teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
teaduslugu ja nüüdisaeg xi - Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
TEADUSLUGU JA NÜÜDISAEG<br />
XI<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 7–14
Rein Vihalemm, Endla Lõhkivi<br />
2
3<br />
Saateks<br />
TEADUSAJALOO JA TEADUSFILOSOOFIA EESTI ÜHENDUS<br />
TARTU ÜLIKOOLI FILOSOOFIA OSAKOND<br />
TEADUSLUGU JA NÜÜDISAEG XI<br />
TEADUSE UURINGUD:<br />
EESMÄRGID JA MEETODID<br />
Koostanud Rein Vihalemm
Rein Vihalemm, Endla Lõhkivi<br />
Toimetuskolleegium:<br />
REIN VIHALEMM (peatoimeta<strong>ja</strong>),<br />
ÜLO KAEVATS, ENDLA LÕHKIVI, PEETER MÜÜRSEPP<br />
ISBN 978–9949–11–573–0<br />
Keeletoimeta<strong>ja</strong> Silvia Sokk<br />
Autoriõigus: <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i filosoofia osakond (koostamine) ning<br />
autorid, 2007<br />
<strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i Kir<strong>ja</strong>stus<br />
www.tyk.ee<br />
Tellimus nr 80<br />
4
Sisukord<br />
Rein Vihalemm <strong>ja</strong> Endla Lõhkivi. Saateks. Teaduse uuringud meil<br />
<strong>ja</strong> mu<strong>ja</strong>l ............................................................................................. 7<br />
Harry M. Collins. Empiirilis-relativistlik programm teadusliku<br />
teadmise sotsioloogias ...................................................................... 15<br />
Endla Lõhkivi. “Piirilepingud” teaduses: raskused teadusfilosoofilisel<br />
<strong>ja</strong> -sotsioloogilisel teaduse määratlemisel ........................................ 51<br />
Ken Kalling. Projekt “Teaduse retseptsioon Eesti ühiskonnas 18.–<br />
20. sa<strong>ja</strong>ndil” — miks <strong>ja</strong> kuidas? ....................................................... 57<br />
Rein Ruutsoo. Mälu paigad <strong>ja</strong> valged laigud: a<strong>ja</strong>loouurimise<br />
taastumine Eestis 1985–1990 ........................................................... 65<br />
Peeter Torop. Distsiplinaarsed piirid, uurimisobjekti piirid <strong>ja</strong> teadlase<br />
identiteet ........................................................................................... 77<br />
Peeter Müürsepp. René Thom — matemaatik, filosoof või teadlane . 93<br />
Silvi Salupere. Semiootika teadusena ................................................... 104<br />
Kalevi Kull. Füüsika <strong>ja</strong> semiootika: üks <strong>ja</strong> palju .................................. 121<br />
Anto Unt. Kas füsikalism ise allub füsikalistlikule kirjeldusele? ......... 130<br />
Ülo Kaevats. Tõe mõiste 20. sa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofias ........................ 137<br />
Leo Näpinen. Ilya Prigogine’i ideede kriitikast Jean Bricmont’i poolt. 151<br />
Andres Soosaar. Seletuslikud mehhanismid biomeditsiinis —<br />
reaalsuse konfiguratsioonid või vaimsed konstruktsioonid? ........... 168<br />
Valdar Parve. Ravimiuuring <strong>ja</strong> ratsionaalne individuaalegoist ........... 181<br />
Rein Hanni. Juhtimine, teadus <strong>ja</strong> võim ................................................. 193<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 7–14
Saateks *<br />
Teaduse uuringud meil <strong>ja</strong> mu<strong>ja</strong>l<br />
Rein Vihalemm<br />
Endla Lõhkivi<br />
Teadusa<strong>ja</strong>loo <strong>ja</strong> Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse (TTEÜ) seeriakogumikud<br />
“Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>” ilmuvad 1979. aastast alates. Enne<br />
käesolevat kogumikku on neid varem ilmunud kümme, mille väl<strong>ja</strong>andmise<br />
algata<strong>ja</strong>ks <strong>ja</strong> koosta<strong>ja</strong>ks oli TTEÜ kauaaegne teadussekretär dr<br />
Karl Martinson. Kogumiku ilmumisega on alati kaasnenud ka vastav<br />
konverents. Konverentsi eripäraks on olnud, et seal ettekandeid ei peeta,<br />
vaid keskendutakse kogumikus ilmunud ning kõigile osavõt<strong>ja</strong>ile saadetud<br />
tekstide arutelule. Konverentsil saavad autorid sõna üksnes lühikommentaariks<br />
ning seejärel toimub diskussioon. Viimati leidis aset<br />
niisuguse korraldusega konverents <strong>ja</strong> ilmus kogumik “Teaduslugu <strong>ja</strong><br />
<strong>nüüdisaeg</strong>” X 1997. aastal. Nüüd, pärast kümneaastast vaheaega püüame<br />
seda traditsiooni, mille üheks taotluseks on muuhulgas ka teaduse üle<br />
arutlemine just eesti keeles, jätkata.<br />
Käesolev konverents/kogumik on metodoloogilise iseloomuga. Spetsiaalselt<br />
teadusfilosoofiale <strong>ja</strong> -metodoloogiale pühendatud kogumikke/<br />
konverentse on seni olnud kaks. Viimane neist oli “Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>”<br />
IX, aastal 1994, pealkir<strong>ja</strong>ga “Teadusfilosoofia <strong>ja</strong> teadusmetodoloogia<br />
* Käesoleva kogumiku valmimist on toetanud Teadusa<strong>ja</strong>loo <strong>ja</strong> Teadusfilosoofia<br />
Eesti Ühendus, ETF (grant nr 5804), Tallinna Tehnikaülikool <strong>ja</strong> Audentese<br />
<strong>Ülikool</strong>.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 7–14
Rein Vihalemm, Endla Lõhkivi<br />
Eestis: olukord <strong>ja</strong> perspektiivid”. Seekordne aga hõlmab peale traditsioonilise<br />
teadusfilosoofia <strong>ja</strong> -metodoloogia teaduse uuringuid üldisemalt,<br />
püüdes seejuures keskenduda nende metodoloogilisele aspektile.<br />
Meil Eestis on varem teaduse uuringute, mis hõlmab kõiki teadust<br />
uurivaid distsipliine, nagu teadusa<strong>ja</strong>lugu, -sotsioloogia, -ökonoomika,<br />
-meetria, -psühholoogia, -poliitika, aga ka teadusfilosoofia, -loogika <strong>ja</strong><br />
-metodoloogia, üldnimetusena käibele tulnud <strong>teaduslugu</strong>, mis ka<strong>ja</strong>stub ka<br />
kõnealuse seeriakogumiku pealkir<strong>ja</strong>s (vt ka nt ENE 1975: 506; EE 1996:<br />
319). See termin oli teaduseteaduse kõrval eesti vaste ingliskeelsele<br />
terminile science of science, nagu ka vene keeles oli наука о науке kõrval<br />
suupärasem науковедение. Ent science of science on käibelt peaaegu<br />
kadunud ning omaette, kuid ineterdistsiplinaarse iseloomuga akadeemilist<br />
teaduse uurimise valdkonda on hakatud nimetama science studies (ka<br />
science and technology studies), mis siis eesti keeles oleks teaduse<br />
uuringud. Termin teaduse uuringud on selle uurimisvaldkonna nimetusena<br />
otstarbekam ka sellepärast, et <strong>teaduslugu</strong> on kasutusel ebamäärasemas<br />
tähenduses, sealhulgas vahel ka lihtsalt teadusa<strong>ja</strong>loo sünonüümina.<br />
Kogumikes “Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>” on teadusa<strong>ja</strong>loo ning teadusfilosoofia<br />
<strong>ja</strong> -metodoloogia kõrval sageli publitseeritud käsitlusi Eesti<br />
teaduspoliitikast <strong>ja</strong> teaduskorraldusest ning teadussaavutustest. Ent need ei<br />
ole enamasti olnud akadeemilise iseloomuga uurimused, mis paigutuksid<br />
rahvusvahelisse teaduse uuringute konteksti. Viimast iseloomustab<br />
muuhulgas metodoloogiline refleksioon — meetodi põhjendamine konkreetse<br />
uuringu puhul. Seekord, nagu juba rõhutatud, olekski soov silmas<br />
pidada teaduse uuringute metodoloogilist aspekti, näha Eestis tehtavaid<br />
teaduse uuringuid vastavas akadeemilise uurimise valdkonnas toimuvate<br />
rahvusvaheliste diskussioonide valguses.<br />
Olulise tõuke on teaduse uuringute väl<strong>ja</strong>kujunemiseks uudse metateadusena<br />
andnud Thomas Kuhni “Teadusrevolutsioonide struktuuri” ilmumine<br />
1962. aastal (eesti k Kuhn 2003), mis muutis eelkõige traditsioonilise<br />
teadusa<strong>ja</strong>loo <strong>ja</strong> teadusfilosoofia arusaama teadusest ning sai<br />
väga populaarseks sotsiaalteadlaste hulgas (vt nt Vihalemm 2003).<br />
Euroopas on interdistsiplinaarsed teaduse uuringud omaette distsipliinina<br />
olemas 1960-ndatest aastatest, mil hakati looma ka esimesi sellealaseid<br />
uurimiskeskusi (Suurbritannias, Rootsis, Prantsusmaal, Šveitsis<br />
jm). Üks tuntumaid keskusi on Edinburghi ülikoolis 1964. a David<br />
8
9<br />
Saateks<br />
Edge’i (kes, muide, tuli teaduse uuringutesse astronoomiast) ra<strong>ja</strong>tud<br />
Science Studies Unit niisuguste uuri<strong>ja</strong>tega, nagu sotsioloog Barry<br />
Barnes, filosoof David Bloor, teadusa<strong>ja</strong>loolane Steven Shapin jt. Rootsis<br />
hakkasid teaduse uuringud iseseisvuma teaduseteooria (vetenskapsteori)<br />
nime all. Göteborgi <strong>Ülikool</strong>is asutati 1963. a teaduseteooria professuur<br />
filosoofia instituudis; hiljem kujunes sellest omaette instituut. Praegu on<br />
mitmeid väikesi üksusi igas Rootsi ülikoolis. Suuremad uurimiskeskused<br />
on Göteborgis <strong>ja</strong> Linköpingis. Helsingi ülikoolis loodi eraldi teaduse<br />
<strong>ja</strong> tehnika uuringute keskus alles hiljuti, 2004. aastal, kuid see kujutab<br />
endast “vihmavarju” üle juba varem tegutsenud uurimisüksuste (teadussotsioloogia,<br />
innovatsiooniuuringud, teaduspoliitika uuringud, teadusfilosoofia,<br />
teadusa<strong>ja</strong>lugu jt).<br />
Teaduse uuringute tuntumad rahvusvahelised organisatsioonid on<br />
Teaduse <strong>ja</strong> Tehnika Uuringute Euroopa Assotsiatsioon (European Association<br />
for the Study of Science and Technology — EASST) <strong>ja</strong><br />
Teaduse Sotsiaalsete Uuringute Selts (the Society for Social Studies of<br />
Science — 4S). Olulisemad a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>d selles vallas on Perspectives on<br />
Science; Science as Culture; Social Studies of Science; Science, Technology<br />
and Human Values; Science in Context jt. 1<br />
Eestis on see suhteliselt uus ala. Metodoloogilises <strong>ja</strong> filosoofilises<br />
plaanis on teaduse uuringute ideestikku kasutatud ning analüüsitud <strong>ja</strong><br />
arendatud seoses T. Kuhni kontseptsiooniga ning teadusliku teadmise<br />
sotsioloogiaga. 2 Teaduse uuringute elemente on mitmetes uurimisvaldkondades<br />
ning on uurimisrühmi, mis vastavad rahvusvahelisele teaduse<br />
uuringute mudelile üsna hästi, nagu <strong>Tartu</strong> teadusa<strong>ja</strong>loolaste, semiootikute<br />
<strong>ja</strong> teoloogide teaduse <strong>ja</strong> religiooni seoste alaste uuringute projekt<br />
(Anne Kull, Kalevi Kull <strong>ja</strong> Erki Tammiksaar) ning mitmed <strong>Tartu</strong><br />
<strong>Ülikool</strong>i eetikakeskuse projektid. Kuid ühtegi teaduse uuringute üksust<br />
meil veel ei ole. Niisuguseks üksuseks on kavas väl<strong>ja</strong> arendada 2005.<br />
1 Viitame siin ka mõnele ülevaatlikumale raamatule, nagu eelkõige S. Sismondo<br />
(2004) “Sissejuhatus teaduse <strong>ja</strong> tehnika uuringutesse”, mis on ilmumas<br />
ka eesti keeles, aga ülevaatlikud on veel nt Ziman (1984), Biagioli (1999),<br />
Jasanoff et al. (2001), jpt.<br />
2 Vt nt Vihalemma ülevaadet (2003; 1995) <strong>ja</strong> viimase kohta eelkõige Endla<br />
Lõhkivi doktoriväitekir<strong>ja</strong> (2002), aga ka nt Lõhkivi artikleid aastatest 1998 <strong>ja</strong><br />
1995 jt.
Rein Vihalemm, Endla Lõhkivi<br />
aastal asutatud Eesti Maaülikooli K. E. von Baeri Ma<strong>ja</strong> Teadusloo Uurimise<br />
Keskus (juhata<strong>ja</strong> dr Erki Tammiksaar), mida arendatakse koostöös<br />
<strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>iga.<br />
Teaduse uuringud on rahvusvahelises kontekstis tuntud distsipliinina,<br />
mis uurib nii empiiriliselt kui ka teoreetiliselt teadust kui niisugust, selle<br />
erinevaid aspekte, hõlmates üldjuhul kõike seda, mida teaduseks peetakse<br />
või on peetud. Uuringud ulatuvad teadmise sisust teaduse institutsionaalse<br />
organisatsioonini, uurimistöö psühholoogiast teaduspoliitikani;<br />
uurimismeetodid — stsientomeetrilisest analüüsist antropoloogia,<br />
teadusa<strong>ja</strong>loo <strong>ja</strong> teadusfilosoofiani. Kuigi see distsipliin on seotud tuntud<br />
metateadustega — teadusa<strong>ja</strong>loo, teadussotsioloogia <strong>ja</strong> teadusfilosoofiaga,<br />
on oluline silmas pidada, et tegemist on interdistsiplinaarse<br />
uurimisvaldkonnaga, milles esitatakse nii a<strong>ja</strong>loole, filosoofiale, psühholoogiale<br />
kui ka sotsioloogiale omaseid küsimusi. Neid küsimusi esitatakse<br />
aga tavaliselt ühe konkreetse juhtumi kohta kas mineviku või<br />
tänapäeva teaduses (nt GMO, nanotehnoloogia, geeniandmebaasid).<br />
Fookuses on juhtum või probleem või suurt kõlapinda leidnud kontrovers<br />
3 . Enamasti on uuritavad juhtumid ise interdistsiplinaarsetelt aladelt<br />
<strong>ja</strong> laialdase ühiskondliku mõjuga.<br />
Erinevalt filosoofiast, mille traditsiooniline lähenemisviis on valdavalt<br />
normatiivne — eesmärgiks on n-ö õige meetodi väl<strong>ja</strong>selgitamine<br />
jms —, on teaduse uuringutele omane kirjeldav lähenemisviis. Kui<br />
teadusfilosoofia räägib idealiseeritud teadusest, siis teaduse uuringud<br />
tegelikust — niivõrd kuivõrd tegelikkus teisteski teadustes üldse vahetult<br />
ligipääsetav on. Traditsiooniline teadusfilosoofia tegeles sellega, mis<br />
teadus olema peaks, konstrueeris teaduse kui loogiliste järelduste<br />
kogumi. Selles ei olnud kohta inimesel kui toimi<strong>ja</strong>l ega kultuurilisel<br />
kontekstil. Teadusfilosoofia sees on hoiakud viimase 40 aasta jooksul<br />
oluliselt muutunud (paljuski, nagu juba eespool öeldud, T. Kuhni<br />
3 Juhime tähelepanu, et siinkohal on otstarbekas eestikeelses terminoloogias<br />
see võõrsõna kasutusele võtta. Kui püüda seda omasõnaga — lahkarvamus,<br />
avalik vaidlus, vaidlusküsimus, vastuolu — asendada, siis osutub raskeks otsustada,<br />
missugune neist võimalikest vastetest valida, sest mõnel juhul oleks kohasem<br />
üks, mõne teise puhul jälle teine, mistõttu läheks kaotsi va<strong>ja</strong>lik terminoloogiline<br />
ühtsus. Kontroversiuuringud on aga teaduse uuringute üks iseloomulikumaid<br />
uurimissuundi.<br />
10
11<br />
Saateks<br />
mõjul), filosoofilistes käsitlustes püütakse võtta arvesse teadmise a<strong>ja</strong>loolist,<br />
kultuurilist <strong>ja</strong> sotsiaalset mõõdet <strong>ja</strong> nii tekib teadusfilosoofial<br />
võimalus rääkida kaasa teaduse uuringutes.<br />
Erinevalt traditsioonilisest empiirilisest teadusa<strong>ja</strong>loost, on teaduse<br />
uuringutes oluline teoreetiline raamistik, kontseptsioon, millest lähtudes<br />
a<strong>ja</strong>lugu uuritakse, selle kontseptsiooni valik <strong>ja</strong> põhjendamine.<br />
Erinevalt traditsioonilisest funktsionalistlikust teadussotsioloogiast,<br />
mis ei käsitlenud teadusliku teadmise sisu, uuritakse interdistsiplinaarsetes<br />
teaduse uuringutes sisu seost sotsiaalse kontekstiga, neid konkreetseid<br />
kognitiivseid <strong>ja</strong> sotsiaalseid väärtusi, mis mõjutavad teadlase<br />
valikuid uurimistöös.<br />
Niisiis seob uus teadusala — teaduse uuringud — olemasolevad<br />
erinevad vaatenurgad konkreetsest uurimisel olevast probleemist lähtudes<br />
kokku, nii et filosoofid küsivad endiselt filosoofilisi <strong>ja</strong> sotsioloogid<br />
sotsioloogiaküsimusi, kuid antud konkreetse probleemi kohta. Teaduse<br />
uuringutesse kaasatakse sõltuvalt probleemi iseloomust teiste alade<br />
teadlasi: ma<strong>ja</strong>ndusteadlasi (teadmispõhine ühiskond, teadmuse juhtimine),<br />
politolooge, juriste, meediauuri<strong>ja</strong>id jne.<br />
Kui nüüd küsida, miks seda uurimisala Eestis va<strong>ja</strong> oleks, siis võiks<br />
vastata järgmiselt.<br />
1. Teaduse uuringute alal esitatakse teaduse kohta uusi küsimusi<br />
uuest vaatenurgast, seega me saame rohkem teadmisi teaduse<br />
kohta <strong>ja</strong> see on iseenesest väärtus. Olemasolevate teadusalade<br />
integreerimisest <strong>ja</strong> võrdlusest teiste maadega erinevatel aegadel<br />
tuleneb veel lisaväärtus.<br />
2. Eriti teravalt torkab silma va<strong>ja</strong>dus teaduse uuringute järele, kui<br />
vaadata teaduse meediaka<strong>ja</strong>stusi. Kõigile on selge, et see, mis<br />
meediast paistab, ei ole sageli teadus, vaid hoopis teaduse-anekdoot<br />
(à la austraalia teadlased tõestasid, et lebades tulevad paremad<br />
mõtted — Postimees mai keskel 2005). Kuid miks jõuavad<br />
meediasse teaduse-anekdoodid? Osalt sellepärast, et teadlased ei<br />
arvesta meediaga suheldes, et meedial on oma reeglid, mis<br />
erinevad teadlaste omadest (vrd mis müüb? mis on tõde?). Teadlased<br />
ei ole valmis oma tulemusi esitama nii, et need sobituksid<br />
meediasse, kuid ei muutuks oma sisus. Suurbritannias, Hollandis
Rein Vihalemm, Endla Lõhkivi<br />
<strong>ja</strong> Rootsis on pikaa<strong>ja</strong>line uurimistraditsioon teaduse <strong>ja</strong> meedia<br />
ning laiemalt teaduse populariseerimise uurimise alal. Kui Briti<br />
teadlasi lausa kohustatakse tegelema populariseerimisega, siis<br />
saavad nad ka vastava koolituse. Eesti teadlastele seni niisugust<br />
koolitust pakutud ei ole, aga va<strong>ja</strong> oleks kahtlemata. Sellega seonduv<br />
oluline valdkond on akadeemiliste tekstide kirjutamine. Me<br />
eeldame teadlastelt arvukaid publikatsioone, kuid üldiselt ei õpeta<br />
ega uuri akadeemilist kirjutamist. Teaduse retoorika on spetsiifiline<br />
ning see va<strong>ja</strong>b omaette tähelepanu. Seega oleks teaduse<br />
uuringutest abi teaduse adekvaatsemaks meedias ka<strong>ja</strong>stamiseks,<br />
avalikkusele parema arusaamise loomiseks teadusest.<br />
3. Teaduspoliitika parem planeerimine. Ekspertteadmist teaduse kui<br />
sellise kohta on Eestis kindlasti va<strong>ja</strong>. See teadmine <strong>ja</strong> eeskätt<br />
informatsioon on olemas teadlastel endil <strong>ja</strong> teadusadministraatoritel,<br />
kuid seda teadmist ei ole teaduslikult uuritud ega analüüsitud.<br />
Võib ju väita, et teaduspoliitilised otsustused on eeskätt<br />
poliitilised otsustused, millele pole võimalik anda teaduslikku<br />
põhjendust (nn Hume’i giljotiin: seda, mis peab olema, ei saa<br />
tuletada sellest, mis on). Kuid see traditsiooniline (empirismil<br />
põhinev) seisukoht on vaieldav.<br />
***<br />
Nagu juba öeldud, ei saa me veel rääkida selle uue distsipliini —<br />
teaduse uuringud — väl<strong>ja</strong>kujunemisest Eestis. Käesoleva kogumikuga<br />
aga tahame sellele distsipliinile tähelepanu juhtida ning oleme pöördunud<br />
kaastöö saamiseks autorite poole, kes võiksid selle kujunemisesse<br />
oma panuse anda. Kahjuks kaugeltki mitte kõigilt potentsiaalseilt autoreilt<br />
me kaastööd ühel või teisel põhjusel siiski seekord ei saanud <strong>ja</strong><br />
mitte kõik need, mis siin kogumikus on, ei ole ka õigupoolest veel<br />
uurimused, mis käsitleksid just selle uue distsipliini eesmärke <strong>ja</strong><br />
meetodeid. Siia on aga siiski koondatud tööd 4 , mis kokku annavad üsna<br />
4 Tinglikult võiks siinsete tööde hulka lugeda ka kaks varem, kogumikus<br />
“Studia Philosophica” V (2006) ilmunud artiklit: Rein Vihalemma “Teaduse<br />
võimus <strong>ja</strong> võimutus” <strong>ja</strong> Andrus Tooli “Filosoofiline refleksioon humanitaarteaduste<br />
loomuse üle <strong>ja</strong> teaduspoliitika”. Nende artiklite üle on samuti võimalik<br />
käesoleva kogumikuga kaasneval konverentsil diskuteerida.<br />
12
13<br />
Saateks<br />
interdistsiplinaarse pildi teadusest (sellest, mis institutsionaalselt viimase<br />
alla paigutub), uurimise eesmärkidest <strong>ja</strong> meetoditest. Erilisel kohal<br />
on aga tõlkeartikkel tänapäeva teaduse uuringute ühe olulise suuna —<br />
teadusliku teadmise sotsioloogia (Sociology of Scientific Knowledge —<br />
SSK) ühelt väga mõjukalt inglise autorilt Harry M. Collinsilt, nn Bathi<br />
koolkonna ra<strong>ja</strong><strong>ja</strong>lt Bathi <strong>Ülikool</strong>is, kes aastast 2004 on Cardiffi <strong>Ülikool</strong>i<br />
professor. See 1983. aastal ilmunud artikkel “Empiirilis-relativistlik<br />
programm teadusliku teadmise sotsioloogias” kuulub teaduse uuringute,<br />
eriti siis just teadusliku teadmise sotsioloogia klassikasse.<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
B i a g i o l i, M. (Ed.) 1999. The Science Studies Reader. New York: Routledge.<br />
EE 1996 = Eesti entsüklopeedia, kd. 9. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakir<strong>ja</strong>stus.<br />
ENE 1975 = Eesti nõukogude entsüklopeedia, kd. 7. Tallinn: Valgus.<br />
J a s a n o f f, S., G. E. M a r k l e, J. C. P e t e r s o n, T. J. P i n c h (Eds.) 2001.<br />
Handbook of Science and Technology Studies. London: Sage.<br />
K u h n, T. S. 2003. Teadusrevolutsioonide struktuur. <strong>Tartu</strong>: Ilmamaa.<br />
L õ h k i v i, E. 1995. Realismi <strong>ja</strong> relativismi lepitamas. — E. Loone (koost.).<br />
Mõistlike valikute õigustamise filosoofilised eeldused, lk 81–94. <strong>Tartu</strong>: <strong>Tartu</strong><br />
<strong>Ülikool</strong>.<br />
L õ h k i v i, E. 1998. Järjekindluse probleem teadusliku teadmise sotsioloogias.<br />
— Studia Philosophica, III, lk 91–123.<br />
L õ h k i v i , E. 2002. The Sociology of Scientific Knowledge: A Philosophical<br />
Perspective. <strong>Tartu</strong>: <strong>Tartu</strong> University Press.<br />
S i s m o n d o, S. 2004. An Introduction to Science and Technology Studies.<br />
Oxford: Blackwell.<br />
Z i m a n, J. 1984. An introduction to science studies: The philosophical and<br />
social aspects of science and technology. Cambridge: Cambridge University<br />
Press.<br />
T o o l, A. 2006. Filosoofiline refleksioon humanitaarteaduste loomuse üle <strong>ja</strong><br />
teaduspoliitika. — Studia Philosophica, 5 (41), lk 25–37.<br />
V i h a l e m m, R. 1995. Klassikalised <strong>ja</strong> mitteklassikalised teadusteooriad:<br />
filosoofilised eeldused <strong>ja</strong> teaduspoliitilised järeldused. — E. Loone (koost.).
