Sisukord - Eesti Karskusliit AVE

Maranathal on Lõuna-Ameerikas omaprofessionaalsed ehitajad, kesliiguvad objektilt objektile jaehitavad adventkogudusele uusikirikuid, koole jt asutusi.Ehitamise all mõtlenkonkreetselt seinade ladumisttsementblokkidest ja sinnavahele tsemendi panemist.Enamus meist ei olnud mittemidagi sellist varem teinud.Mina olen paar aastat tagasisellesama vabatahtlikeorganisatsiooniga ehitanudpiiblikooli Norras, aga siis olitegu puust majaga ja rohkempuidutööga. Kõik olid üllatunud,et müürimine nii tore ja isegilõbus võib olla, kui sedamitmekesi koos teha. Mejagasime end gruppidesse jaigaüks sai klassiruumide seintemüürimisele kaasa aidata. Kuime seinad valmis saime, siis oliküll päris uhke tunne kohe, etme oleme ise oma kätega needehitanud. Ja nii palju uut jahuvitavat juurde õppinud. Mitteainult praktiliselt müürides, agaka tiimide siseselt oli ainultpuhas rõõm näha, kuidaskoostöö kõigil nii hästi sujus.Kui meil oli liiga palav ja meenam ehitada ei jõudnud,käisime „üle tee” poes vett jalimonaadi ostmas. Poe omanikteenis meie pealt küll väga hästi,sest me vajasime seal palju vettja Peruus ei saa joogivettkraanist, vaid tuleb osta. Päevhiljem avastasime, et poepidajaoli adventist ja siis ostsimetemalt veel rohkem jatihedamini.Samal ajal kui meie koolikallal vaeva nägime, käisidkohalikud lapsed meiduudistamas ja proovisid meiegajuttu teha. Kahjuks ei osanudenamus meist hispaania keelt jakäiku läks kehakeel ja miimika.Saime hakkama küll. Vähemaltsõpradeks saime!Valgete inimestena olimeselles külas suurvaatamisväärsus. Tänaval hüütimeile järgi „VALGED,VALGED”. Mõni julgem tulilausa juurde ja proovis katsuda.Mõni tuli selja tagant vaikselt,katsus ja pani siis jooksu.Pühapäeval läksime turule,kus müüdi koduloomi, meie kuilinnalaste jaoks oli see suurelamus. Kohale jõudes nägimeaga, et hoopis meie olimeelamuseks kohalikeletalupidajatele.Paaril õhtul pärast ehitustöödpidasime ka kohalikus kirikuskoosolekut. Meid pandi kohehispaania keeles üldlaulejuhtima. Õnneks olid viisidtuttavad, keel aga võõras.Kui olime seal külas umbesnädala ehitanud, suundusimealla pealinna poole. Sõitpealinna kestis terve ööpäev.Öine bussisõit üle 2000 mkõrguste mägede pimedatelkurvilistel teedel oli elamusomaette. Mina ei saanud ennehommikupäikese tõusmistsilmagi kinni.Peruu pealinn on Lima jaseal elab ca 8 miljonit inimest.Limas oli meie eesmärgiksnäha, millega tegeleb ADRA.Limas on üheks ADRAtegevusalaks vanemateltvaesuse tõttu riigi poolt äravõetud laste vanemateletagastamine. See käibniimoodi, et ADRA annabvanematele väikest laenu, etvanemad saaksid alustadanäiteks oma väikese äriga, misvõib siis olla pood või kiosk jakui äri on püsti pandud, siismaksavad nad oma teenitudrahaga laenu ADRAle tagasi.Lapsed aga saavad lastekodustvanemate juurde tagasi tulla.Siin oli tegemist küll vaesemateinimestega, põhiliselt nendega,kes elavad slummis, Limaäärelinnas. Meid viidi ka sinnaneid taasühinenud peresidvaatama. Sõitsime kohalikemikrobussidega äärelinna, misoli muidugi elamus omaette.Vahetasime busse mitu-mitukorda ja sõit äärelinna kestiskokku poolteist tundi. Lima onväga-väga suur linn. Neid majuei saa majadeks nimetada, kusme külas käisime. Need olidehitatud papist või siisõhukestest puuplankudest.Meile tundus, et seina vastu külltoetada ei saa, sest sein lihtsaltkukub kokku. Aga inimesed, kesseal elasid, olid rõõmsad. Ei saaöelda, et nad oleksid sellistestingimustes rahul olnud, agakeegi ei virisenud ka. Nadlihtsalt olid sellise elugaharjunud. Nende jaoks olipeamine, et vanemad ja lapsedsaid koos olla. Me käisime kavaatamas lastekodu, kus lapsedMEIE AEG 08/ 2006www.advent.ee/meieaeg39