hans leoke â raamatukaupmees ja kirjastaja - Viljandi Muuseum
hans leoke â raamatukaupmees ja kirjastaja - Viljandi Muuseum
hans leoke â raamatukaupmees ja kirjastaja - Viljandi Muuseum
- No tags were found...
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
L. Sarapuu<br />
ka fotod: O. Brunberg (Bruno Berg), J. A. Feldmann, T. Veldemann,<br />
J. Leppik, P. Madisson, P. Jakobson, H. Avikson, J. Sõggel, A. Weizenberg<br />
<strong>ja</strong> A. Rennit. Autorite hulgas on ainult üks väl<strong>ja</strong>paistev nimi – August<br />
Kitzberg. Pikemalt tasub peatuda ka Jakob Liivi <strong>ja</strong> Christian Rutoffi<br />
nime juures, kellele hiljem lisandus veel üks omal a<strong>ja</strong>l üsna tunnustatud<br />
näitekir<strong>ja</strong>nik Heino Anto.<br />
Allpool järgnevad näited, mis annavad üldise pildi Leokese kir<strong>ja</strong>statud<br />
näidenditest.<br />
Levisid karskusteemalised näitemängud: Paul Madissoni „Laen <strong>ja</strong><br />
vargus. Algupäraline karskuse sihiline näitemäng“ (Vil<strong>ja</strong>ndi, E. Ring<br />
1906). Karskuspropaganda eesmärgil kuh<strong>ja</strong>takse sündmustik üle võigaste<br />
naturalistlike joomastseenidega, mis varjutavad kõik muu.<br />
Palju nõuti sentimentaalseid kurbmänge. Iseloomulik autor on siin<br />
Oskar Brunberg (Bruno Berg). Tema kurbmängud eesti rannarahva<br />
elust „Ranna piiga“ (1907), „Marutõbine“ (1909) <strong>ja</strong> „Metsajärve salakütid“<br />
(1909) on traagilise, kuid väheveenva finaaliga.<br />
Sageli mängiti dramaatiliste stseenidega tragöödiaid. Kõige populaarsemad<br />
olid aga ühevaatuselised nal<strong>ja</strong>- <strong>ja</strong> lustmängud, mida oli lihtne<br />
ära õppida <strong>ja</strong> hea ette kanda. Suurem osa sellist liiki näidendeid olid tõlked<br />
<strong>ja</strong> mugandused, kuid esines ka algupärandeid, näiteks Jaan Leppiku<br />
„Õue Anne õnn. Nali ühes vaatuses“ (2. tr, Vil<strong>ja</strong>ndi, A. Peet 1906).<br />
Rohkem tähelepanu äratasid Peeter Jakobsoni kirjutatud nal<strong>ja</strong>mängud,<br />
näiteks „Kustas kosib Mihklit“ (2. tr, Vil<strong>ja</strong>ndi, E. Ring 1912).<br />
Juures oli märkus: „Eesti kir<strong>ja</strong>nduse võidupidul 1890. a. II auhinnaga<br />
kroonitud.“<br />
Pseudomütoloogilise sisuga romantilis-sentimentaalse nn muinasjutulise<br />
„ilunäitlusena“, kus tundmusterohkest tegevusest võtavad osa<br />
ülemaised olendid, võib nimetada Anton Jürgensteini kurblikku luulelugu<br />
„Juta“ (kaaneillustratsioon K. Mägi, 2. tr, Vil<strong>ja</strong>ndi 1914) (Tartu,<br />
J. Mällo) <strong>ja</strong> Peeter Turpi (pseud M. Lõunelane) muinasjutulist ilunäidendit<br />
muusika <strong>ja</strong> lauluga „Lossi kasvandik“ (Vil<strong>ja</strong>ndi, A. Rennit 1905).<br />
Kõiki eespool nimetatud näidendeid mängiti omal a<strong>ja</strong>l edukalt meie<br />
maalavadel <strong>ja</strong> sellega nende tähtsus põhiliselt piirdubki.<br />
Algupäraste näidendite väl<strong>ja</strong>and<strong>ja</strong>na on Hans Leokesel kõige suuremad<br />
teened nimeka draamakir<strong>ja</strong>niku August Kitzbergi teoste kir<strong>ja</strong>stamises.<br />
Juba Kitzbergi esimesed külaelupildid tõusid a<strong>ja</strong>järgu vähepakkuvas<br />
lavakir<strong>ja</strong>nduse pildis kindlalt esile.<br />
Järgnevalt olgu toodud loetelu Leokese kir<strong>ja</strong>stamisel ilmunud<br />
Kitzbergi näidenditest.<br />
199
Change language