Rein Vihalemm, Endla Lõhkivi<br />
Mõistlike valikute õigustamise filosoofilised eeldused, lk 55–79. <strong>Tartu</strong>: <strong>Tartu</strong><br />
<strong>Ülikool</strong>.<br />
V i h a l e m m, R. 2003. Järelsõna. “Teadusrevolutsioonide struktuur” nelikümmend<br />
aastat hiljem. — T. S. Kuhn. Teadusrevolutsioonide struktuur,<br />
lk 287–304. <strong>Tartu</strong>: Ilmamaa.<br />
V i h a l e m m, R. 2006. Teaduse võimus <strong>ja</strong> võimutus. — Studia Philosophica,<br />
5 (41), lk 9–24<br />
14
Empiirilis-relativistlik programm<br />
teadusliku teadmise sotsioloogias ∗<br />
Harry M. Collins<br />
Bathi <strong>Ülikool</strong> (UK)<br />
Sissejuhatus<br />
Uurimisprogrammiga alustamine hõlmab muuhulgas ka teatud tegevusreeglite<br />
püstitamist, mis määratlevad <strong>ja</strong> reguleerivad antud programmi.<br />
Kuna aga reeglid ei määra ära iseendi rakendamise reegleid <strong>ja</strong> kuna<br />
reeglite rakendamine uudsetes olukordades ei sõltu mitte hoolikast<br />
määratlusest, vaid seletamatust pädevusest, tähendab programmiga alustamine<br />
vastasseisu probleemiga, kuidas vähendada suvalist hulka võimalikke<br />
toetavaid <strong>ja</strong> selgitavaid kommentaare kasulike juhtnööride<br />
kogumiks. Alguses pole päris selge, mida seesugused juhtnöörid peaksid<br />
sisaldama. Veelgi enam, reeglite kohaldatavus <strong>ja</strong> nende täpne tähendus<br />
selguvad alles siis, kui neid rakendades moodustuvad tegevuse põhijooned.<br />
Empiirilis-relativistlik programm, mida mina püüan esindada,<br />
on seetõttu kahekordselt soodsas seisus. Esiteks on meil terve hulk<br />
juhtumiuuringuid, mis on toimumise käigus pannud aluse programmi<br />
tegevustikule. Teiseks on meil rida alternatiivseid tegevusi, mis sellest<br />
∗ An Empirical Relativist Programme in the Sociology of Scientific Knowledge.<br />
— Karin D. Knorr-Cetina & Michael Mulkay (Eds.). Science Observed:<br />
Perspectives on the Social Study of Science. London, Beverly Hills, New Delhi:<br />
SAGE Publications, 1983, pp. 85–113.<br />
Copyright 1983 by SAGE Publications Ltd.<br />
Avaldame kir<strong>ja</strong>stuse SAGE Publications Ltd. nõusolekul.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 15–50
Harry M. Collins<br />
erinevad <strong>ja</strong> näitavad, et mõni asi väärib eraldi <strong>ja</strong> üksikas<strong>ja</strong>likku eksplitseerimist.<br />
Just tänu sellele viimasele õnnelikule as<strong>ja</strong>olule tekkisidki käesolevale<br />
peatükile lisad ning samas mõjutas see suuresti ka peatükki ennast. Viie<br />
aasta eest poleks keegi osanud oodata, et teadusliku teadmise sotsioloogia<br />
võiks võtta hiljuti tekkinud vorme. Seetõttu poleks paljude punktide eraldi<br />
väl<strong>ja</strong>toomine tundunud kuigivõrd oluline. Selgub, et programmid moodustuvad<br />
kõige paremini tegevuse <strong>ja</strong> näidete toomise käigus ning neid<br />
esitatakse tihtipeale tagasivaatavalt, näiteid ümber hinnates. 1<br />
Pluralism <strong>ja</strong> progress<br />
Teadussotsioloogia viimase kümne aasta arengupunktiks on olnud<br />
teadusliku teadmise sotsioloogia <strong>ja</strong> selle uudse töö määravaks tunnusjooneks<br />
on “sümmeetriline” lähenemine (Bloor 1976). See tähendab, et<br />
teaduslikku teadmist vaadeldakse ühtviisi, arvestamata selle näilist edu,<br />
tõesust, progressiivsust, ratsionaalsust <strong>ja</strong> nõnda edasi. Enamikul juhtudest,<br />
kus selline vaatenurk on mõjutanud tegelikku empiirilist tööd, on<br />
vastavates uuringutes ilmnenud — vaid osaliselt kokkusattumuse<br />
tõttu — uus iseloom. Uuringud on olnud enamasti teadusliku teadmise<br />
(suhteliselt) iseseisvate üksuste arengu uuringud. Kui traditsioonilise<br />
teadussotsioloogia huvi oli uurida teadusasutusi professionaalsel<br />
pinnal — teadus kui terviklik süsteem, teadusharu, individuaalne laboratoorium<br />
või uurimisrühm —, keskendub uudne vaatenurk teadusliku<br />
tegevuse lõigule, mis määratletakse nende ühise tunnetusliku eesmärgi<br />
kaudu — laseri ehitamine, gravitatsioonilainete, J-kiirte või bioloogilise<br />
mehhanismi olemuse avastamine. Isegi kui uuringuid kirjeldatakse kui<br />
laboriuuringuid või antropoloogilisi uuringuid, tulenevad paljud nende<br />
huvitavaimad tulemused hoopiski tunnetusliku eesmärgi abil määratletud<br />
laboritöö lõikude uurimisest, näiteks uue aine struktuuri avastamisest<br />
või toidutöötlemisvõtte olemuse uurimisest.<br />
1 Igal reeglil on erandeid. On selge, et David Bloori 1976. aasta “Tugeval programmil”<br />
on mitmesuguseid mõjutusi, enam<strong>ja</strong>olt häid, kuigi see sai alguse palju<br />
varem, kui suurem osa “sümmeetrilist” laadi uurimistööd tehtud sai.<br />
16
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
Kuna teadus koosneb suuresti niisugustest kognitiivselt määratletud<br />
teadmist loovate tegevuste lõikudest (mis on omavahel kõrgemal tasandil<br />
loomulikult ühendatud), leiab uudne teadussotsioloogia end eelisolukorrast,<br />
mis võimaldab algatada kuitahes palju suhteliselt väikesi,<br />
juhitavaid <strong>ja</strong> iseseisvaid uuringuid. Võiks öelda, et sel alal on otsekui<br />
“teraline” struktuur. See omakorda võimaldab elujõulise empiirilise<br />
traditsiooni säilimist. Samuti muudab see antud ala sotsioloogilise<br />
meetodi <strong>ja</strong> professionaalse tegevuse testimispinnaseks. See on kui kaasaegse<br />
sotsioloogia hea, halva <strong>ja</strong> inetu mikrokosmos.<br />
Õnnetuseks on teralisel struktuuril ka omad puudujäägid. Käesolev<br />
peatükk on võetud erinevaid “perspektiive” esitavast raamatust ∗ . Lähtudes<br />
Kuhnist mõjutatud hiliste 1960ndate mõtteviisist, on lahkarvamuste<br />
tekkimisel imelihtne langeda erinevate “perspektiivide” vabasse pluralismi.<br />
Iroonilisel kombel on pluralism õigustatud vaid suurte küsimuste<br />
korral — marksism versus funktsionalism <strong>ja</strong> nii edasi —, kuid kui iga<br />
metoodilist nõksu või välitöö asukoha pisimatki muutust võetakse<br />
valdkonna uue algusena, võivad sellel olla küllaltki tõsised tagajärjed. 2<br />
Sellistel puhkudel ei anna terad midagi juurde.<br />
Seetõttu näib otstarbekas mitte üksnes aktsepteerida perspektiivide<br />
pluralismi, vaid püüda määratleda mõned üldised eesmärgid, millele<br />
toetudes on võimalik läbi vaadata antud alal kasutatavad erinevaid<br />
uurimisviisid. Mõningaid viimase a<strong>ja</strong> uurimisstiile kirjeldatakse nende<br />
uudsuse, originaalsuse, veatu metoodika, paratamatuse (või isegi loogilise<br />
ranguse) pretensiooni läbi. Antud valdkonnas uus osale<strong>ja</strong> on kahtlemata<br />
segaduses, millega on tegu, mis on põhiline <strong>ja</strong> millele pöörata<br />
vähem tähelepanu.<br />
∗ Knorr-Cetina <strong>ja</strong> Mulkay toimetatud kogumik (vt märkus lk 15) sisaldab<br />
artikleid kõigist olulisematest teaduse uuringute suundadest 1980ndatel.<br />
2 Hea metafoori leiame nal<strong>ja</strong>loost mehe kohta, kellelt küsiti, kuidas nende<br />
peres otsuseid langetatakse. Mees vastas, et tema teha on kõik suuremad otsused<br />
<strong>ja</strong> naisele jäävad vähem tähtsad. Mees otsustas, kellest võiks saada järgmine<br />
Ühendriikide president, milline poliitika sobiks kõige paremini Kuubale <strong>ja</strong><br />
Vietnamile <strong>ja</strong> isegi, kas teistel planeetidel võis leiduda eluvorme. Naine aga otsustas,<br />
millisesse kooli panna lapsed, kas abikaasa peaks töökohta vahetama <strong>ja</strong><br />
millal nad kolivad!<br />
17
Harry M. Collins<br />
Teadusliku teadmise sotsioloogia<br />
Minu arvates on teadusliku teadmise sotsioloogia põhiliseks huviks<br />
teadmiste sotsioloogiaks olemine ning teadusele keskendutakse kui<br />
sobilikule sotsiaalsele laboratooriumile, mille abil uurida teadmist kui<br />
niisugust. Teadus on sobilik eelkõige seetõttu, et sellel on juba olemas<br />
teadmisi tootvad institutsioonid ning teadus ise on kanooniline teadmisi<br />
tootev institutsioon. Seetõttu on see kõige lihtsam juhtum uurimiseks<br />
(tänu kättesaadavusele), kuigi eksperimentaalprogrammi võtmes on seda<br />
uurida kõige keerulisem (Collins 1982a). Teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
kui niisuguses on iga töö eesmärgiks aidata meil mõista teadusliku<br />
teadmise ülesheitust <strong>ja</strong> seeläbi omakorda kõigi teadmiste ülesehitust.<br />
Üks osa sellest üldisest programmist on rakendada oma arusaamist<br />
teadusa<strong>ja</strong>loo üksikseikade puhul, teine osa aga näitab, mil viisil<br />
toetab üksikjuhtude a<strong>ja</strong>lugu üldisemaid ideid. Programm kui tervik peab<br />
muidugi üksikjuhtudega sobituma, kuid üksikjuhtude mõistmine ei ole<br />
veel sugugi terve programm. 3<br />
Sotsiaalset <strong>ja</strong> teaduslikku elu elades <strong>ja</strong> tõlgendades<br />
Pidades silmas käesoleva valdkonna põhiküsimusi, sobivad tehtud tööd<br />
kõige paremini kirjeldama kaks Bloori “Tugeva programmi” keskset<br />
tõekspidamist: 4<br />
<strong>ja</strong><br />
[erapooletus] tõe <strong>ja</strong> väära, ratsionaalse <strong>ja</strong> ebaratsionaalse, edu <strong>ja</strong><br />
läbikukkumise suhtes. Nende dihhotoomiate mõlemad pooled<br />
[...] va<strong>ja</strong>vad seletust.<br />
3 Siinkohal pakun ma märksa selgitavama definitsiooni teadmise sotsioloogia<br />
kohta, kui seda teeb mu sõber Steve Shapin. Vt tema muus osas suurepärast<br />
arvustusartiklit (1982).<br />
4 Nagu ma olen mu<strong>ja</strong>lgi toonitanud (Collins 1981e), Bloori kaks ülejäänud<br />
teesi muudavad tema programmi pigem segasemaks kui lisavad sellele midagi<br />
juurde.<br />
18
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
[sümmeetria] seletuse laadis. Ühed <strong>ja</strong> samad põhjuse tüübid [...]<br />
seletavad nii tõeseid kui ka vääraid uskumusi. (Bloor 1976: 5)<br />
Loomulikult, tõekspidamised nagu reeglidki ei kohaldu niisama <strong>ja</strong> nagu<br />
kogemus näitab, on erinevad arusaamad võimalikud ka nende kahe<br />
pealtnäha ühemõttelise ettekirjutuse puhul. Näiteks oleme me väitnud<br />
(Collins <strong>ja</strong> Cox 1976), et sümmeetria ühe tähenduse kohaselt tuleks<br />
maailma vaadelda nii, nagu ei mõjutaks see meie maailmataju. Selgub,<br />
et David Bloor ei pidanud silmas mitte niisugust tõlgendust. Et seda<br />
seisukohta pisut selgitada, tuleb meeles pidada, et relativistliku/sümmeetrilise<br />
lähenemise liikumapanevaks jõuks on idee, et see, mida me<br />
loeme tõeks, võib aeg-a<strong>ja</strong>lt varieeruda nii kohas kui ka a<strong>ja</strong>s.<br />
Saamaks aimu, mida selle ideega teha annab, on kasulik teada, kuidas<br />
selleni jõuti. Antud käsitluse juured asuvad kaasaegses sotsioloogilises<br />
mõtteviisis, aga ka Wittgensteini hilisemas filosoofias (1953) <strong>ja</strong><br />
selle rakendamises antropoloogias <strong>ja</strong> sotsiaalteadustes (Winch 1958;<br />
Wilson 1970) <strong>ja</strong> sotsioloogia fenomenoloogilises käsitluses (nt Schutz<br />
1964, 1967). 55<br />
Kõnealused filosoofilised lähenemised rõhutavad, et mõtete <strong>ja</strong> tegude<br />
tähendus on kultuurilisest kontekstist lahutamatud. Näiteks võib<br />
inimese kujutamine tähendada ühes kultuuris meelitust, teises aga ähvardust<br />
läbi maagiliste võtete. Loomulikult ei pruugita teises, teistsuguste<br />
kujutamistavadega ühiskonnas sama märkide kombinatsiooni kujutiseks<br />
pidadagi.<br />
On äärmiselt oluline märkida, et me ei suuda üle võtta as<strong>ja</strong>de<br />
kirjeldusviisi neilt, kes näevad asju teisiti. Näiteks ei suuda me selgitada,<br />
mis muudab joonisel 1 (lk 20) kujutatu meie <strong>ja</strong>oks näoks, inimesele, kes<br />
ei oska seda näha. Võime olla üsna kindlad, et mitte kõik kultuurid ei<br />
suuda seda — näiteks need, kes pole harjunud mustvalge või kahedimensioonilise<br />
kujutisega, või näiteks juusteta hõimud ei suudaks näha<br />
selles nägu <strong>ja</strong> meie ei suuda neile selgitada, kuidas vaadata kujutist nii,<br />
nagu teeme seda meie. Kujutises näo äratundmiseks vaatleme seda<br />
sarnaselt teiste nägudega viisil, mida me ei suuda täielikult väljendada.<br />
5 Ma loodan relativistlikule teadussotsioloogiale lähemalt pühenduda arvustusartiklis<br />
“Science as a Social Construct” (“Teadus kui sotsiaalne konstruktsioon”)<br />
Annual Review of Sociology <strong>ja</strong>oks 1983. a.<br />
19
JOONIS 1<br />
20<br />
Enamikul inimestel kulub veidi aega, enne kui nad joonises nägu näevad. Proovige järele <strong>ja</strong> mõelge, mis võimaldab teil<br />
pilti äkitselt just niimoodi näha, kuigi te seda enne ei suutnud. Püüdke seda selgitada kellelegi, kes ei oska joonises nägu<br />
näha.<br />
Studia Philosophica, V (41), <strong>Tartu</strong>, 2006, 117–133
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
Seesuguseid viise nimetavad fenomenoloogid iseenesestmõistetavaiks,<br />
kuna igapäevaelus me nende peale ei mõtle. Wittgensteini koolkondlaste<br />
sõnul kasutame me näo äratundmisel sarnasuste nägemise reegleid, kuid<br />
samas ei oska me öelda, milles need reeglid seisnevad. Need jooned<br />
pole iseloomulikud mitte ainult nägemisele, vaid igasugusele tegevusele.<br />
Igasuguse tegevuse tähenduse määratlevad iseenesestmõistetavad reeglid<br />
(vt ka Knapp 1981).<br />
Seetõttu võib üks asi osutuda ühes a<strong>ja</strong>s või kohas tõeseks <strong>ja</strong> teises<br />
vääraks; see tähendab justkui nägemise või mõõtmise või mistahes muul<br />
moel toimimise iseenesestmõistetavad reeglid oleksid kahe erineva a<strong>ja</strong><br />
või koha puhul erinevad. Kui võtta näiteks joonisel 1 toodu, siis mõnel<br />
juhul võib seda pidada vaid lumiste mäetippude kogumiks (mida fotograaf<br />
enda sõnul ka pildistas), teisel juhul aga võib see kujutada nägu<br />
(nagu seda näen mina, pärast seda, kui kahetunnise silmitsemise järel<br />
seda esmakordselt nägin), kolmandal juhul aga võidakse selles näha vaid<br />
suvalist mustvalget mustrit. Antud näite parimaks omaduseks on see, et<br />
võime veenduda, kui totter oleks antud juhul küsida, mida pilt tegelikult<br />
kujutab.<br />
Kuhni (1962) teadusemudel sobitub selle pildiga suurepäraselt. Erinevad<br />
kultuurid koos oma iseenesestmõistetavate nägemis- <strong>ja</strong> toimimisviisidega<br />
on erinevad paradigmad. Paradigma on seotud nägemise <strong>ja</strong><br />
mõõtmise <strong>ja</strong> mõtlemise reeglitega, millega luuakse nende füüsikalised<br />
objektid <strong>ja</strong> teaduse seadused. 61 Erinevates paradigmades kujunevad erinevad<br />
esemed — mis on tõesed ühes, võivad osutuda vääraks teistes.<br />
Nii nagu eluski, ei ole tegevusele tähendust andvad reeglid selgelt<br />
määratletud ka teaduses. Me järgime neid reegleid “loomulikult”, ilma<br />
erilise pingutuseta. Tõepoolest, reegleid järgides laabuvad as<strong>ja</strong>d sedavõrd<br />
loomulikult, et me ei tajugi reeglite järgimise tulemust saavutusena.<br />
Me ei pea saavutuseks märkide kogumis objekti nägemist. Alles<br />
siis, kui reeglid paika ei pea, mõistame me, et igapäevane elu (<strong>ja</strong> teadlase<br />
<strong>ja</strong>oks as<strong>ja</strong>tundlik teaduselu) hõlmab as<strong>ja</strong>tundlikult toimimist. 72 Üldi-<br />
6<br />
Pikemalt analüüsivad Wittgensteini, fenomenoloogia <strong>ja</strong> Kuhni mudeli<br />
suhteid Collins <strong>ja</strong> Pinch (1982).<br />
7<br />
Just nimelt Garfinkel (1967) leiutaski selle tehnika — mida tihtipeale nimetatakse<br />
ka garfinkeldamiseks —, kus iseenesestmõistetav reaalsus aetakse<br />
21
Harry M. Collins<br />
selt aga on tähenduse omistamine — tõlgenduslik tegevus — sedavõrd<br />
automaatne, et me ei märkagi tõlgenduslikkuse olemasolu. Me kaldume<br />
arvama, et see, mida me näeme, on alati olnud see, millena meie seda<br />
näeme. Nägemine toimub nähtamatult <strong>ja</strong> seetõttu omandavadki as<strong>ja</strong>d<br />
välised omadused. Teaduses tähistab <strong>ja</strong> rõhutab nähtava ilmset välisust<br />
arvamus, et iga samas paigas sama as<strong>ja</strong> vaatav inimene näeks sedasama,<br />
mis meiegi. Kui kõik näevad objekti sarnaselt, peab as<strong>ja</strong> samasus<br />
tulenema as<strong>ja</strong>st enesest, mitte aga sõltuma nägi<strong>ja</strong>st. 83 Sel viisil mõistetavat<br />
nimetatakse sageli andmeteks. Andmed räägivad iseenda eest.<br />
Andmeteks olemine ei nõua vähimatki tõlgendust. 949<br />
Loomulikult, nagu kõigel muulgi, pole ka andmetel mingit tähendust<br />
väl<strong>ja</strong>spool tõlgenduslikku konteksti. Selleta on andmed vaid suvalised<br />
märgid paberil või midagi seesugust. Suuliselt väl<strong>ja</strong>öelduna oleks sel<br />
juhul tegu lihtsalt müraga. Kuid mõistmaks, et andmetel puudub tõlgendusväline<br />
tähendus, tuleb harilikult iseenesestmõistetavad, loomulikud<br />
tõlgendused kõrvale jätta. Alles siis võib harilikult kergesti või teadliku<br />
jõupingutuseta saavutatut tõepoolest saavutusena näha. Schutz räägib<br />
siinkohal loomuliku suhtumise kõrvale jätmisest (Schutz 1964: 104 jj).<br />
Me peame oma loomuliku suhtumise loomulikku maailma kõrvale<br />
jätma, et märgata viise, kuidas see on konstrueeritud <strong>ja</strong> tõlgendatud. Me<br />
peame kõrvale jätma kindlustunde või usalduse teadlaste looduskäsitluste<br />
suhtes. Meil on va<strong>ja</strong> radikaalset ebakindlust looduse mõistmise<br />
viiside osas. Radikaalne ebakindlus on relativism. Mistahes muu<br />
vaatekoht ainult takistab loomuliku maailma sotsiaalse konstrueerimise<br />
innukat uurimist — <strong>ja</strong> tegelikult ka õiget arusaamist loodusliku maailma<br />
rollist meie maailmapildi kujunemisel (vt Gieryn 1982; Collins 1982b,<br />
tahtlikult segi, et näidata veelgi selgemini igapäevase eksistentsi reegleid järgivat<br />
iseloomu. Joonis 1 on veel üks vahend, näitamaks nägemist kui oskusharjutust.<br />
8 Loomulikult see, kas kõik tõepoolest näeksid üht <strong>ja</strong> sama as<strong>ja</strong>, on replikatsiooniuuringute<br />
valdkonda kuuluv küsimus (nt Collins 1981a).<br />
9 Kuigi sihilikku andmete kogumist teatud kindlasse mustrisse nimetatakse<br />
tihtipeale andmete tõlgendamiseks, on viimati mainitud tõlgendamisviis silmanähtavalt<br />
as<strong>ja</strong>tundlikkuse küsimus ning üsnagi erinev teist laadi tõlgendusest.<br />
Selles suhtes tõlgendatakse andmeid selleks, et muuta nad millekski muuks;<br />
andmed olid nad juba niigi.<br />
22
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
täielikuma arutelu osas). Kuigi seda punkti võib vaadelda kui epistemoloogilist<br />
printsiipi, on oluline võtta see omaks kui metodoloogiline<br />
imperatiiv.<br />
Sünnipärane pädevus<br />
Radikaalne ebakindlus kõikvõimalikes valdkondades ei ole sama mis<br />
võhiklikkus. Mind näiteks ei iseloomusta radikaalne ebakindlus hobuste<br />
dressuuri alal, ma olen selles osas täielik võhik. Radikaalse ebakindluse<br />
esmaseks eelduseks on asju kõigepealt mõista <strong>ja</strong> siis see mõistmine<br />
kõrvale jätta. Selleks va<strong>ja</strong>lik mõistmine on põliselanikule omane mõistmine<br />
— mõistmine, mis tagab iseenesestmõistetavalt põliselanike tähendused,<br />
tajud <strong>ja</strong> toimingud. See tähendab kõnealuse kultuuri iseenesestmõistetavate<br />
reeglite valdamist. Tihtipeale nimetatakse seda omadust<br />
sünnipäraseks pädevuseks. Ilma sünnipärase pädevuseta jäävad tõlgendamata<br />
põliselanike ühiskonnale omased toimingud <strong>ja</strong> sümbolid —<br />
käitumisviisid või tähenduseta elemendid või mürast eristamatud märgid.<br />
Teadusliku teadmise sotsioloogias peab uuri<strong>ja</strong> arendama võimalikult<br />
palju uurimise all olevale teadusrühmale omast sünnipärast pädevust. See<br />
nõuab uuritava valdkonna võimalikult põh<strong>ja</strong>likku tehnilist tundmist. Kuid<br />
kuna iseenesestmõistetavate reeglite olulisim omadus on, et neid pole<br />
võimalik täielikult eksplitseerida, ei piisa siinkohal valdkonnaga tutvumisest<br />
tehnilise kir<strong>ja</strong>nduse läbi. Sotsioloog peab, niipalju kui see üldse on<br />
võimalik, omandama põliselanike/teadlaste sõnades väljendamatuid teadmisi.<br />
Parim viis sõnades väljendamatute teadmiste omandamiseks on<br />
vahetu suhtlemise teel. Seega on täieliku sünnipärase pädevuse omandamise<br />
ainsaks teadaolevaks viisiks osalemine uurimisvaldkonnas. 10510<br />
Osalemine muudab sotsioloogi. Sotsioloog muutub vähemasti osaliselt<br />
põliselaniku sarnaseks. Seetõttu erineb ta neist, kes loevad töid,<br />
milles sotsioloog tutvustab oma avastusi. Keeruliseks muudab as<strong>ja</strong> see,<br />
et esitatavat mater<strong>ja</strong>li suudavad õigesti mõista vaid need, kes <strong>ja</strong>gavad<br />
10<br />
Paradigma pidevusetusega seonduvate eriliste raskuste kohta vt Collins<br />
(1979) <strong>ja</strong> Collins <strong>ja</strong> Pinch (1982).<br />
23
Harry M. Collins<br />
kõnealuste teadlaste sünnipärast pädevust. Andmetel puudub väl<strong>ja</strong>spool<br />
tõlgenduslikku konteksti tähendus. Andmed koosnevad enamast kui<br />
pelgalt teadlaste lausungid; andmed hõlmavad ka seda, mida sotsioloog<br />
kõnealuse valdkonna teadusliku teadmise konstrueerimisest mõistab,<br />
kuid ei suuda eksplitseerida. Sotsioloog suudab mõista tänu osalusele,<br />
kuid saab oma luge<strong>ja</strong>ile esitada vaid rea lausungeid.<br />
Mitte kõiki olemasolevaid lausungeid ei saa ega tohigi esitada.<br />
Tehniliselt on va<strong>ja</strong>lik selektiivne esitus, kuid lisaks sellele on soovitatav<br />
ka teatav kaalutletud valik. Valiku reeglid on samasugused, nagu neid<br />
kasutavad geoloogid, kui esitavad jõekäänakute kirjeldamiseks foto<br />
kõige käänulisemast jõest, või kõrge energia füüsikud, kui esitavad foto<br />
kõige paremast mullikambrist Sel viisil esitatud teadlaste lausungite segi<br />
a<strong>ja</strong>mine koguandmetega on sama, mis a<strong>ja</strong>da segi fotod jõgedega või<br />
mullikambri kujutised subatomaarsete osakestega. Vaatlused, oskused <strong>ja</strong><br />
teadmised, millele jõekäänakute <strong>ja</strong> kõrge energia füüsika teooriad toetuvad,<br />
on midagi enamat kui pelgalt fotod.<br />
Lõppkokkuvõttes, kõigi nende as<strong>ja</strong>de tõendamine sõltub esitatud teooriate<br />
veenvusest <strong>ja</strong> eelkõige tulemuste sõltumatust replitseeritavusest. 116 Tänu<br />
“teralisele struktuurile” pakub teadusliku teadmise sotsioloogia tavatult<br />
häid replitseerimise võimalusi (tavatult häid sotsioloogia kohta — vt Bell<br />
1974) <strong>ja</strong> on üsna palju leidnud iseseisvat kinnitust (Collins 1981a).<br />
Loomulikult peab iga sotsioloog, kes soovib korrata juba varasemaid<br />
töid, saavutama samasuguse sünnipärase pädevuse nagu esmane uuri<strong>ja</strong>.<br />
(Üldjuhul ei uuri kaks uuri<strong>ja</strong>t üht <strong>ja</strong> sama teaduslikku tegevust samasuguse<br />
rõhuasetusega. Kuid kinnitavate tulemuste saamiseks polegi<br />
tarvidust pöörduda tagasi sama ala juurde. Avastusi tuleks väljendada<br />
sedavõrd üldiselt, et uurimistöö sarnaste teadusliku tegevuse lõikude<br />
kohta võiks neid kinnitada — just nõnda toimivadki replikatsiooniuuringud.)<br />
On väär arvata, et korduvuuri<strong>ja</strong> va<strong>ja</strong>dus omandada erilisi oskusi<br />
muudab tõlgendusliku sotsioloogia vähemoluliseks või vaieldavaks.<br />
Selles osas sarnaneb see täpipealt kõigile teistele teadustele. Igasuguste<br />
teaduslike tulemuste kordamine nõuab vastavaid oskusi. Kui teadustöö<br />
11 Tuleb märkida, et refleksiivseid impulsse eiratakse järjekindlalt. Hoolimata<br />
replikatsiooni loomust — nagu seda näitavad teaduse uuringud —, annab just<br />
korratavus avastusele andmelaadsed välised omadused.<br />
24
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
luge<strong>ja</strong>l ei ole kavas omandada vastavaid oskusi ega pühendada projekti<br />
kordamisele sama palju aega <strong>ja</strong> energiat kui teadlane, kes kõnealused<br />
väited esimesena püstitas, tuleb üks osa sellest võtta hea usu peale.<br />
Ainult siis, kui käsitleme “andmeid” “iseenesestmõistetavuse” laadis,<br />
hakkavad need meile nii-öelda “iseenda eest kõnelema”. 12712<br />
Olles visandanud seesuguse tõlgendusliku meetodi mudeli <strong>ja</strong> sellega<br />
seonduvad probleemid, peame kohemaid tegema mõningaid mööndusi.<br />
Täisosalusmeetodit tuleb tegelikkuses harva ette (aga vt Collins <strong>ja</strong> Pinch<br />
1982; Fleck 1935), kuid rida süvaintervjuusid võib olla täiesti arvestatavaks<br />
aseaineks (vt Collins 1979, põh<strong>ja</strong>likuma arutelu osas). Kogemus<br />
on näidanud, et niisugune intervjuude seeria, mis on läbi viidud täielikumat<br />
osalust silmas pidades, a<strong>ja</strong>b as<strong>ja</strong> ära. Sellistel puhkudel on intervjueeri<strong>ja</strong><br />
alaga seotud läbi üksikisikute kogemuste. Intervjueeri<strong>ja</strong> peab<br />
meeles pidama, et intervjuu peaeesmärk pole mitte esitada üksikisikut<br />
puudutavaid detaile, vaid tuua päevavalgele see reeglite <strong>ja</strong> arusaamade<br />
kogu, mis teeb üksikisikust teadlase. 13813<br />
Teadustegevuse kolm tüüpi<br />
Teadust vaadeldes suunavad meie tähelepanu nii Wittgensteini fenomenoloogiline<br />
/ Kuhni teadusliku tegevuse mudel kui ka teatud meetodite<br />
kasutamine. Teadlased teevad kolme sorti asju, mis va<strong>ja</strong>vad uurimist.<br />
Teadlased töötavad omaenese loomuliku suhtumise (paradigma)<br />
raames, kogudes andmeid <strong>ja</strong> jõudes tulemusteni probleemitul, ise-<br />
12 Vestlusanalüütikud esitavad oma töö kohta küllaltki huvitava väite. See võib<br />
olla igati õigustatud <strong>ja</strong> sel juhul on vestlusanalüüs tõeliselt ainulaadne teadus.<br />
Võimalik, et koguni ainus teadus, milles tulemuste korratavus on täiesti<br />
tähtsusetu.<br />
13 Tegelikkuses olen ma avastanud, et parim viis seda teha on ilmutada oma<br />
tehnilist pädevust, tehes intervjuu alguses mõne as<strong>ja</strong>kohase, tehnilist taipu<br />
eeldava märkuse. Niipea kui on võimalik vestelda (umbes) nagu “teadlane<br />
teadlasega”, ununeb niisuguste ebaloomulike taustsüsteemide saamatu olemus<br />
peagi. Ma olen avastanud, et “õpetamise” faas ei kesta kuigi kaua niisuguste<br />
alade puhul, mida ma küllaltki hästi mõistan (vrd Gilbert 1980; Pinch 1981).<br />
25
Harry M. Collins<br />
enesestmõistetaval viisil. Näib, et just seda pidaski Kuhn silmas, rääkides<br />
normaalteadusest. Selline tegevus väärib kahtlemata uurimist (minu<br />
enese katseid selles vallas võib leida järgmistest allikatest: Collins 1974;<br />
Collins <strong>ja</strong> Harrison 1975). Teine asi, millega teadlased tegelevad, on<br />
püüda ümber lükata iseenesestmõistetavaid reegleid <strong>ja</strong> asendada need<br />
täiesti uutega (vt Collins <strong>ja</strong> Pinch 1982, kus kirjeldatakse püüdlust<br />
uurida seesugust tegevust). Kolmas asi jääb kahe eelneva vahele. See<br />
tähendab, et teadlased jõuavad mõnikord tulemusteni, mis ei sobitu täielikult<br />
paradigmaga, ning nii satuvad nad vastuollu (in controversy), kui<br />
püüavad teha suuremaid muudatusi iseenesestmõistetavas, ilma et uuendaksid<br />
kogu struktuuri (minu enese katsetustest seesuguseid tegevusi<br />
uurida vt Collins 1975 <strong>ja</strong> 1981c). 14914<br />
Kummalisel kombel ei leidu ei fenomenoloogilises ega Wittgensteini<br />
koolkonna kir<strong>ja</strong>nduses viiteid muutustele meie iseenesestmõistetavas<br />
maailmanägemises. Teadusest teeb suurepärase koha originaalse panuse<br />
andmiseks teadmise uurimisse eelkõige as<strong>ja</strong>olu, et teaduses on arvukalt<br />
muutuste episoode. Muutuste tulemusena konstrueeritakse uus maailmanägemise<br />
viis — uus teadmine. Teadmise uurimises peitub võimalus<br />
teha empiirilist tööd, mis ületab igapäevaelu kvaliteedi- <strong>ja</strong> alalhoiuanalüüsid;<br />
neis peitub võimalus uurida eluviiside muutumist, hävitamist <strong>ja</strong><br />
uuesti üles ehitamist ning kõige selle mõistmist.<br />
Mis puutub normaalteaduse uurimisse, siis siinkohal on kõige keerulisem<br />
loomulikku suhtumist kõrvale jätta. Normaalteadusel on oma<br />
objektide välisustamiseks sedavõrd väl<strong>ja</strong>kujunenud kogemustepagas <strong>ja</strong><br />
meetodid, et on väga raske näidata neid kummaliste <strong>ja</strong> ebakindlatena.<br />
Tõenäoliselt pole tegemist mitte kokkusattumusega, et üks esimesi<br />
ulatuslikumaid normaalteaduse väliuuringuid teadmiste sotsioloogia<br />
vaatenurgast viidi läbi antropoloogilises vaimus (Latour <strong>ja</strong> Woolgar<br />
1979). Viimasel a<strong>ja</strong>l on seesuguseid uuringuid korraldatud üha rohkem.<br />
Nende eeliseks on, et sedasorti töö <strong>ja</strong>oks sobib suurepäraselt ka üksik<br />
14 Kolmeosaline <strong>ja</strong>otus on puhtalt analüütiline harjutus. Selles on kattuvusi.<br />
Normaalteaduses võib leiduda veelgi rohkem radikaalseid muutuse-elemente;<br />
erakorraline teadus võib muutuda revolutsiooniliseks teaduseks jne.<br />
26
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
laboratoorium. (Vt käesolevas kogumikus Knorr-Cetina, ptk 5, hiljutiste<br />
uuringute kokkuvõte, ning Lynch jt, ptk 8. * )<br />
Muutuste uurimine on mõnevõrra erinev. Revolutsiooniliste muutuste<br />
uurimine toob kaasa spetsiifilisi probleeme, millest enamus seondub<br />
sobiva uurimispaiga leidmisega (Collins 1979b; Collins <strong>ja</strong> Pinch<br />
1982; Krige 1981). Lihtsam on uurida katsetusi üldisemalt, mitte aga<br />
revolutsioonilisi, teadusliku vastandlikkusega (controversy) seonduvad<br />
arenguid. Nagu varemgi, hõlmavad sedasorti uuringu koostisosad tehnilist<br />
pädevust <strong>ja</strong> võimet jätta kõrvale sellest samast pädevusest iseenesestmõistetavana<br />
tulenevaid tõekspidamisi <strong>ja</strong> vaatenurki. Teadusliku<br />
vastasseisu (controversy) puhul märkavad osale<strong>ja</strong>d, et iseenesestmõistetavad<br />
reeglid muutuvad automaatselt küsitavaks avastuse tõttu, et<br />
reeglid enam ei taga probleemituid tulemusi. Seetõttu, vaadeldes lahkarvamuse<br />
(controversy) ilmnedes maailma läbi teadlase silmade, jäetakse<br />
automaatselt kõrvale mõistmist nõrgestav võhiku suhtumine teadusesse.<br />
(Pange tähele, et ma võrdsustan enamiku teadlaste arusaamise<br />
maailmast võhiku omaga. Minu arvates peab see paika neil teadmiste<br />
tunnetuse puhkudel, mil teadlane pole otseselt as<strong>ja</strong>ga seotud — vt Collins<br />
1981d.) 1510 Võiksime öelda, et teaduslik lahkarvamus (controversy)<br />
on teadusliku teadmise <strong>ja</strong>oks just nagu auto-garfinkel ** .<br />
Seega on vastasseis (controversy) väga hea uurimispaik. Vaidluse<br />
(controversy) uurimisel selgub veel üks teadusliku muutuse aspekt.<br />
Muutust ei saa mõista pelgalt teadlaste maailmatõlgendusviisidele<br />
tähelepanu pöörates. Teadlaste tõlgendusliku pädevuse mõistmine on<br />
selle ettevõtmise oluline osa, kuid see, kas muutus tekib või mitte,<br />
sõltub enamast kui vaid ühes paigas toimuvast, kuigi mistahes paik ongi<br />
* Autor viitab vastavalt artiklitele “The Ethnographic Study of Scientific<br />
Work: Towards a Constructivist Interpretation of Science” <strong>ja</strong> “Temporal Order<br />
in Laboratory Work” kogumikus (vt märkus lk 15): Karin D. Knorr-Cetina <strong>ja</strong><br />
Michael Mulkay (Eds.). Science Observed: Perspectives on the Social Study of<br />
Science, lk 115–140 <strong>ja</strong> 205–238.<br />
15 Mõned teadussotsioloogid (nt Latour, Woolgar, Pickering) on väitnud, et ma<br />
eksin, kui arvan, et teadlased ei ole teadlikud teadmiste konstrueeritusest, isegi<br />
kui nemad ise selles konstrueerimises otseselt ei osale. See aga ei vasta minu<br />
välitöö kogemustele.<br />
** Harold Garfinkel — tänapäevase fenomenoloogilise sotsioloogia teera<strong>ja</strong><strong>ja</strong>.<br />
27
Harry M. Collins<br />
kõik, mida võime teada teadlaste tõlgendustegevuse kohta üldse. Muutuse<br />
teke sõltub viisist, kuidas laiem teaduslik ühiskond üritatavatesse<br />
uuendustesse suhtub. 161116<br />
Kõigepealt uurib <strong>ja</strong> arutleb üritatavaid muutusi kõnealuse teadusharu<br />
kitsama ala suhteliselt väike ekspertide rühm — mina nimetan seda<br />
tuumikuks (core-set) (Collins 1981d). 1712 Muutuse protsessi mõistmiseks<br />
tuleb uuritava rühma minimaalseks suuruseks võtta seesama ekspertide<br />
rühm koos nende laboratooriumide <strong>ja</strong> muude asutustega. Nende laboratooriumide<br />
<strong>ja</strong> teadlaste omavaheline suhtlemine määrab ära üritatava<br />
muutuse tulemi <strong>ja</strong> just seesama rühm paneb aluse uuele teaduslikule<br />
heakskiidule. Just seesama rühm kinnitab, et seda, mida üks teadlane<br />
peab andmeteks, võivad andmeteks pidada ka teised. Nemad annavad<br />
andmetele välised omadused. (Ma arutlesin eelnevalt (1982b), et<br />
tuumiku läbirääkimised aktsepteeritavuse osas on ühtviisi ulatuslikud <strong>ja</strong><br />
tuginevad korratavatele vaatlustele.) Muidugi mõista ei tööta tuumik<br />
isoleeritult. Debattide lõpp sõltub suuresti tuumiku suhetest üldisema<br />
teadusliku <strong>ja</strong> sotsiaalse keskkonnaga. 181318<br />
Teaduses aset leidvate muutuste uurimise kolm etappi<br />
Varemalt (Collins 1981b) tõin ma väl<strong>ja</strong> selle, mida nimetasin relativismi<br />
empiirilise programmi etappideks. Esimene etapp on eksperimentaaltulemuste<br />
tõlgendusliku paindlikkuse empiiriline dokumenteerimine. See<br />
16<br />
Ilmselt sel põhjusel ei käsitlegi fenomenoloogiline/tõlgenduslik kir<strong>ja</strong>ndus<br />
muutusi adekvaatselt.<br />
17<br />
Frankel (1976) arutleb üritatava teadusliku muutuse <strong>ja</strong> revolutsiooniliste<br />
poliitiliste rühmituste vaheliste paralleelide üle. Michael Lynch mainis juhuslikus<br />
vestluses, et tuleks leida nimi sellele protseduurile, mille käigus viiakse<br />
läbi intervjuusid kõigis teadusliku vaidlusega (controversy) seotud laboratooriumides.<br />
Tuumikrühmauuring, millest tuleneks ka tuumikrühmatulemus, sobiks<br />
suurepäraselt!<br />
18<br />
Selles osas on siin kirjeldatud töö tüüp teiste hiljutiste käsitlustega võrreldes<br />
täiesti eristamatu Edinburghi koolkonna omast. Erinevused on vaid metodoloogia<br />
pisiküsimustes <strong>ja</strong> mõningates vähetähtsates filosoofilistes küsimustes.<br />
28
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
