LAPSED CHILDREN - Tartu Ãlikool
LAPSED CHILDREN - Tartu Ãlikool
LAPSED CHILDREN - Tartu Ãlikool
- No tags were found...
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
<strong>LAPSED</strong> ÕIGUSAKTIDES <strong>CHILDREN</strong> IN LEGISLATION<br />
Eestis algas sihipärane<br />
laste õiguste ja<br />
kaitse käsitlemine<br />
seaduse tasandil<br />
1991. aastal, kui<br />
ühineti ÜRO laste<br />
õiguste<br />
konventsiooniga<br />
1989. aasta 20. novembril võttis ÜRO peaassamblee pärast kümme aastat kestnud<br />
arutelusid ja vaidlusi vastu ÜRO lapse õiguste konventsiooni. See pidi sobima kõikide<br />
kultuuride ja huvigruppidega ning seda võib pidada arvamuste ja vajaduste kompromissiks.<br />
Oluline vaidlusobjekt oli lapse vanuse määratlemine, mis seni leidis eri kultuurides väga<br />
erinevat lähenemist (näiteks moslemimaades peeti enesestmõistetavaks 13-aastaste<br />
neidude abiellumist). Diskussioonide tulemusena määratleti üldtunnustatud lapse iga —<br />
0–17-aastane. Nii käsitlevad last ka Eesti seadused. Riikide seadustes on ka erinevusi,<br />
näiteks on Eestis võimalik erijuhtudel siiski enne 18-aastaseks saamist abielluda, samuti<br />
võib kohus laiendada alaealise teovõimet teatud tehingute sooritamiseks.<br />
20. novembril 1991 jõustus Eestis ÜRO lapse õiguste konventsioon. Praeguseks on<br />
sellega liitunud 193 riiki. Eesti on ühinenud ka konventsiooni kahe lisaprotokolliga, mis<br />
käsitlevad lapse õigusi relvastatud konfliktides ja õigust olla kaitstud laste müügi,<br />
pornograafia ja prostitutsiooni eest.<br />
Kuigi laste õigusi käsitlevaid dokumente on vastu võetud rohkem, peetakse ÜRO lapse<br />
õiguste konventsiooni olulisimaks. Eesti on ühinenud veel mitme lapse õigusi käsitleva<br />
rahvusvahelise dokumendiga, mis soodustavad nende õiguste tagamist riigis ja<br />
rahvusvaheliselt.<br />
Eestis hakati laste õigusi ja kaitset seaduslikul tasandil teadlikult käsitlema 1991. aastal, kui<br />
ühineti ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. Lapsi käsitleti seadustes ka varem — neid<br />
kajastati peamiselt eraõigusest tulenevat: perekonna ja pärimisõigus, samuti alaealisusest<br />
tingitud teovõime piiramine. Viimane kaitses last tema nooruse ja kogenematuse eest nagu<br />
ka pärimisõiguse sätted. Eraldi oli reguleeritud laste kriminaalvastutusiga ja veel mõned<br />
nüansid. Siiski ei lähtutud seadustes teadlikult laste õigustest ja nende põhiprintsiipidest,<br />
mis on praeguseks kujunenud lapsi puudutavates teemades üldkohustuslikuks.<br />
Innustatuna rahvusvahelisest laste õiguste aktiivsest käsitlusest ja konventsiooniga<br />
ühinemisest võeti Eestis 1992. aastal vastu praeguseni pea muutusteta kehtiv lastekaitse<br />
seadus, mis jõustus 1. jaanuaril 1993.<br />
Kuigi lastekaitse seadust on palju kritiseeritud, on see laste õiguste käsitlemise ja paljude<br />
teiste seaduste ja määruste alus. Eestit on rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisva, ainult<br />
lastekaitset käsitleva seaduse olemasolu eest, millega loodi positiivne foon ja suhtumine<br />
laste õiguste käsitlemisse.<br />
Eraõigus<br />
Eraõiguse valdkonnas leidsid lapse õigused ja kaitsemehhanismid käsitlust juba vanas<br />
Roomas. Nii on see Eestis praegugi kehtivas seaduses — õiguste käsitlemine on muutunud<br />
lapsekeskseks ja räägitakse tema huvidega arvestamisest ning ärakuulamisest ja kaasamisest.<br />
Seega on laps iseseisev õigusobjekt, kellel on õigusvõime ja vanusega kaasnev<br />
osaline teovõime.<br />
Tsiviilseadustiku üldosa seadus<br />
Tsiviilseadustik raamistab kogu eraõiguse, võttes kokku selle kõiki valdkondi läbivad normid<br />
ja sätted. Nii määratleb seadus füüsilise isiku õigusvõime, mis algab sünniga ja lõpeb<br />
surmaga, ning lapse teovõime, selle laiendamise võimalused ja korra. Üldpõhimõte on, et<br />
laps ei ole täielikult teovõimeline, kuid nüüdisaegse seadusena kajastab TSüS lapse<br />
arenguga kaasnevat õiguste laiendamist. Näiteks annab seadus vähemalt 15-aastase<br />
piiratud teovõime laiendamise võimaluse kohtule, kui see on lapse huvides ja tema arengutase<br />
seda võimaldab. Teovõimet saab üldjuhul laiendada seadusliku esindaja nõusolekul.<br />
Sama seadus määratleb isiku elukoha (sh alaealise oma) — tema vanema või eestkostja<br />
elukoht, vanemate lahuselu korral selle vanema elukoht, kelle juures laps elab. Vanematest<br />
lahus elava lapse puhul võib elukohaks lugeda ka paiga, kus ta alaliselt või peamiselt elab.<br />
<strong>LAPSED</strong>. <strong>CHILDREN</strong> 7
Change language