Sisukord - Eesti Karskusliit AVE

Nõmmes. Asta oli mulle„köstriks“, sest mina viisi ei peaja lauda ei oska. Kiriku juurestoimuvatel igakuisteltervisekoosolekutel võisin ollakindel, et Asta on varakultkohal, ruum soe ja uksed avatud.Ja kui mina kiirustasin bussile,siis Asta hooleks jäijärelkoristus.Nii leidsid abi ja mõistmistkõik teisedki. Ja ega igakord eipidanud palumagi. Ta ise pakkusabi. Mulle viimased 10 aastat,kui ma sageli Asta juuresööbisin. Bussisõit koju Audrusseja tagasi läks liiga kalliks jabussiliiklus jäi ka hoopishõredaks. Eestoas klaveri pealoli Asta „meelespead“, kusabivajajad ritta seatud: mis kellkellelegi bussi vastu minna, kedaarsti juurde järjekorda panna,kellele rohtu saata, kedavaatama minna...Kilingi-Nõmme grupis onIlse-tädi, üle 80 aasta vana ja taloli probleeme silmadega. Astaaitas ta Pärnus silmaarsti juurde,käis temagasilmaoperatsioonidel ja tänuTaevaisale, Ilse sai abi ja näebnüüd üsna hästi.Asta oli sõjaaegne laps,harjunud kokkuhoidlikultelama. Ta teadis,missuguses marketison miski odavam jakus ja millalsoodushinnaga müüdi,nii varustas ta ka mindkõige vajalikuga.Asta juures olin managu oma kodus, alatiteretulnud. Mul olioma voodi, isegi omatuba. Nii sain kaAstaga rohkem koosolla, tema rõõmudestja muredest osa saada.Kas pärast kirikulistelahkumist on ikkakõik uksed lukus,aknad suletud, elektervälja lülitatud. Temaerilise hoole all olidlilled, nii kirikus seeskui õues. Ja lilledvastasid tema hoolele jaarmastusele lausa küllaga. Lilledpüsisid vaasis nädalaid ilusad jakobarnelgid,juuesSprite´i,isegi viisnädalat,minnesjärjestilusamaks,suuremaks,säravamaks.Õues olidAsta aastaidületalvehoitudmugulbegooniad nii vägevad jaõiterohked nagu põõsad. Vahelhelistasin ja helistasin, aga Astaei vastanud. Lõpuks, kui oli jubapäris hilja, tuli vastus: „Makastsin õues lilli.“Asta oli tähelepanelik kavaimuliku kasvu javiljakandmise suhtes. Ta olikorrapärane Tammistevanadekodu külastaja. Kõigileoma töökaaslastele kinkis tavaimulikke raamatuid. Koospalvetasime noorte liikmetepärast, nende pärast, kes harvakoosolekutel käisid või olidhoopis eemale jäänud. Tal olidoma murelapsed, keda ta alatiJumala ette kandis ja kelleprobleemidele lahendust otsis.Nii said paljud Asta hoolest jaarmastusest osa, ise sedateadmatagi.Kuigi Asta oli alati lahke janaeratav, oli tal hinges sügavalhaav – lahutus pojast, midavähesed teadsid. Iga emadepäevoli tema jaoks kurb päev ja taütles, et ei läheks üldseemadepäeva koosolekule, kui eioleks kohustust mängida võilaulda. Ja õhtupalves palus taalati Jumala abi ja õnnistust omapojale ja tema perele javõimalust kohtuda nii siin võikord üleval Jumala riigis.Aga oli üks palve, mille Jumaltäitis sajaprotsendiliselt. Kuiarutasime terviseprobleeme jaees ootavat, siis palus Asta:„Jumal, kui mu päevade mõõtsaab täis, palun tee nii, et ma eijääks teistele koormaks.“ JaAsta, kes kogu elu oli aidanudteisi, ei vajanud minutitkikõrvalist abi. Viimane päev,hingamispäev, möödus temanoorusmaal, Rakvere kirikus.Õhtul jõudis Asta koju.Pühapäeva hommikut ta enam einäinud.Aga kaunis on see hommik,mis koidab kõigile ustavaileJumala lastele, kui algab igavik,kus pole enam lahkumisi.„Hüvasti, mu ustav sõber,kohtumiseniülestõusmisehommikul!“Salme Simisker on Pärnuadventkoguduse liigeMEIE AEG 08/ 2006www.advent.ee/meieaeg51