osa tööst näitab, millist osa mängivad katsete käigus saadud andmed<br />
teaduspraktikas <strong>ja</strong> millist osa mängivad kindluse etalonid, nagu näiteks<br />
replitseeritavus. Teine etapp, mille ma väl<strong>ja</strong> pakkusin, keskendub viisile,<br />
kuidas jõutakse järeldusteni lõputute debattide käigus, mida võimaldab<br />
andmete piiramatu tõlgenduslik paindlikkus. Seesugused debattide lõpetamise<br />
mehhanismid hõlmavad mitmesuguseid retoorilisi esitluslikke <strong>ja</strong><br />
institutsioonilisi vahendeid, mis toimivad usutavuse <strong>ja</strong> muude konservatiivsete<br />
jõudude kontekstis (Travis 1981; Collins 1981c; Harvey 1981a;<br />
Pickering 1981). Ma ootan pikisilmi ka kolmandat etappi, mis seostab<br />
lõpetamismehhanismid laiemate sotsiaalsete <strong>ja</strong> poliitiliste struktuuridega.<br />
Väga suur osa teadusliku teadmise ning laiemate sotsiaalsete <strong>ja</strong><br />
poliitiliste struktuuride vahelisi suhteid puudutavast tööst on juba tehtud.<br />
Edinburghi <strong>ja</strong> teiste uurimiskeskuste arvukad uuringud on näidanud,<br />
kuidas üht või teist laadi poliitilised huvid mõjutavad teadlaste maailmavaadet.<br />
1914 Teine osa tööst, eelmisega samuti seotud, keskendub sellele,<br />
et näidata, kuidas kasutatakse teaduslikku teadmist debattides, mis<br />
leiavad aset avalikkuse ees <strong>ja</strong> puudutavad saastet või seesuguseid<br />
asju. 2015 Kolmandat etappi oodates pidasin tegelikult silmas hoopis midagi<br />
muud. Kõige paremini saab seda selgitada, esitades visandi sellest,<br />
milline näeks väl<strong>ja</strong> kolmanda etapi seletus, kuigi mul pole kavas esitada<br />
seda millegi muu kui vaid mudelina.<br />
Kolmanda etapi seletusmudel<br />
Üks kaebusi, mille esitasid mulle gravitatsioonikiirguse vaidluses osalevad<br />
teadlased (Collins 1975, 1981c), oli seotud ebaõiglase eelisega,<br />
mida pakkus ühele poolele juurdepääs reklaamindusele. Väideti, et kui<br />
ühe poole teadlastel tuli töötada ülikooli teadusosakonna pakutavate<br />
minimaalsete ressurssidega, olid teise poole teavitusaparaadi käsutuses<br />
suure tööstusettevõtte ressursid. Seetõttu said ühe poole teadlased<br />
19 Täieliku arvustuse selle kohta võib leida Shapin (1982).<br />
20 Sellekohase diskussiooni osas vt Chubin (1982), Collins (1982a), Wynne<br />
(1982), Robbins <strong>ja</strong> Johnston (1976), Gillespie, Eva <strong>ja</strong> Johnston (1979), Nowotny<br />
(1977), Mazur (1981), Nelkin (1975, 1978, 1979), Petersen <strong>ja</strong> Markle<br />
(1979) ning Markle <strong>ja</strong> Petersen (1980).<br />
29
Harry M. Collins<br />
tutvustada oma vaateid laiemalt, kasutades selleks sekretäri-, trüki- <strong>ja</strong><br />
postiteenuseid ning ka avalikkussuhete osakonna abi, sellal kui teise<br />
poole vastuväited leidsid avaldamist vaid konverentsidel <strong>ja</strong> harilikes<br />
teadusa<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>des. On ilmne, et seesugune ühekülgne mater<strong>ja</strong>lide esitus<br />
mõjutab nii otseselt — mõjutades aktiivselt debatis osalevate teadlaste<br />
arvamust — kui ka kaudselt — mõjutades nende arvamust, kellest<br />
sõltub rahastamine jms, kuid kes ei kuulu tuumikrühma.<br />
Oletades, et see as<strong>ja</strong>olu mängis olulist rolli gravitatsioonilainete debati<br />
lõpptulemuses, soosides seisukohta, mille kohaselt gravitatsioonilainete<br />
kõrgvooge ei eksisteeri (ma pole pädev ütlema, kui oluline see<br />
tegelikult oli), võiksime küsida, kuidas juhtus nii, et selle vaidluspoole<br />
esinda<strong>ja</strong>tele sattus rohkem ressursse. Me võiksime näiteks küsida, kas<br />
gravitatsioonilainete kõrgvoogude puudumine oli tulemus, mida soosinuks<br />
Ameerika teaduse tööstussektor. Võiksime spekuleerida, et gravitatsioonilainete<br />
puudumine säilitaks suurima hulga praegusi teaduslikke<br />
arusaamu <strong>ja</strong> kokkuleppeid (Pickering 1981), kuid kui kõrgvoogude<br />
hüpotees osutuks tõeseks, haaraks tööstuslikku teadussektorit kaos üsna<br />
mitmel rindel. Kõik see, mida senini peeti adekvaatseteks arusaamadeks<br />
mater<strong>ja</strong>lide olemusest, signaaliedastustehnikast, termodünaamilisest mürast<br />
jne, võiks täielikult kahtluse alla sattuda. Teaduse tehnoloogilise osa<br />
tavapärane toimimiskindlus saaks ränga hoobi (pidagem meeles, tegemist<br />
on siiski pelgalt oletusega). Niisuguses olukorras pole sugugi üllatav,<br />
et negatiivsed vaated ilmnevad <strong>ja</strong> leiavad toetust just nimelt tööstussektori<br />
edukatest elementidest.<br />
Käesolev seletusmudel kasutab huvide mõistet (nt Barnes 1981);<br />
selgitab, mispärast teaduse tööstussektoril peavadki olema konservatiivsed<br />
huvid; näitab, kuidas niisugused ulatuslikumad konservatiivsed<br />
huvid võivad viia negatiivsete hinnanguteni gravitatsioonilainete kõrgvoogude<br />
olemasolu osas praeguses teoreetilises raamistikus <strong>ja</strong> suurima<br />
võimaliku hulga kehtivate teaduslike kokkulepete säilimise huvides (vt<br />
Pickering 1981) <strong>ja</strong> eksperimentaalfüüsikat ümbritseva usutavusstruktuuri<br />
(Harvey 1981b) osas; samuti näitab see, kuidas konservatiivsel poolel<br />
õnnestus saavutada võit tänu parematele retoorilistele ressurssidele.<br />
Kõik käesoleva seletuse üksikelemendid on kättesaadavad kir<strong>ja</strong>nduses,<br />
väl<strong>ja</strong> arvatud osa, mis näitab detailselt, kuidas võidutsenud vaatenurga<br />
esinda<strong>ja</strong>tel oli juurdepääs ka vahenditele, millega debati lõpptulemust<br />
30
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
enda kasuks kallutada, ning kuidas neid vahendeid uurimise käigus<br />
kasutati. See ongi lüli debatti piirava mehhanismi <strong>ja</strong> laiema sotsiopoliitilise<br />
struktuuri vahel. Käesolev seletuse liik tunnistab teaduses stabiilsust<br />
tagavaid vahendeid, mis võimaldavad samas ulatuslikke muutusi,<br />
ilma et konservatiivne lõpptulemus ei näiks ilmtingimata vältimatu.<br />
Üldisemad küsimused<br />
Uudne teadusliku teadmise sotsioloogia, nagu seda eelpool kirjeldatakse,<br />
pole puhtalt abstraktne ala. Sellel on oma mõjud, kuigi need pole<br />
väga kaugele arenenud <strong>ja</strong> neid on vähe uuritud. Kriitikud väidavad, et<br />
mõjud on alati negatiivsed — et kõnealune uurimissuund ennustab<br />
anarhiat teadusmaastikul. See pole tõsi. Kõnealune ala jätab puhta teaduse<br />
peaaegu puutumata; peamiselt pakub see lihtsalt uut kirjeldust<br />
teaduse kohta. Mõjud on kaudsed, kuid sellegipoolest mitte tähtsusetud.<br />
Need tekivad meie üha kasvavast as<strong>ja</strong>tundlikkusest teadusharude võrdlemisel,<br />
mis on omakorda kõnealuse ala nõndanimetatud teralise struktuuri<br />
<strong>ja</strong> uurimisobjektide kognitiivsetes piirides määratlemise tagajärg.<br />
Teaduse hindamine <strong>ja</strong> rahastamine<br />
Käesoleva peatüki paaris esimeses lõigus märkisin, et tähelepanu suunamine<br />
kognitiivsete piiride alusel piiristatud teadustegevuse lõikudele<br />
seniste institutsionaalsete <strong>ja</strong> professionaalsete määratluste asemel sai<br />
uudse teadusliku teadmise sotsioloogia tsunftitempliks. Pole just raske<br />
taibata, miks see nii on. Teadlaste rühmad, kes on määratletud asutusliku<br />
või professionaalse kuuluvuse kaudu, teevad oma tööd erinevatel<br />
arenguastmetel <strong>ja</strong> erineva potentsiaaliga. Kui me ei suuda märgata selle<br />
töö kognitiivset struktuuri — kui käsitleme seda kõike kui kognitiivselt<br />
amorfset, ei märka me, mida loetakse edukaks <strong>ja</strong> mida mitte ning päris<br />
kindlasti ei suuda me mõista, millest sellised erinevused tulenevad. Seega<br />
kui me ka valime välitöö asukohaks institutsiooniliselt määratletud<br />
paiga, tuleb meil pöörata tähelepanu selles asutuses toimuva töö kognitiivsele<br />
struktuurile. Häda sunnil peame võrdlema erinevat tüüpi teadus-<br />
31
Harry M. Collins<br />
likke töid <strong>ja</strong> arendama väl<strong>ja</strong> keele <strong>ja</strong> mõisted, mis seda võimaldavad.<br />
Meil tuleb mõelda niisugustes mõistetes nagu revolutsiooniline teadus,<br />
madala riskiga teadus, erakordne teadus, teadus, mille eesmärgiks on<br />
säilitada või arendada sõnatute teadmiste kogumit, teiste avastuste<br />
kordamine <strong>ja</strong> nii edasi. Selline uus sõnavara peaks mõjutama ka hindamist<br />
<strong>ja</strong> rahastamist puudutavaid otsuseid.<br />
Kuna praegu saame töötada vaid institutsioonilisel pinnal baseeruva<br />
teadussotsioloogia keelega, võtavad hindavad küsimused näiteks järgnevaid<br />
vorme: kui palju artikleid tehakse selles või teises asutuses? Milline<br />
on ühes või teises asutuses tehtud artikli hind? Kui palju kvaliteetset<br />
tööd on tehtud selles või teises asutuses? Uus keel võimaldaks ehk esitada<br />
küsimusi, mis puudutavad näiteks mingi teadusala erinevate kognitiivsete<br />
toimingute vahelist tasakaalu — kas as<strong>ja</strong>tundlikkus on endiselt<br />
tasemel? Kas töid korratakse tarbetult? Kui palju raha tuleks kulutada<br />
kõrge riskiga projektidele, kuigi on teada, et 90% neist ei vii kuhugi?<br />
Praegu aga puudub süstemaatiline viis niisugustest as<strong>ja</strong>dest rääkimiseks<br />
või mõtlemiseks.<br />
Teadus avalikkuse ees<br />
Veel üks oluline valdkond antud alal puudutab kohti, kus teadus tuuakse<br />
avalikkuse ette. Me oleme juba maininud huvitavat tööd, mis puudutab<br />
saastedebattidesse kaasatud teadust. Mõni erand väl<strong>ja</strong> arvatud (nt Robbins<br />
<strong>ja</strong> Johnston 1976; Wynne 1982), pole relativistlik vaatenurk see-<br />
1sugust tööd ilmselt märkimisväärselt mõjutanud, vähemasti pole sellest<br />
põh<strong>ja</strong>likumalt juttu tehtud. 211621<br />
Relativistliku programmi raames aktsepteeritakse (etapp 1) tõsias<strong>ja</strong>,<br />
et lahkarvamuse (controversy) mõlemat teaduslikku vaatenurka võib<br />
kaitsta lõpmatuseni ning et kui isegi kõige puhtama teaduse puhul peaks<br />
debatt lõpule jõudma, määratakse lõpptulemus mingite vahenditega,<br />
mida enamasti ei peeta rangelt teaduslikeks (etapp 2). Loomulikult<br />
kehtib sama as<strong>ja</strong>olu ka vähem puhaste teadusharude puhul. Selle väite<br />
juures pole va<strong>ja</strong>dust mingisuguseid eelarvamusi otsida. See on ise-<br />
21 See ei tähenda, et osa sellest poleks mõjutatud käsitlusest, mis on täiesti<br />
sobiv relativismiga (Gieryn (1982) on siinkohal heaks näiteks).<br />
32
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
loomulik kõigile teadustele, kus esineb seotust rohkem kui ühe vaatenurgaga.<br />
Relativistliku programmi avastused peaksid mõjutama üldisi<br />
tõekspidamisi samaväärselt teadusega sedalaadi debattides. Samuti aitavad<br />
avastused selgitada mehhanisme, mille abil lõpetatakse või säilitatakse<br />
avaliku lahkarvamuse (controversy) teaduslik külg.<br />
Tegelikult on teadusliku teadmise sotsioloogia tagajärgi märgata<br />
kõik<strong>ja</strong>l, kus teaduslik autoriteet toetab mitteteaduslikus valdkonnas esile<br />
kerkinud argumente. Toome näiteks teadusliku tõendusmater<strong>ja</strong>li kohtusaalides<br />
— kohtuteaduse (vt Smith 1981). Kohtumeditsiini tõendusmater<strong>ja</strong>lid<br />
mõnikord vaidlustatakse, mõnikord aga mitte. Me peaksime<br />
uurima, kas on mõningaid kohtumeditsiini valdkondi, mida vaidlustatakse<br />
teistest sagedamini ning peaksime küsima, kas vaidlustamata<br />
kohtumeditsiinilised tõendid, millega õigustatakse vanglakaristust, võiksid<br />
õigustada radikaalseid järeldusi sellesama teadusharu sees. Me peaksime<br />
suutma võrrelda protseduure teaduse sees <strong>ja</strong> kohtades, kus teaduslikku<br />
tõendusmater<strong>ja</strong>li pakutakse igapäevaolukorras (Wynne 1982). 221722<br />
Meil on võimalik uurida ka seda, kus vaidlustatakse teaduslikke<br />
autoriteete, toetamaks heterodoksseid vaateid. Senikaua, kui teaduslikku<br />
autoriteeti õigustab viide ebaadekvaatsele teadusfilosoofiale, on võhikutel<br />
lihtne seda autoriteeti vaidlustada. On lihtne näidata, et teaduspraktika<br />
ei ole ühelgi puhul kooskõlas oma ametlike filosoofiatega.<br />
Nõnda saavadki tõeks nende hirmud, kes on vastu relativismile, tuues<br />
põhjenduseks anarhistlikud tagajärjed, kuid see ei juhtu mitte tänu relativismile,<br />
vaid seetõttu, et liialt kaua on tuginetud nendele samadele<br />
filosoofilistele tõekspidamistele, mis pidid teaduslikku autoriteeti müürina<br />
kaitsma. Selgub, et need müürid olid püstitatud vaid õlgedest. Uute<br />
müüride ehitamisel tuleb ra<strong>ja</strong>da vundament teaduslikule tegevusele —<br />
meie arusaamisele teadusliku as<strong>ja</strong>tundlikkuse sõnatutest elementidest <strong>ja</strong><br />
sellele, kuidas see as<strong>ja</strong>tundlikkus, mitte aga filosoofiline süsteem, suudab<br />
õigustada loomulikku maailma puudutavaid tõekspidamisi.<br />
22 Collins <strong>ja</strong> Pinch (1979) alustasid analüüsi, mis uurib, kuidas on teaduslik<br />
autoriteet mahtunud mitte-as<strong>ja</strong>tund<strong>ja</strong>tesse. Mõnikord avastame, et võluritel on<br />
teaduslikku autoriteeti. Mõnikord avaldatakse meedias autoriteetseid teateid<br />
teaduslike faktide kohta. Mida peaks pidama küsitavaks <strong>ja</strong> kes tohiks seda teha,<br />
näikse sõltuvat nii teadusala staatusest kui ka võistlevate osapoolte staatustest.<br />
33
Harry M. Collins<br />
Tagajärjed teaduse <strong>ja</strong>oks<br />
Viimaks, kuna käesoleva valdkonna avastused peaksid olema olulised<br />
iga kord, kui kõne all on erinevate teaduste protseduuride omavaheline<br />
võrdlus, on vältimatu, et teadustegevus ei jää samuti täielikult puutumata.<br />
Põhjus on lihtne — mõne teadusala meetodeid õigustatakse, viidates<br />
teaduse teistes osades ainuõigeiks peetavatele meetoditele. Näiteks<br />
sotsiaalteadustes oleme me harjunud metodoloogiadebattidega, mis tuginevad<br />
meie suhetele loodusteadustega. Olenemata sellest, millise poole<br />
neis vaidlustes võtame — kas sotsiaalteadused peaksid püüdlema sarnasuse<br />
poole loodusteadustega või olema täielikult erinevad —, aruka<br />
mõttevahetuse eelduseks on loodusteaduses kasutatavate meetodite<br />
mõistmine. Pole mõtet vaielda, kas sotsiaalteadused peaksid püüdma<br />
jäljendada kõige edukamate teadusalade meetodeid või mitte, kui eeskujuks<br />
toodavate meetodite versioon on tegelikkuses vaid müüt. Seetõttu<br />
peab teadusliku teadmise sotsioloogia mõjutama teadustööd kasvõi<br />
ainult teadusasutuse seinte vahel. 231823<br />
23 Ma ei püüdnud selles ettekandes esitada täielikku ülevaadet as<strong>ja</strong>kohasest<br />
kir<strong>ja</strong>ndusest. Et programmi hinnata, tuleks kindlasti tutvuda mõningate juhtumiuuringutega.<br />
Parim empiiriliste artiklite kogumik on Collins (1981a). Head ülevaadet<br />
suurema osa kohta teemast pakub Shapin (1982). Enamik as<strong>ja</strong>kohast<br />
tööd saab selgeks ka siis, kui tutvuda Collinsi ettekande (1981a) lisades toodud<br />
märkmetega. Ma loodan ka anda ülevaate sellest, mida on kirjutatud “Science as<br />
A Social Construct” (“Teadus kui sotsiaalne konstruktsioon”) kohta Annual<br />
Review of Sociology järgmises numbris. Praeguseks on parim kättesaadav tekst<br />
koos hea valiku as<strong>ja</strong>kohase kir<strong>ja</strong>ndusega Mulkay teos (1979).<br />
34
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
Lisad<br />
LISA 1<br />
Eriline relativism<br />
Üks asi, milles teadusliku teadmise sotsioloogid järjest osavamaks muutuvad,<br />
on iseenesestmõistetavate vaatenurkade kõrvalejätmine. Mida<br />
enam me oleme õppinud kõrvale jätma, seda enam on arenenud edasi ka<br />
ala ise. Bruno Latour väljendub järgnevalt:<br />
Peagi aga oli ilmne et enamik vahendeid, mille abil kirjeldati<br />
seesmisi faktoreid, võimaldasid tegelikult ka sotsioloogilist analüüsi<br />
<strong>ja</strong> seletusid kontseptsioonide abil, mida senimaani kasutati<br />
väliste faktorite kirjeldamiseks. H. Collins mugandas katse<br />
korratavuse mõistet [...] lahkarvamuste (controversies) sotsioloogiale;<br />
Latour [...] <strong>ja</strong> Knorr [...] seletasid artikli kirjutamist<br />
[...] retooriliste või semiootiliste kategooriate abil; Pinch [...] <strong>ja</strong><br />
Harvey olid mugandanud “tõestuse” mõiste sotsiaalseks faktoriteks.<br />
Isegi vähetähtis sõna “probleem” võimaldas tänu Callonile<br />
sotsioloogilist seletust [...] Tõepoolest, kogu faktide konstrueerimise<br />
protsess paistab olevat seletatav sotsioloogilises raamistikus.<br />
(Latour 1980: 53)<br />
Latouri loetelule võiks veel lisada vastuolu mõiste, kalibreerimise,<br />
kontrollrühma <strong>ja</strong> statistilise analüüsi avatuse sotsioloogilistele uuringutele.<br />
Tõepoolest on sotsioloogilise uurimistöö üheks tulutoovaks suunaks<br />
anda kõigile teaduse meetoditele uus, sotsioloogiline seletus.<br />
Samu võimeid saab muidugi kasutada ka meie oma ala põhialuste<br />
uuesti läbi vaatamiseks. On ilmselge, et seda tüüpi analüüsi saab rakendada<br />
igasuguste üldistamisvõimete puhul. Võime rakendada seda näiteks<br />
filosoofilise valvsuse säilitamiseks omaenese teadustegevuse loomuse<br />
suhtes <strong>ja</strong> metodoloogilise täpsuse säilitamiseks, või siis kasutada seda<br />
kui küllaltki diskrimineerimisvastast kriitilist hooba. Seda tüüpi analüüsi<br />
universaalse rakendatavuse tõttu peaks olema selge, et ainuüksi mistahes<br />
seletuskategooria sotsiaalselt analüüsitava iseloomu demonstreerimine<br />
35
Harry M. Collins<br />
ei tähenda veel antud kategooria kasutamise kriitikat. Tegelikkuses<br />
tähendaks see pelgalt “refleksiivsem kui sina”- suhtumist. Kriitika, mida<br />
saab niivõrd kergesti kasutada kõigi as<strong>ja</strong>de puhul, pole tegelikult üldse<br />
õige kriitika. See on pigem teatavat laadi filosoofiline mõistatus — nagu<br />
induktsiooniprobleem. 241924<br />
Samuti ei tohiks tulla üllatusena, et kaotame tasakaalu uuri<strong>ja</strong>tena, kui<br />
püüame kõike ühekorraga kõrvale jätta. Tihtipeale peetakse seda hävitavaks<br />
filosoofiliseks kriitikaks relativistliku käsitluse vastu, nii et kui<br />
see vastaks tõele, poleks mingisugust õigustust uskumaks uuringute<br />
tulemusi, kuna need oleksid ise samamoodi avatud ümberanalüüsile (vt<br />
Laudan 1982; Collins 1982a). Seesugusele seisukohale on mitmeid<br />
vastuseid, kuid kõige huvitavam selle juures on as<strong>ja</strong>olu, et seda tuleks<br />
rakendada sotsioloogilise uurimistöö puhul viisil, mis filosoofe nende<br />
enda alal refleksiivsete võimalustega ei häiriks. Lõppude lõpuks, kui<br />
tegemist ongi induktsiooniprobleemiga, kuidas saab filosoof kindel olla,<br />
et sõnad, mis ta seletuseks paberile paneb, säilitavad nii oma kuju kui ka<br />
sõnumi homseni? Omaenese toimingute teadvustamine on väärtuslik<br />
metodoloogiline adstringent, kuid teadussotsioloogiaga tegeldes — erinevalt<br />
sellest rääkimisest — ei peagi sotsioloogilise uurimismeetodi<br />
iseenesestmõistetavaid reegleid kõrvale jätma. Kahelda tuleks vaid<br />
välises tegelikkuses (eriline relativism).<br />
Mulkay (1981) on viimasel a<strong>ja</strong>l ilmutanud teadussotsioloogia<br />
osas kriitikat, mis tugineb erinevat tüüpi andmete eristavale tõlgendusele.<br />
2520 Ta väidab, et kui tavapärane käsitlus asendada diskursuse analüüsiga<br />
— analüüsiga teadlaste selgitusest oma töö kohta —, väldime<br />
teatavaid ulatuslikke metodoloogilisi raskusi. Tema sõnul tähendab diskursuse<br />
analüüs “vasalliseisuse“ lõppu teadussotsioloogias. Oma hilisemas<br />
töös kirjutavad Mulkay <strong>ja</strong> Gilbert (1982a):<br />
Kuna üks diskursuse analüüsi kesksetest punktidest ütleb, et on<br />
võimatu “näidata teaduses kõike just niisugusena, nagu see on”,<br />
näib see professionaalse vastutuse tühistamisena nende suhtes,<br />
24<br />
Edasise as<strong>ja</strong>kohase mater<strong>ja</strong>li osas vt debatt Barry Barnesi <strong>ja</strong> Steve Woolgari<br />
vahel Social Studies of Science, 11 (3 <strong>ja</strong> 4) (1981).<br />
25<br />
Ülejäänud käesolevas raamatus esitatud artiklid polnud selle peatüki kirjutamise<br />
a<strong>ja</strong>l kättesaadavad.<br />
36
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
kes määratlevad sotsioloogi ülesannet just niisugusena. Kuid<br />
missugune tark inimene ei taganeks analüütilisest umbtänavast<br />
või ei püüaks leida väl<strong>ja</strong>pääsu analüütilisest Paabeli tornist?<br />
Selgub, et fraas “näidata teaduses kõike just niisugusena, nagu see on”<br />
hõlmab kogu varasemat teadusliku teadmise sotsioloogia vallas tehtud<br />
tööd. Argumendiks on, et kuna teadlased esitavad regulaarselt vasturääkivaid<br />
versioone teaduslikust reaalsusest, tuginevad sotsioloogide<br />
püüdlused esitada kindlapiirilisi versioone selektiivsele esitusele, mis<br />
omakorda tähendaks “tähenduse määratlemist käsukorras”. Probleemi<br />
lahendamiseks peaksime hoopiski analüüsima erinevates kirjeldustes<br />
peituvaid erinevusi.<br />
Eeltoodu oleks võimas argument, kui Mulkayl <strong>ja</strong> Gilbertil õnnestunuks<br />
kuidagi avastada varasalv puhaste andmetega, mis ei va<strong>ja</strong>ks<br />
tõlgendamist — see tähendab, kontekstist sõltumatute väljendite sala<strong>ja</strong>ne<br />
maailm (Barnes <strong>ja</strong> Law 1976). Sellisel puhul — ainulaadne teadusandmete<br />
kogu (aga vt märkus 12) — tahaksime kahtlemata nendega<br />
nõustuda. Kuid loomulikult ei ole teadlaste seletused läbipaistvamad kui<br />
mistahes muud andmed. Mõistmine, et käsitlus viitab teadlase eelarvamustele<br />
või mõistmine, et kaks käsitlust teineteisele vastu räägivad, on<br />
tõlgenduslik ülesanne. Andmete kasutamiseks peavad Mulkay <strong>ja</strong> Gilbert<br />
teadma küllaldasel määral teaduse kohta, iseäranis oksüdatiivse fosforüülimise<br />
(nende uurimisvaldkond) kohta, mõistmaks, millal diskursus<br />
suundub just sellele alale. Nad peavad oskama ka küllaldasel määral<br />
inglise keeles suhelda, tundmaks ära iseenesestmõistetavaid eelarvamuste<br />
väljendamise viise jms, <strong>ja</strong> nad peavad küllalt hästi tundma analüüsitava<br />
diskursuse erilist tausta, et analüüsi arusaadavalt esitada. Nad<br />
peavad mõistma — nagu meie seda väljendasime (Collins <strong>ja</strong> Pinch<br />
1982: 191) — kõiki neid asju, mis võimaldavad eristada väidet oksüdatiivse<br />
fosforüülimise vaidlusse (controversy) haaratud teadlase eelarvamuslike<br />
toimingute kohta näiteks kammipillil mängitavast rahvaviisist.<br />
Eemalduses andmete ühest etapist, ei saa me ometigi jätta mõistmata <strong>ja</strong><br />
tõlgendamata inimtegevust.<br />
On huvitav, et mõningad mater<strong>ja</strong>lid ei va<strong>ja</strong> tõlgendamist, mistõttu<br />
nende tähendus näib meile kuidagi välise iseloomuga. Põhjust on lihtne<br />
mõista, kui jätame hetkeks kõrvale loomuliku suhtumise Mulkay <strong>ja</strong><br />
37
Harry M. Collins<br />
Gilberti esitatud küsitlusandmetesse. Esimese as<strong>ja</strong>na märkame, et selles<br />
töös pakutakse igale tsitaadile vaid üht tõlgendust — Mulkay <strong>ja</strong> Gilberti<br />
oma. Ometigi väidetakse, et tegemist on ainsa võimaliku tõlgendusega,<br />
kuna selektiivset esitust on hoolega välditud. Selektiivse esituse vältimine<br />
tuleneb muidugi mõista as<strong>ja</strong>olust, et ühtki teist tõlgendust peale<br />
Mulkay <strong>ja</strong> Gilberti oma pole kunagi otsitudki. On väga lihtne näidata, et<br />
nende küsitlusandmeid on võimalik tõlgendada ka mõnel teisel viisil.<br />
Selleks võib näiteks võtta isoleeritud tsitaate <strong>ja</strong> küsida inimestelt, mille<br />
kohta need võiksid käia. 2621 Selektiivset esitust aitab töös vältida selektiivne<br />
vaatlus, mis annab tõlgendustele vältimatuse maigu.<br />
Teiseks, Mulkay <strong>ja</strong> Gilbert võivad olla kindlad, et luge<strong>ja</strong>d on valmis<br />
nende tõlgendusi aktsepteerima, kuna analüüsi fookus eeldab vaid üldlevinud<br />
tõlgendamispädevust. Kuna autorid ise väidavad, et ei räägi<br />
mitte teadusest, vaid sellistest as<strong>ja</strong>dest, kuidas teadlased omavahel süüd<br />
<strong>ja</strong>otavad, oma edusamme kirjeldavad, filosoofe tsiteerivad, nal<strong>ja</strong> viskavad<br />
<strong>ja</strong> nii edasi, eeldab nende teos minimaalselt esoteerilisi võimeid,<br />
jõudmaks mingisugusegi tõlgenduseni. Eelistatud tõlgendus näib seetõttu<br />
otsemaid mõistlikuna. Me ei taha öelda, et tõlgendus ei va<strong>ja</strong>ks seesuguseid<br />
võimeid — ma olen juba väitnud, et Mulkay <strong>ja</strong> Gilberti<br />
tsitaatide tõlgendused tuginevad teatud määral oksüdatiivse fosforüülimise<br />
<strong>ja</strong> selle teadusliku tähenduse mõistmisele —, kuid kõnealused<br />
sotsiaalsed toimingud on pigem midagi niisugust, mida võiks nimetada<br />
ühisvaraks. Mulkay <strong>ja</strong> Gilberti teose luge<strong>ja</strong> tunneks end otsemaid esitatavas<br />
mater<strong>ja</strong>lis koduselt <strong>ja</strong> arvaks, et teaduses kui sellises polegi va<strong>ja</strong><br />
midagi rohkemat tundma õppida, mõistmaks kogu kõnealust situatsiooni.<br />
Kui sotsioloog püüab tegeliku teaduse kohta rohkemat öelda —<br />
nagu Mulkay <strong>ja</strong> Gilbert väljendusid, “näidata kõike just niisugusena,<br />
nagu see on” —, peab ta arendama esoteerilist pädevust teadlaste eriala<br />
26 Ma tegingi seda, kasutades katkendit Mulkay <strong>ja</strong> Gilberti artiklist “Accounting<br />
for Error” (“Vea selgitus”) (1982b). Kaks inimest esitasid pärast<br />
mõningast kõhklust <strong>ja</strong> peamurdmist umbkaudu samasuguse tõlgenduse nagu<br />
autoridki. Üks inimene esitas sootuks erineva tõlgenduse. Piiratud maht takistab<br />
siinkohal lindistatud dialoogi taasesitamist. On igati kasulik üritada niisugust<br />
eksperimenti läbi viia iseendaga. Eraldage kusagilt mõni lõik <strong>ja</strong> ärge lugege<br />
seda ligikaudu kuu aega. Siis lugege seda kontekstiväliselt. On üsna raske<br />
taibata, millest see esialgselt rääkis.<br />
38
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
suhtes nii kaugele, kui võimalik, et toimuvat mõista. Nagu ma olen<br />
varemgi väitnud, sotsioloogide kõnealuse eriala osas saavutatud pädevuse<br />
<strong>ja</strong> luge<strong>ja</strong>te üldise pädevuse vahel on suur lõhe. Ses osas on teadussotsioloogia<br />
täpselt nagu iga teinegi ala. 2722<br />
Loomulikult ei tohiks eeltoodut võtta vihjena, nagu oleksid Mulkay<br />
<strong>ja</strong> Gilberti tõlgendused kogutud mater<strong>ja</strong>li osas vigased. Selline väide<br />
tähendaks laskumist “igatahes refleksiivsem kui sinu oma”-vaidluste<br />
tasemele. Vastupidi, on raske uskuda, et nad ei õppinud midagi oma ulatuslikust<br />
tööst teadlastega <strong>ja</strong> seetõttu on mõttekas taanduda nende privilegeeritud<br />
positsiooni ees, kui asi puudutab oksüdatiivse fosforüülimise<br />
debati nüansse, <strong>ja</strong> samuti nende teadlastega peetud vestluste tausta <strong>ja</strong><br />
viisi mõistmise ees. Esiteks saime me teada, et diskursuse analüüs peab<br />
olema iseseisev, mitte aga tuginema teiste programmide väidetavatele<br />
vigadele. Diskursuse analüüs ei suuda ravida neid vigu paremini kui<br />
mistahes muu üldistav tegevus. Teiseks pole ainsatki põhjust jätta kasutamata<br />
diskursuse analüüsis esitatud mater<strong>ja</strong>le <strong>ja</strong> tõlgendusi võrdluses<br />
teiste uuringutega. Üldiselt näivad oksüdatiivse fosforüülimise uuri<strong>ja</strong>te<br />
vastandlikud kirjeldused teiste katsete kohta varasemaid katsetulemusi<br />
suuremalt <strong>ja</strong>olt kinnitavat (nt Collins 1975, 1976, 1981a).<br />
LISA 2<br />
Üksikisiku rollist: vastus etnometodoloogiale<br />
Ma olen juba väitnud, et teadusliku teadmise sotsioloogia vallas tegutseva<br />
intervjueeri<strong>ja</strong> peamiseks ülesandeks on anda aimu uurimisaluste<br />
teadlaste igapäevaelust. Üksik-intervjueeritavat puudutavad detailid —<br />
elulugu, isiklikud motiivid <strong>ja</strong> nõnda edasi — on selle ülesande juures<br />
27 Võtke ükskõik missugune teadusa<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>s kirjeldatud füüsikalise teaduse<br />
katse. Kui luge<strong>ja</strong>l pole oskusi, varustust <strong>ja</strong> aega artiklis toodud väidete kontrollimiseks<br />
— <strong>ja</strong> üldjuhul neil ei ole —, tuleb tulemusi pimesi uskuda. Näib, et<br />
Mulkay soovib teaduse seda joont kõrvaldada. Ta usub, et teadussotsioloogia<br />
varasemad tööd sõltuvad teadlaste ütluste usaldamisest toimuva osas <strong>ja</strong> ta nimetab<br />
seda vasalliseisuseks. Tegelikult on küsimuse all sotsioloogide arusaamine<br />
teadlaste maailmast <strong>ja</strong> ainult neid tuleb pimesi uskuda.<br />
39
Harry M. Collins<br />
vähemtähtsal kohal (Collins 1981f). Ma olen ka väitnud, et teaduslike<br />
muutuste analüüsi <strong>ja</strong>oks on vähimaks võimalikuks uurimisaluseks üksuseks<br />
tuumikrühm. Et teada saada, kuidas tuumikrühmad töötavad, ei<br />
jää meil muud üle, kui vestelda üksikisikutega, kuid nende öeldut tuleks<br />
võtta kui tuumikrühma tasandil toimuvate protsesside peegeldust, näiteks<br />
debati lõpetamise mehhanismid. 2823 Isegi eraldiseisval laboratooriumil<br />
on välitöö asupaigana teaduslike muutuste uuringus üksnes piiratud<br />
roll. Nüüd tahaksin seda seisukohta selgitada, vastates hiljutisele väga<br />
huvitavale artiklile, mille autoriteks on Garfinkel, Lynch <strong>ja</strong> Livingston<br />
(1981). 2924<br />
Garfinkel, Lynch <strong>ja</strong> Livingston arutavad ühe lindistatud vestluslõigu<br />
analüüsi üle. Vestlus koosneb lausungitest, mis kuuluvad teadlastele, kes<br />
“avastasid” tol hetkel para<strong>ja</strong>sti esimest optilist pulsarit. Näib, et lint oli<br />
selle ülitähtsa avastuse a<strong>ja</strong>ks käima jäetud ning et kõnealused teadlased<br />
— Cocke <strong>ja</strong> Disney — ei teadnud, et nende kommentaare salvestatakse.<br />
Garfinkel, Lynch <strong>ja</strong> Livingston kirjutavad:<br />
Kui John Cocke, Michael Disney, Don Taylor <strong>ja</strong> Robert<br />
McCallister avastasid optilise pulsari 16. <strong>ja</strong>anuari õhtul 1969.<br />
aastal Stewardi observatooriumis, oli lint, mis salvestas terve<br />
rea nende vaatlusti, käima jäetud, ning enne kui see otsa sai,<br />
salvestusid sellele “vestlused” vaatlustest 18 kuni 23. See<br />
ainulaadne dokument, mida hoitakse Ameerika Füüsikainsti-<br />
28 Ma usun, et üksikkatsete rolli ümber on veelgi rohkem segadust. Üsna palju<br />
energiat on kulunud vaidlustele “õigete uskumuste põhjuse” üle (vt nt Laudan<br />
1977). Isiklike uskumuste põhjus ei ole programmis kuigi olulisel kohal. Kui<br />
üksikisikud jõuaksid tegelikku maailma puudutavate järeldusteni puhtalt objektiivsete<br />
vaatluste või puhtaima arutlemise teel, tuleks meil ikkagi uurida, mismoodi<br />
ühendatakse erinevad vaatenurgad ühisteks järeldusteks. (Ühine tähendab<br />
peaaegu alati suurt enamust, kuna heterodokssete vaadete esinda<strong>ja</strong>d ei soovi<br />
oma tõekspidamistest pea kunagi täielikult loobuda (vt Langmuir 1953; Collins<br />
1981d).)<br />
29 Tahaksin selgitada, et kõnealune diskussioon on va<strong>ja</strong>lik vaid seetõttu, et<br />
etnometodoloogia <strong>ja</strong> teadmiste sotsioloogia suhete osas valitseb laialdane segadus.<br />
Pole selge, kas etnometodoloogia peaks erinema sotsioloogiast teistsuguste<br />
eesmärkide poolest või asendama sotsioloogiat samasuguse või sarnase<br />
potentsiaali tõttu.<br />
40
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
tuudi Füüsikaa<strong>ja</strong>loo <strong>ja</strong> -filosoofia Keskuses, usaldati meie<br />
kätte uuringute läbiviimiseks. (Lk 131)<br />
Järgneb väga huvitav analüüs teadlaste tööst teadlastena. Vähemasti<br />
osaliseks eesmärgiks on vastata teaduse nimel sellele, mida Garfinkel,<br />
Lynch <strong>ja</strong> Livingston nimetavad Shilsi kaebuseks:<br />
Shilsi kaebus Strodtbeckile: Chicago <strong>Ülikool</strong>i õigusteaduskond<br />
palkas Fred Strodtbecki analüüsima pealtkuulamisseadme<br />
abil saadud lindistusi vandekogu nõupidamiselt. Edward<br />
Shils oli üks komitee liikmetest, kes Strodtbecki palkasid.<br />
Kui Strodtbeck tegi õigusteaduskonnale ettepaneku rakendada<br />
Balesi vastasmõju protsessianalüüsi, kaebas Shils: “Kasutades<br />
Balesi vastasmõju protsessianalüüsi, saame me küll<br />
kindlasti teada, mis vandekogu nõupidamiste juures teeb neist<br />
väikese rühma, kuid me tahame teada, mis nende nõupidamiste<br />
juures teeb neist vandekogu.” (Lk 122)<br />
Kuigi Garfinkeli, Lynchi <strong>ja</strong> Livingstoni ideed pole teadusliku teadmise<br />
sotsioloogias midagi uut — seda on algusest peale mõjutanud Garfinkeli<br />
tööd — on nende käsitlus sellest, millest teaduslik pädevus üldse koosneb,<br />
üks parimaid. Näiteks kätkeb üksainus joonealune märkus (26) suuremat<br />
osa sellest, mille selgitamisele käesoleva töö alguses kulus mitu<br />
lehekülge.<br />
Tavapädevuse all mõistame liidetud tegevusi, mille tõhusus<br />
on saavutanud tavapärasuse <strong>ja</strong> vahendilise läbipaistvuse,<br />
eeldamata mingisuguseid erikogemusi. (Lk 140)<br />
Me võime kasutada seda märkust lähtepunktina ka oma analüüsis, mida<br />
seesugune töö ei suuda saavutada.<br />
Käesolevas töös kasutatakse terminit pädevus üsna tihti <strong>ja</strong> on oluline<br />
teada, mida selle all silmas peetakse. Seda kasutatakse sünnipärase pädevuse<br />
tähenduses (nagu seda kasutan mina oma arutelus Mulkay <strong>ja</strong><br />
Gilberti töö üle) <strong>ja</strong> mitte pädevalt läbi viidud eksperimendi tähenduses<br />
41
Harry M. Collins<br />
(Collins 1975). Viimases tähenduses on pädevus seotud katsesooritusega<br />
<strong>ja</strong> sõltub tihtipeale sellest, kas katsetulemused vastavad kõnele<strong>ja</strong><br />
ideedele või mitte. Selles tähenduses kirjeldataks Cocke’i <strong>ja</strong> Disney tööd<br />
pädevana juhul, kui usutakse pulsaritesse <strong>ja</strong> arvatakse, et nimetatud<br />
teadlased ongi pulsari avastanud, ning ebapädevaks, kui selgub, et nende<br />
katse on mingil moel ebaõnnestunud. 3025 Garfinkeli, Lynchi <strong>ja</strong> Livingstoni<br />
mõistes on Cocke’i <strong>ja</strong> Disney töö aga pädev tulemusest sõltumata.<br />
Seetõttu oleksid nii lindistuse sisu kui ka eelnimetatute analüüs sellest<br />
