Puhja Valla Leht oktoober 2009 - Puhja vald

8 PUHJA VALLA LEHT
LASTEAIA TEGEMISED
Otsi Otti!
Ljubov Serikova ja Aila Selleke,
Puhja lasteaia õpetajad
Nastja (6-aastane): Läksime männikusse õppima, kuidas hakkama
saada, kui oled eksinud. Kallistasime puud ja puu ütles,
et ära karda, siin pole mitte kedagi.
Hendrik (6-aastane): Kallistasime puud, puu ütles, et ma ei ole
üksi, puu on mu sõber.
Räägi mulle ja ma unustan.
Näita mulle ning ma ehk jätan meelde.
Kui osalen, siis saan kindlasti aru.
(Confucius)
14.–18. septembril toimus Tartumaa koolides ja lasteaedades
temaatiline nädal „Otsi Otti!“
Puhja lasteaiast osalesid õppusel II noorem ja vanem rühm.
Õppuse käigus said lapsed teadmisi, kuidas käituda kriisisituatsioonis
ning mida teha metsa eksimise korral.
Alustasime nädalat teooria õppimisega. Vestluste, katsete
ning mängude abil said lastele selgeks põhitõed. Lapsed kuulsid
muinasjuttu Otist, kes oli metsa eksinud ning kes tänu poisi
oskuslikule tegutsemisele vanemate poolt kiiresti üles leiti.
Nädala lõpus toimus männikus praktiline õppus: kallistasime
puud, otsisime kaaslasi helkurvestides ning tumedates riietes,
õppisime tegema ohumärke, vilistasime vilega ja hüüdsime
appi, sõime lutsukommi ning lõpuks ehitasime onni.
Läbi mängude ja praktiliste tegevuste said selgeks 3 kuldset
reeglit.
Reegel nr. 1:
KALLISTA PUUD!
On väga oluline, et laps metsa eksinuna ühte kohta paigale
jääks. Puu annab lapsele turvatunnet ja on talle kaaslaseks seni,
kuni laps leitakse.
Grete (4-aastane): Kui eksid metsa, siis peab kallistama puud ja
puu ütleb: „Ära karda, ma olen su sõber!“
Lisett (4-aastane): Kallistama peab puud, et puu midagi räägiks.
Et ära karda midagi metsas!
Triine (4-aastane): Puu räägib salajuttu: „Ole mu sõber. Ära karda!“
Stella (4-aastane): Kui sa puud kallistad, siis kuuled, et puu ütleb:
„Ära karda!“
Sten (4-aastane): Siis puu sosistab: „Lasteaed on seal pool!“
Rando (6-aastane): Tuleb puud kallistada, et sa oleksid paigal,
puu on ju su sõber metsas.
Rasmus (6-aastane): Me läksime metsa, et arutada, miks Ott eksis
metsas ja mida tuleb teha, kui eksid. Me pidime kallistama
puud ja kuulasime, mida puu räägib. Kui me eksime
metsas, siis puu on meile kallis.
Keiti-Helen (6-aastane): Kallistasime puud. See on selleks, et sa
saad tunda – sa ei ole üksi.
Tarmo (6-aastane): Puu on metsas su sõber. Puu kogu aeg sosistas
mulle: „Ära karda! Ära karda!“
Kenari (6-aastane): Kui sa ära eksid, siis sa ju kardad. Puu sosistas:
„Ära karda, ma olen sinuga!“
Paul Jean Otto (6-aastane): Kui metsa tulime, me ei teadnud,
kus lasteaed on. Me olime eksinud ja hakkasime puud kallistama,
sest tuleb paigal olla. Siis teistel on kergem leida sind.
Puu mulle sosistas, et lasteaed on seal pool ja sa ei pea seisma
kogu aeg, sa võid kükitada ka, varsti sind leitakse üles.
Reegel nr. 2:
OLE NÄHTAV JA KUULDAV!
Lastele omaseks reaktsiooniks on hirmu tundes peitu pugeda.
Oluline on lastele õpetada tegema märke, mille abil otsijad
neid leiaksid: riputama puude otsa erksavärvilisi esemeid,
okstest ning muust looduslikust materjalist tegema ohumärke.
Metsa minnes peaks lapsel kaasas olema vile.
Maris (4-aastane): Tegime ohumärke kolm tükki kividest, okstest,
käbidest. Kui meie oleme ära eksind ja teised tulevad
otsima, siis vaatavad, et siin on keegi lähedal. Et teised kuuleksid,
on vaja vilet. Kui kisad, siis kurk jääb haigeks ja hääl
läheb ära.
Richard (4-aastane): Kui üks laps on ära eksinud, siis ta peab
ohumärke tegema. Siis üks suur inimene näeb, et kuskil siin
peab üks laps olema.
Bianca-Ly (4-aastane): Tegime ohumärke kuusekäbidest.
Kaspar (4-aastane): Kui vilistad, siis issi kuuleb!
Triine (4-aastane): Mitu korda peab vilistama. Sellepärast, et kui
keegi eksib ära ja kisab, siis tal kurk võib paiste jääda!
Sten (4-aastane): Vilet on vaja, sest muidu peab kisama ja siis
jääb kurk haigeks.
Maria-Elise (6-aastane): Ohu korral on vaja vilistada 3 korda.
Õppisime tegema ohumärke, et näha oleks, kus olen. Peitust
meeldis mängida. Osad lapsed peitsid ennast ära. Kellel olid
vestid, need lapsed leidsime kiiremini üles kui vestita.
Karmen (6-aastane): Et olla kuuldav, tuleb vilistada. Et olla
nähtav, tuleb panna selga heledad riided.
Arina (6-aastane): Mängisime eksimise mängu. Metsa tuleb panna
vestid või heledad riided. Kellel oli vest seljas, selle leidsime
kohe üles. Tegime teele ohumärke, et meid keegi leiaks.
David (6-aastane): Mängisime peitust. Kolm last oli vestita ja
kolm vestiga. Näha olid hästi vestiga lapsed. Ohu puhul vilistasime
nii, et kõrvad pane kinni!
Tarmo (6-aastane): Tegime jooni. Kui inimesed tulevad sind otsima,
siis nad näevad, et laps tegi märke.
Greete (6-aastane): Hakkasime vilistama, et teised meid kuuleks.
Mängisime peitust. Kolm last vestidega ja kolm ilma vestideta
läksid peitu ja teised pidid neid otsima. Need, kes olid
vestidega, neid oli kergem leida. Kui ma issiga lähen metsa ja
me eksime, siis ma tean, mida teha!
Reegel nr. 3:
HOIA SOOJA!
Soojusekaotus on eksinud lapsele väga ohtlik. Laps peaks
teadma, et riideid seljast ja mütsi peast ei tohi ära võtta. Kui
laps on esimesest ehmatusest üle saanud ja ohumärgid endast
maha jätnud, oleks vajalik otsida varju mõne puu alt või ehitada
onn.
Marii-Merell (4-aastane): Kui oled väsinud ja ei leia oma kodu,
siis peab onni ehitama, siis on soe.
Mari-Ann (4-aastane): Kui eksid ära, siis onnis saab magada.