimise juhuslikkusest – uurimiskeskuste ja asjasthuvitatud isikute tegutsemisalast. Teisekspuuduseks on rooma rauaaegse ainestiku ühekülgsus, olles pärit peaaegu kogu ulatuseskalmetest. On aga selge, et panuste andmise komme (panuste andmine suuremal või vähemalmääral või mis kujul) pole sugugi ühtlane isegi nii piiratud alal kui seda on kivikalmetepiirkond. Uurimise ühtsus maa-alaliselt annaks meile alles võimaluse välja selgitadapanustetundmise kombe eripalged. Lõppeks oleks hädavajalik siiski mõnevõrragi saadaasulaleide. Alles nii jõuaksime ühtsemale hindamistulemusele, mis astmestikku asetatultvõimaldaks enam-vähem objektiivselt joonistada pilti kogu Eesti rooma rauaaegsestkultuurist, selle alaüksuste kujunemisest ja vastastikusest suhtlemisest ning maa eriosadeosatähtsusest ning millest see erinevus tingitud. Alles nii jõuaksime omaaegse asustus- jakultuuriloo piirjoonte ja sealse bioloogilise dünaamika nägemiseni, mis oleks asetatudsotsiaal-majandusliku ja usundilis-vaimse arengu täisvalgustusse. Kuid ainult osake onsäilinud meile sellest kaugest ajast keele ja ainelise kultuuri kaudu, mille tõttu omauurimistöös iga esiajaloolane asub nagu tellingute taolisel hõredal sõrestikul. Seetõttu on alatioht väita ja välja lugeda nappidest ja pahatihti ebakindlatest andmetest rohkem kui nadtegelikult lubavad. Kahjuks pole käesolev töögi sellest vaba heast tahtmisest hoolimata.Eelmised seigad olekski vabanduseks ja õigustuseks käesoleva töö laadile ja ulatusele.Rooma rauaaja käsitamine kogu Eesti ulatuses oleks ju kompositsiooni ja tulemuste suhtesolnud ühtlasem. Võttes lähtekohaks ainult ühe kalme, on vastavalt alus kitsusele ja üldpildisaamine juhuslikum. Näib siiski, et eeltööd viimasel kujul on ometi vajalikud ja õigustatud.Nurmsi kivikalme, asudes Kesk-Eestis ja olles erakordselt rikkaliku ja mitmepalgseainestikuga, on olnud eriti sobiv, kuna siia koonduvad ja siit kiirgavad igast Eesti osastühendused. Seega töö üheks ülesandeks ongi olnud teatud piirkonna eripalge selgitamine ühesühendustega naaberaladele. See ongi viinud Eestis rooma rauaajal praeguse ainestiku aluselalarühmade skitseerimisele, liigestatuna vertikaalselt ja horisontaalselt. Arenguliselt onhuvitav, et näit. mitmed muistsed kihelkonnad näivad võtvat piirjooni juba rooma rauaajal ja1 Vassar viitab siin omal ajal väga laialdaselt aktsepteeritud A. Hackmani (1905) teooriale soomlasteümberasumisest Eestist Soome m. a. alguses. Ta isegi oli seda teemat käsitlenud, väites, ettarandkalmete puudumine kivikirstkalmete rikkas Põhja-Eestis tulenes varasema asustuse lahkumisestSoome lahe põhjakaldale (Vassar 1938). Tänapäevaks on need seisukohad ümberhinnatud. (Toim.)4