— tegelikkuses kogu Garfinkeli, Lynchi <strong>ja</strong> Livingstoni töö —<br />
täpselt samasugune ka siis, kui Cocke <strong>ja</strong> Disney oleksid oma õhtuse töö<br />
käigus “avastanud” midagi muud kui optilise pulsari. Oletame, et hiljem<br />
selgunuks, et Cocke <strong>ja</strong> Disney jälgisid tegelikult hoopis tehiskeha —<br />
tänu ostsilloskoobi veale — <strong>ja</strong> kogu teadusmaailm oleks selles osas ühel<br />
meelel. Niisugusel juhul jääks Garfinkeli, Lynchi <strong>ja</strong> Livingstoni kirjutis<br />
Cocke’i <strong>ja</strong> Disney tööst täpselt samaks <strong>ja</strong> kehtiks samaväärselt! Mistahes<br />
juhul Garfinkel, Lynch <strong>ja</strong> Livingston ka Cocke’i <strong>ja</strong> Disney tööd tol<br />
õhtul pädevana ei kirjelda, peab see igal juhul paika!<br />
Sellest näeme, et Garfinkeli, Lynchi <strong>ja</strong> Livingstoni projekt kohaldaks<br />
samasugust analüüsi kõigi teadmiste puhul <strong>ja</strong> on seetõttu analüüs liiga<br />
abstraktsel tasandil, et käsitleda teaduslikku muutust. Cocke’i <strong>ja</strong> Disney<br />
tolleõhtuses töös puuduvad igasugused pädevustoimingud <strong>ja</strong> harjutused,<br />
mis näitaksid, et “see oli eriline viis või omadus rakendada seda võimet<br />
või pädevust või teguviisi, mis tipnes nende avastusega või tipnes<br />
sellega, et nende avastust aktsepteeriti avastusena”. Kõik on mõistetav,<br />
kuna teadlased oleksid teinud <strong>ja</strong> öelnud täpselt samu asju ka siis, kui<br />
tegemist polnuks avastusega.<br />
Antud juhul peitub probleem välitöö asupaigas: kui Cocke’i <strong>ja</strong> Disney<br />
leid oleks osutunud tehiskehaks, juhtunuks see nende <strong>ja</strong> kriitikute<br />
vahelises ulatuslikumas teaduslikus debatis pärast nende tolleõhtust<br />
tööd. Mis nimelt teeb Cocke’i <strong>ja</strong> Disney tolleõhtuse töö juures neist<br />
teadlased, on väga huvitav küsimus. Samuti oleks huvitav teada, mis<br />
teeb neist teadlased, kes usuvad, et on teinud just äs<strong>ja</strong> tähtsa avastuse.<br />
30 Kõigi teaduslike lahkarvamuste puhul kujuneb võiduka poole pädevuseks<br />
peetavast lõpuks ühine sünnipärane pädevus. Just nii ühendataksegi uued teadmised<br />
teadusega.<br />
42
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
Kuid selleks, et saada teada, mis nende töös teeb neist teadlased, kes<br />
töötavad para<strong>ja</strong>sti suure avastuse kallal, tuleb pöörduda mu<strong>ja</strong>le. See, mis<br />
võimaldas neil teha suure avastuse, asub väl<strong>ja</strong>spool nende tolleõhtust<br />
tööd. 3126<br />
31 Enne, kui jätame kõrvale Garfinkeli, Lynchi <strong>ja</strong> Livingstoni lühikese diskussiooni,<br />
on kasulik teha veel üks — kuigi mitte keskne — märkus. See puudutab<br />
Garfinkeli, Lynchi <strong>ja</strong> Livingstoni salvestuse tähtsust. Kui Garfinkel, Lynch <strong>ja</strong><br />
Livingston nimevad linti “ainulaadseks dokumendiks”, on sõna otseses tähenduses<br />
— autorid ei hajuta seda mingil viisil — ainulaadne just lint, millel on<br />
salvestunud suure avastuse hetk. See näib ainulaadne just seetõttu, et sellel on<br />
salvestunud miski, mis osutus tõepoolest avastuseks. Kuid kuna lint oleks täitnud<br />
täpselt sama eesmärki ka siis, kui salvestus poleks osutunud avastuseks, ei<br />
saa ainulaadsus sellest tuleneda. Selle väärtus sotsioloogilises võtmes sõltub<br />
as<strong>ja</strong>olust, et salvestuseks on oletatav avastus.<br />
Pealegi tuleb meil olla väga hoolikas selles küsimuses, mis salvestusel sisalduvast<br />
on tolleõhtuse töö esinda<strong>ja</strong>ks. Garfinkel, Lynch <strong>ja</strong> Livingston ei olnud tol<br />
õhtul isiklikult kohal. Lindistus on vaid katkend toimunust. See on lühike <strong>ja</strong><br />
sisaldab vaid ühe osa üheõhtusest tööst, mis kuulus mitmeid õhtuid kestnud<br />
vaatluste seeriasse; juba ainuüksi see osa on vaid väike osa vaid katses osalenud<br />
teadlaste teaduslikus karjääris. Meil on vaid salvestus mõningasest vestlusest <strong>ja</strong><br />
veidi märkmeid. Isegi kitsamate eesmärkide raames on Garfinkeli, Lynchi <strong>ja</strong><br />
Livingstoni artikkel äärmiselt ambitsioonikas tõlgenduslik lahendus. On väga<br />
tähtis, et neid teaduslikke fragmente ei võetaks kui mingisugust fetišit. Me ei<br />
saa ju teha kuigi palju järeldusi salvestusest, mis sisaldab vaid sõna “heureka”.<br />
Ma juhin tähelepanu sellele as<strong>ja</strong>olule, et uuri<strong>ja</strong>d ei satuks liigsesse masendusse,<br />
arvestades üliväikest võimalust avastada sarnaseid salvestusi, ega tunneks,<br />
et Garfinkeli, Lynchi <strong>ja</strong> Livingstoni juurdepääs sellele konkreetsele fragmendile<br />
ei sea neid enneolematusse teaduslikku eelisseisu. Sarnaseid avastusi<br />
võib teha ükskõik missuguseid oletatavaid avastusi ümbritsevaid vestlusi<br />
uurides <strong>ja</strong> pole ka võimatu ise niisuguste sündmuste juurde juhtuda. See, et<br />
Cocke’i <strong>ja</strong> Disney töö osutus teaduslikult tähtsaks, pole sotsioloogilisest vaatenurgast<br />
võttes sugugi oluline, kuigi tõenäoliselt aitab see tõmmata teadlaste<br />
tähelepanu kõnealusele valdkonnale. Sellegipoolest annab ka vähem kuulsate<br />
teadustöö episoodide vaatlus (Garfinkeli, Lynchi <strong>ja</strong> Livingstoni rühm jätkab<br />
seda teed sügava pühendumusega — vt ka Collins <strong>ja</strong> Pinch, 1982) võrdväärselt<br />
olulisi <strong>ja</strong> võimalik, et täielikumaid salvestusi oletatavate avastuste toimumisest.<br />
43
Harry M. Collins<br />
LISA 3<br />
Paranormaalsuse rekonstrueerimine:<br />
H. M. Collinsi <strong>ja</strong> T. J. Pinchi vastus<br />
Toimeta<strong>ja</strong>d võimaldasid meile lahkesti kaks lehekülge, et saaksime<br />
vastata peatükis 7 toodud Mulkay, Potteri <strong>ja</strong> Yearley pikale kriitilisele<br />
kirjutisele meie ettekande “Paranormaalsuse konstrueerimine: maailmas<br />
ei toimu midagi ebateaduslikku” (1978) kohta. Me piirdume oma kommentaarides<br />
vaid oluliste vigade või silmatorkavate väidete või kavatsuste<br />
väärtõlgendustega.<br />
1. “Foorumi” mõiste. Foorumit on mõeldud kui kohta või asupaika.<br />
See hõlmab kergesti identifitseeritavaid paiku, nagu näiteks teatud<br />
a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>d, <strong>ja</strong> ka abstraktsemaid paiku, nagu näiteks ideaalne eksperiment.<br />
(See sarnaneb eksperimentaalruumi mõistele.) Oluline on, et<br />
foorumeid ei identifitseeritaks neis tavapäraselt aset leidvate toimingute<br />
kaudu. Igasugune tegevus võib leida aset mõlemas foorumis,<br />
kuigi seda enamasti ei juhtu. Antud töö peamiseks eesmärgiks<br />
on identifitseerida juhud, mil juhuslikke tegevusi võib märgata toimumas<br />
konstitueerivas foorumis <strong>ja</strong> vastupidi. Ettekandes on foorumid<br />
määratletud kaine mõistuse (sünnipärase pädevuse) vaatenurgast<br />
lähtuva teaduskäsitlusega, mida toetab “vanamoodne filosoofiline<br />
ortodokssus” — näiteks peab katse pakkuma uusi teadmisi;<br />
uute teadmiste levitamine ei tohiks toimuda kuulujutu vormis.<br />
Ettekanne ei keskendu kuigi põh<strong>ja</strong>likult selgitamisele, et juhuslikud<br />
tegevused määravad kas osaliselt või täielikult ära teadusliku teadmise.<br />
Merton, Barber, Collins <strong>ja</strong> Wynne toetavad seda vaatenurka,<br />
mis teadupärast ei va<strong>ja</strong> edasisi arutelusid.<br />
Mulkay, Potter <strong>ja</strong> Yearley eksivad, arvates et ettekande peaeesmärgiks<br />
on väita, nagu mõjutaksid juhuslikud tegevused teaduslikku<br />
teadmist; nad eksivad, arvates, et foorumid on määratletud neis aset<br />
leidvate toimingute kaudu. Ettekanne tugineb tavastiilis analüüsikirjeldusele<br />
<strong>ja</strong> erinevate toimingute ilmsetele regulaarse toimumise<br />
asupaikadele. Ettekanne on varasematest töödest mõnevõrra ambitsioonikam,<br />
kuna väidab, et (i) teatavat laadi kirjeldusi leidub teatavates<br />
paikades; (ii) mõnikord ei pea need üldised reeglid paika; (iii)<br />
44
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
paikapidamatuse põhjused on seotud kõnealuse teaduse iseloomuga;<br />
(iv) normaalsete piiride säilitamine <strong>ja</strong> normaalsete piiride paikapidamatus<br />
võivad mõjutada meie tõekspidamisi tegeliku maailma<br />
osas.<br />
2. Eelarvamused <strong>ja</strong> “ortodokssuse” mõiste. “Paranormaalsuse konstrueerimine...”<br />
võib olla eelarvamuslik ettekanne, kuid Mulkay,<br />
Potter <strong>ja</strong> Yearley ei viita sellele. Termin ortodoksne ei kanna teaduses<br />
ilmtingimata negatiivset varjundit (nt kvantteooria ortodoksne<br />
tõlgendus); meie ise kasutame seda terminit heakskiitvas tähenduses<br />
lk 242, võrreldes Rhine’i tööd ortodokssete psühholoogiliste katsetega.<br />
Ortodoksne teadlane ei ole mitte termin, mida parapsühholoogid<br />
kasutaksid teiste teadlaste kirjeldamiseks, seda terminit kasutame<br />
meie, et eristada paranormaalsuse vallas tehtud töid. Fraasis<br />
“vanamoodne filosoofiline ortodokssus” kannab negatiivset varjundit<br />
vaid sõna “vanamoodne”.<br />
Teistes kohtades, kus me räägime parapsühholoogide heast <strong>ja</strong><br />
hoolikast teadustegevusest, viitame me muidugi mõista käesolevatele<br />
tõekspidamistele eksperimentaalprojektides ning nimetame<br />
selle osa “teaduse sümbolilise <strong>ja</strong> tehnilise riistvara kasutamiseks”.<br />
Üldiselt ei tähenda niisuguste osale<strong>ja</strong>te kategooriate kasutamine<br />
ilmtingimata eelarvamuslikkust, kui just osale<strong>ja</strong>te epistemoloogilisi<br />
hinnanguid üle ei võeta.<br />
3. Väidete paikapidavust tõestatakse ühe või kahe katsega. See pole<br />
üksnes parapsühholoogidele omane vaatenurk. Meie arvates kuulub<br />
see vanamoodsa filosoofilise ortodokssuse juurde. Ka paljud kriitikud<br />
on kavandanud ideaalseid katseid, püüdes “as<strong>ja</strong>sse ükskord<br />
lõplikult selgust tuua”. Meid selles osas eelarvamuslikkuses süüdistades<br />
on õige tõlgendus, mille leiab Mulkay 1979. aastal ilmunud<br />
raamatust (lk 84), Mulkayl ilmselt kahe silma vahele jäänud.<br />
4. Parapsühholoogi <strong>ja</strong> kriitiku mõisted kipuvad kahetsusväärsel<br />
kombel kattuma. Need mõisted kattuvad tõepoolest, kuid nagu me<br />
märkisime, tekitaks see probleeme vaid põh<strong>ja</strong>liku kvantitatiivse<br />
välitöö raames (see fraas on Mulkay, Potteri <strong>ja</strong> Yearley tsitaadis<br />
üsnagi eksitava ellipsiga asendatud). Kattuvaid mõisteid esineb peaaegu<br />
igasuguses üldistavas tegevuses. See aga ei takista üldistamist.<br />
45
Harry M. Collins<br />
5. Konstitueerivates foorumites ilmneb kindlasti a<strong>ja</strong>loolisi vasturääkivusi.<br />
Mulkay, Potteri <strong>ja</strong> Yearley sõnul peaksime vältimatult paigutama<br />
Bohmi <strong>ja</strong> Barklat ümbritsevad eriarvamused (controversies)<br />
konstitueerivasse foorumisse, kuna tegemist on möödaniku vastuoludega<br />
(controversies). Nad soovitavad, et eelistatuim infoallikas<br />
möödaniku vaidluste (controversies) kohta oleks kir<strong>ja</strong>lik informatsioon<br />
<strong>ja</strong> seetõttu näiksid niisugused vaidlused peamiselt olemuslikena.<br />
Kuna me aga paigutasime osa möödaniku eriarvamusi ka<br />
juhuslikesse foorumitesse, tundub see märkus kohatuna. Meie püüd<br />
lahkarvamusi (controversies) kategoriseerida viitab olulistele debattidele.<br />
Loomulikult on sõna otseses mõttes mõistetamatu, et üks<br />
teadustegevuse lõik võiks ilmneda, ilma et seda seostataks mõningate<br />
juhuslike toimingutega.<br />
Tõlkinud Marge Paal, toimetanud Endla Lõhkivi<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
B a r n e s, S. B. 1981. On the “Hows” and “Whys” of Cultural Change<br />
(Response to Woolgar). — Social Studies of Science, nr 11 (4), lk 481–489.<br />
B a r n e s, S. B. and J. L a w 1976. Whatever Should be Done with Inde<strong>xi</strong>cal<br />
Expressions? — Theory and Society, nr 3, lk 223–237.<br />
B e l l, C. 1974. Replication and Reality or the Future of Sociology. — Futures,<br />
juuni, lk 253–260.<br />
B l o o r, D. 1976. Knowledge and Social Imagery. London: Routledge and<br />
Kegan Paul.<br />
C h u b i n, D. E. 1982. Collins’s Programme and the “Hardest Possible<br />
Case”. — Social Studies of Science, nr 12 (1) lk 136–139.<br />
C o l l i n s, H. M. 1974. The TEA Set: Tacit Knowledge and Scientific Networks.<br />
— Science Studies, nr 4, lk 165–186.<br />
C o l l i n s, H. M. 1975. The Seven Sexes: A Study in the Sociology of a<br />
Phenomenon, or the Replication of Experiments in Physics. — Sociology, nr<br />
9 (2), lk 205–224.<br />
46
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
C o l l i n s, H. M. 1976. Upon the replication of Scientific Findings: A Discussion<br />
Illuminated by the Experiences of Researchers into Parapsychology. —<br />
Proceedings of 4S/ISA Conference, Cornell University, November 1976.<br />
C o l l i n s, H. M. The Investigation of Frames of Meaning in Science: Complementarity<br />
and Compromise. — Sociological Review, nr 27, lk 703–718.<br />
C o l l i n s, H. M. (ed.) 1981a. Knowledge and Controversy: Studies in Modern<br />
Natural Science. — Social Studies of Science eriväl<strong>ja</strong>anne, nr 11 (1).<br />
C o l l i n s, H. M. 1981b. Stages in the Empirical Programme of Relativism. —<br />
Social Studies of Science, nr 11 81), lk 3–10.<br />
C o l l i n s, H. M. 1981c. Son of the Seven Sexes: The Social Destruction of a<br />
Physical Phenomenon. — Social Studies of Science, nr 11 (1), lk 33–62.<br />
C o l l i n s, H. M. 1981d. The Role of the Core-Set in Modern Science: Social<br />
Contingency with Methodological Propriety in Science. — History of<br />
Science, nr 19, lk 6–19.<br />
C o l l i n s, H. M. 1981e. What is TRASP? The Radical Programme as a<br />
Methodological Imperative. — Philosophy of the Social Sciences, nr 11,<br />
lk 215–224.<br />
C o l l i n s, H. M. 1981f. Members Talk in Participatory Research. Ettekanne<br />
konverentsil “Accounts of Action”, Surrey <strong>Ülikool</strong>, detsember 1981.<br />
C o l l i n s, H. M. 1982a. Special Relativism — The Natural Attitude. — Social<br />
Studies of Science, nr 12 (1), lk 136–139.<br />
C o l l i n s, H. M. 1982b. Knowledge, Norms and Rules in the Sociology of<br />
Science. — Social Studies of Science, nr 12 (2), lk 199–309.<br />
C o l l i n s, H. M. and R. H a r r i s o n 1975. Building a TEA Laser: The<br />
Caprices of Communication. — Social Studies of Science, nr 5, lk 441–445.<br />
C o l l i n s, H. M. and G. C o x 1976 Recovering Relativity: Did Prophecy<br />
Fail? — Social Studies of Science, nr 6, lk 423–444.<br />
C o l l i n s, H. M. and T. J. P i n c h 1978. The Construction of the Paranormal:<br />
Nothing Unscientific is Happening. — R. Wallis (ed.). On the Margins of<br />
Science: The Social Construction of rejected Knowledge. Sociological<br />
Review Monograph No 27, University of Keele.<br />
C o l l i n s, H. M. and T. J. P i n c h 1982. Frames of Meaning: The Social<br />
Construction of Extraordinary Science. London: Routledge and Kegan Paul.<br />
F l e c k, L. 1979. Genesis and Development of a Scientific Fact. Chicago: University<br />
of Chicago Press (esmakordselt avaldati saksa keeles 1935. a).<br />
47
Harry M. Collins<br />
F r a n k e l, E. 1976. Corpuscular Optics and the Wave Theory of Light: The<br />
Science and Politics of a revolution in Physics. — Social Studies of Science,<br />
nr 6, lk 141–184.<br />
G a r f i n k e l, H. 1967. Studies in Ethnomethodology. New Jersey: Prentice-<br />
Hall.<br />
G a r f i n k e l, H., M. L y n c h, and E. L i v i n g s t o n 1981. The Work of a<br />
Discovering Science Construed with Materials from the Optically<br />
Discovered Pulsar. — Philosophy of Social Sciences, nr 11, lk 131–158.<br />
G i e r y n, Th. F. 1981. Cognitive Authority of Science, ettekanne Atlanta<br />
Society for Social Studies of Science 6. aastakohtumise raames.<br />
G i e r y n, Th. F. 1982. Relativist/Constructivist programmes in the Sociology<br />
of Science: Redundance and Retreat. — Social Studies of Science, nr 12 (2),<br />
lk 279–297.<br />
G i l b e r t, G. N. 1980. Being Interviewed: A Role Analysis. — Social Science<br />
Information, nr 19 (2), lk 227–236.<br />
G i l l e s p i e, B., D. E v a, and R. J o h n s t o n 1979. Carcinogenic Risk<br />
Assessment in the United States and Great Britain: The Case of Aldrin/<br />
Dieldrin. — Social Studies of Science, nr 9, lk 265–301.<br />
H a r v e y, B. 1981a. Plausibility and the Evaluation of Knowledge: A Case-<br />
Study of Experimental Quantum Mechanics. — Social Studies of Science, nr<br />
11 (1), lk 95–130.<br />
H a r v e y, B. 1981b. The Interpretation of Quantum Mechanics: A Case-Study<br />
in the Sociology of Science. Doktoritöö, Edinburghi <strong>Ülikool</strong>.<br />
K n a p p, W. S. 1981. On the Validity of Accounts About Everyday Life. —<br />
Sociological Review, nr 29, lk 543–562.<br />
K r i g e, J. 1981. Science, Revolution and Discontinuity. Hassocks, Sussex:<br />
Harvester Press/Humanities Press.<br />
K u h n, Th. S. 1962. The Structure of Scientific Revolutions. Chicago:<br />
University of Chicago Press.<br />
L a n g m u i r, I. 1953. toim. R. N. Hall 1968. Pathological Science, General<br />
Electric R and D Center Report, Number 68-C-o35, New York.<br />
L a t o u r, B. 1980. Is it Possible to Reconstruct the Research Process?<br />
Sociology of a brain Peptide. — K. D. Knorr, R, Krohn <strong>ja</strong> R. Whitley (eds.).<br />
The Social Process of Scientific Investigation, Sociology of the Sciences<br />
Yearbook, vol 4, Dordrecht: D. Reidel, pp. 53–76.<br />
L a t o u r, B. and S. W o o l g a r 1979. Laboratory Life: The Social Construction<br />
of Scientific Facts. London and Beverly Hills: Sage.<br />
48
Empiirilis-relativistlik programm teadusliku teadmise sotsioloogias<br />
L a u d a n, L. 1977. Progress and Its Problems. London: Routledge and Kegan<br />
Paul.<br />
L a u d a n, L. 1982. A Note on Collins’s Blend of Relativism and Empiricism.<br />
— Social Studies of Science, nr 12 (1), lk 131–132.<br />
M a r k l e, G. E. and J. C. P e t e r s e n (eds.) 1980. Politics, Science and<br />
Cancer: The Laetrile Phenomenon. Boulder, Colorado: Westview.<br />
M a z u r, A. 1981. Dynamics of Technical Controversy. Washington: Communications<br />
Press.<br />
M u l k a y, M. 1979. Science and the Sociology of Knowledge. London: George<br />
Allen and Unwin.<br />
M u l k a y, M. 1981. Action and Belief or Scientific Discourse? A Possible<br />
Way of Ending Intellectual Vassalage in Social Studies of Science. —<br />
Philosophy of the Social Sciences, nr 11, lk 163–172.<br />
M u l k a y, M. J. and G. N. G i l b e r t 1982. What is the Ultimate Question?<br />
Some Remarks in Defence of the Analysis of Scientific Discourse. — Social<br />
Studies of Science, nr 12 (2), lk 309–319.<br />
M u l k a y, M. J. and G. N. G i l b e r t 1982b. Accounting for Error. —<br />
Sociology, nr 16, lk 165–183.<br />
N e l k i n, D. 1975. The Political Impact of Technical Expertise. — Social<br />
Studies of Science, nr 5, lk 35–54.<br />
N e l k i n, D. 1978. Threats and Promises: Negotiating the Control of Research.<br />
— Daedalys, nr 107, lk 191–209.<br />
N e l k i n, D. (ed.) 1979. Controversy: Politics of Technical Decisions. London<br />
and Beverly Hills: Sage.<br />
N o w o t n y, H. 1977. Scientific Purity and Nuclear Danger: The Case of Risk<br />
Assessment. – E. Mendelson, P. Weingart, R Whitley (eds.). The Social<br />
production of Scientific Knowledge, Sociology of the Sciences Yearbook, vol<br />
1, Dordrecht: D. Reidel, pp. 243–264.<br />
P e t e r s e n, J.-C. and G. E. M a r k l e 1979. Politics and Science in the<br />
Laetrile Controversy. — Social Studies of Science, nr 9, lk 139–166.<br />
P i c k e r i n g, A. 1981. Constraints on Controversy The Case of the Magnetic<br />
Monopole. — Social Studies of Science, nr 11 (1), lk 63–93.<br />
P i n c h, T. J. 1981. The Sun-Set: The Presentation of Certainty in Scientific<br />
Life. — Social Studies of Science, nr 11, lk 131–158.<br />
R o b b i n s, D. and R. J o h n s t o n 1976. The Role of Cognitive and Occupational<br />
Differentiation in Scientific Controversies. — Social Studies of<br />
Science, nr 6, lk 349–368.<br />
49
Harry M. Collins<br />
S c h u t z, A. 1962. The Problem of Social Reality, Collected Papers, vol I. The<br />
Hague: Martinus Nijhoff.<br />
S c h u t z, A. 1964. Studies in Social Theory, Collected Papers, vol II. The<br />
Hague: Martinus Nijhoff.<br />
S h a p i n, S. 1982. History of Science and its Sociological Reconstructions. —<br />
History of Science, nr 20, lk 157–211.<br />
S m i t h, R. 1981. Trial by Medicine. Edinburgh: Edinburgh University Press.<br />
T r a v i s, G. D. L. 1981. Replicating Replication? Aspects of the Social<br />
Construction of learning in Planarian Worms. — Social Studies of Science,<br />
nr 11 (1), lk 11–32.<br />
W i l s o n, B. R. (ed.) 1970. Rationality. Oxford: Blackwell.<br />
W i n c h, P. 1958. The Idea of Social Science and its Relation to Philosophy.<br />
London: Routledge and Kegan Paul.<br />
W i t t g e n s t e i n, L. 1953. Philosophical Investigations. Oxford: Blackwell.<br />
W o o l g a r, S. 1981. Critique and Criticism: Two Readings of Ethnomethodology.<br />
— Social Studies of Science, nr 11 (4), lk 504–514.<br />
W y n n e, B. 1982. Nuclear Decision — Rationality or Ritual? London: British<br />
Society for the History of Science.<br />
50
“Piirilepingud” teaduses: raskused teadusfilosoofilisel <strong>ja</strong><br />
-sotsioloogilisel teaduse määratlemisel 1<br />
Endla Lõhkivi<br />
Teaduse piiritlemine on teadusfilosoofia peamine taotlus algusest peale.<br />
19.–20. saj keskpaigani püüti formuleerida loogilised raamid, määratleda<br />
teadust järelduste loogika kaudu. Hiljem on teaduse filosoofiline<br />
käsitlus järjest avardunud. Üksikjärelduste loogikalt mindi üle holistlikele<br />
käsitlustele ning sealt edasi teaduse kui spetsiifilise praktika käsitlustele.<br />
Teadusfilosoofias olulisel kohal paikneva tegevusteoreetilise teaduskäsitluse<br />
järgi (Kuhn 1962/1970, eesti keeles 2003) ei ole teaduses ega<br />
teaduse kohta kõrgemat autoriteeti kui teaduskogukonna arvamus. Seetõttu<br />
võib teadusdistsipliinide <strong>ja</strong> teaduse piire üldse mõista kui kokkuleppeid.<br />
Kuid kokkulepped ei sünni tüh<strong>ja</strong>le kohale. Mis on kokkulepete<br />
aluseks? Teadusfilosoofia seisukohalt võib selleks olla paradigma,<br />
uurimisprogramm, uurimistraditsioon, kindel teaduslik meetod või ka<br />
praktikate tüüp. Vastavalt võiksime nende universaalselt teadusele<br />
omaste joonte alusel joonistada teaduste kaardi või kaardid, tõmmata<br />
teravamad või ähmasemad piirjooned teaduse <strong>ja</strong> mitte-teaduse vahele.<br />
Samas ei ole seni leitud sellist normatiivset teadusemääratlust, mis oleks<br />
vaba seesmistest vastuoludest, tegeliku teadusega kooskõlas <strong>ja</strong> kõigi<br />
poolt aktsepteeritud.<br />
1 Käesolev artikkel on osaliselt valminud Eesti Teadusfondi grandi nr 5804<br />
toel. Autor tänab ühtlasi konverentsi “Semiootika piirid”, 24.–25.11.2006,<br />
korralda<strong>ja</strong>id võimaluse eest esitada käesoleva artikli esimene versioon.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 51–56
Endla Lõhkivi<br />
Teadussotsioloogia teaduskäsitlused on pikka aega olnud deskriptiivsed.<br />
Teadusliku teadmise sotsioloogia järgi teaduse määratlemiseks<br />
kindlaid aluseid ei ole. Sotsioloogide arvates teevad filosoofid vea,<br />
käsitledes teadust sellele väl<strong>ja</strong>stpoolt pealesurutud mõisteskeemi abil.<br />
See, mida filosoofid teaduses näevad, on määratud analüüsikategooriatest,<br />
mitte sellest, mis “tegelikult” teaduses toimub, mida teadlased mõtlevad,<br />
kuidas teadlased toimivad. Kui filosoofid räägivad teaduse ratsionaalsusest,<br />
tõest teaduses, teaduse edukusest seletustes või progressist<br />
maailma mõistmisel, siis tuleks teadussotsioloogide meelest kõik need<br />
sõnad panna jutumärkidesse <strong>ja</strong> uurida, millises tähenduses teadlased<br />
neid tegelikult kasutavad, mitte omistada teadlastele filosoofide endi<br />
arusaamu. Nii omistab Kuhn teadusele paradigmad, Lakatos uurimisprogrammid,<br />
Laudan uurimistraditsioonid <strong>ja</strong> Popper falsifitseeritavuse <strong>ja</strong><br />
tõepärasuse kasvu.<br />
USA teadussotsioloog Thomas F. Gieryn ütleb oma raamatus “Cultural<br />
Boundaries of Science: Credibility on the Line”, et nii nagu me<br />
üldiselt oleme nõus sellega, et teaduslike representatsioonide loomine on<br />
sotsiaal-kultuuriline protsess, et arusaamine loodusest on laboris konstrueeritud,<br />
nii tuleb ka teadust ennast, tema autoriteeti, tema usaldusväärsust<br />
käsitleda sotsiaalse konstruktsioonina (Gieryn 1999: x).<br />
Teaduses kasutatakse laialdast retoorilist masinavärki, mille abil<br />
usaldusväärsust luuakse <strong>ja</strong> saavutatakse episteemiline autoriteet —<br />
alates laborite sisseseadest, inimeste rõivastusest, tulemuste teatavakstegemise<br />
viisidest a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>des <strong>ja</strong> konverentsidel meedias esinemiseni.<br />
Teadlased loovad, valvavad <strong>ja</strong> kaitsevad kogu aeg teaduse piire. Kui nad<br />
seda suudavad, on usutavus kindlustatud.<br />
Pideva usutavuse kindlustamise va<strong>ja</strong>duse tingib see, et väl<strong>ja</strong>spool<br />
teadust tegelikult kedagi ei huvitagi, mis teadus on, mis on seespool<br />
piire, väl<strong>ja</strong>spool oli<strong>ja</strong>id huvitab vaid see, milleks teadus kõlbab. Seetõttu<br />
kuulub usaldusväärsuse kindlustamise juurde ka vastamine küsimustele,<br />
kellele <strong>ja</strong> milleks teadus hea on.<br />
Gieryni järgi on teadussotsioloogi ülesanne käsitleda piiride kujunemist<br />
<strong>ja</strong> säilitamist igal üksikjuhtumil eraldi, konkreetses kultuurilises<br />
kontekstis, sest teadus on kultuuriline nähtus ilma üldiste olemuslike<br />
kvaliteetideta. Sotsioloog saab joonistada kultuurikaardi tõlgendusvahendite<br />
kohta, mille abil teadlased kehtestavad episteemilist autori-<br />
52
53<br />
“Piirilepingud” teaduses<br />
teeti <strong>ja</strong> usaldusväärsust, õigust anda “õigeid” looduse tõlgendusi. Nõnda<br />
ei ole teaduse teooriate ratsionaalsus iseenesest episteemilise autoriteedi<br />
allikas, vaid ratsionaalsuse piirid episteemilise autoriteedi kindlusta<strong>ja</strong>na<br />
määratletakse sellistena teadlaste poolt — teadlastel on ühiskonnas<br />
selline positsioon, mis võimaldab neil niisuguseid piire tõmmata.<br />
Gieryni järgi me võime rääkida piiride kindlustamisest teaduses kolmes<br />
tähenduses:<br />
1) piiri määratlemine sotsiaalse kontrolli vahendina — nii tõmmatakse<br />
teaduse <strong>ja</strong> pseudoteaduse piir, teaduse <strong>ja</strong> harrastusteaduse piir, peamine<br />
eesmärk on saavutada <strong>ja</strong> kaitsta teaduse eelispositsiooni;<br />
2) piiride laiendamine — võitlus selle eest, kes on “tõeline” ekspert, nt<br />
teaduslik <strong>ja</strong> nn rahvapsühholoogia, teadus <strong>ja</strong> religioon, teadus <strong>ja</strong><br />
eetika — mõlemal pool piiri laienemise soov;<br />
3) autonoomia — teadust on va<strong>ja</strong> kaitsta katsete eest muuta teadus<br />
kellegi teise töövahendiks, nt tehniliste lahenduste pakku<strong>ja</strong>ks, ma<strong>ja</strong>nduse<br />
edenda<strong>ja</strong>ks, tellimuste täit<strong>ja</strong>ks.<br />
Võib tekkida küsimus, kas siin siiski ei ole eeldatud midagi üldist <strong>ja</strong><br />
teadusele olemuslikku, mida kultuurikaardid kas paremini või halvemini<br />
esitavad? Gieryn vastab eitavalt. Piirid kehtestatakse, räägitakse läbi iga<br />
kord erinevas konkreetses kultuurikontekstis. Tõsi, arvesse tulevad ka<br />
varasemad piirid, “läbirääkimiste” tavad, alternatiivsed tõlgendusviisid.<br />
Gieryn toob paralleeli topograafiliste kaartidega — kui mingi piirkonna<br />
kaardil ei ole mägesid, ei tähenda see, et mägesid üldse olemas ei<br />
ole. Teiselt poolt, me teame, et USA osariikide piirid on küll kaartidel,<br />
kuid metsas matka<strong>ja</strong> ei pruugi märgata, millal ta on osariigi piiri ületanud.<br />
Nii ei ole Gieryni arvates ka teadust lihtne lokaliseerida. Lisaks<br />
laborile <strong>ja</strong> teadusväl<strong>ja</strong>annetele, teaduslikele faktidele <strong>ja</strong> teooriatele on<br />
teadusel koht inimeste teadvuses — inimestel on mingi arusaam<br />
teadusest, mingid ootused teaduse suhtes. Samuti on teadusel kindel<br />
koht bürokraatlike protseduuride süsteemis. Nõnda me lokaliseerime<br />
teaduse iga kord lähtudes varasematest kultuurikaartidest.<br />
Nii võiks öelda, et ka meie kultuurikaart teaduslike tegelikkuse<br />
representatsioonide kohta va<strong>ja</strong>b omakorda kultuurilisele kaardile paigutamist<br />
<strong>ja</strong> see omakorda järgmisele kaardile <strong>ja</strong> niiviisi võib jätkata lõpmatuseni.
Endla Lõhkivi<br />
Edasi võib küsida, kas Gieryni teadussotsioloogias leiab lahenduse<br />
probleem, millest käesolev ülevaade algas: kas selles teaduse käsitluses<br />
saadakse üle raskustest, mida teadussotsioloogid panevad süüks — filosoofidele<br />
— et filosoofilised teaduskäsitlused võimaldavad a<strong>ja</strong>da segamini<br />
analüüsikategooriad <strong>ja</strong> toimi<strong>ja</strong>kategooriad, nad võimaldavad omistada<br />
toimi<strong>ja</strong>ile filosoofilise mõistevõrgu. Sel moel saavad filosoofid alati<br />
leida teaduse näiteilt kinnitust oma meta-taseme teooriatele.<br />
Minu arvates ei erine Gieryni lahendus oma laadilt kriitikaalusest.<br />
Gieryn omistab samuti teadlaste toimimistele analüüsikategooriad, ehkki<br />
need on nüüd sotsioloogilised kategooriad. Ta omistab need kategooriad<br />
samuti nende üle reflekteerimata, neid meta-taseme “kultuurikaardile”<br />
asetamata. Toon siinkohal konkreetse näite: ühelt poolt kinnitab Gieryn,<br />
et teadus on nii mitmekesine, et sellele ei saa omistada üldisi jooni, kuid<br />
teiselt poolt siiski omistab — need on tema järgi<br />
1) püüe saavutada usaldusväärsust ning<br />
2) püüe omada <strong>ja</strong> tugevdada episteemilist autoriteeti.<br />
Küsitavaks jääb, kas <strong>ja</strong> kuivõrd need omadused tegelikult teadust teistest<br />
valdkondadest eristavad? Kas me ei leia samasuguseid püüdlusi meedia,<br />
kohtute jpm institutsioonid puhul?<br />
Kuid peamine küsimus on, kas üldse on võimalik mingi meta-taseme<br />
analüüs, omistamata omi, analüüsikategooriaid? Kas deskriptiivse mudeli<br />
järgi rangelt teadust kirjeldades ei hakkaks me lihtsalt kordama<br />
teadlaste endi sõnavara, selle kasutust tegelikult analüüsimata? Kui küsimus<br />
teisiti formuleerida: kas on kindel, et sotsioloog suudab analüüsi<br />
käigus alati säilitada jutumärgid eristamaks oma mõistekasutusi toimi<strong>ja</strong>kategooriatest?<br />
Seega küsimus on pigem kasutatavate kategooriate üle reflekteerimises<br />
— kelle mõistevõrku paras<strong>ja</strong>gu kasutatakse <strong>ja</strong> millise eesmärgiga.<br />
Seda refleksiooni meta-tasemel analüüsides võime tuvastada<br />
taas kaks omavahel võistlevat osapoolt, teadusfilosoofide <strong>ja</strong> teadussotsioloogide<br />
teaduskäsitluse, ning tegemist ei ole enam kitsalt teoreetilise<br />
vaidlusega, vaid eeskätt vaidlusega episteemilise autoriteedi pärast,<br />
n-ö piirivaidlusega: kümmekond aastat tagasi vallandunud nn teadussõdade-vaidluses,<br />
mis endast just sellist piirivaidlust kujutab, on keskseks<br />
küsimus, kes on ikkagi õige ekspert teadusliku teadmise kohta<br />
54
55<br />
“Piirilepingud” teaduses<br />
hinnanguid andma, kas teadusfilosoof või teadussotsioloog. Kas teaduse<br />
piire tuleb määratleda filosoofilisi teaduse määratlusi kasutades või<br />
sotsioloogilisi metodoloogiaid rakendades? Metatasemel, nagu see nähtub<br />
selgelt vastastikkuses kriitikas, on mõlemad käsitlused normatiivsed.<br />
Kuid tuleb ka tõdeda, et piirivaidlused kuuluvad vaid ühe väikese osa<br />
teadusfilosoofia <strong>ja</strong> -sotsioloogia juurde. Üha enam leiame teadusfilosoofias<br />
töid, milles õigustatakse filosoofia vaatevinklist sotsioloogilist <strong>ja</strong><br />
kultuurantropoloogilist teaduskäsitlust (vt nt Rolin 1999). Teiselt poolt<br />
kuulub filosoofiline mõisteanalüüs loomuliku osana paljude interdistsiplinaarsete<br />
antropoloogiliste <strong>ja</strong> sotsioloogiliste uuringute juurde (vt<br />
Hasse 2005). Inter-distsiplinaarsete teaduse uuringute kontekstis võib<br />
täheldada piirikõneluste <strong>ja</strong> piirilepingute iseloomu muutumist võrreldes<br />
ülal tooduga, siin ei kehti varasem selge normatiivse deskriptiivne vastandus,<br />
võib rääkida omamoodi pooltevahetusest: teadusfilosoofia muutub<br />
järjest naturaliseeritumaks, püüab järjest enam võtta arvesse empiirilisi<br />
fakte tegeliku teaduse kohta (vt selle kohta nt Vihalemm 1995), kui<br />
teadusliku teadmise sotsioloogias võtab varasema kirjeldava <strong>ja</strong> põhjuslikult<br />
seletava käsitlusviisi asemel maad normatiivne hoiak. Hiljutises<br />
artiklis panevad Harry M. Collins <strong>ja</strong> Robert Evans (2002) ette, et senise<br />
a<strong>ja</strong>loo kirjutamise asemel tuleks teadussotsioloogias hakata a<strong>ja</strong>lugu<br />
tegema: määratledes need toimi<strong>ja</strong>d, kelle ekspertteadmine on otsustuse<br />
langetamiseks as<strong>ja</strong>kohane. Sel moel hakkab teadusliku teadmise sotsioloogia<br />
teadmist rekonstrueerima, kui seni vaid dekonstrueeriti.<br />
Ning see ei peaks nii olema mitte üksi teadusa<strong>ja</strong>loo uuringutes, vaid ka<br />
tänapäeva teaduse käsitlustes, sel moel saaks teadussotsioloogi ekspertteadmist<br />
teaduse kohta kasutada teaduspoliitilisteks otsustusteks.<br />
Vahest ongi teaduse piirilepingutega seotud raskustele parim lahendus<br />
inter- <strong>ja</strong> transdistsiplinaarsetes teaduse uuringutes? Neis jääb küll<br />
kehtima töö<strong>ja</strong>otus teadust käsitlevate meta-distsipliinide vahel, kuid<br />
omavahelised vaidlused episteemilise autoriteedi pärast on teisejärgulised.<br />
Esmane on uurimisalune valdkond <strong>ja</strong> selle filosoofiline, kultuuriline,<br />
sotsioloogiline jne kaardistamine.
