Artur Vassar - Arheoloogia Tartu Ülikoolis

nähtavasti isegi eelneval kivikirstkalmete 2 ajal. Samal ajal on katsutud anda viitamisiühiskondlik-majanduslik alus ja areng. Teiseks ülesandeks on olnud anda tarandkalmeteareng, kalmevormide liigestamine ruumiliselt ja ajaliselt. Olen püüdnud kalmevormi arengutsiduda surnutekultuse ja sotsiaalmajandusliku arenguga. Mul tuli selleks kasutada õigerohkesti eelkõige rahvaluule ja etnograafia poolt pakutavaid andmeid ja töötulemusi.Rooma rauaaja probleemistikuga tegelema on viinud kõiki metalliaja uurijaid ja nendehulgas ka autorit muidugi eelkõige ainestiku hulk ja mitmepalgelisus. Kuid see pole siiskimitte ainult materjali hulk, mis meid meelitab just eeskätt selle ajaga tegelema. Olleserakordseks tõusuajaks, on rooma rauaaeg Eestis nagu mingiks sõlmpunktiks, kuhu jooksevadkokku teised niidid. Kuna sellal vahetus ja läbikäimine teiste hõimudega on laialdane ja tihe,on vastastikused mõjud ulatuslikud ja meilegi nähtavad. See on põhjustanud intensiivsearengu kõigil elualadel alates majanduslikest olukorrist kuni ühiskondlike ja vaimseteusundilisteväljendusvormideni. Tüpoloogiagi pole siin enam mingi relatiivse kronoloogiavahend, vaid tööviis, mis võimaldab fikseerida arengu keskusi ja perifeeriaid ningiseloomustada moevoole. Sellal luuakse uued eluvormid ja maailmavaated, mille taga seisabtöötav ja võitlev rahvas, aktiivne ja organiseeriv ühiskond. Sellest ajajärgust näeme kõigeselgemini, kus seisti arengu algul ja kuhu jõutakse. Lõppeks, uurimise süvenemine teatud alavõi ajajärgu suhtes pole iseenesest mingi pahe, kuna see aitab teritada meetodi ja võimaldabselgitada meie kasutuses seisva ainestiku tunnetuspiire. Sest alati võime uurimise süvenedesveenduda, et kogu probleemistik muutub järjest elavamaks ja mitmepalgelisemaks, üheküsimuse lahendus toob mitu uut küsimust päevakorda. Kõik see võimaldab aga hoopisselgemalt näha ja kiiremini lahendada ka probleeme, mis esialgu võiks näida naguülekohtuselt kõrvalejäetuna.Käesoleva töö puhul on mul meeldivaks kohuseks eriti tänada oma õpetajat prof. H.Moorat, kelle algatusel töötasin selle teemi esialgselt läbi seminari- ja auhinnatööna 1935. a.,ja kes kogu aja on toetanud mu töötamist nõuga nii tegelikul kui vaimsel alal. Samuti on mindrohkesti abistatud kõigi kolleegide poolt Arheoloogia Muuseumis 3 . Tänuga meenutanÕpetatud Eesti Seltsi poolt saadud stipendiumi, mis mul võimaldas tööd võtta uuesti käsile1941. a. algul.Tartus, 3. detsembril 1943. a.V. Vassar2 Vassar kasutab enamasti nimetust “kivikirstkangur”, siin ja edaspidi on see asendatud tänapäevasekivikirstkalmega. (Toim.)3 Arheoloogia Muuseum oli A. M. Tallgreni eestvõttel Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti juurdeloodud riigi arheoloogiliste kogude keskmuuseum, kuhu olid koondatud Õpetatud Eesti Seltsi, EestiRahva Muuseumi ja mõnede teiste muuseumide vastavad kollektsioonid. Pärast ENSV TeadusteAkadeemia Ajaloo Instituudi asutamist 1947. a. anti Arheoloogia Muuseumi kogud instituudile ülening pärast arheoloogia õppetooli ja kabineti likvideerimist 1950. a. viidi need kogud Tallinna.Muuseumikogude lühendiks algul oli AK, seejärel (ja ka Vassari käsikirjas) AM, hiljem muudeti seeaga AI-ks, mida kasutatakse ka tänapäeval ning käesolevaski väljaandes. (Toim.)5