Sisukord - Eesti Karskusliit AVE

MEIE AEG 08/ 2006Olime sinugaüheealised: sina ainult 9kuud minust noorem.Mina põline pärnakas,sina esialgu ajutine, sestisa pastoriameti tõttuvahetasite sageli elukohta.Pärast isa surma 1960.aastast elasid ka sinapüsivalt Pärnus. Esimeneeredam mälestus sinust onpäevast, mil Pärnukoguduse laulukoorkülastas meid Eassalusmeie Lele talus 1948.aasta suvel ja te sookraaviääres laulsite: „Vaat, kuissupleb linnukene ojassulisevas vees“.Sina olid noor naerusuineõnnelik pruut. Mulle jäid meeldemeie ema pisku kaastundegaöeldud sõnad: „Lapsuke, nii noorja juba pruut!“ Ja ega see abielusuurt õnne toonudki, sest lõppeslahutusega ja sulle kogu elumuserdava murega poja pärast,kelle pidi loovutama isale.Võib-olla jättis ka see seikpitseri kogu sinu edasisele eluleja tegevusele. Kuna sulklassikalises mõttes oma kodu,oma perekonda ei olnud,suunasid sa kogu hoole jaenergia kaasinimestele.Kõigepealt olid sa hoolitsevtütar oma vanematele, eritiemale, kes oli aastaid voodihaigeja vajas nii päeval kui ööselerilist hooldust. Aga ka amet olisul selline – halastajaõde,medõde ja seda sa olid, olgutööajal või pärast tööd, sestpõhimõtteliselt olid sa rakkes24tundi ööpäevas.Pärnus töötasid sa 35 aastatühel raskemal alal –onkoloogiaosakonna õena. Tolajal oli töökoormus üle mõistusesuur: peale arsti vastuvõttudetuli õel täita ka koduvisiidid(süstimised, süstimised,süstimised, pluss ravimiteLIGIMESTELE ELATUD ELUAsta Daniel 28. september1929-15. jaanuar 2006kojuviimine, sidumine,klistiirid...). Ja teadagi – valu onöösel kõige valusam kannatada:„”Õde, tulge õhtul hiljem, et ööoleks kergem!“ Tean seda, sestüht vähihaiget noort naist minunaabruses aitasin sul süstida.Tegime siis nii, et mina valvasinühe õhtu (süst pool 11) ja öö (kuivaja) ja teisel ööl sina, jäädesööseks minu juurde. Aga haigedelasid ju üle linna laiali. Niikuulusid ssina ja su jalgrataslahutamatult Pärnu tänavapilti.Mäletan, et kord kingitikevadpühade ajal koosviibimiseligaühele muna, mille pidi äratundma munale maalitud pildijärgi. Sinu munal oli jalgrattur,puusal paun punase ristiga.Kui Asta pensionile jäi, ütlesüks polikliiniku töötaja: „Õdesid,kes süstivad ja retsepti väljakirjutavad, võib olla teisigi, agakes haigele käe ümber paneb,TEKST: SALME SIIMISKERsilma vaatab ja lohutab, onainult üks – õde Asta.Öeldakse, et tõeline sõber onsee, kellelt võid igal ajal abipaluda. Astalt võis. Töötasin siisSurju apteegis (Pärnust 35 km),vend röntgenoloogide õppuselLeningradis, venna naine tööl janende väike 9-aastane tütar oliiseseisev koolilaps. Kool olipeale lõunat, aga enne sedaujulatund. Kujutasin ette, kuidasväike Tiina ujub end energiasttühjaks ja peab siis ka koolisvastu pidama. Helistasin Astale,kes töötas ka õena ujulas: „Olehea, sööda mu Tiinakese kõhttäis!“ Ja paari tunni pärasthelistas juba Asta, et kõik onkorras.Asta puudumine onmärgatav, eriti mulle. Ta olimulle heaks kaaslaseksmisjonikäikudel, varemKoongas, viimasel ajal Kilingi-50www.advent.ee/meieaeg