Endla Lõhkivi<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
C o l l i n s, H. M. and R. E v a n s 2002. The Third Wave of Science Studies:<br />
Studies of Expertise and Experience. — Social Studies of Science, 32(2),<br />
pp. 235–296.<br />
G i e r y n, Th. F. 1999. Cultural Boundaries of Science: Credibility on the Line.<br />
Chicago: University of Chicago Press.<br />
H a s s e, C. 2005. Cultural Models of Gender in Science — Women in Physics<br />
through the cultural-psychological Magnifying Glass. — P. Valero and<br />
O. Skovsmose (Eds.). University Science and Mathematics Education —<br />
Challenges and Possibilities. København: DCN Press.<br />
K u h n, T. S. 2003. Teadusrevolutsioonide struktuur. <strong>Tartu</strong>: Ilmamaa.<br />
R o l i n, K. 1999. Can Gender Ideologies Influence the Practice of the Physical<br />
Sciences? — Perspectives on Science, 7 (4), pp. 510–533.<br />
V i h a l e m m, R. 1995. Klassikalised <strong>ja</strong> mitteklassikalised teadusteooriad:<br />
filosoofilised eeldused <strong>ja</strong> teaduspoliitilised järeldused. — E. Loone (Koost.).<br />
Mõistlike valikute õigustamise filosoofilised eeldused, lk 55–79. <strong>Tartu</strong>: TÜ<br />
filosoofia osakond.<br />
56
Projekt “Teaduse retseptsioon Eesti ühiskonnas<br />
18.–20. sa<strong>ja</strong>ndil” — miks <strong>ja</strong> kuidas?<br />
Ken Kalling<br />
Käesolev artikkel on valminud professor Rein Vihalemma palvel. Tema<br />
soovitas allakirjutanul käsitleda mõistet teaduse retseptsioon <strong>Tartu</strong><br />
teadusloolasi ühendava sihtfinantseeritava projekti nimes. Kohustus<br />
langes allakirjutanule ilmselt seoses tema osavõtuga ühe olulise teadusprojekti<br />
pealkir<strong>ja</strong>stamisest. Eesti Vabariigi Haridus- <strong>ja</strong> Teadusministeeriumi<br />
sihtfinantseeritav teadusteema “Teaduse retseptsioon Eesti<br />
ühiskonnas 18.–20. sa<strong>ja</strong>ndil” katab aastaid 2003–2007 ning hõlmab<br />
kaastöölistena tervet rida <strong>Tartu</strong>s teaduse a<strong>ja</strong>loo <strong>ja</strong> teadusfilosoofiaga<br />
tegelevaid uuri<strong>ja</strong>id.<br />
Sihtfinantseeringu taotlus lähtus as<strong>ja</strong>ssepuutuvate isikute soovist<br />
institutsionaliseerida teadusloo uurimist ning kehtestada <strong>teaduslugu</strong> kui<br />
iseseisvat interdistsiplinaarset valdkonda ETF-i nomenklatuuris. Tsiteerigem<br />
taotlust ennast: “eesmärk on senise Eesti teadusa<strong>ja</strong>loo (kaasa<br />
arvatud meditsiiniloo) uurimise reorganiseerimine töövõimelise teadlasgrupi<br />
loomise kaudu ning selle tulemuslikuks muutmine, lähtudes<br />
väärtushinnangutest nii Eesti kui ka maailma teaduses.” Eesti <strong>ja</strong> ka<br />
maailma teaduse väärtushinnagute nimel tundus olevat põhjendatud<br />
püüd edasi minna järgmisele üldistustasemele (kohaliku) teaduse a<strong>ja</strong>loo<br />
käsitlemisel.<br />
Edaspidine on eeskätt teaduse a<strong>ja</strong>loo küsimustega tegelev arutelu.<br />
Valdkond on seega kitsam kui teaduslukku puutuv — viimane sisaldab<br />
lisaks teaduse a<strong>ja</strong>loole ka teadusfilosoofiat <strong>ja</strong> -sotsioloogiat, ilmselt<br />
<strong>Tartu</strong> semiootikakoolkonna mõnesid suundi ning teaduspoliitika <strong>ja</strong><br />
-ökonoomika küsimusi.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 57–64
Ken Kalling<br />
Olemasoleva kriitika<br />
Väl<strong>ja</strong>pakutud lähenemises on vaieldamatult peidus teatav vastandumine<br />
seni domineerinud tendentsidele. Vastandumist olnule <strong>ja</strong> olevale on ka<br />
käesolevas, ilmselgelt defensiivses, kuid loodetavasti konstruktiivses<br />
kir<strong>ja</strong>töös, mille lähtekohaks on tõdemus, et kodumaises teaduse a<strong>ja</strong>loos<br />
on institutsionaalsete <strong>ja</strong> isikulooliste külgede, samuti teadussidemete<br />
uuringute vallas, metodoloogilises mõttes n-ö nišš täidetud. Silmas<br />
peetakse nt <strong>Tartu</strong> ülikooli a<strong>ja</strong>loo jäädvustamise raames väl<strong>ja</strong> kujunenud<br />
traditsioone (<strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i a<strong>ja</strong>loo-küsimuste sari, perioodiliselt väl<strong>ja</strong>antavad<br />
ülikooli/teaduskondade a<strong>ja</strong>loo üldkäsitlused ning teaduskondades<br />
aset leidvad aastapäevade tähistamised), kus on osalistel kindlad<br />
rollid ning publikul (telli<strong>ja</strong>il) ootused. Vastavas suunas töötavad <strong>Tartu</strong><br />
<strong>Ülikool</strong>i a<strong>ja</strong>loomuuseum, <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i a<strong>ja</strong>loo komisjon ning rida muid<br />
institutsioone, kelle tegevus sageli ei ole keskendunud ainuüksi teadusa<strong>ja</strong>looga<br />
tegelemisele (isegi siis kui nimi seda eeldab — nt ülikooli<br />
a<strong>ja</strong>loomuuseumi puhul peetagu meeles muuseumitöö üha süvenevat<br />
seost show-business’iga, samuti muuseumi kohust koguda, säilitada<br />
jne). Teadusloo positsioon väl<strong>ja</strong>spool ülikooli on valdavalt samalaadne,<br />
s.t sõltuv tähtpäevadega kaasnevatest projektidest. Teisalt sobib olukorda<br />
iseloomustama Eesti teaduse biograafilise leksikoni koostamine,<br />
mis kinnistab arusaama teadusloost kui staatilisest entsüklopedistide<br />
tööpõllust.<br />
Üldistavalt võib siinkohal väita, et väl<strong>ja</strong> on kujunenud teatav teaduse<br />
a<strong>ja</strong>loo retseptsioon akadeemilises maailmas <strong>ja</strong> ühiskonnas. Selle retseptsiooni<br />
reformimisele on <strong>Tartu</strong> teadusloolaste projekt suures osas<br />
suunatud.<br />
Eelnevalt kirjeldatud keskkonnast võrsunud käsitlusi võib eeskätt<br />
vaadelda kui isiku- <strong>ja</strong>/või institutsioonilugusid, mille panus teaduse<br />
a<strong>ja</strong>lukku on sageli marginaalne, sest tavaliselt ei puudutata neis teadusliku<br />
mõtte arengut. Pigem toimub vastavas vallas isegi teatav devalvatsioon<br />
— nt sellistel puhkudel, mil mõnd perioodiliselt (sünni- <strong>ja</strong> aastapäevad)<br />
silmas peetavat isikut või (esma)avastust puudutatakse, mida<br />
aeg edasi, seda lihtsustatumalt.<br />
(Hea näide on siinkohal Nikolai Lunini <strong>Tartu</strong>s tehtud tööde, s.o vitaminoloogia<br />
sünni, käsitlemine. Kõige põh<strong>ja</strong>likum ülevaade sellest on<br />
58
“Teaduse retseptsioon Eesti ühiskonnas 18.–20. sa<strong>ja</strong>ndil” — miks <strong>ja</strong> kuidas?<br />
ilmunud 1951. aastal, autoriks Eduard Martinson, kes kuulutati tema<br />
vulgaar-nõukogudelike seisukohtade (eeskätt toetus ta ideedele, et <strong>Tartu</strong><br />
ülikool asutati 1802, mitte varem) tõttu hiljem “tagurlaseks”. Pärast Martinsoni<br />
ilmunud ülevaated Luninist on paraku muutunud üha ülevaatlikumaks,<br />
sest nende eesmärk on olnud pelgalt kohaliku leiutise markeerimine,<br />
mitte as<strong>ja</strong>sse puutuva teadusloome analüüs, teadlaskonnas ning laiemalt<br />
tekkinud diskussioonid vms.) Selliste kompilatsioonide koostamisel<br />
on osalenud ka allakirjutanu (osaleb tõenäoliselt ka edaspidi, seni kuni<br />
muutub omakorda teadusa<strong>ja</strong>loo retseptsioon akadeemilises maailmas).<br />
Seletada eespool toodud olukorra kujunemist on keerukam. Tagasiminek<br />
sõ<strong>ja</strong>järgseid aastaid iseloomustanud teaduse a<strong>ja</strong>loo uurimise<br />
kõrga<strong>ja</strong> tasemelt on mõneti loogiline. Nõukogudea<strong>ja</strong>, sageli vulgaarnegi,<br />
huvi teadusloo vastu lähtus toonasest positivistlikust teaduse (aga ka<br />
teaduse a<strong>ja</strong>loo) retseptsioonist, mis tähendas teaduse vaatlemist progressi<br />
kaasnähtena, seega otseses seoses nõukogude võimu saavutustega.<br />
Esmaavastuste jmt esiletoomine oli aga seostatav käimas oleva<br />
külma sõ<strong>ja</strong> aegse võidujooksuga ideoloogilisel rindel. Eestis leidus ka<br />
oma ideologiseeritud aspekt teaduse a<strong>ja</strong>loo arengus — 1982. aastal<br />
toimunud TRÜ 350. aastapäeva tähistamine, mis kinnistas ülikooli a<strong>ja</strong>loo<br />
kui teaduse a<strong>ja</strong>loo sünonüümi. Aastapäevale oli omakorda eelnenud<br />
aastaid organiseerimistööd, mis kujundas as<strong>ja</strong>sse puutuva, küllaltki spetsialiseerunud<br />
teadlaskaadri ning institutsioonid (lisaks ülikooli omadele<br />
mh ka praeguse TTEÜ eelkäi<strong>ja</strong> <strong>ja</strong> Baeri muuseumi).<br />
Hoog rauges siiski juba 1980. aastail. Kuigi tekkinud oli isikute <strong>ja</strong><br />
institutsioonide võrgustik, ei kujunenud teaduse a<strong>ja</strong>loost tõsiselt võetavat<br />
akadeemilist distsipliini. Miks nii läks, võib vaid oletada.<br />
Lihtne on eeldada, et nagu interditsiplinaarsete nähtustega mõnikord<br />
juhtub, “istuti kahe tooli vahele“ — a<strong>ja</strong>loolaste <strong>ja</strong>oks oli tegemist hetkeks<br />
ammendunud teemaga (ülikooli a<strong>ja</strong>lugu oli “valmis“ kirjutatud), (loodus-<br />
<strong>ja</strong> reaal)teadlaste <strong>ja</strong>oks oli nende eriala a<strong>ja</strong>lugu ilmselt siiski jätkuvalt<br />
sekundaarse tähtsusega (ning a<strong>ja</strong>stust lähtuvalt eeldatavalt ka liigselt ideoloogiseeritud).<br />
(See on lihtne seletus, millele interdistsiplinaarsete valdkondade<br />
arengu pidurdumisel kaasa<strong>ja</strong>l, lisandub ülikooli sees institutsioonide<br />
vahel kujunenud konkurents ainetundide jms pinnal.)<br />
Põhjuseid olukorrale on aga veel. Seletus (mis võib-olla kõigile ei<br />
meeldi, kuid mille üle võib alati vaielda) teaduse a<strong>ja</strong>loo devalveeru-<br />
59
Ken Kalling<br />
miseks, on selle distsipliini monopoliseerimine a<strong>ja</strong>loolaste poolt. Lihtsustatult<br />
võib öelda, et a<strong>ja</strong>lookirjutamisel hinnatakse eriti (publitseerimata)<br />
arhiiviallikate kasutamist uurimistöö juures. Teadustöö eesmärk<br />
on aga publitseerimine ning teaduse a<strong>ja</strong>loo peamiseks allikaks peaksid<br />
olema publitseeritud mater<strong>ja</strong>lid. Piltlikult öeldes peaks teadusa<strong>ja</strong>loolane<br />
töötama mitte niiväga arhiivis, kus on a<strong>ja</strong>loolase koht, vaid raamatukogus.<br />
A<strong>ja</strong>loolaste “süü” seisneb siiski kõigest eeskujus — selles, et<br />
lähtuvalt ülikooliloo jms kirjutamise traditsioonist, on erialainimestest<br />
a<strong>ja</strong>loohuvilised saanud eksitatud rankelikust a<strong>ja</strong>lookirjutamise traditsioonist<br />
(mis mõnel pool siiamaani edasi kestab), mis ei ole julgustanud<br />
tegelema ideea<strong>ja</strong>looga, ka teoreetiliste käsitlustega, vaid pigem empiirikaga.<br />
Viimane aga — kui teatav kogum fakte kokku kor<strong>ja</strong>tud (kvantitatiivsed<br />
andmed süstematiseeritud), kõik kuupäevad selgeks vaieldud<br />
— tekitab jällegi illusiooni “a<strong>ja</strong>loo lõppemisest“ käsitletavas vallas.<br />
Tendents arhiivi kasuks sai paraku tugeva toe juba mainitud ülikooli<br />
1982. a aastapäeva raames, aga nt ka ülikooli a<strong>ja</strong>loomuuseumi loomisega<br />
seoses. Olukorda iseloomustab 1995. a a<strong>ja</strong>lehes Universitas <strong>Tartu</strong>ensis<br />
ilmunud seisukohavõtt, mille kohaselt peaksid n-ö teaduse<br />
a<strong>ja</strong>looga tegelema teadlased, ülikooli a<strong>ja</strong>looga a<strong>ja</strong>loolased (ning ülikooli<br />
a<strong>ja</strong>loomuuseum enda poolt kogutud instrumentaariumi a<strong>ja</strong>loo uurimisega).<br />
Teaduslugu jääb sellise stsenaariumi puhul vaeslapse ossa, sest ei<br />
suuda end kasutusele võetud abitu metoodika tõttu — as<strong>ja</strong>armasta<strong>ja</strong>lik<br />
“a<strong>ja</strong>lookirjutamine” (erialateadlane arhiivis raamatukogu asemel) — läbi<br />
murda interdistsiplinaarseks valdkonnaks, sest ei suuda võistelda professionaalide<br />
“toodetud” a<strong>ja</strong>looga. Kui kasutada sõ<strong>ja</strong>nduslikke eufemisme,<br />
mis tänapäeva sotsiaaldarvinstlikus teaduspoliitikas on ilmselt piisavalt<br />
õigustatud, siis selle asemel, et meelitada vastane oma mängumaale —<br />
ideede maailma —, võetakse teadusa<strong>ja</strong>loolaste poolt lahing vastu empiirilise<br />
a<strong>ja</strong>loo kontekstis. See on paraku raiskamine, eriti võttes arvesse, et<br />
erialainimestest a<strong>ja</strong>lookirjuta<strong>ja</strong>d on sageli emeriteerunud kolleegid,<br />
põlvkond, kellel oleks ilmselt veel teadmisi, avamaks oma eelkäi<strong>ja</strong>te<br />
mõttekäike jm teadusloome nüansse. Paraku raiskavad nad sageli oma<br />
aega biograafiliste artiklikeste jms peale.<br />
60
“Teaduse retseptsioon Eesti ühiskonnas 18.–20. sa<strong>ja</strong>ndil” — miks <strong>ja</strong> kuidas?<br />
Uus küsimusepüstitus<br />
Tuleb rõhutada, et teadusloo endale esmaseks prioriteediks võtnud<br />
isikute eesmärk uute perspektiivide avamisel ei lähtu pelgast mineviku<br />
eitamisest vms (põlvkondade konfliktist), vaid taotluseks on eeskätt<br />
soov sõnastada lähenemine, mis õigustaks pöördumist mh teaduskompetentsi<br />
nõukogu poole ning garanteeriks ka edu. Mineviku eitus sisaldub<br />
seega pigem kartuses, et seniste märksõnadega — ülikoolilugu,<br />
ülikoolidevahelised suhted (sidemed), baltisakslased jms — ei pruugi<br />
enam “uudiskünnist” ületada, rääkimata end juba konkreetsetesse valdkondadesse<br />
“sisse kirjutanud” kolleege nende positsioonidelt väl<strong>ja</strong><br />
tõrjuda. Siinkohal jõuame ka mõiste teaduse retseptsioon juurde, mis<br />
peaks eeskätt olema märksõna, mis avab võimaluse rakendada teadusloo<br />
uurimise teenistusse uusi lähenemisi.<br />
Autor ei kavatse hakata tegelema kontseptuaalse analüüsiga, vaid<br />
lähtub pigem va<strong>ja</strong>dusest määratleda see nišš, milles teadust Eestis veel<br />
vähe käsitletud ning mis samas uurimisvaldkonnana perspektiivikas<br />
ning täit<strong>ja</strong>tele — kelleks käesoleval juhul valdavalt siiski nn humanitaarid<br />
— jõukohane. Viimane klausel tähendab, et nt loodus- või täppisteadustest<br />
rääkides ei maksa luua illusioone uuri<strong>ja</strong>te võimekusest enamikku<br />
küsimusi süvitsi, teadusteoreetiliselt analüüsida. Tuues näiteks<br />
darvinismi retseptsiooni, ei oleks seega tegemist teoreetilise bioloogia<br />
valdkonda kuuluva distsipliiniga, samuti mitte biosemiootikaga, vaid<br />
pigem <strong>ja</strong> eeskätt Darwini õpetuse mõjude uurimisega ühiskonnas, nt<br />
poliitikas, tervishoius vms, keskkonnas.<br />
Teaduse retseptsioon seega peaks tähendama teadusloomest pärit<br />
ideede omaksvõttu <strong>ja</strong> edasiarenemist väl<strong>ja</strong>spool teaduse piire, esmaselt<br />
ilmselt poliitilistes ideoloogiates, kuid ei saa välistada ka kunsti, kir<strong>ja</strong>ndust<br />
ning miks mitte ka teaduse enda valdkondi (tagasisidet, sest ka<br />
teadusloomet mõjutavad ühiskonnas esinevad eelarvamused jms), ala<br />
piiritlemisel. Selline lähenemine tähendab nii teadmiste leviku kui ka<br />
omakorda sellel pinnal toimuvate protsesside — alates tõlgendamisest<br />
ning lõpetades rakendamisega — vaatlemist a<strong>ja</strong>loolises perspektiivis.<br />
Rääkides teaduse retseptsioonist Eesti ühiskonnas, küsigem, millisel<br />
viisil teaduse kontekstis sündinud ideed on nt Eesti ühiskonna arengut<br />
mõjutanud. Et mõjud on olnud, peaks ilmne olema — kujunes ju<br />
61
Ken Kalling<br />
<strong>nüüdisaeg</strong>ne (poliitiline) eesti rahvas 19. sa<strong>ja</strong>ndil–20. sa<strong>ja</strong>ndi algusaastatel,<br />
mil nt loodusteadustest pärinevatel teooriatel oli keskne koht<br />
ühiskonnaelu kujundanud ideoloogiate sünnis. Teadusa<strong>ja</strong>loo <strong>ja</strong>oks on<br />
oluline küsimus, kui palju seda on teadvustatud.<br />
Teemat on käsitletud paarkümmend aastat tagasi seoses darvinismi<br />
ideede levikuga meie maale. Siis oli keskkonnaks, milles probleemile<br />
läheneti, marksistliku maailmavaate <strong>ja</strong> darvinismi vastastikune suhe —<br />
darvinismi ideede levitamises nähti eeskätt materialistliku maailmavaate<br />
retseptsiooni. Evolutsiooniõpetuse maaletuleku käsitlemine läbi ühe<br />
kitsa ideologiseeritud prisma andis oma panuse mõtteloo kirjutamiseks,<br />
kuid oli paraku siiski ühekülgne. Kõige valusamalt võiks antud juhul<br />
puudust tunda õpetuse enda ideede leviku tagamaade vähesest avamisest.<br />
Praegu julgeb allakirjutanu näiteks juba väita, et Darwinit (<strong>ja</strong> tema<br />
kuulsaid kaasaegseid — nt Ernst Haeckelit) kohtab Eesti poliitilises <strong>ja</strong><br />
ideoloogilises a<strong>ja</strong>loos rohkem kui seda seni on teadvustatud. Eeskätt on<br />
siinkohal va<strong>ja</strong> teha vihjeid autoritaarse Eesti rahvusterviklikkuse<br />
ideoloogiale, mis sisuliselt oli organitsistlik-monistlik, eugeenilistest<br />
ideedest mõjustatud ideoloogia. Ka nõukogude perioodi mõnesid nähte<br />
võib vaadelda nt kui Pavlovi õpetusest (hiljem juba lõssenkismist)<br />
lähtuvaid siirdeid ühiskonnaelu korraldamisse. Selliseid näiteid leidub<br />
ka 18.–19. sa<strong>ja</strong>ndist — karskusidee, naisküsimus, altruistlikud <strong>ja</strong>/või<br />
vastanduvad suhted ühiskonnakihtide vahel, kuritegevus jne.<br />
Teadusloo retseptsiooni projekt tegelekski siin esile toodud teemadega,<br />
lähtudes kirjeldatud lähenemisnurgast.<br />
Teadusloo retseptsioon teadlaskonnas<br />
Kuivõrd siin artiklis jutuks olevat projekti võib mõnes mõttes käsitleda<br />
kui alternatiivi otsimist varasemale olukorrale teadusa<strong>ja</strong>loo arendamises,<br />
tuleb peatuda ka küsimusel, mismoodi võiks teadlaskond (s.o mitte-a<strong>ja</strong>loolased)<br />
n-ö ideaalses variandis suhtuda teaduse a<strong>ja</strong>lukku, st mismoodi<br />
peaks toimuma teadusloo retseptsioon teaduse retseptsiooni taustal.<br />
62
“Teaduse retseptsioon Eesti ühiskonnas 18.–20. sa<strong>ja</strong>ndil” — miks <strong>ja</strong> kuidas?<br />
Milline võiks olla nt reaalteadlaste huvi näha enda kõrvale kerkimas<br />
interdistsiplinaarset valdkonda, mis on mõnes mõttes konkurent, teatavate<br />
eelarvamuste olemasolu korral ilmselt ka teaduse mõiste devalveeri<strong>ja</strong>?<br />
Milleks peaks niigi tihedalt täistopitud õppekavasse lisama veel<br />
nt teaduse a<strong>ja</strong>loo kursuse? Milleks peaks teadusideede propageerimise<br />
kõrval oma koha leidma ka a<strong>ja</strong>lukku vajunud, võibolla teaduslikus mõttes<br />
tupikteedekski osutunud, kunagiste teadusideede propageerimine?<br />
Allakirjutanu oskab sellel teemal ehk vihjeid teha arstiõppe kontekstist<br />
lähtuvalt, olles ise <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i Tervishoiuinstituudi meditsiinia<strong>ja</strong>loo<br />
lektor. TÜ arstiteaduskonnas on meditsiini a<strong>ja</strong>lugu alates 2005.<br />
aastast jälle (oli seda kuni 1990. aastate alguseni) kohustuslik. Uue tulemise<br />
põhjuseks on lõhe, mis oli hakanud tekkima arstikutse arengus —<br />
ühelt poolt üha enam “raku sisse” minevad patoloogia-teooriad ning<br />
teiselt poolt üha enam tunnetatavad probleemid arstikutse <strong>ja</strong> patsientide<br />
suhetes. Viimased avalduksid eelkõige arsti- <strong>ja</strong> meditsiinieetika valdkonda<br />
mahtuvate probleemide kasvava teadvustamisega (s.t keskkonnas,<br />
mis pigem ühiskonnateaduste ala).<br />
2005. aastast on arstiõppes kohustuslik ka meditsiinieetika õpe. Allakirjutanu<br />
näeb meditsiini a<strong>ja</strong>lugu sissejuhatusena eetikakursusele. Seetõttu<br />
leiavad meditsiinia<strong>ja</strong>loo loengutes <strong>ja</strong> seminarides vähem käsitlemist<br />
ka empiirilised teemad ning rohkem sellised näited meditsiini<br />
a<strong>ja</strong>loost, kus arstikutse või tervishoiukorraldus on osalenud või sekkunud<br />
protsessidesse, mis väljuvad kutse sisesfääri ning isegi arsti-patsiendi<br />
suhte raamidest. Medistiini(õppe) kontekstis on teadusideede retseptsiooni<br />
küsimus seega oma koha leidnud.<br />
Siinkohal võib küsida, mismoodi teaduse a<strong>ja</strong>lugu (teadusa<strong>ja</strong>loo õpe)<br />
võib kaasa aidata neile loodusteadustele, kus inimsuhted pole (hilisemas<br />
töös) esmase tähtusega? Ka siin võtab allakirjutanu appi näite Tervishoiuinstituudist.<br />
Nimelt on päris palju selle asutuse teadustööst ra<strong>ja</strong>tud<br />
erinevate andmepankade sisu analüüsile. Tegemist ei ole fundamentaalteadusega,<br />
olemasolev informatsioon saab neis töödes teaduseks läbi<br />
suunavate küsimusepüstituste, hüpoteeside.<br />
Samalaadselt võiks vaadata a<strong>ja</strong>lugu — kui andmepanka, millele läheneda<br />
hüpoteeside ning probleemipüstituste abil. Kuigi tegemist on<br />
(mõnede a<strong>ja</strong>loolaste <strong>ja</strong>oks) nn postmodernse (ehk taunitava) meetodiga,<br />
olukorraga, kus allikate <strong>ja</strong> faktide valik sõltub püstitatud hüpoteesist,<br />
63
Ken Kalling<br />
saaks esile toodud mudel sobida loodusteadlastele, kelle hariduses võiks<br />
tähtsal kohal olla teadusmetoodiliste arutluskäikude tutvustamine, kusjuures<br />
üheks võimaluseks vastavas vallas a<strong>ja</strong>loos aset leidnud argumenteerimised.<br />
Viimased saaksid täita rolli ka kirjeldamaks kutse suhestumist<br />
ühiskondlike nähtustega, elik olla valmis endi teadustöö retseptsiooniks<br />
laiemate ühiskonnakihtide poolt.<br />
Kokkuvõtteks<br />
Teaduse retseptsioon, selliselt nagu käsitletud siin artiklis vaadeldava<br />
projekti näitel, ei ole midagi keerulist. Pigem on projekti näol tegemist<br />
katsega teadusa<strong>ja</strong>lugu populariseerida, tõestades, et (loodus)teadusi on<br />
inimühiskonna seletamisel <strong>ja</strong> suunamisel kasutatud rohkem kui senine<br />
teaduslooline paradigma on eesti luge<strong>ja</strong>le pakkuda suutnud. Muu maailmaga<br />
võrdluses on sisuliselt tegemist ju lahtisest uksest sisse murdmise,<br />
mitte millegi uue avastamisega. Miks olukord Eestis on selliseks<br />
kujunenud, sellest oli mingil määral juttu eespool. Kuhu jõuda kavatsetakse,<br />
on muu maailma analoogiast lähtuvalt samuti teada.<br />
Küsimus ongi, kas õnnestub läbi uue olukorra luua ka teadusa<strong>ja</strong>loo<br />
kandvam suund — sisuliselt juba (loodus)teaduslike distsipliinide<br />
teoreetilistesse alustesse panustada suutev teaduslooline lähenemine.<br />
See oleks ka koht, kus teaduse a<strong>ja</strong>lugu muutuks jälle võrdseks partneriks<br />
filosoofiale ning teaduse teoreetilistele käsitlustele, toetades sel teel<br />
<strong>teaduslugu</strong>.<br />
64
Mälu paigad <strong>ja</strong> valged laigud: a<strong>ja</strong>loo uurimise<br />
taastumine Eestis 1985–1990 *<br />
Rein Ruutsoo<br />
A<strong>ja</strong>lugu — teadus <strong>ja</strong> ideoloogia<br />
A<strong>ja</strong>loost kirjutamise võib eesmärkide järgi <strong>ja</strong>gada põhimõtteliselt kahte<br />
suurde rühma. Ühel juhul seatakse tunnetuslikke eesmärke, s.t püütakse<br />
väl<strong>ja</strong> selgitada, mis minevikus toimus; teisel puhul otsitakse minevikust<br />
õigustusi teadusvälistes huvides. Esimesel puhul on tegemist a<strong>ja</strong>loo<br />
uurimisega (a<strong>ja</strong>looteadusega), teisel puhul aga a<strong>ja</strong>loolise ideoloogiaga,<br />
mis on võtnud a<strong>ja</strong>loojutustuse vormi, maskeerunud a<strong>ja</strong>looks. Nõukogude<br />
Liidus oli a<strong>ja</strong>looteaduseks nimetatu valdavalt viimase rollis.<br />
Totalitaarse filosoofia haardes on a<strong>ja</strong>loojutustus n-ö ise-ennast fundeeriv.<br />
Jutustus “seedib kõik ära” hõlmates endasse vaid seda, mis on<br />
“olemuslik”. “Õige on, et ükski a<strong>ja</strong>looline väide ei põhine ainult dokumentidel,<br />
vaid ka fikseeritava reaalsuse, maailma sündmuste olemuse<br />
(minu rõhutus — R.R.) mõistmisel” (vt Uibo 1984: 91). Vastavalt<br />
marksistlik-leninlikule teooriale <strong>ja</strong>otub a<strong>ja</strong>loo sündmustik tüüpiliseks,<br />
selle teleoloogilisest loogikast kantuks ehk seaduspäraselt juhtuvaks, <strong>ja</strong><br />
ebatüüpiliseks ehk juhuslikuks, moondunuks, kellegi kur<strong>ja</strong>ks nõuks,<br />
sabotaažiks. Terroristliku partei tegevuse tulemused kuulutatakse<br />
a<strong>ja</strong>loolise tõe kriteeriumiks (Rebane 1986: 243, 287).<br />
Sedalaadi a<strong>ja</strong>loofilosoofiat pole juba definitsiooni järgi võimalik<br />
falsifitseerida: mittetüüpiline, s.t skeemi mittemahtuv ei tõesta teooria<br />
* Artikkel on valminud ETF grandi nr 5854 raames.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 65–76
Rein Ruutsoo<br />
paikapidamatust, pigem on nii, et ka “erand kinnitab reeglit”, seaduspärasuste<br />
avaldumist tuleb nimelt mõtestada mitte “dogmaatiliselt” vaid<br />
dialektiliselt (näiteks sotsialistliku revolutsiooni võidu paradoksaalne<br />
võimalus mahajäänud maal). Sellega muutub a<strong>ja</strong>looskeemiga ühitamatute<br />
faktide mõtestamine mitte tunnetuse teooria edendamise, vaid<br />
pragmaatiliseks võimu probleemiks. Selle valguses tuleb küsida, kuidas<br />
ikkagi sai võimalikuks 1989. aastal jõuda järelduseni, et “[m]aailmas<br />
pole vist teist nii võltsitud a<strong>ja</strong>looga maad kui meie oma”. Nii võttis<br />
Nõukogude a<strong>ja</strong>looteaduse suhte tõega kokku Juri Afanasjev (1989: 228).<br />
A<strong>ja</strong>loo avalikustamise <strong>ja</strong> uurimise taaslubatavuse<br />
diskursiivsest raamist<br />
Käesolevas kir<strong>ja</strong>töös ei peatu ma pikemalt a<strong>ja</strong>lookäsitluslike arengute<br />
poliitilisel <strong>ja</strong> avaramalt diskursiivsel kontekstil, millel oli otsustav osa,<br />
nagu ma ei vaata ka a<strong>ja</strong>looteaduse üldist arengut (pinge a<strong>ja</strong>loo uurimise<br />
üldisema metodoloogia <strong>ja</strong> selle rakendamise konkreetse, eelkõige lähia<strong>ja</strong>loo<br />
uurimise praktika vahel oli üks tunnetuslikest orientiiridest).<br />
Kommunikatsiooni autentsuse <strong>ja</strong> teaduse tunnetusväärtuse diskursiivse<br />
eelduse kujundab kõige üldisemas mõttes viis, kuidas tõest <strong>ja</strong> valest<br />
räägitakse. Kaasa<strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>loo teaduse taastumise eelduseks iseseisva<br />
uurimistegevusena on a<strong>ja</strong>loo uurimisvaldkonnale iseloomulike, sisemiste,<br />
teadmise saamise viisist tulenevate tunnetuse “objektiivsuse”<br />
kriteeriumite tekitamine. Eesti a<strong>ja</strong>looteaduse taassünd on just selle<br />
kaudu jälgitav, kuidas epistemoloogiliselt oluliste arutlusraamide, tõe <strong>ja</strong><br />
vale, eksimise <strong>ja</strong> võltsimise tähendussisude täpsustumisel ka a<strong>ja</strong>loolastele<br />
traditsiooniliselt omased töövõtted <strong>ja</strong> eeldused kindlustuvad.<br />
Avalikustamise diskursus — mis formuleeriti NLKP 27. kongressil<br />
<strong>ja</strong> oli põhimõtteliselt kasutatav ka a<strong>ja</strong>loo kohendamise (mitte ümberkirjutamise)<br />
õigustamise hajusate põhjendite komplektina — oli väga<br />
tugevalt retooriline. “Avalikkuseta ei ole ega saa olla demokraatiat […].<br />
Kommunistid va<strong>ja</strong>vad alati <strong>ja</strong> kõigis olukordades tõde” (Gorbatšov<br />
1986: 69). See käivitati väga üldise hinnanguna tegelikkuse kohta<br />
käivate teadmiste mitteadekvaatsusest <strong>ja</strong> selle vallandusfaasis peaaegu<br />
66
67<br />
Mälu paigad <strong>ja</strong> valged laigud<br />
puuduvad õigustusarutelud. Viimane oleks tähendanud seniste praktikate<br />
tegelikku kriitikat mida püüti vältida. Kaasaegsed tajusidki partei<br />
juhtkonna tollaseid üleskutseid valdavalt propagandana, ilma et tegelikult<br />
oleks midagi muutunud (Medvedjev 1987). Kuid samas võimaldas<br />
retooriline pöördumine vallandada latentseid kriitilisi emotsioone, kombata<br />
muutuste piire <strong>ja</strong> sõlmida vähem või enam var<strong>ja</strong>tud “ühiskondlikke<br />
leppeid” edasise tegevuse suhtes. “Ma olen meie ideoloogilist elu jälginud<br />
45ndast, 46ndast aastast peale, tõepoolest ei maksa olla naiivne.<br />
Aga ikka ütleksin, igaühes oleneb ka pisut — hoopiski mitte kõik, aga<br />
pisut ikkagi —, et see praegune ei oleks hoogtöö <strong>ja</strong> et meie edaspidine<br />
vaimne atmosfäär oleks tõesti XXVII kongressi järgne vaimne atmosfäär.<br />
[…]. See käib muuhulgas ka täna mitmel korral kõlanud mõtte suhtes<br />
kirjutada läbi meie lähiminevik, kirjutada läbi väl<strong>ja</strong>saatmised, küüditamised”<br />
(Tamm 1987: 90).<br />
Et avalikustamine on poliitika <strong>ja</strong> et see võiks hõlmata ka a<strong>ja</strong>loolist<br />
temaatikat, saab konkreetsema kinnituse alles 1986. aasta suvel, seoses<br />
NLKP KK otsusega a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong> Kommunist töö kohta. Aga ka siis jääb<br />
sõnastus retooriliseks, ehkki laiendab uurimispiirkonna eksplitsiitselt ka<br />
NLKP poliitika vigadest kirjutamisele (NLKP KK Otsus 1986: 5–6).<br />
Kuid mitte a<strong>ja</strong>loo uurimine, vaid ideoloogiatöö tõhustamine, mille osaks<br />
on partei a<strong>ja</strong>loo õpetamine, on tegelikult selleks tõukejõuks, mis sundis<br />
NLKP KK ka a<strong>ja</strong>loo uurimist liberaliseerima. Seega kujunes NLKP<br />
kalduvus totaalse ideoloogilise kontrolli seadmisele kõikide tunnetusvaldkondade<br />
üle omalaadseks lõksuks (Õpetada 1986).<br />
Kõige üldisemas mõttes võimaldas alates 1986. aasta kevadest nn<br />
avalikustamise poliitika seni a<strong>ja</strong>loolastele keelatud teemade, nagu Stalini<br />
terror, küüditamine, Eesti saatus 1940. aastal jne, ettevaatlikku muutmist<br />
avaliku arutluse objektiks (repressiooni ohu nõrgenemine). Selle protsessiga<br />
seonduvaid poliitilisi järelmeid — võimu kuritegude pal<strong>ja</strong>stusi<br />
(kes võltsis a<strong>ja</strong>lugu?) peideti/pehmendati tõe <strong>ja</strong> vale probleemi kõnetamise<br />
metafooridega. “Historismi printsiibi rikkumine, a<strong>ja</strong>looprotsessi<br />
omanäolisuse kaotamine, valged laigud tervetel a<strong>ja</strong>järkudel, skemaatilisus<br />
<strong>ja</strong> ilmetu esitusviis, need on ainult mõned õiglased etteheited” (Jakovlev<br />
1986: 28). Neid “teisi” aga ei järgnegi, selle etteheidete loeteluga<br />
kogu a<strong>ja</strong>looteaduse olukorra analüüs ka ammendub.
Rein Ruutsoo<br />
Etteheidete kõige üldisemaks tähistuseks oli valged laigud (selle taga<br />
peitus veel terve parteilist vägivalda var<strong>ja</strong>v mõistete perekond nagu<br />
keelupiirkond, tabud jne). Niisuguses kasutuses oli valge laik nn tüh<strong>ja</strong><br />
tähista<strong>ja</strong> väga olulises rollis. Valge laik toimis sildina, mis kattis väga<br />
eripalgelisi nähtusi, põimus ulatusliku probleemide ringiga, mille tagamaid<br />
<strong>ja</strong> kontseptuaalsete väl<strong>ja</strong>kutsete ulatust vahest ei tajutud, aga<br />
reeglina ei juletud ka sõnastada. Seejuures pole valgete laikude diskursuse<br />
autorid a<strong>ja</strong>loolased, selle leiutasid literaadid (Tamm 1987: 90). See<br />
katsetas paljudest probleemidest rääkimise üleskutset viisil, mis jääks<br />
avaramalt a<strong>ja</strong>loolise mälu, aga mitte uurimise probleemiks (sellega esialgu<br />
välditi teravat diskursiivset konflikti — tõe <strong>ja</strong> vale vastandamist).<br />
Moskva parteijuhtide fraase tõe tunnist, õigusest tõesele teadmisele<br />
jne kasutati Eesti a<strong>ja</strong>loolaste poolt nii faktiväidetena (Moskvas arvatakse,<br />
et a<strong>ja</strong>loo uurimine va<strong>ja</strong>b parandamist vigade käsitlemise arvel) kui<br />
ka moraalsete argumentidena omapoolses interpretatsioonis (NLKP<br />
juhtide arusaamadest <strong>ja</strong> tahtest), esitades neid uurimistegevuse laiendamise<br />
õigustusena. Põhjenditena (õigustusalusena), miks a<strong>ja</strong>lugu peab<br />
täiendavalt uurima, viidati NKLP KK juhendites viidatud vaegteadmisele.<br />
Tõe defitsiidile või vaegteadmisele viitavad laused toimisid Eestis<br />
nagu mu<strong>ja</strong>lgi kõige üldisemate retooriliste ekspertiisidena a<strong>ja</strong>loo uurimise<br />
seisundi kohta <strong>ja</strong> laiendati Eesti kontekstis mõeldavaile (kõigile<br />
teada olevaile) avalikustamise puudujääkidele. Valgete laikude määratlematuse<br />
taustal (s.t uurimuslike puudujääkide repertuaari <strong>ja</strong> tunnuste<br />
nimekir<strong>ja</strong> puudumise tõttu), omandas võitlus mitmete “kohalike”<br />
probleemide/laikude lülitamise eest vastavasse loetellu erilise teravuse<br />
Baltikumis. See kuidas võitlus avalikustatu jutustuslikule (vahel ka<br />
seletuslikule) sidumise viisile mõne vigade klassiga, (näiteks MRP tunnustamine<br />
<strong>ja</strong> seostamine Stalini vigadega, mitte aga nõukogude režiimi<br />
ebademokraatlikkusega) on eraldi uurimisteema.<br />
A<strong>ja</strong>loo uutmise piirdumine retoorikaga — valgete laikude diskursuse<br />
kontseptuaalse esituse puudumine (a<strong>ja</strong>loo uutmise kohta ei võetud vastu<br />
ühtegi selgelt a<strong>ja</strong>loolasi kohustavat otsust) jättis EKP juhtidele (<strong>ja</strong><br />
stalinlikele a<strong>ja</strong>loolastele) võimaluse Moskva kõlavaid, aga selge adressaadi<br />
<strong>ja</strong> sidustuseta fraase ignoreerida (valida, milliseid kohti kõnedest<br />
esikohale seada <strong>ja</strong> rõhutada) <strong>ja</strong> asetas a<strong>ja</strong>loolastele Moskva tahte mitte<br />
ainult lubatud, vaid “õigete” interpreteeri<strong>ja</strong>tena suure isikliku vastutuse<br />
68
69<br />
Mälu paigad <strong>ja</strong> valged laigud<br />
<strong>ja</strong> mitte ilma riskita. Veel nii hilises perestroika faasis nagu 1988. aasta<br />
sügisel olid a<strong>ja</strong>loolased isegi juba saavutatu pikemas perspektiivis<br />
säilitamise suhtes väga ettevaatlikud. “Kui tuleb peale tõsine öökülm,<br />
siis meenutame seda juubelit (<strong>Tartu</strong> ülikooli 60. juubeli tähistamist —<br />
R. R.) ilusa hingevärinaga” (Piirimäe 1989: 4).<br />
Pealegi ei haakunud uutmise diskursus üldsegi mitte alati üldisema<br />
ideoloogilise kontekstiga (fraas tõe a<strong>ja</strong> saabumisest jäi paralleelselt<br />
käibima mitmete “pehmete” formuleeringutega Stalini-a<strong>ja</strong> kuritegude<br />
kohta; vt Gorbatšov 1987). Gorbatšovi hämavad formuleeringud nagu<br />
“kollektiviseerimisel tehtud liialdused”, “jäi va<strong>ja</strong>ka leninlikult tähelepanelikust<br />
suhtumisest töötava talurahva huvidesse”, muutsid keerulisemaks<br />
ausameelsemate a<strong>ja</strong>loolaste võimalusi otseselt kasutada Moskva<br />
autoriteeti võitluses a<strong>ja</strong>looteaduse õiguse eest rääkida tõtt. NKLP positsioonide<br />
nõrgenedes <strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>nduse tugevnedes muutusid sedalaadi<br />
fraasid avaliku pilke objektiks <strong>ja</strong> vähendasid märgatavalt tema poliitika<br />
usutavust eesti a<strong>ja</strong>loolaste seas.<br />
Valged laigud <strong>ja</strong> objektiivne diskursus<br />
1986. aasta kevadel sõnastatud avalikustamine üldisema alusdiskursusena<br />
arenes 1987. aastal kontseptuaalseks skeemiks, sisaldades üha<br />
enam viiteid, mis andsid võimalusi taotleda “tõe režiimi” muutumist ka<br />
a<strong>ja</strong>loo uurimisel. Avalikustamise <strong>ja</strong> valgete laikude diskursuse retoorilise<br />
tõhususe kindlustas retoorilistele tekstidele iseloomulik avar kommunikeeritavus.<br />
Retooriliselt õigustatavate tegudele, väidetele jne ei<br />
esitata mittevastuolulisuse, kooskõlalisuse jms nõuet õigusta<strong>ja</strong> kõikide<br />
või mõnede ülejäänud mõtete, toimingute <strong>ja</strong> muu sarnasega (Loone<br />
1995b: 41). See tähendas, et valgete laikude üle arutamine oli suhteliselt<br />
sõltumatu (ajutuselt) leninismi mõnedest tuumväidetest <strong>ja</strong> perestroikaideoloogia<br />
kui terviku identsusest (selle kujundas kuni 1988 aastani<br />
klassivõitluse, ideelisuse, parteilisuse jne tuumideoloogia). Avalikustamise<br />
retoorika võimaldas neil, kes soovisid midagi muuta (oli ka neid,<br />
kes ei tahtnud midagi muuta), võtta Gorbatšovi fraase tõsiselt, s.t<br />
tegutsemise õigustusena (enamikul oli jälle võimalus mitte midagi teha).
Rein Ruutsoo<br />
Mõlemad soovid võisid olla nii ratsionaalselt kui ka emotsionaalselt<br />
motiveeritud. Valdavalt ratsionaalselt motiveeritud tegutsemisesoov<br />
oleks toonud kaasa liiga suuri <strong>ja</strong> vaevalisi, tegelikkuses aga vaevalt teostatavaid<br />
ümbermõtestamisi osaliste maailma kohta käivas teoorias —<br />
marksismis-leninismis.<br />
Retoorilise kujundina osutusid valged laigud tõhusaks strateegiliselt<br />
olulise osa poliitikute <strong>ja</strong> teadlaste emotsioonide mõjutamisel, õigemini<br />
nende moraalase teadvuse suunamisel. Professor Juri Afanasjevi eestvedamisel<br />
tegutsevate a<strong>ja</strong>loo uut<strong>ja</strong>te nägemuses valgete laikude kõrvaldamise<br />
moraalse tähenduslikkuse rõhutamine, selle asetamine avalikustamise<br />
keskmesse (Afanasjev 1989) osutus õigeks. See tundus sobivat<br />
varem omaks võetud põhiväärtuste (marksism on humanism!) <strong>ja</strong> mõistete<br />
süsteemiga. Valega seonduv moraalne diskomfort, mis polnud mitte<br />
abstraktne, vaid veel väga selgelt seotud isiklike kogemustega, mille<br />
osalised olid ka paljud a<strong>ja</strong>loolased (võimatus rääkida tõtt oma lähedaste<br />
saatusest), osutus ilmselt piisavaks kallutamaks ka nõukogude korra<br />
õiguspärasuses veendunud inimesi toetama avalikustamist.<br />
Kuritegude pal<strong>ja</strong>stamine oli ühildatav ka osa nõukogude korra veendunud<br />
poolda<strong>ja</strong>te mõtete <strong>ja</strong> väärtuste süsteemiga (kõnelemata režiimivastaste<br />
omaga), eriti pärast nihet uutmise juhtdiskursuses (vt Heller<br />
1982), milles Gorbatšovi juhistega nihutati esiplaanile üldinimlikud<br />
väärtused <strong>ja</strong> moraalne puhastumine. Seejuures on tähelepanuväärne, et<br />
Eesti parteijuhid omakorda püüdsid vähendada avalikustamise <strong>ja</strong> demokratiseerimise<br />
retoorilist jõudu sellega, et piirasid ametlikes tekstides<br />
(EKP juhtide kõnedes <strong>ja</strong> partei otsustes) järsult Moskvast kostvat<br />
sõnamist <strong>ja</strong> konstrueerisid juhtdiskursusena fraase, mis kõnetasid<br />
uutmist “klassikasvatuse”, kommunistliku ideelisuse jne keeles. Selles<br />
järgisid nad perestroika vastastiiva nn konservatiivide, kes peagi liitusid<br />
stalinistidega, retoorilist taktikat.<br />
Kuid samas puudusid vähemalt uue retoorika kasutamise algaastail<br />
(1986–1987) poliitilised tingimused möödaniku ausaks <strong>ja</strong> eelkõige Balti<br />
rahvaid rahuldavaks sisuliseks arutamiseks. Väga üldises mõttes oli<br />
a<strong>ja</strong>loo avalikustamise protsess invariantne kogu perestroika strateegiaga,<br />
mille üheks kokkuvõtvaks kirjelduseks on “liberaliseerimine ilma<br />
demokratiseerimiseta”, s.t retoorika olemise <strong>ja</strong> mõtlemise põhitingimusi<br />
muutmata.<br />
70
71<br />
Mälu paigad <strong>ja</strong> valged laigud<br />
Seega, kui valgete laikude diskursust ka esitati NLKP poolt objektiivse<br />
diskursusena, siis oli see ebaadekvaatne. Objektiivne diskursus<br />
tähendab võimalust uurida väitekompleksi kehtivust selle esita<strong>ja</strong>te omadustest<br />
jm sõltumatult. Tekstide/väidete objektiivne analüüs saab toimuda<br />
vaid demokraatlikel eeldustel <strong>ja</strong> diskursiivsete piirangute puudumisel<br />
(vt Loone 1995a: 11–12). Niisugused piirangud aga jäid avalikult või<br />
var<strong>ja</strong>tult kehtima.<br />
Ebaaususe eeldus (püütakse saavutada deklareeritavast erinevat tulemust)<br />
muudab mistahes objektiivse mõttevahetuse raskeks. Ebaaususe<br />
eelduse puhul püüab diskursuse käiku lask<strong>ja</strong> vältida või kontrollida<br />
kriitilist arutelu (Loone 1995b: 41). Kontrolli säilitamise imperatiiv<br />
kuulus nõukogude režiimi olemusse. Vaevaliselt edenes sõltumatu kontrolli<br />
nõude täitmine (sisuliselt tsensuuri kaotamine selle erinevates<br />
vormides). Viimane eeldab, et tõendid/argumendid ei tohi olla vaid ühe<br />
osapoole kontrolli all — valgete laikude diskursuse kontekstis tähendab<br />
see võimu seatud diskursiivsete raamide (teaduse parteilisuse nõude)<br />
kõrvaldamist <strong>ja</strong> arhiivide avanemist. Üsna loomulik, et kui ebaaususe<br />
eeldus on jõus või seda kahtlustatakse, siis asendub objektiivne diskursus<br />
kõrvase de-ideoloogiseerimisega (pal<strong>ja</strong>stamisega) <strong>ja</strong> argumentum<br />
ad hominem-tüüpi argumenteerimisega (nagu see ka Eestis juhtus).<br />
Nn perestroika kontekstis on oluline rõhutada, et see, millises suunas<br />
a<strong>ja</strong>loo uurimine võis areneda, kui kaugele lubatakse isegi möödaniku<br />
faktilise külje rekonstrueerimisel minna, jäi demokraatia defitsiidi tõttu<br />
vaadeldava perioodi lõpuni probleemseks. Esiteks, kuigi avalikustamine<br />
sai üldtunnustatuse, ei olnud valgete laikude likvideerimine selgelt<br />
programmiliselt väl<strong>ja</strong> kuulutatud poliitika. Marksism-leninism jäi<br />
ametlikuks <strong>ja</strong> valitsevaks ideoloogiaks, mille ülemvõim kehtestati<br />
administratiiv-terroristlikul teel (praktikas jäi see valitsema veel nel<strong>ja</strong>ksviieks<br />
aastaks). Eestis ei olnud selle ideoloogia õigsusse vähemalt suur<br />
osa a<strong>ja</strong>loolasi kunagi uskunud (vt Loone 1990). Teiseks, avalik kahtlus<br />
Vene Impeeriumi legitiimsuses (väide, et Baltimaad on okupeeritud) jäi<br />
õiguslikus mõttes kuriteoks (kriminaalselt karistatavaks). Neil eeldustel<br />
sisaldus (vt Loone 1995a: 11) valgete laikude retoorika eestlaste<br />
vaatenurgast mitmeid täiendavaid ebaaususe eeldusi. Moskvas oldi üsna<br />
hästi kursis, mida Balti riikides Stalini-Hitleri paktist arvati, püüdes<br />
blokeerida selle sattumist avalikustamisele kuuluvate laikude hulka.
Rein Ruutsoo<br />
Okupatsioon <strong>ja</strong> MRP olid Baltimaade dissidentide väl<strong>ja</strong>astumiste keskesteks<br />
teemadeks. Alates 1983. aastast, kui Euroopa Nõukogu võttis<br />
vastus Baltimaade iseseisvuspüüdlusi toetava otsuse, alustati NSV<br />
Liidus üsna massiivset vastupropagandat <strong>ja</strong> püüti kõigiti vältida avaliku<br />
arutluse tekke võimalust Baltikumi staatuse üle (Falin 1999). On ka<br />
otseseid tunnistusi, et eesti a<strong>ja</strong>loolasi kallutati avalikustamise a<strong>ja</strong>järgul<br />
endiselt toetama Moskva seatud tingimustel ametlikku a<strong>ja</strong>lookäsitlust<br />
(Kahk 1991). Sel juhul seadis a<strong>ja</strong>loo avalikustamine Baltimaades tegelikuks<br />
eesmärgiks üldse mitte a<strong>ja</strong>loolise tõe taastamise, vaid võimu legitimeerimise<br />
ebaausatel eeldustel.<br />
Tõe <strong>ja</strong> vale perspektiivis oli valgete laikude diskursuse saatus Eestis<br />
<strong>ja</strong> NSV Liidus vaid formaalselt lähedane. Nende maade saatust määranud<br />
lähia<strong>ja</strong>loo vaatenurgast polnud Eestis <strong>ja</strong> Baltikumis nende laikude<br />
probleemiks hoopiski mitte nende rikkam repertuaar (s.t võimu kuritegude<br />
ulatus), vaid laikude olemine tegelikult nn mälu paikades. Valgeteks<br />
laikudeks nimetatu osutus Baltikumi rahvaste loos, nende rahvaste<br />
saatuse seisukohalt identiteedi tuuma kujundavaiks, selgelt eksistentsiaalse<br />
kaaluga tähenduslikeks episoodideks — selleks, mis koonduvad,<br />
poliitilise a<strong>ja</strong>loouuri<strong>ja</strong>te keeles väljendatult, mälupesadeks või<br />
mälupaikadeks (Burke 2003: 78). Mälupaiga keskseid kollektiivseid<br />
väärtusi/identiteete, saatusekaaslust kannavad/liigendavad/koondavad<br />
tähenduslikud sündmused, mis toetavad möödaniku konstitutiivseid<br />
interpretatsioonilisi skeeme.<br />
Mälupaikade roll poliitikas “vaidlustab” tavaarusaama, et a<strong>ja</strong>loo<br />
kirjutavad võit<strong>ja</strong>d. Võit<strong>ja</strong>d võivad endale vahel lubada unustamist, kuid<br />
kaota<strong>ja</strong>d mitte <strong>ja</strong> nemad elavad oma a<strong>ja</strong>lugu läbi palju intensiivsemalt.<br />
“Kaota<strong>ja</strong>d ei saa leppida toimunuga <strong>ja</strong> on määratud mineviku kallal<br />
juurdlema, seda uuesti läbi elama <strong>ja</strong> mõtisklema, mis oleks võinud<br />
minna teisiti” (Burke 2003: 77). Balti rahvastele muutus küsimus, mis<br />
oleks võinud minna teisiti, seda olulisemaks, mida selgemaks sai, et<br />
nõukogude kommunism on igati ebaõnnestunud projekt. Balti rahvaste<br />
erinevus paljudest teistest anastatud rahvastest oli a<strong>ja</strong>loolise alternatiivi<br />
tegelik kogemus — oma rahvusriiklus. Nõukogude a<strong>ja</strong>lookirjutuse<br />
katsed esitada Balti rahvusriike “nurjunud riiklustena” (Grönholm 1999)<br />
muutusid kommunismi kriisi süvenedes üha ebaveenvamateks. Avalikustamine<br />
tõi kaasa sügavama poliitilise kriisi. Siin pidid järele-<br />
72
73<br />
Mälu paigad <strong>ja</strong> valged laigud<br />
andmised “tõe režiimis” suutma ületada konflikti ühtesobimatute, teineteist<br />
välistavate Baltimaade <strong>ja</strong> Vene Impeeriumi meelsete “a<strong>ja</strong>looliste<br />
jutustuste” vahel <strong>ja</strong> selles mõttes tõid need kaasa vastuhaku ametlikule<br />
ideoloogiale <strong>ja</strong> režiimile.<br />
Kokkuvõtteks<br />
Nagu demokratiseerimisena arenenud perestroika puhul tervikuna, ei<br />
olnud NLKP-l <strong>ja</strong> Gorbatšovi meeskonnal a<strong>ja</strong>loo ümberhindamist kavas<br />
<strong>ja</strong> selle suhtes ka tegevuskava. Valged laigud oli vene kir<strong>ja</strong>nikkonnalt<br />
laenatud metafoor, millega oli hakatud stalinlikku a<strong>ja</strong>loovõltsimist tähistama<br />
(Aikman et al. 1993: 99). Eestis suudeti pidurdada selle diskursuse<br />
avalikku introdutseerimist vähemalt aasta (Tamm 1987: 90). Väga<br />
üldises plaanis oli nn valgete laikude diskursuse saatus tüüpiline perestroika<br />
(s.t kohati vaid retooriliselt sõnastatud muutuste va<strong>ja</strong>duse)<br />
sündroom. Olukorras, kus oli raske valega var<strong>ja</strong>ta tegelikke raskusi ilma<br />
võimu lõpliku võõrandumiseta, otsiti teed kuidas kriitika <strong>ja</strong> reformide<br />
va<strong>ja</strong>dus sõnastada viisil, mis ei hirmutaks kohe ära näiteks staliniste,<br />
annaks võimaluse ka mõõdukail reformaatoritel <strong>ja</strong> kõhkle<strong>ja</strong>tel muutusi<br />
toetada. Selles kontekstis tuleb tollaseid tekste väga tähelepanelikult<br />
lugeda. “Ühe-ideoloogia süsteeme uurides peab vahet tegema ausa/veendunud<br />
usu, tavapärase retoorika <strong>ja</strong> juurteni mineva kriitika vahel, mis on<br />
maskeeritud tagasiminekuks allikate juurde” (Loone 1993: 442). Vaid<br />
nii, võttes korraga nii paavsti kui ka Lutheri rolli, suutis reformimeelne<br />
juhtkond vältida stalinistide egiidi all tekkivat blokki, mis oleks toonud<br />
kaasa Stalini-aegse režiimi taastumise (Brown 1996: 93). Avalikustamine<br />
ostus NSV Liidu kui ühe-ideoloogia lammutamises edukaks,<br />
kuid transformeerimises ebaõnnestunud strateegiaks.<br />
A<strong>ja</strong>loo massiivse võltsimise lõpetamine, dramaatilised mõõtmed<br />
omandanud vastuolu pehmendamine rahva mälu <strong>ja</strong> kirjutatud a<strong>ja</strong>loo<br />
vahel, oli osaülesanne hoopis suuremast probleemideringist, vastuolust<br />
teo <strong>ja</strong> sõna vahel, millega 1986. aastal alanud reformipoliitika lootis<br />
toime tulla. Avalikustamine ei kavandanud midagi liberaalse demokraatia<br />
(näiteks Habermasi) sarnase avalikkuse sfääri loomist, kuid muutis
Rein Ruutsoo<br />
oluliselt tegelikkuse kohta käivate väidete totaalsele kontrollile ra<strong>ja</strong>tud<br />
“tõe režiimi”. Valgete laikude metafoor viitas võimalusele avalikult rääkida<br />
mõnedest faktidest (võimu kuritegudest) aga mitte panna kahtluse<br />
alla süsteemi a<strong>ja</strong>loofilosoofiat <strong>ja</strong> seletusskeeme. Peamiseks ülesandeks<br />
ideoloogia <strong>ja</strong> võimu jätkusuutlikkusele sai seni maha vaikitud faktide<br />
integreerimine jutustusse, valitsevat diskursust kahjustamata (uurimusliku<br />
marginaliseerimise, retoorilise neutraliseerimine jm tehnikad).<br />
Möödaniku loo mõõdukagi avalikustamise jätkumisel, nüüd juba altpoolt<br />
tuleva survena tulemusena, tuli lahendada järgmised probleemid:<br />
• kuidas säilitada NLKP ideoloogilist kontrolli (s.t võimu), olukorras,<br />
kui “tõe monopoli” enam pole, s.t võimu on võimalik avalikult kritiseerida<br />
(a<strong>ja</strong>loo avalikustamine oli üks võimu kritiseerimise viise?);<br />
• kuidas “tõe režiimi” muutunud konteksti valguses säilitada nõukogude<br />
a<strong>ja</strong>loofilosoofia (leninismi) autoriteeti;<br />
• kuidas normaliseeruvat/ratsionaliseeruvat epistemoloogiat ühendada<br />
õpetusega “tõe parteilisusest”;<br />
• kuidas saada avalikustamist toetama a<strong>ja</strong>loolasi, kui suur osa nende<br />
(elu)tööst (kui mitte kõik) rändab prügikasti <strong>ja</strong> nad ise tunnistatakse<br />
a<strong>ja</strong>loovõltsi<strong>ja</strong>teks, s.t nende elu tehakse nii ideeliselt kui ka praktiliselt<br />
tüh<strong>ja</strong>ks. Viimane aspekt muutis “uutmise” isiklikuks probleemiks<br />
— tõmbas kriipsu nii mõnegi hoolikalt kavandatud karjäärile<br />
või muretule vanaduspõlvele.<br />
Nendele väga üldistele kogu perestroika poliitikaga seotud põhimõttelist<br />
laadi küsimustele vastamise muutis Baltikumis nõukogude võimu legitiimsuse<br />
<strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>loo võltsimise olemuslik seos võimatuks.<br />
74
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
75<br />
Mälu paigad <strong>ja</strong> valged laigud<br />
A f a n a s j e v, Juri 1989. Uutmine <strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>looteadus. — [J. Afanasjev (toim.)]<br />
Teist teed ei ole. Meie minevikust, praegusest <strong>ja</strong> tulevikust, lk 219–239.<br />
Tallinn: Eesti Raamat.<br />
A i k m a n, D, G. Church, S. Donnelly jt 1993. Mihhail Gorbatšovi intiimbiograafia.<br />
Tallinn: Olion.<br />
B r o w n, Archie 1996. The Gorbachev Factori. Oxford: Oxford University<br />
Press<br />
B u r k e, Peter 2003. A<strong>ja</strong>lugu kui ühiskondlik mälu. — Vikerkaar, nr 10–11,<br />
lk 69–82.<br />
H e l l e r, Agnes 1982. Phases of Legitimation in Soviet-type Societies. — T.H.<br />
Rigby and F. Feher (eds.) Political Legitimation in Communist States.<br />
London: Palgrave, pp. 68–84.<br />
F a l i n, Valentin 1999. Konfliktõ v Kremle. Moskva: Tsentrpoligraf.<br />
G o r b a t š o v, Mihhail 1986. NLKP Keskkomitee poliitiline ettekanne<br />
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXVII kongressile. Tallinn: Eesti<br />
Raamat.<br />
G o r b a t š o v, Mihhail 1987. Oktoober <strong>ja</strong> uutmine: revolutsioon jätkub. Ettekanne<br />
Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevale pühendatud<br />
NLKP Keskkomitee, NSVL Ülemnõukogu <strong>ja</strong> Vene NFSV Ülemnõukogu<br />
ühisel pidulikul koosolekul Kremli Kongresside Palees 2. novembril<br />
1987. Tallinn.<br />
G r ö n h o l m, Pertti 1999. Rahvusliku ebaõnnestumise a<strong>ja</strong>lugu — Eesti Vabariigi<br />
aeg Eesti NSV üldkäsitlustes. — A<strong>ja</strong>looline A<strong>ja</strong>kiri, nr 1 (104), lk 43–<br />
55.<br />
J a k o v l e v, Aleksander 1986. Nõukogude ühiskonna kvalitatiivselt uue<br />
seisundi saavutamine <strong>ja</strong> ühiskonnateadused. — Eesti Kommunist, nr. 7,<br />
lk 10–30.<br />
L o o n e, Eero 1990. Sissejuhatus materialistlikusse ühiskonnafilosoofiasse.<br />
Tallinn: Eesti Raamat.<br />
L o o n e, Eero 1993. Raymond Taras 1991, The Road to Disillusement: From<br />
Critical Mar<strong>xi</strong>sm to Post-Communism in Eastern Europe, (1991). — Soviet<br />
Studies, 45 (4), pp. 441–442.<br />
L o o n e, Eero 1995a. Mõistlik valik: probleemiseade. — Eero Loone<br />
(Koosta<strong>ja</strong>). Mõistlike valikute õigustamise filosoofilised eeldused. <strong>Tartu</strong>: AS<br />
<strong>Tartu</strong>maa trükk, lk 3–22.<br />
L o o n e, Eero 1995b, Sõnamine, väitmine, õigustamine. — Eero Loone (Koosta<strong>ja</strong>).<br />
Mõistlike valikute õigustamise filosoofilised alused. <strong>Tartu</strong>: AS <strong>Tartu</strong>maa<br />
trükk, lk 22–36.
Rein Ruutsoo<br />
M e d v e d j e v, Zhores 1987. Gorbatshov. Neuvostojohta<strong>ja</strong>n muotokuva: tie<br />
valtaan <strong>ja</strong> vallan kahvassa. Jyväskylä, Helsinki: Gummerus.<br />
NLKP Otsus = NLKP KK Otsus, “A<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong> “Kommunist” kohta”. — Eesti<br />
Kommunist 1986, nr 8, lk 4–7.<br />
P i i r i m ä e, Helmut 1989. Intervjuu. — <strong>Ülikool</strong>, nr 4, lk 9–14.<br />
R e b a n e, Jaan 1986. Tunnetusteooria põhiprobleemid. Tallinn: Eesti Raamat.<br />
T a m m, Aksel 1987. [Sõnavõtt] — Eesti NSV Kir<strong>ja</strong>nike Liidu IX kongressi<br />
sõnavõtud (stenogramm) <strong>ja</strong> otsus, lk 89–91. Tallinn: Eesti Raamat.<br />
U i b o, Aleksander 1984. Kodanlik objektivism <strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>lootunnetus. — Looming,<br />
nr 1, lk 90–100.<br />
Õpetada 1986 = Õpetada uut moodi mõtlema <strong>ja</strong> tegutsema. Ühiskonnateaduste<br />
kateedrite juhat<strong>ja</strong>te üleliiduline nõupidamine. — Rahva Hääl, 2.oktoober<br />
1986.<br />
76
Distsiplinaarsed piirid, uurimisobjekti piirid <strong>ja</strong><br />
teadlase identiteet 1<br />
Peeter Torop<br />
Humanitaar- <strong>ja</strong> sotsiaalteaduste arengus võib täheldada liikumist kvalitatiivse<br />
muutumise suunas. See on seotud muutustega distsiplinaarsete <strong>ja</strong><br />
interdistsiplinaarsete identiteetide tekkimises <strong>ja</strong> sätestamises. Ühelt<br />
poolt on humanitaar- <strong>ja</strong> sotsiaalteadustes juba pikka aega nähtav olnud<br />
metadistsiplinaarsus ehk teatud distsipliinide toimimine innovatsiooni<br />
vahenda<strong>ja</strong>na või metodoloogilise üldista<strong>ja</strong>na. Metadistsiplinaarses rollis<br />
on olnud teiste seas lingvistika, kir<strong>ja</strong>ndus- <strong>ja</strong> ka filmiteadus. Viimastel<br />
kümnenditel on seda rolli pakutud sageli semiootikale. Kui lingvistika<br />
on pigem teistesse distsipliinidesse sisene<strong>ja</strong> ning keele analoogial<br />
põhinevate meetodite toeta<strong>ja</strong> (filmi keel, teatri keel, kir<strong>ja</strong>nduse keel jne),<br />
siis kir<strong>ja</strong>ndus- <strong>ja</strong> filmiteadus on enam innovatiivseid impulsse vastu<br />
võtvad ning sünteesivad distsipliinid. Psühhoanalüüs, koloniaal- või<br />
soo-uuringud on rikastanud neid teadusi, kuid tekitanud ka hübriidseid<br />
teadmuse vorme <strong>ja</strong> prestiižkeeli. Seega suurendanud nende teaduste<br />
heterogeensust.<br />
Teiselt poolt on nähtav olnud dedistsiplinaarsus, mis on lähtepunktiks<br />
kultuuri-uuringutele (cultural studies). Dedistsiplinaarsus on<br />
katse sätestada ad hoc uurimistegevust parameetrilisena ning õigustada<br />
seda va<strong>ja</strong>dusega mõista just kaasaegset, uuri<strong>ja</strong>t vahetult ümbritsevat<br />
kultuuri. Kui metadistsiplinaarsus ühendab erinevaid distsipliine <strong>ja</strong> loob<br />
neile vahenduskeelt, siis dedistsiplinaarsus ühendab uurimisobjekti<br />
erinevaid külgi <strong>ja</strong> lubab kasutada erinevaid uurimismeetodeid kui<br />
1 Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi grandi nr. 5717 toetusel<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 77–92
Peeter Torop<br />
objekti erinevaid parameetreid tuvastavaid vahendeid. Et kultuuriuuringute<br />
objektiks on kultuur, siis võibki dedistsiplinaarsuses näha<br />
“uurimisobjekti diversiteedist“ tulenevat distsiplinaarsuse pärsitust<br />
(Burgass 1999: 100). Sama nähtust interpreteerib aga kriitilise teooria<br />
(critical theory) suund kultuuri-uuringute representeeritusena erinevates<br />
distsipliinides <strong>ja</strong> nende meetodites, lähtudes seejuures eeldusest, et<br />
kultuur põhineb diskursiivsetel praktikatel <strong>ja</strong> praktiseeri<strong>ja</strong>d ise on sotsiaalselt<br />
konstrueeritud (Rowe 1998: 3). Uurimisobjekti diversiteet on<br />
selles kontekstis lahutamatu oma diversiteedi (inter)diskursiivsest representatsioonist.<br />
Tulemusena on võimalik samu probleeme mõtestada<br />
distsipliinide <strong>ja</strong> meetodite, uurimisobjekti aspektide või teadlaste<br />
vaatepunktide mitmekesisusest lähtuvalt. Sellel mitmekordsel mitmekesisusel<br />
on oma hea <strong>ja</strong> oma halb pool. Hea pool on seotud mõistega<br />
<strong>ja</strong>gusaamise kompetents (competence of mastering), mis tähistab erinevate<br />
kompetentsustasandite <strong>ja</strong> -liikide sümbioosi. Halb pool on pool-<br />
või ebakompetentsuse tekitamine hariduses. Harold Bloom on sellele<br />
vih<strong>ja</strong>nud seoses filoloogide moodsa ettevalmistusega: “Miks nimelt<br />
peavad kir<strong>ja</strong>ndusüliõpilastest saama politoloogid, üheülbalised sotsioloogid,<br />
as<strong>ja</strong>tundmatud antropoloogid, keskpärased filosoofid <strong>ja</strong> liigenesekindlad<br />
kultuuriloolased, sel a<strong>ja</strong>l kui tõsiseim probleem jääb<br />
oletuslikule tasandile. Nad ei kannata kir<strong>ja</strong>ndust või häbenevad seda ehk<br />
mitte kõik nad ei ole kiindunud lugemisse“ (Bloom 1994: 521).<br />
Amatöörluse <strong>ja</strong> ebakompetentsuse üheks põhjuseks ülikooliõpetuses on<br />
aga vastuolu distsiplinaarsete identiteetide <strong>ja</strong> seletuspraktikate vahel (vt:<br />
Woody 2003). Vastuolu distsiplinaarse identiteedi kui metodoloogilise<br />
homogeensuse <strong>ja</strong> seletuspraktikate kui diskursiivse heterogeensuse vahel<br />
lähtub omakorda distsiplinaarse uurimisobjekti mõtestamisest ning selle<br />
dünaamikast, eelkõige aga seostest uurimisobjekti teadusliku mudeli<br />
kirjeldamiseks va<strong>ja</strong>liku terminiväl<strong>ja</strong> <strong>ja</strong> tegelikult kasutuses oleva<br />
terminiväl<strong>ja</strong> vahel. Vastuolu üheks lahendusteeks on naasmine distsiplinaarse<br />
uurimisobjekti juurde <strong>ja</strong> selle täpsustamine või uus kontseptualiseerimine.<br />
Teiseks teeks on interdistsiplinaarsete seoste täpsustamine<br />
ning kompleksse käsitluse suunas liikumine. Viimase arengutee<br />
näiteks võib olla meta- <strong>ja</strong> dedistsiplinaarsuse liikumine transdistsiplinaarsuse<br />
suunas, kusjuures “transdistsiplinaarse identiteedi“ üheks<br />
tunnuseks ongi “kriitilise imperatiivi“ toomine interdistsiplinaarsele<br />
väl<strong>ja</strong>le (Thompson Klein 2000: 51).<br />
78
Distsiplinaarsed piirid, uurimisobjekti piirid <strong>ja</strong> teadlase identiteet<br />
Transdistsiplinaarsust võib mõista katsena ületada nii uurimisobjekti<br />
kui uurivate distsipliinide diversiteeti (heterogeensust) ning saavutada<br />
tasakaal teadmuse tulemuste integratsioonis (integration of knowledge<br />
products) <strong>ja</strong> teadmusprotsesside integratsioonis (integration of knowledge<br />
processes). Muidugi eeldab see tasakaal vastuseid küsimustele,<br />
millised distsipliinid integreeritakse, miks <strong>ja</strong> millisel viisil seda tehakse,<br />
millal <strong>ja</strong> kes seda läbi viib <strong>ja</strong> kus integreeritud teadmust kasutatakse<br />
(Sage 2000: 248). Kui interdistsiplinaarsel väl<strong>ja</strong>l põhineb integreeritud<br />
teadmus distsipliinide ühisosal <strong>ja</strong> seega ka vähemalt osaliselt interferentsil,<br />
siis transdistsiplinaarsel väl<strong>ja</strong>l säilitavad distsipliinid oma<br />
identiteedi ning integratsiooniprotsess seisneb komplementaarse sünteesiva<br />
raami loomises. Üldjuhul sõltub sünteesiv raam uurimistöö eesmärkidest<br />
ning distsipliinide roll võib sellest sõltuvalt integratsiooniprotsessis<br />
muutuda. Kõige üldisemal viisil väljendub see funktsionaalne<br />
muutumine deskriptiivse perspektiivi <strong>ja</strong> preskriptiivse probleemilahenduse<br />
perspektiivi erinevuses. Seega on moodsas teadmuskorralduses<br />
(knowledge management) olulisimaks osaks teadmusintegratsioon<br />
(knowledge integration) ehk transdistsiplinaarsus (Sage 2000: 249).<br />
Teadmusintegratsioon ehk transdistsiplinaarsus muutub tänapäeval<br />
aktuaalseks neis teadustes, mis on teatud a<strong>ja</strong>ni arenenud distsiplinaarsena,<br />
kuid sattunud interdistsiplinaarsele väl<strong>ja</strong>le <strong>ja</strong> koos metodoloogilise<br />
<strong>ja</strong> metoodilise rikastumisega muutunud heterogeenseteks ning minetanud<br />
algse seose oma uurimisobjektiga. Tulemuseks on va<strong>ja</strong>dus teadus<br />
uuesti kontseptualiseerida või lihtsamal juhul ta sidusamaks muuta. Igal<br />
juhul tõstatuvad uuesti antud teaduse uurimisobjekti ontoloogia<br />
(uurimisobjekti piiritlemise metodoloogia) <strong>ja</strong> epistemoloogia (uurimisobjekti<br />
uurimise metodoloogia) probleemid. Heaks näiteks on suhteliselt<br />
noore teadusena tõlketeadus, mille kujunemine on toimunud keele <strong>ja</strong><br />
kir<strong>ja</strong>ndusteaduse väl<strong>ja</strong>l, kuid mida on viimase poolsa<strong>ja</strong>ndi jooksul<br />
mõjutanud paljud uued distsipliinid.<br />
21. sa<strong>ja</strong>nd on tekitanud tõlketeaduses omapärase olukorra, kus distsiplinaarse<br />
identiteedi piiritlemine on tekitanud va<strong>ja</strong>duse suunduda korraga<br />
edasi <strong>ja</strong> tagasi, tulevikku <strong>ja</strong> minevikku. Ühelt poolt otsitakse uusi<br />
perspektiive (Tymoczko 2005; Duarte, Assis Rosa, Seruya 2006) <strong>ja</strong> vaadatakse<br />
tuleviku seisukohalt üle tõlketeaduse distsiplinaarne a<strong>ja</strong>lugu<br />
(Neubert 2000; Snell-Hornby 2006). Teiselt poolt tullakse tagasi tõlke<br />
79
Peeter Torop<br />
ontoloogiliste tunnuste juurde ning sõnastatakse ümber vanu küsimusi<br />
tõlke kvaliteedi <strong>ja</strong> keelelise olemuse kohta (Halliday 2001; Mossop,<br />
Gutt, Peeters, Klaudy, Setton, Tirkkonen-Condit 2005; Malmk<strong>ja</strong>er<br />
2005). Loomulikult peegeldub tõlketeaduse nii paradoksaalses arenguhetkes<br />
tema metodoloogilise enesetunnetuse seisund. Metodoloogilise<br />
enesetunnetuse üks strateegiaid on distsiplinaarne avatus, muude distsipliinide<br />
kogemuse toomine või metodoloogiline tõlkimine tõlketeadusesse<br />
ning interdistsiplinaarse innovatiivsuse saavutamine. Just<br />
sellisele distsipliiniülesele dialoogile erinevate teaduste esinda<strong>ja</strong>tega<br />
loodab Edwin Gentzler: “Ma loodan, et nüüd saab aset leida tõeliselt<br />
avatud, interdistsiplinaarne <strong>ja</strong> dialektiline ideede vahetamine teadlastega<br />
väl<strong>ja</strong>stpoolt distsipliini, ükskõik kui paljudelt erinevatelt aladelt“<br />
(Gentzler 2003: 23). Avatusega kaasnevad ka tõlketeaduse uurimisobjekti<br />
ümberformuleerimised interdistsiplinaarses kontekstis. Heaks<br />
näiteks on Moira Inghilleri katse siduda tõlketeaduse uurimisobjekti<br />
konstrueerimine refleksiivsuse kontseptsiooniga sotsioloogias <strong>ja</strong> etnoloogias<br />
(Inghilleri 2005). Avatus toob kaasa probleemid, mida eriti hästi<br />
mõistavad tõlketeaduse terminoloogiaga tegelevad teadlased. Nende<br />
probleemide aluseks on tõlketeaduse metodoloogilise sidususe <strong>ja</strong> baasterminoloogia<br />
küsimused. Nii tõdeb Mark Shuttleworth oma tõlketeaduse<br />
sõnastiku saatesõnas, et noore distsipliinina oleks tõlketeadusel<br />
oluline väl<strong>ja</strong> kujundada oma põhiterminoloogia ehk taandumatute mõistete<br />
miinimum. Just sellele miinimumile saab toetuda distsiplinaarne<br />
enesetunnetus. Vastasel juhul imbuvad tõlketeaduse erinevatesse harudesse<br />
muudest valdkondadest kontseptsioonid, mis ei pruugi kuidagi<br />
tõlketeaduse arendamiseks sobida (Shuttleworth 1997: VI).<br />
Interdistsiplinaarsus kui dialoog teiste distsipliinidega tõlketeaduse<br />
sees eksisteerib kõrvuti tõlketeaduse loomuliku liikumisega teiste distsipliinide<br />
aladele ning selles dialoogis teadvustub tõlke <strong>ja</strong> tõlkimisega<br />
seostuv problemaatika väga paljudes distsipliinides. Seega on innovatsioonivõimalus<br />
kahepoolne — tõlketeadus rikastub teiste distsipliinide<br />
kaudu ning samas aitab ta ise teiste distsipliinide arengule kaasa (vt.<br />
näiteks Schulte 1998: 42–43, Bassnett 1998). Selle seesmise <strong>ja</strong> välise<br />
dialoogi komplementaarsuse on hästi sõnastanud José Lambert, kelle<br />
väitel ei sõltu tõlketeaduse maine alati tõlketeadusest endast. Põhjuseks<br />
on tõlkefenomeni olulisus paljude humanitaarteaduste <strong>ja</strong>oks nii distsiplinaarse<br />
rikastumise kui oma uurimisobjekti parema mõistmise aspektis:<br />
80
Distsiplinaarsed piirid, uurimisobjekti piirid <strong>ja</strong> teadlase identiteet<br />
“...Tõlketeaduse prestiiž ei ole kaalul tõlketeaduse enda sees; tõlketeaduslikku<br />
uurimistööd hakatakse tõsiselt võtma vaid siis, kui teised<br />
humanitaarteaduslikud distsipliinid tunnistavad, et va<strong>ja</strong>vad tõlkefenomeni<br />
tundmaõppimist oma uurimisobjektide paremaks mõistmiseks”<br />
(Lambert 1992: 25).<br />
Metodoloogilise enesetunnetuse teiseks strateegiaks on olemuslike<br />
küsimuste esitamine <strong>ja</strong> hoiakute kujundamine. Tõlketeadus on seotud<br />
tõlketegevuse erinevate aspektidega ning olemuslikud küsimused algavad<br />
juba sellest, mida üldse tuleks hinnata tõlketeaduse seisundi analüüsimise<br />
käigus. Vastuse otsimine sellele küsimusele viib meid ühelt poolt<br />
tõlkeõpetuse <strong>ja</strong> hea tõlke mõiste mõtestamise juurde. Teiselt poolt aga<br />
arusaamiseni, et hindamise kriteeriumid va<strong>ja</strong>vad selgemat defineerimist.<br />
Defineerimine omakorda eeldab hindamisprotseduuride paremat väl<strong>ja</strong>arendamist<br />
(Martínez Melis, Hurtado Albir 2001: 275). Muidugi võib<br />
küsimused sõnastada ka empiirilisest uurimistööst lähtudes ning mitte<br />
tõlketeadust tervikuna silmas pidades, vaid kindlaid tõlkemudeleid aluseks<br />
võttes. Nii on Andrew Chesterman sõnastanud empiirilise uurimistöö<br />
metodoloogilise küsimustiku (checklist of methodological points:<br />
Chesterman 2000: 21) ning ta leiab, et uuri<strong>ja</strong> metodoloogilised hoiakud<br />
saavad empiirilises analüüsis lähtuda kolmest võimalikust tõlkemudelist.<br />
Need on staatiline ehk võrdlev mudel, dünaamiline ehk protsessimudel<br />
<strong>ja</strong> põhjuslik mudel (Chesterman 2000: 18–19).<br />
Üldteoreetiliste või üldempiiriliste küsimuste kõrval on aga võimalikud<br />
ka kitsamalt positsioonilt formuleeritud küsimused. Ja sellisel<br />
juhul on oluline lähtepositsiooni eksplitsiitsus, ükskõik millisel tõlketeaduslikul<br />
teemal ka ei arutleta. Hans J.Vermeer tunnistab oma staažika<br />
tõlketeadlase skeptitsismis (old-age scepticism), et tõlketeaduse heterogeensuse<br />
põhjuseks on as<strong>ja</strong>olu, “et me teame tõlkeprotsessi kohta veel<br />
liiga vähe, et oodata tõlketeaduses kiiret progressi” (Vermeer 1998: 62).<br />
Selles situatsioonis võiks uute ideede hindamine lähtuda nende tekkimise<br />
algpunktist. See tähendab, et mitmed lõputud poleemikad tõlgete<br />
originaalitruudusest <strong>ja</strong> vabadusest võinuksid tulemuslikumad olla poleemikas<br />
osale<strong>ja</strong>te põhimõtteliste seisukohtade määratletuse korral. On<br />
selge, et H. J. Vermeeri kui skoposteooria ehk tõlke eesmärki alusprintsiibiks<br />
pidava teadlase positsioon peab sellises poleemikas eriline olema.<br />
Nagu iga teisegi kindla algpositsiooniga tõlketeoreetiku positsioon:<br />
81
Peeter Torop<br />
“Ennekõike va<strong>ja</strong>me me selgeid lähtepositsioone, selleks et väljuda sama<br />
teema lõputu varieerumise nõiaringist, nagu lõputud diskusioonid tõlgete<br />
“originaalitruudusest” <strong>ja</strong> “vabadusest”. Minu enda lähtepunktiks on<br />
rangelt funktsionaalne “skopos” teooria. Teised võivad lähtuda millestki<br />
muust. Peamine on jõuda uute tulemusteni” (Vermeer 1998: 62).<br />
Distsiplinaarne identiteet sõltub distsiplinaarse uurimisobjekti<br />
teadvustamise viisist. Kui tõlketeadus on tõlke <strong>ja</strong> tõlkimisega tegelev<br />
teadus, siis on loomulik, et oma identiteeti saab ta kujundada tõlke <strong>ja</strong><br />
tõlkimise kokkupuutealal. Selleks alaks on tõlkeprotsess. Kui tõlkeprotsess<br />
on tõlketeaduse uurimisobjekt, siis va<strong>ja</strong>b täpsustamist selle<br />
protsessi kirjeldamistasand (vt. ka Sütiste, Torop 2007). Tõlkeprotsessi<br />
võib ühelt poolt vaadata kognitiivsete protsesside eriliigina ning siduda<br />
protsessi mõistmine tõlki<strong>ja</strong> mõttetegevuse mõistmisega (vt. näiteks<br />
Breedveld 2002). Teiselt poolt on võimalik vaadelda tõlkeprotsessi<br />
avaras kommunikatiivses kontekstis ning siduda ta kultuuri-uuringutega<br />
(cultural studies) ning tõlke sotsiokultuurilise funktsioneerimisega (vt.<br />
näiteks Dixon 1995). Nii kognitiivset kui sotsiokultuurilist lähenemist<br />
on tõlketeaduses viimasel a<strong>ja</strong>l palju kasutatud, kuid kontseptuaalset<br />
ühtsust pole need kaasa toonud. Kontseptuaalse ühtsuse va<strong>ja</strong>dusele on<br />
samas aga korduvalt viidatud. Seda ühelt poolt seoses va<strong>ja</strong>dusega<br />
väärtustada metodoloogliselt tõlgete võrdlevat analüüsi. Kitty M.van<br />
Leuven-Zwart on näiteks väitnud, et süstemaatilise <strong>ja</strong> individuaalseid<br />
tõlkeid kõrvutava tõlkeanalüüsita ei saa teoreetilisest tõlketeadusest<br />
(Theoretical Translation Studies) tõsiselt rääkida: “Minu arvates ei ole<br />
võimalik jõuda tõlke- <strong>ja</strong> tõlkimise teooriani alustamata individuaalsete<br />
tõlgete süstemaatilisest võrdlemisest <strong>ja</strong> kirjeldamisest” (Leuven-Zwart<br />
1991: 43, vt. ka Englund Dimitrova 2005). Sama probleemiga seoses on<br />
aga teiselt poolt rõhutatud uue ning olulise epistemoloogilise printsiibina<br />
va<strong>ja</strong>dust uurida potentsiaalseid tõlkeid, tõlgete põhimõttelist varieerumist:<br />
“Uut epistemoloogilist orientatsiooni võiks määratleda kui nihet<br />
objekti loomiselt tõlkeobjektide potentsiaalsuse ehk Tõlke Variatiivsuse<br />
väl<strong>ja</strong> suunas” (Hewson, Martin 1995: 28). Ka moodsa tõlketeaduse üks<br />
alusepani<strong>ja</strong>id James Holmes leidis, et tõlkeprotsessi teooriat on<br />
kõigepealt va<strong>ja</strong>, kuid ta lahutas selle teooria tõlkeprotsessi tulemuse<br />
(theory of translation product), tõlke funktsioonide (theory of translation<br />
function) <strong>ja</strong> tõlke didaktika (theory of translation didactics) teooriatest<br />
(Holmes 1988: 95). Kui temal oli puhas (“pure”) tõlketeadus <strong>ja</strong>gatud<br />
82
Distsiplinaarsed piirid, uurimisobjekti piirid <strong>ja</strong> teadlase identiteet<br />
teoreetilise <strong>ja</strong> deskriptiivse vahel ning protsessi mõiste jäi deskriptiivse<br />
poole peale, siis tegelikult võiks kogu puhta tõlketeaduse taksonoomiat<br />
vaadelda kui katset kirjeldada tõlketeaduse nähtamatut uurimisobjekti.<br />
Olles eksplitsiitselt osa süsteemist on tõlkeprotsess implitsiitselt kogu<br />
süsteemi alus. Sellele deskriptiivse <strong>ja</strong> teoreetilise aspekti kokkukuuluvusele<br />
on viidanud ka Gideon Toury: “... tõlketeaduse üheks eesmärgiks<br />
võiks kindlasti olla deskriptiivsete uuringute tulemuste kasutamine<br />
distsipliini teoreetilise haru huvides” (Toury 1991: 185). Sellest implitsiitsest<br />
ühtsusest ei kasva aga väl<strong>ja</strong> arusaama tõlketeaduse kui terviku<br />
uurimisobjektist. Uurimisobjekti ühtsust ei paista ka katsest kogu<br />
tõlketeadust kaardistada. Heidemarie Salevsky kompendiumis tuleb<br />
uurimisobjektiga seotud metodoloogilisi aspekte otsida mitte tõlketeaduse<br />
(Translationswissenschaft) alt, vaid üldise tõlketeooria (Allgemeine<br />
Übersetzungstheorie), üldise suulise tõlke teooria (Allgemeine<br />
Dolmetschtheorie) <strong>ja</strong> üldise translatsiooniteooria (Allgemeine Translationstheorie)<br />
alt (Salevsky 2002: 59 jj).<br />
Seega võib tõlketeadust nimetada mitmete uurimisobjektidega alldistsipliinidest<br />
koosnevaks distsipliiniks, mille üldine uurimisobjekt ei<br />
ole eksplitsiitselt formuleeritud. Samas võib tõlketeaduse distsiplinaarse<br />
arengu heterogeensus viia dialoogi ning vastastikkuse mõistmise vähenemiseni<br />
alldistsipliinide vahel ning tekitada mingil hetkel va<strong>ja</strong>duse<br />
ülekontseptualiseerimise järele. Distsiplinaarne sidusus <strong>ja</strong> distsipliini kui<br />
terviku metodoloogiline staatus hakkab varem või hiljem määrama<br />
distsipliini tulevikku.<br />
Alustada tuleks triviaalsest. Mida tähendab tõlkeprotsess metodoloogilisest<br />
vaatepunktist? See on protsess, mis kulgeb tõlki<strong>ja</strong> peas, aga<br />
ka keeles, kultuuris <strong>ja</strong> ühiskonnas. Kognitiivne, keeleline, kultuuriline<br />
või sotsiaalne protsess võib kulgeda teadvuste, keelte, kultuuride <strong>ja</strong><br />
ühiskondade vahel. Aga võib kulgeda ka ühe teadvuse, keele, kultuuri<br />
või ühiskonna sees. Kõiki neid protsesse tuleb paratamatult kirjeldada<br />
väga erinevates kirjelduskeeltes (metakeeltes) ning kirjeldusi distsiplinaarselt<br />
unifitseerida oleks väga raske. Järelikult tuleb tõlkeprotsess<br />
lähendada oma algusele <strong>ja</strong> lõpule. Alguse <strong>ja</strong> lõpu seisukohast kulgeb<br />
tõlkeprotsess kahe sõnumi ehk kahe teksti vahel. Alguses on originaal <strong>ja</strong><br />
lõpus on tõlge. Originaal <strong>ja</strong> tõlge on korraga nii protsessi algus <strong>ja</strong> lõpp<br />
kui protsessi põhjus <strong>ja</strong> tulemus. Järelikult tuleks tõlkeprotsessi hinnates<br />
83
Peeter Torop<br />
arvestada teksti üldisi omadusi, mis protsessi mõjutada võivad. Teksti<br />
üldine omadus on struktureeritus. Elementaarseim viis teksti struktureerida<br />
on eristada tema sisu- <strong>ja</strong> väljendusplaani. Kahe teksti vahel<br />
kulgev protsess sõltub seega kõigepealt teksti struktuursetest omadustest.<br />
Kuid lisaks sellele on tõlkeprotsess tugevasti teleoloogiline. Taas<br />
on teadvusest, keelest, kultuurist <strong>ja</strong> ühiskonnast tulev teleoloogia liiga<br />
heterogeenne ning tuleb leida distsiplinaarsem mõõde. Kui protsess<br />
kulgeb kahe teksti vahel, siis on teleoloogiliselt võimalikud kaks strateegiat<br />
— algteksti või lõppteksti poole püüdlemine. Olemegi lihtsustamise<br />
käigus jõudnud tõlketeaduse uurimisobjekti lihtsaima ontoloogilise<br />
<strong>ja</strong> epistemoloogilise aspekti sõnastamiseni.<br />
Tõlkeprotsessi ontoloogilises kirjelduses on tähtsaim algteksti kordumatus<br />
<strong>ja</strong> tõlketeksti variatiivsus. Tõlketekst ei ole protsessuaalses mõttes<br />
kunagi unikaalne, vaid protsessi ühe võimaluse realiseerumine paljudest.<br />
On selge, et tõlketeksti otsene paljusus tuleneb algteksti mõistmisvõimaluste<br />
paljususest. Seega kui mingit teksti on kultuuris korduvalt<br />
tõlgitud, siis saame põhimõtteliselt rääkida tõlkeprotsessist implitsiitselt<br />
paljuse algteksti <strong>ja</strong> eksplitsiitselt paljuse tõlke vahel. Algteksti saame<br />
konkreetselt eksplitseerida võrdluses eraldi iga erineva tõlkega. Originaali<br />
implitsiitne <strong>ja</strong> tõlke eksplitsiitne paljusus võimaldavadki tõlkeprotsessi<br />
vaadelda virtuaalsena <strong>ja</strong> orienteerituna nii originaalile kui<br />
tõlkele. Et kõiki olemasolevaid tõlkeid originaaliga kõrvutades võib<br />
tekkida raskesti ühildatav pilt, siis on oluline tõlkeprotsessi ontoloogialt<br />
liikuda tema teadusliku tunnetuse ehk epistemoloogia juurde. Epistemoloogiliselt<br />
on oluline võimalus tõlkeprotsessi praktilist paljusust korrastada<br />
tõlkeprotsessi modelleerimise kaudu. Kui tõlkeprotsessi ontoloogiline<br />
kirjeldus tähendab protsessi alg- <strong>ja</strong> lõpppunktide kõrvutamist ning<br />
konkreetsete aktualisatsioonide analüüsi, siis epistemoloogiline kirjeldus<br />
eeldab abstraheerumist protsessi konkreetsetest aktualisatsioonidest.<br />
Reaalsest paljususest ontoloogilisel tasandil tuleb liikuda virtuaalse<br />
paljususe suunas epistemoloogilisel tasandil. Tõlkeprotsessi epistemoloogilise<br />
kirjelduse va<strong>ja</strong>dus tuleneb va<strong>ja</strong>dusest tekitada protsessi<br />
kirjeldatavus või optimaalse kirjeldamise võimalus. Selleks va<strong>ja</strong>b<br />
tõlketeadus tõlkeprotsessi elementaarset mudelit, mis tagaks erinevate<br />
tõlgete võrreldavuse ning tõlkekultuuri kirjeldatavuse. Sellise mudeli<br />
aluseks ei saa olla unikaalse teksti tõlkimise protsess, vaid teksti kui<br />
sellise tõlkimise probleemid.<br />
84
Distsiplinaarsed piirid, uurimisobjekti piirid <strong>ja</strong> teadlase identiteet<br />
Tõlkeprotsessi elementaarne mudel peaks olema virtuaalne ehk<br />
põhimõttelisi tõlketüüpe kirjeldada võimaldav, ning taksonoomiline ehk<br />
tõlketüüpide suhestumist näitav. Taksonoomia tipus oleks mudeltõlge<br />
kui teoreetiline võimalus luua tõlge, milles on arvestatud sisu <strong>ja</strong><br />
väljendusplaani seoseid ning milles rekodeerimine <strong>ja</strong> transponeerimine<br />
on simultaanses tasakaalus. Edasi võime võimalikke tõlkeid kirjeldada<br />
dominantsusest lähtuvalt. Esimesel tasandil saab eristada rekodeerivaid<br />
<strong>ja</strong> transponeerivaid tõlkeid. Teisel tasandil saab neid diferentseerida<br />
orienteerituse järgi originaalile või tõlkele: transponeerivad analüütilised<br />
<strong>ja</strong> transponeerivad sünteetilised tõlked ning rekodeerivad analüütilised<br />
ning rekodeerivad sünteetilised tõlked. Kolmandal tasandil saab kõiki<br />
nimetatud tõlketüüpe liigitada suhtumise põh<strong>ja</strong>l sisu- <strong>ja</strong> väljendusplaani<br />
vahekorda. Dominantsusega on seotud mõlema plaani sidumise katsed,<br />
autonoomsusega on seotud ühe plaani isoleeritud vahendamine. Saame<br />
tüübid: rekodeeriv analüütiline dominantne, rekodeeriv analüütiline<br />
autonoomne, rekodeeriv sünteetiline dominantne, rekodeeriv sünteetiline<br />
autonoomne, transponeeriv analüütiline dominantne, transponeeriv<br />
analüütiline autonoomne, transponeeriv sünteetiline dominantne <strong>ja</strong><br />
transponeeriv sünteetiline autonoomne tõlge. Analüüsi eesmärkidest<br />
tulenevalt võib tõlketüüpide eristamise aluseks olla ükskõik milline<br />
mudeli tasand.<br />
Adekvaatne (mudel)tõlge<br />
Rekodeeriv Transponeeriv<br />
Analüüsiv Sünteesiv Analüüsiv Sünteesiv<br />
Auto- Domi- Auto- Domi- Auto- Domi- Auto- Dominoomne<br />
nantne noomne nantne noomne nantne noomne nantne<br />
Saadud tõlketüübid moodustavad teoreetilise terviku kujutadeski endast<br />
ühtlasi tõlkemeetodite tüpoloogiat.<br />
On iseloomulik, et Jiří Levý eristas tõlkeprotsessi psühholoogilist <strong>ja</strong><br />
teoreetilist käsitlust. Seetõttu ta loobus tõlkeprotsessi vaatlemisest kolme<br />
etapina (mõistmine, interpreteerimine, ümberväljendamine: Levý<br />
1974: 59) ning kasutas oma viimases raamatus mõisteid retseptiivne<br />
85
Peeter Torop<br />
etapp kui originaali mõistmine <strong>ja</strong> geneetiline etapp kui ekvivalendi loomine<br />
(Levý 1971: 86). Meie kasutatud mõisted analüüs <strong>ja</strong> süntees<br />
haakuvad selle lähenemisega <strong>ja</strong> toetuvad omakorda nende tähendusele<br />
vene vormikoolkonna metodoloogias, kus Boris Jarho on neid määratleda<br />
püüdnud: “Valmis kujul on analüüs kirjeldus, seejuures täielikkusele<br />
püüdlev kirjeldus. /.../ Sünteesimine on eelkõige võitlus muljete<br />
paljususega. Inimene püüab hoomata olemust, tuua lugematust massist<br />
esile “peamise” <strong>ja</strong> heita kõrvale “teisejärgulise”” (Jarho 1969: 521, 522).<br />
Jiří Levý raamatule “Tõlkimise kunst” kirjutas semiootilise kommentaari<br />
<strong>Tartu</strong>-Moskva semiootikakoolkonna esinda<strong>ja</strong> Isaac Revzin.<br />
Koos Viktor Rozenzweigiga on ta avaldanud raamatu “Üld- <strong>ja</strong> masintõlke<br />
alused” (1964), milles seab tõlkeprotsessi väga olulisele kohale:<br />
“Tõlkeprotsessi kirjeldavas teoorias on va<strong>ja</strong> lähtuda võimalikult lihtsatest,<br />
elementaarsetest mõistetest. Muidugi ei saa tõlkimise selline kirjeldamine<br />
olema täielik, kuid teda saab kõrvutada keeruka protsessiga,<br />
muidugi tingimusel, et kõik lihtsustatud situatsioonis kirjeldatavad elemendid<br />
<strong>ja</strong> suhted vastavad tõlkes olevatele elementidele <strong>ja</strong> suhetele, s.t.<br />
kui mudel peegeldab reaalse protsessi mõningaid olemuslikult tähtsaid<br />
külgi. On selge, et ükski kirjeldus ei ammenda as<strong>ja</strong>. /.../ Tõlkeprotsessi<br />
kirjeldava teooria loomisel on va<strong>ja</strong>lik: a) teha kindlaks algmõistete ring,<br />
mida ei määratleta tõlketeooria raames, kuid peetakse piisavalt lihtsateks<br />
<strong>ja</strong> selgeteks <strong>ja</strong> b) määratleda kõik ülejäänud mõisted esmaste mõistete<br />
kaudu” (Revzin, Rozenzweig 1964: 25). Jiří Levý raamatu süsteemsus<br />
inspireeris Isaac Revzinit arutlema tõlkeprobleemide üle avaramalt,<br />
kõigi humanitaarteaduste <strong>ja</strong> semiootika kontekstis. Ta põhjendab seda<br />
sooviga “mõista mõningaid keeruliste märgisüsteemidega ümberkäimisega<br />
seotud üldiseid põhimõtteid, et täiustada humanitaarteaduste valdkonnale<br />
suunatud semiootilist teooriat, kasutades selleks parimate tõlki<strong>ja</strong>te<br />
<strong>ja</strong> tõlkega tegeleva kir<strong>ja</strong>nduskriitika praktikast ammutatud andmeid”<br />
(Revzin 1968: 427).<br />
Tõlge on selles kontekstis huvitav “kui teose kunstilist mudelit<br />
pal<strong>ja</strong>stav mehhanism”, kusjuures seda mudelit “tuleb otsida mitte<br />
tekstis, vaid selles, mis säilib tõlkimisel, see tähendab selles üldises, mis<br />
seob originaalteose teksti <strong>ja</strong> tõlget (mis muidugi vastab väl<strong>ja</strong>töötatud<br />
kriteeriumidele) või, veel parem, antud teose erinevaid häid tõlkeid<br />
(kaasaegses teaduses on kombeks nimetada seda olemust, mis jääb<br />
86
Distsiplinaarsed piirid, uurimisobjekti piirid <strong>ja</strong> teadlase identiteet<br />
erinevates transformatsioonides muutumatuks, invariandiks)” (Revzin<br />
1968: 427). Teiseks oluliseks aspektiks Isaac Revzini vaadetes on<br />
tõlkeprotsessi käsitlemine universaalsena. Olles Roman Jakobsoniga<br />
suhtlev <strong>ja</strong> tema vaateid <strong>ja</strong>gav teoreetik, esitab ka Revzin kompleksset<br />
suhtumist tõlkimisse: “Tõlkimise probleemist on semiootika <strong>ja</strong>oks tõesti<br />
mitte üksnes praktilises, vaid ka teoreetilises plaanis keskne probleem<br />
saanud. Ja muidugi ei ole teadlaste huvi koondunud triviaalsele rekodeerimisele<br />
(vastastikku ühetähendusliku vastavuse tingimustes kahe<br />
süsteemi märkide vahel, see tähendab, jämedalt öeldes, sõnasõnalise<br />
tõlke tingimustes), vaid peente (mitmetähenduslike) vastavuste uurimisele<br />
kahe või enama süsteemi märkide vahel. Semiootika on hakanud<br />
huvi tundma keeruliste märgisüsteemide vastu, selliste vastu nagu kino,<br />
maalikunst, ilukir<strong>ja</strong>ndus <strong>ja</strong> muusika, aga peamine — tõlkimise probleemi<br />
vastu nendega seoses” (Revzin 1968: 426).<br />
Nimetades semiootikat teaduseks arbitraarsetest märgisüsteemidest,<br />
millede erijuhtumiks on loomulik keel, leiab Revzin, et tõlkeprotsessi<br />
kui ühelt märgisüsteemilt teisele ülemineku protsessi kirjeldamine on<br />
kasulik semiootika terminoloogiat kasutades. See aitaks vähendada<br />
kirjeldamise subjektiivsust ning tagaks teadusliku süsteemsuse, sest:<br />
“Teadus, mis püüab kirjeldada tõlget kui protsessi, peab olema mitte<br />
normatiivne, vaid teoreetiline” (Revzin, Rozenzweig 1964: 21). Ja on<br />
iseloomulik ning tänaselt positsioonilt hinnatuna ikka veel aktuaalne, et<br />
tõlkeprotsessi lingvistika <strong>ja</strong> semiootika puutepunktis hinnates pidasid<br />
Revzin <strong>ja</strong> Rozenzweig oluliseks, et tõlkeprotsessi realiseerimise tüübid<br />
on samasugused kõigile tekstitüüpidele (Revzin, Rozenzweig 1964:<br />
173). Sellele vastav on ka arusaamine tõlkest <strong>ja</strong> tõlkimisest: “Tõlketeooria,<br />
nagu sellest antud raamatus aru saadakse, objektiks on keeltevahelise<br />
tõlkimise protsess, mis on, nagu me näha saame, tihedalt seotud<br />
tõlkimisega keele sees. Mis puudutab intersemiootilist tõlget (näiteks<br />
kõneteksti tõlkimist kinokunsti keelde), siis selle arendamine on alles<br />
algstaadiumis, kuid juba praegu on näha selle tõlkeliigi mõningaid<br />
kokkupuutepunkte tõlkimisega selle sõna otseses tähenduses” (Revzin,<br />
Rozenzweig 1964: 28).<br />
Et Isaac Revzin oli nõukogude strukturaallingvistika tähtsamaid esinda<strong>ja</strong>id<br />
ning samas ka üks semiootika pioneeridest Nõukogude Liidus,<br />
siis on loomulik tema kuulumine samasse teaduslikku paradigmasse<br />
87
Peeter Torop<br />
Roman Jakobsoniga ning oma otsese kolleegi Sebastian Shaumyaniga.<br />
Revzini vaated vääriksid palju põh<strong>ja</strong>likumat tutvustamist, kuid antud<br />
kontekstis on olulisem tema aktuaalsus tänase kontseptuaalse pöörde<br />
situatsioonis tõlke <strong>ja</strong> tõlketegevuse uurimisel. Uue huvi tekkimine<br />
tõlgete kvaliteedi hindamise <strong>ja</strong> tõlke keelelise olemuse vastu toob kaasa<br />
va<strong>ja</strong>duse tõlketeaduse erinevaid suundi rekontseptualiseerida. Tõlketeadus<br />
on uue enesekirjelduse künnisel ning selle enesekirjelduse keel <strong>ja</strong><br />
hoiakud peaksid tulenema tõlketeaduse uurimisobjekti süsteemsest<br />
mõistmisest. Tõlkeprotsess on see semiootiline reaalsus, millest lähtuvalt<br />
saab tõlketeadust kontseptualiseerida <strong>ja</strong> mille mudel oleks aluseks<br />
üldiste metodoloogiliste põhimõtete sõnastamisele. Sebastian Shaumyan<br />
on semiootilise reaalsuse mõistet defineerinud kui märgisüsteemide<br />
spetsiifilisi omadusi <strong>ja</strong> kõiki nende omaduste võimalikke või paratamatuid<br />
tagajärgi (Shaumyan 1984: 242). Ka tõlketeaduse kohta käib<br />
tema arutlus lingvistikast, mis va<strong>ja</strong>b koostööks psühholoogia <strong>ja</strong> teiste<br />
teadustega arusaama oma empiirilise aluse semiootilisest reaalsusest:<br />
“Semiootiline reaalsus on lingvistiliste teooriate testimise ainus empiiriline<br />
alus. Lingvistika koopereerumine psühholoogia <strong>ja</strong> teiste teadustega<br />
saab olla vil<strong>ja</strong>kas vaid juhul kui lingvistika on teadlik semiootilisest<br />
reaalsusest kui oma ainsast empiirilisest alusest” Shaumyan 1984: 242).<br />
Oma semiootilise reaalsuse mõistmiseks va<strong>ja</strong>b aga distsiplinaarne<br />
mõtlemine üheaegselt kaht kirjelduskeelt, staatilist <strong>ja</strong> dünaamilist.<br />
Reaalsust saab vastavalt kooseksisteerivate või muutuvate as<strong>ja</strong>dega<br />
süsteemina kirjeldada: “On kaks viisi tegelikkuse kirjeldamiseks. Me<br />
võime kirjeldada tegelikkust kooseksisteerivate as<strong>ja</strong>de süsteemina või<br />
muutuvate as<strong>ja</strong>de süsteemina. /.../ Staatilist keelt on kasutatud tegelikkuse<br />
kui olemise kirjeldamiseks, <strong>ja</strong> dünaamilist keelt on kasutatud tegelikkuse<br />
kui kujunemise kirjeldamiseks” (Shaumyan 1984: 237). Dünaamiline<br />
<strong>ja</strong> staatiline metakeel on nii komplementaarsed kui vastastikku<br />
tõlgitavad: “Üks võib alati tõlkida informatsioonikadudeta ütlusi ühest<br />
keelest teise” (Shaumyan 1984: 238).<br />
Tulles tagasi tõlketeaduse metodoloogiliste probleemide juurde on<br />
seega oluline mõista, et tõlkeprotsessi teoreetiline mudel on va<strong>ja</strong>lik teaduse<br />
enda sisemise sidususe tagamiseks. Tõlkimise kvaliteedi probleemide<br />
kontseptualiseerimine saab toimuda vaid võimalike tõlketüüpide<br />
ehk tõlkeprotsessi mudelist tulenevate tõlkemeetodite raames. Tõlke<br />
keelelise olemuse uus väärtustamine aga viib paratamatult va<strong>ja</strong>duseni<br />
88
Distsiplinaarsed piirid, uurimisobjekti piirid <strong>ja</strong> teadlase identiteet<br />
täpsustada semiootilist reaalsust, st mõista loomulikku keelt semiootiliselt<br />
paljukeelsena. Selles semiootilises paljukeelsuses saab korraga rääkida<br />
inter- <strong>ja</strong> intralingvistilisest ning intersemiootilisest tõlkest. Tõlketeaduse<br />
objekti metodoloogiline käsitlemine toetub semiootilisele<br />
mitmekeelsusele ning toob kaasa tõlkeprotsessi mudeli semiootilise<br />
kontseptualiseerimise va<strong>ja</strong>duse. See tähendab, et tõlkeprotsessi mudel<br />
on universaalne ning võimaldab samadel põhimõtetel kirjeldada ühelt<br />
poolt interlingvistilist, intralingvistilist <strong>ja</strong> intersemiootilist tõlget, teiselt<br />
poolt aga tekstilist, metatekstilist, in- <strong>ja</strong> intertekstilist ning ekstratekstilist<br />
tõlget (vt põh<strong>ja</strong>likumalt Torop 1995, laiendatud variant Torop 2000).<br />
Tõlke <strong>ja</strong> tõlkimise avaram käsitlemine tõlketeaduse metodoloogia<br />
raames aitab kaasa sisemisele dialoogile tõlketeaduse sees. Kuid samal<br />
a<strong>ja</strong>l aitab ta kaasa ka tõlketeaduse ning semiootika omavahelisele dialoogile<br />
ning mõlema distsipliini dialoogile muude distsipliinidega.<br />
Tõlke <strong>ja</strong> tõlkimise uurimise metodoloogia täiustamine tähendab kõrvuti<br />
dialoogiga distsipliini sees <strong>ja</strong> distsipliinide vahel ka va<strong>ja</strong>dust dialoogi<br />
järele diakroonia <strong>ja</strong> sünkroonia vahel. Nagu tõlkeloo uurimine on<br />
proovikiviks teooriale nii on <strong>teaduslugu</strong> proovikiviks uutele kontseptsioonidele<br />
tõlketeaduses. Tõlketeaduse metodoloogilist sidusust luuakse<br />
korraga a<strong>ja</strong>s <strong>ja</strong> ruumis. Tõlketeaduse distsiplinaarsus <strong>ja</strong> interdistsiplinaarsus<br />
on loonud pingeväl<strong>ja</strong>, milles toimub tõlketeaduse identiteedi uus<br />
formuleerimine nii teooria kui pedagoogika <strong>ja</strong>oks (vt. ka Torop 2007).<br />
Viimane omakorda tähendab tõlkeõpetuse piiride <strong>ja</strong> seega kompetentsipiiride<br />
täpsustamise kaudu nii tõlki<strong>ja</strong> kui tõlketeadlase identiteedi<br />
täpsustamist. Seetõttu on teadmusintegratsiooni probleemid tõlketeaduses<br />
eriti teravad ning transdistsiplinaarne arenguperspektiiv väga oluline.<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
B a s s n e t t, Susan 1998. The Translation Turn in Cultural Studies. — Susan<br />
Bassnett, André Lefevere (eds.). Constructing Cultures. Essays on Literary<br />
Translation. Clevedon, Philadelphia, Toronto, Sydney, Johannesburg:<br />
Multilingual Matters, pp. 123–140.<br />
B l o o m, Harold 1994. The Western Canon: The Books and School of the Ages.<br />
New York, San Diego, London: Harcourt Brace.<br />
89
Peeter Torop<br />
B u r g a s s, Catherine 1999. Challenging Theory: Discipline After Deconstruction.<br />
Aldershot, Brookfield, Singapore, Sydney: Ashgate.<br />
B r e e d e v e l d, Hella 2002. Translation Process in Time. — Target, Vol. 14,<br />
No. 2, pp. 221–240.<br />
C h e s t e r m a n, Andrew 2000. Empirical Research Methods in Translation<br />
Studies. — Päivi Jauhola, Outi Järvi, Detlef Wilske (eds.). Erikoiskielet <strong>ja</strong><br />
käännösteoria. Vaasa: Vaasa University, pp. 9–22.<br />
D i x o n, John 1995. A Holistic Approach to the Act of Translation. — Ian<br />
Mason, Christine Pagnoulle (eds.). Cross-Words. Issues and Debates in<br />
Literary and Non-literary Translating. Liège: University of Liège, pp. 11–<br />
19.<br />
D u a r t e, João Ferreira, Rosa Alexandra A s s i s, Teresa S e r u y a (eds.)<br />
2006. Translation Studies at the Interface of Disciplines. Amsterdam/Philadelphia:<br />
John Ben<strong>ja</strong>mins.<br />
E n g l u n d D i m i t r o v a, Birgitta 2005. Expertise and Explicitation in the<br />
Translation Process. Amsterdam/Philadelphia: John Ben<strong>ja</strong>mins.<br />
G e n t z l e r, Edwin 2003. Interdisciplinary connections. — Perspectives:<br />
Studies in Translatology, Vol. 11, No. 1, pp. 11–24.<br />
H a l l i d a y, M. A. K 2001. Towards a theory of good translation. — Erich<br />
Steiner and Colin Yallop (eds.). Exploring Translation and Multilingual<br />
Text Production: Beyond Content. Berlin, New York: Mouton de Gruyter,<br />
pp. 13–18.<br />
H e w s o n, Lance; Jacky M a r t i n 1995. From Translation as Product to<br />
Translation as Variation. — Ian Mason, Christine Pagnoulle (eds.). Cross-<br />
Words. Issues and Debates in Literary and Non-literary Translating. Liège:<br />
University of Liège, pp. 27–34.<br />
H o l m e s, James S. 1988. Translated! Papers on Literary Translation and<br />
Translation Studies. Amsterdam: Rodopi.<br />
I n g h i l l e r i, Moira 2005. The Sociology of Bourdieu and the Construction<br />
of the “Object“ in Translation and Interpreting Studies. — The Translator,<br />
Vol. 11, No. 2, pp. 125–147.<br />
J a r h o, Boris 1969. Metodologi<strong>ja</strong> tochnogo literaturovedeni<strong>ja</strong> (nabrosok<br />
plana). — Sign Systems Studies Vol. 4, pp. 515–526.<br />
L a m b e r t, José 1992. The Cultural Component Reconsidered. — Mary Snell<br />
Hornby, Franz Pöchhacker, Klaus Kaindl (eds.). Translation Studies — An<br />
Interdiscipline, Amsterdam/Philadelphia: John Ben<strong>ja</strong>mins, pp. 17–26.<br />
90
Distsiplinaarsed piirid, uurimisobjekti piirid <strong>ja</strong> teadlase identiteet<br />
L e u v e n - Z w a r t, Kitty M. van 1991. Translation and Translation Studies:<br />
Discord or Unity? — Son<strong>ja</strong> Tirkkonen-Condit (ed.). Empirical Research in<br />
Translation and Intercultural Studies. Tübingen: Gunter Narr Verlag, pp.<br />
35–44.<br />
L e v ý, Jiří 1974. Iskusstvo perevoda. Moscow: Progress.<br />
L e v ý, Jiří (1971). Bude literární věda exaktní vědou. Praha: Československý<br />
spisovatel.<br />
M a l m k j a e r, Kristen 2005. Translation and Linguistics. — Perspectives:<br />
Studies in Translatology, Vol. 13 No. 1, pp. 5–20.<br />
M a r t í n e z M e l i s, Nicole, Amparo H u r t a d o A l b i r 2001.<br />
Assessment in Translation Studies: Research Needs. — Meta, Vol. XLVI,<br />
No. 2, pp. 272–287.<br />
M o s s o p, Brian, Ernst-August G u t t, Jean P e e t e r s, Kinga K l a u d y,<br />
Robin S e t t o n, Son<strong>ja</strong> T i r k k o n e n - C o n d i t 2005. Back to Translation<br />
as Language. — Across Languages and Cultures, Vol. 6, No. 2,<br />
pp. 143–172.<br />
N e u b e r t, Albrecht 2000. Theory and Practice of Translation Studies Revisited.<br />
25 years of Translator Training in Europe. — Allison Beeby, Doris<br />
Ensinger, Marisa Presas (eds.). Investigating Translation. Amsterdam/<br />
Philadelphia: John Ben<strong>ja</strong>mins, pp. 13–26.<br />
R e v z i n, Isaac, Viktor R o z e n z w e i g 1964. Osnovy obshego i mashinnogo<br />
perevoda. Moscow: Nauka.<br />
R e v z i n, Isaac 1968. Semioticheskij kommentarij k cheskoj knige o perevode.<br />
— Kornei Chukovski (ed.). Masterstvo perevoda. Vol. 1966. Moscow:<br />
Sovetskij Pisatel', pp. 425–439.<br />
R o w e, John Carlos 1998. Introduction. — John Carlos Rowe (ed.). “Culture“<br />
and the Problem of the Disciplines. New York: Columbia University Press,<br />
pp. 1–13.<br />
S a g e, Andrew 2000. Colloquium Synthesis: What Have We Learned? —<br />
Margaret A. Sommerville, David J. Rapport (eds.). Transdisciplinarity:<br />
reCreating Integrated Knowledge, Oxford: EOLSS Publishers, pp. 247–251.<br />
S a l e v s k y, Heidemarie 2002. Translationswissenschaft. Ein Kompendium.<br />
Unter Mitarbeit von Ina Müller und bernd Salevsky. Frankfurt am Main,<br />
Berlin et al.: Peter Lang.<br />
S c h u l t e, Rainer 1998. Translation Studies: A Dynamic Model for the<br />
Revitalization of Humanities. — Kurt Mueller-Vollmer, Michael Irmscher<br />
91
Peeter Torop<br />
(eds.). Translating Literatures — Translating Cultures. New Vistas and<br />
Approaches in Literary Studies. Berlin: Erich Scmidt Verlag, pp. 31–45.<br />
S h a u m y a n, Sebastian 1984. Semiotic Laws in Linguistics and Natural<br />
Science. — James E.Copeland (ed.). New Directions in Linguistics and<br />
Semiotics, Amsterdam: John Ben<strong>ja</strong>mins, pp. 231–257.<br />
S h u t t l e w o r t h, Mark 1997. Introduction. — Mark Shuttleworth and Moira<br />
Cowie. Dictionary of Translation Studies. Manchester: St. Jerome, pp. V–<br />
XV.<br />
S n e l l - H o r n b y, Mary 2006. The Turns of Translations Studies. New Paradigms<br />
or Shifting Viewpoints? Amsterdam/Philadelphia: John Ben<strong>ja</strong>mins.<br />
S ü t i s t e, Elin, Peeter T o r o p 2007. Processual Boundaries of Translation:<br />
Semiotics and Translation Studies. — Semiotica, Vol. 163, No. 3/4, pp. 187–<br />
207.<br />
T h o m p s o n K l e i n, Julie 2000. Integration, Evaluation, and Disciplinarity.<br />
— Margaret A. Sommerville, David J. Rapport (eds.). Transdisciplinarity:<br />
reCreating Integrated Knowledge. Oxford: EOLSS Publishers,<br />
pp. 49–59.<br />
T o r o p, Peeter 2007. Methodological Remarks on the Study of Translation and<br />
Translating. — Semiotica, Vol. 163, No. 1/4, pp. 347–364.<br />
T o r o p, Peeter 2000. La traduzione totale. Modena: Guaraldi Logos.<br />
T o r o p, Peeter 1995. Total’nyj perevod. <strong>Tartu</strong>: <strong>Tartu</strong> University Press.<br />
T o u r y, Gideon 1991. What are Descriptive Studies into Translation Likely to<br />
Yield apart from Isolated Descriptions? — Kitty M. van Leuven-Zwart, Ton<br />
Naaijkens (eds.). Translation Studies: The State of the Art. Amsterdam,<br />
Atlanta: Rodopi, pp. 177–192.<br />
T y m o c z k o, Maria 2005. Trajectories of Research in Translation Studies. —<br />
Meta, Vol. 50, No. 4, pp. 1082–1097.<br />
V e r m e e r, Hans J. 1998. Starting to Unask What Translatology Is About. —<br />
Target, Vol. 10, No. 1, pp. 41–68.<br />
W o o d y, Andrea I. 2003. On Explanatory Practice and Disciplinary Identity.<br />
— Annals of the New York Academy of Sciences Vol. 988, pp. 22–29.<br />
92
René Thom —<br />
matemaatik, filosoof või teadlane<br />
Peeter Müürsepp<br />
Käesoleva kirjutise eesmärgiks on anda ülevaade prantsuse matemaatiku<br />
<strong>ja</strong> filosoofi René Thom’i (1923–2002) panusest teadusesse, tema tööde<br />
retseptsioonist <strong>ja</strong> saatusest. Thom pole kunagi olnud teadlane selle sõna<br />
kitsamas tähenduses — ta pole tegelenud empiirilise uurimistööga. Luge<strong>ja</strong><br />
võib siinkohal küsida, kuidas matemaatikust filosoof saab olla<br />
andnud panuse teadusesse. Järgnev näitab, et niisugune panus on kaheldamatult<br />
olemas. Küsida on põhjust vaid panuse kaalukuse järele.<br />
Elu <strong>ja</strong> saavutused<br />
R. Thom on saanud tuntuks eelkõige mõneti ekstravagantse matemaatilise<br />
meetodi — katastroofiteooria loo<strong>ja</strong>na. Nimetatud teooria võimaldab<br />
formaliseerida protsesse, mille käigus pidev muutumine tekitab<br />
hüppelise arengu. Olles tunnustatud matemaatikuna (Fields’i medal aastast<br />
1958), on paljudele üllatuseks, et Thom omandas bakalaureusediplomi<br />
(Prantsuse haridussüsteemis gümnaasiumi tase) nii matemaatika<br />
kui ka filosoofia alal. Varane huvi filosoofia vastu seletab tema hilisemaid<br />
pürgimusi matemaatika <strong>ja</strong> isegi teaduse piiridest väljuva üldise<br />
maailmakäsitluse väl<strong>ja</strong>pakkumiseks. Viimane vormus lõplikult nn<br />
semiofüüsika ehk salientsi <strong>ja</strong> pregnantsi teooriana (Thom 1990).<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 93–103
Peeter Müürsepp<br />
Kuulsa Ecole Normale Supériure’i lõpetamise järel aastal 1946<br />
siirdus Thom Strasbourg’i, et kirjutada doktoritöö tuntud matemaatiku<br />
Henri Cartan’i juhendamisel. Doktoritöö kaitsmise järel õnnestus<br />
Thom’il viibida mõnda aega külalisuuri<strong>ja</strong>na USA-s, kus ta kohtus teiste<br />
hulgas Albert Einsteini <strong>ja</strong> Hermann Weyl’ga.<br />
Thom oli tuntud matemaatik juba enne katastroofiteooria loomist,<br />
mida kinnitab ka Fields’i medaliga autasustamine topoloogiavalda kuuluvate<br />
uurimuste eest. Kuigi Thom ise polnud veendunud, et oli matemaatikute<br />
kõrgeima rahvusvahelise tunnustuse tõepoolest ära teeninud,<br />
andis see talle akadeemilise vabaduse oma edasise uurimistöö planeerimisel.<br />
Thom’ile tähendas see võimalust haarata oma huviorbiiti kogu<br />
teadus. Teame, et Thom’ist teadlast siiski ei kujunenud, isegi mitte<br />
teoreetiku (Einstein) tähenduses. Küll on Thom’i aeg-a<strong>ja</strong>lt nimetatud<br />
teadusfilosoofiks, kes püüab ette öelda, millises suunas teadus peaks<br />
edasi arenema. Seda on Thom tõepoolest teinud, eriti nn semiofüüsika<br />
vormis. Iseasi, kas selline tegevus peaks tänapäeval olema teadusfilosoofi<br />
ülesanne või kuuluma pigem natuurfilosoofiasse. Kindlasti seostuvad<br />
Thom’i ideed ka semiootikaga. Seda kinnitab kasvõi tema tõsine<br />
huvi Jakob von Uexkülli pärandi vastu. Viimati nimetatu töödele viitab<br />
Thom oma peateoses “Structural Stability and Morphogenesis” (1975)<br />
korduvalt. Loomulikult on ka Thom’i teise peateose pealkiri “Semio<br />
Physics: A Sketch” (1990) otsene tuletus terminist semiootika.<br />
1960-ndate aastate esimesel poolel hakkasid Thom’i filosoofilised<br />
huvid konkretiseeruma <strong>ja</strong> keskendusid morfogeneesile, mis tema enese<br />
sõnutsi tähendas tegelemist filosoofilise bioloogiaga. Thom’i probleemipüstitus<br />
on selline, mis ei võimalda lahendamist diferentsiaalarvutuse<br />
vahenditega. Nimelt asus ta matemaatiliselt kirjeldama protsesse, kus<br />
järk-järgult muutuv jõud viib katastroofile, järsule muutusele. Nii<br />
sündiski katastroofiteooria, mis on leidnud laialdast rakendust füüsikas,<br />
bioloogias ning sotsiaalteadustes. Aastal 1972 esitatud teooriat (Thom<br />
1972, inglise keeles 1975) on teiste matemaatikute poolt edasi arendatud.<br />
Ometi kadus katastroofiteooria üsna kiiresti huviorbiidist. Omavahelisel<br />
vestlusel 1996. aastal Leipzigis avaldas Thom imestust, et<br />
keegi veel üldse katastroofiteooria vastu huvi tunneb (Thom 1996).<br />
Thom’i enese põhjendus antud küsimuses kõlab järgmiselt:<br />
94
René Thom — matemaatik, filosoof või teadlane<br />
Katastroofiteooria surm on tõsiasi. Kuid võime öelda, et<br />
surm saabus suure edu tagajärjel. Saatuslikuks sai teooria<br />
laiendus analüütilistelt (algebralistelt) mudelitelt ühtlastele.<br />
Niipea kui selgus, et katastroofiteooria ei võimalda kvantitatiivseid<br />
ennustusi, otsustasid kõik head mõtle<strong>ja</strong>d [---], et see<br />
on väärtusetu. (Thom 2003)<br />
Thom sai uuri<strong>ja</strong>na siiski veel mitu kõrget tunnustust. Aastal 1974 anti<br />
talle Pariisi linna teaduspreemia (Grand Prix Scientifique de la Ville de<br />
Paris). Londoni Matemaatikaseltsi auliikme staatus omistati talle 1990.<br />
aastal.<br />
Ometi pole katastroofiteooria intellektuaalsete ringkondade huviorbiidist<br />
lõplikult kadunud. Seda saab väita vähemalt seoses teadusfilosoofiaga<br />
nagu allpool veendume.<br />
Matemaatik, filosoof või teadlane<br />
Kahtlemata oli Thom matemaatik <strong>ja</strong> mingil määral kindlasti ka filosoof.<br />
Teadlaseseisusega on olukord keerulisem. Seega pole vahetult selge, kas<br />
tema tööde käsitlemine saab üldse kuuluda teaduse uuringute valdkonda.<br />
Jätaksime siinjuures selle küsimuse siiski otseselt vastamata. Ühest vastust<br />
siin vaevalt anda saab. Põhiline, millega Thom tegeles, omab<br />
kahtlemata perekondlikku sarnasust teadusega või vähemalt teadusfilosoofia<br />
<strong>ja</strong> metodoloogiaga. Loeme selle tõdemuse antud juhul piisavaks.<br />
Ega matemaatikuidki pole ilmselt kohane teaduse arengu oluliste mõjuta<strong>ja</strong>te<br />
<strong>ja</strong> seeläbi ühtlasi teaduse uuringute seisukohalt huvitavate<br />
mõtle<strong>ja</strong>tena kõrvale jätta.<br />
Analoogilise hinnangu annab Conrad Hal Waddington oma eessõnas<br />
Thom’i peateose ingliskeelsele tõlkele: “Rõhutan, et Thom’i püüdlused<br />
on matemaatiku, mitte eksperimenteeriva teadlase omad, kelle kujutlusvõime<br />
on suuresti piiratud vaadeldava nel<strong>ja</strong>dimensioonilise maailmaga”<br />
(Waddington 1975: xv). Samas tuleb nentida, et Thom’i paeluv<br />
põhiprobleem pole matemaatikule sugugi tüüpiline. Thom on isegi<br />
valmis matemaatilise ranguse arvel järeleandmisi tegema. Rääkida<br />
95
Peeter Müürsepp<br />
tuleks pigem epistemoloogilisest mõtlemisest. Thom kinnitab, et meie<br />
maailm pole päris kindlasti kaootiline. Selles esineb olendeid, objekte,<br />
asju, millele me saame nimesid anda. Need kõik on teatava stabiilsusastmega<br />
vormid või struktuurid. Nad võtavad enda alla teatud ruumi <strong>ja</strong><br />
püsivad teatud a<strong>ja</strong> (Thom 1975: 1). Need entiteedid on kõik teataval<br />
viisil piiratud, st üksteisest eraldatud. Seega pole maailmas pidevust.<br />
Teaduskeelena tüüpiliselt kasutatav diferentsiaalarvutus aga eeldab just<br />
pidevust. See as<strong>ja</strong>olu suunaski Thom’i sobivama meetodi otsingutele,<br />
mis viisid katastroofiteooria loomisele.<br />
Aastal 1992 toimus Taanis Århusis sümpoosion, mis oli pühendatud<br />
põhiliselt René Thom’i tööde <strong>ja</strong> nende rakenduste analüüsile ning kus ka<br />
Thom ise osales. Sümpoosionil kõlanud ettekannetest koostatud kogumik<br />
ilmus tuntud Taani semiootiku Frederik Stjernfelti toimetamisel viis<br />
aastat hiljem (Culture... 1997). Kogumikus esindatud autorite erialane<br />
<strong>ja</strong>otus näitab ilmekalt, kui laia diapasooniga mõtle<strong>ja</strong> Thom oli. Lisaks<br />
semiootikust toimeta<strong>ja</strong>le <strong>ja</strong> Thom’ile enesele, keda siin nimetatakse<br />
matemaatikuks, astuvad üles mitu bioloogi, filosoof, insener <strong>ja</strong> lingvist.<br />
Pelgalt see loetelu õigustab hiljutist väidet Thom’i uuringute kuuluvusest<br />
teadusesse vähemalt perekondliku sarnasuse alusel.<br />
Kogumik algab meistri enese kirjutisega “Matemaatika <strong>ja</strong> interdistsiplinaarsus”<br />
(Thom 1997: 5–10), milles ta annab küllaltki üldise<br />
ülevaate oma huvide kujunemisest. Seetõttu keskendume järgnevalt rohkem<br />
sellele, mida kolleegid teadusmaailmas Thom’i panusest arvavad.<br />
Kogumiku toimeta<strong>ja</strong> Stjernfelt esitab küsimuse, kas on olemas<br />
üldkehtivat struktuuri mõiste ekstensiooni käsitlemiseks (Stjernfelt<br />
1997: 20–29). Selline probleemipüstitus näitab ilmekalt Thom’i pärandi<br />
ulatust. Vastuse formuleerimisel lähtub Taani semiootik klassikalisest<br />
probleemist loogikas, filosoofias <strong>ja</strong> lingvistikas, mis käsitleb ekstensiooni<br />
<strong>ja</strong> intensiooni vahekorda. Thom’i lähenemine probleemile on<br />
tõeliselt originaalne, teatud mõttes lausa groteskne. Selle järgi on nominaalne<br />
mõiste morfoloogiliselt samane loomaga. Argumendiks on siinjuures<br />
seisukoht, et loom on ontologie intelligible arhetüüpne olend,<br />
salients, mis omab pregnantse. Evolutsiooni käigus on see arhetüüp<br />
kujunenud kohustuslikuks eeskujuks kõigile loomadele. Elu on huvitatud<br />
elust, on Thom ise väitnud (Stjernfelt 1997: 23). Thom’i lähenemist<br />
tuleb mõista nii, et vaadeldav entiteet on määratletav põhifunktsiooni-<br />
96
René Thom — matemaatik, filosoof või teadlane<br />
dega, mida ta suudab täita. Looma puhul on nendeks sisemine metabolism<br />
(nälg, <strong>ja</strong>nu, soojus) või välised näita<strong>ja</strong>d nagu hirm. Need funktsioonid<br />
on seega mõistetavad tegevustena, mis tagavad looma normaalse<br />
elutalitluse.<br />
Võrdlus loomaga võimaldas Thom’il visandada üldise mõõdu mõiste<br />
komplekssuse (keerukuse) tarvis. Mõiste komplekssus kujuneb regulatoorsetest<br />
tegevustest, mille kirjeldustes mõiste sisaldub. “Mida suurema<br />
hulga regulatoorsete tegevuste puhul see esineb, seda suurem on antud<br />
mõiste komplekssus” (Stjernfelt 1997: 23). Üks sõna on seega komplekssem<br />
kui teine, kui ta sisaldab teise topoloogiat enese koefitsientruumina.<br />
Selline lähenemine panebki aluse üldistatud struktuurile, mis<br />
sobib nii mõiste kui ka looma puhul. Siiski jääb küsimus, kui loom on<br />
elus <strong>ja</strong> tegutsev entiteet, mis suudab hälbed teatud liigutustega kompenseerida,<br />
siis mis on liigutuste vasteks mõiste puhul? Liigutust saab<br />
mõiste puhul käsitleda kui vaadeldava objekti funktsiooni. Näiteks tooli<br />
puhul võime rääkida millestki, millel on võimalik istuda. Muidugi saab<br />
istuda veel paljudel as<strong>ja</strong>del peale toolide. Seega on va<strong>ja</strong>lik mingi piirang.<br />
Nagu näha, saab ekstensioonist siin intensiooni funktsioon. Oluline<br />
on taibata, et pole võimalik ette määrata, millistele objektidele<br />
täpselt antud intensionaalne mõiste rakendub. Globaalne ekstensioon on<br />
seega vaid potentsiaalne objekt (Stjernfelt 1997: 24). Konkreetne kõneakt<br />
on siin otsustava tähtsusega.<br />
Katastroofiteooria rakenduste tuntud propageeri<strong>ja</strong> lingvist Wolfgang<br />
Wildgen analüüsib vaadeldavas kogumikus katastroofiteooria tähendust<br />
narratoloogias (1997: 41–95). Tegemist on antud kogumiku keskse <strong>ja</strong><br />
kõige põh<strong>ja</strong>likuma uurimusega, millest ei tohiks siiski teha ennatlikku<br />
järeldust, et just lingvistika on see valdkond, kus katastroofiteooria on<br />
kõige ulatuslikumalt rakendatav.<br />
Iga narratiiv peab lahendama järgmise põhiprobleemi, “[k]uidas<br />
muuta mittelingvistiline kogemus tekstiks, mis koosneb lausetest <strong>ja</strong><br />
leksikaalsetest valikutest (grammatiliste piirangute tingimustes)” (Wildgen<br />
1997: 41). Täpsemalt väljendudes, peame küsima, kuidas kodeerida<br />
pidev terviklik kogemus diskreetsete ühikute <strong>ja</strong>daks <strong>ja</strong> kuidas tagada<br />
selle <strong>ja</strong>da lineaarne korrastatus. Selleks tuleb aegruumi kestev pidevus<br />
transformeerida lõplikuks hulgaks tüüpideks.<br />
97
Peeter Müürsepp<br />
Niiviisi sõnastatult on tegemist katastroofiteooriale tüüpilise olukorraga.<br />
On ju Thom ise väitnud, et:<br />
– elementaarkatastroofid kui struktuurselt stabiilsed lihtsa singulaarsustehulga<br />
elemendid on head kandidaadid põhistsenaariumideks<br />
(semantilised arhetüübid) <strong>ja</strong><br />
– et väliste (kontrollivate) parameetrite arv ei ületa nel<strong>ja</strong>.<br />
Katastroofiteooria aluseks olevate nn elementaarkatastroofide eestikeelsed<br />
nimetused on volt, kurd <strong>ja</strong> liblikas. Tegemist on matemaatiliste<br />
struktuuridega, mille täpsem kirjeldamine pole käesolevas kontekstis<br />
va<strong>ja</strong>lik.<br />
Wolfgang Wildgen pakub oma kirjutise keskse tulemusena väl<strong>ja</strong><br />
teoreetilise raami narratiivide morfodünaamilise mudeli tarvis, kasutades<br />
seejuures loomulikult katastroofiteooria abi. Mudeli üksikas<strong>ja</strong>lik<br />
kirjeldamine pole siinkohal võimalik. Küll saame esitada selle ülesehituse<br />
kaks aluseks olevat põhimõtet.<br />
Esiteks tuleb kindlaks teha sobiv üldistuse määr, seda ka sümbolilises<br />
tähenduses. Teiseks tuleb leida kasutatav matemaatiline keel.<br />
Wildgen näitab õnnestunult, et kuigi narratiivide kujutluslik analüüs<br />
<strong>ja</strong> kujutluslike ühikute ning nende süntaksi konstruktsioon ei ole otseselt<br />
katastroofiteooriast sõltuv, toetutakse siin samale alusintuitsioonile,<br />
mida kasutab Thom oma semiootikaalastes töödes (Wildgen 1997: 92).<br />
Selle intuitsiooni spetsiifiliselt matemaatiline alus on seejuures teisejärguline.<br />
Siirdume nüüd märgisüsteemidelt looduslike süsteemide juurde.<br />
Vaadeldes viimaste toimimist, saab täheldada käitumismustrite tasemete<br />
ilmumist põhiliselt kahest allikast. Nendeks on lagunemislähedaste süsteemide<br />
robustsus <strong>ja</strong> stabiilse dünaamika morfoloogia (Lind 1997: 97).<br />
Katastroofiteooriale toetudes saab tasemetevahelise vastastikuse toime<br />
dünaamikat <strong>ja</strong> uue dünaamika geneesi klassifitseerida morfoloogiliselt<br />
püsivateks vormideks (Thom 1975). Loomulikult on tegelikkuse <strong>ja</strong>otus<br />
tasemetesse mõneti kunstlik, aga just see annab võimaluse matemaatilist<br />
formalismi rakendada. Erinevad tasemed on olemas vaatle<strong>ja</strong> teadvuses,<br />
aga mitte looduses eneses. Matemaatilise mudeli koosta<strong>ja</strong> peab samas<br />
siiski toetuma reaalsuse ühele või teisele aspektile. Seejuures pole kõige<br />
parem mudel ilmtingimata selline, mis võimaldab detailset kirjeldamist.<br />
98
René Thom — matemaatik, filosoof või teadlane<br />
Oluline on pigem ennustuslik <strong>ja</strong> seletuslik külg. Esimest katastroofiteoorial<br />
baseeruvad mudelid enamasti ei võimalda. Teist küll, aga suure<br />
üldistuse tasemel. Nimelt on Thom’ile iseloomulik aristotellik maailmamõistmine,<br />
mille aluseks on tõekspidamine, et loodusekäsitluse juures<br />
on kõige olulisem materialismi <strong>ja</strong> teleoloogia koosmõju. Teame, et<br />
eesmärgistatuse kontseptsioon pole tänapäeva loodusteaduses populaarne.<br />
Põhjus selleks on igati mõistetav, sest pole ju eesmärk ühegi süsteemi<br />
füüsikaline omadus, nagu seda on mass või temperatuur.<br />
Tasemete ilmnemine looduslike süsteemide käitumises näib tulenevat<br />
kahest allikast. Nendeks on lagunemisaltide süsteemide ebamäärasus<br />
<strong>ja</strong> stabiilsete süsteemide morfoloogia (Lind 1997: 97). Niisugune spontaanne<br />
looduslike süsteemide <strong>ja</strong>otumine tasemeteks loob soodsa aluse<br />
matemaatiliste mudelite konstrueerimiseks.<br />
Matemaatikaga seonduvate käsitluste puhul omandab erilise tähenduse<br />
funktsiooni mõiste. Teadusfilosoofia a<strong>ja</strong>loos on funktsiooni mõiste<br />
etendanud erilist rolli diskussioonides bioloogia <strong>ja</strong> sotsiaalteaduste<br />
epistemoloogia üle. Bioloogias on seda esinenud eelkõige vaidlustes<br />
vitalistlike <strong>ja</strong> mehhanitsistlike lähenemiste üle elusorganismide mõistmises<br />
(Hempel 1965, Nagel 1961, Woodger 1929). Seejuures on loodusteaduslikust<br />
keelepruugist edukalt väl<strong>ja</strong> tõrjutud teleoloogilised mõisted<br />
nagu eesmärk. Niisuguse keelepruugi teadusesse tagasitoomise eest<br />
võitlemine on René Thom’i elutöö oluline osa. Thom on veendunud, et<br />
tänapäeva loodusteaduse suurimaks va<strong>ja</strong>kajäämiseks on aristotelliku<br />
materialismi <strong>ja</strong> finalismi kooskõla mittemõistmine.<br />
Thom’i Aristotelese käsitlusesse tuleb aga suhtuda tõsise ettevaatusega.<br />
Stageiriit tunnistas tõepoolest materiaalse põhjuse kui seletusviisi<br />
olulisust kõrvuti vormilise, toimiva <strong>ja</strong> eesmärkpõhjusega. Aristotelesele<br />
on aga oluline just nel<strong>ja</strong> põhjuseliigi koosmõju objektiivses<br />
reaalsuses kulgevate protsesside iseloomustamisel. Stageiriit ei rõhuta<br />
seejuures kuidagi eriliselt esimest <strong>ja</strong> viimast, s.t materiaalset <strong>ja</strong> eesmärkpõhjust.<br />
Tema <strong>ja</strong>oks on selgelt oluline eelkõige nel<strong>ja</strong> seletusviisi koostoime.<br />
Milleks siis rääkida just materialistliku <strong>ja</strong> finalistliku põhjuse<br />
koosmõjust, aga mitte neliksüsteemist? Thom’i Aristotelese käsitlus<br />
jätab mulje nagu ta näekski Stageiriidis materialisti. Niisugune seisukoht<br />
on kindlasti ekslik. Aristoteles polnud materialist mitte mingisuguses<br />
tähenduses.<br />
99
Peeter Müürsepp<br />
Aristotelese mittemõistmine Thom’i poolt ei vähenda tema kaalukust<br />
matemaatikuna. Katastroofiteooria võimaldab kujundada aluse stabiilsete<br />
dünaamiliste süsteemide morfoloogia uurimiseks. Thom polnud<br />
matemaatik, keda huvitas pelgalt matemaatika kui iseennast uuriva keele<br />
sisemine analüüs. Tema lõppeesmärgiks oli kahtlemata tema suurima<br />
saavutuse, katastroofiteooria, rakenduslik külg, selle oma a<strong>ja</strong> kohta<br />
äärmiselt innovatiivse matemaatilise meetodi tähendus teadusele. Eelkõige<br />
pakkus Thom’ile huvi loodusteadus, täpsemalt bioloogia. Seejuures<br />
uskus Thom aga kindlalt oma meetodi sisuka rakendamise võimalustesse<br />
ühiskonnateaduse puhul. Siingi piirdub aga rakendatavus erinevate<br />
ühiskonnatüüpide (militaarühiskond, vedel ühiskond) määratlemisega<br />
läbi katastroofiteooria prisma (Thom 1975: 318–319).<br />
Kas oma meetodi teaduses rakendatavusse uskuv matemaatik on sellepärast<br />
kohe ka teadlane? Ilmsel mitte. Teadlase staatuse pälvimiseks<br />
tuleb enesel tegelda teadusliku uurimistööga. Pole teada, et Thom oleks<br />
seda teinud. Küll toetas ta innukalt oma matemaatilise meetodi rakendamispüüdu.<br />
Sellest ilmselt ei piisa, et ise teadlane olla. Seega on Thom’i<br />
puhul tegemist omanäolise mõtle<strong>ja</strong>, matemaatiku <strong>ja</strong> filosoofiga, keda<br />
pole siiski põhjust nimetada teadlaseks.<br />
Katastroofiteooria, elus või surnud<br />
Mäletatavasti leppis Thom ise tõdemusega, et katastroofiteooria on<br />
surnud <strong>ja</strong> seda iseenese ülemäärase populaarsuse tagajärjel. Rahvusvahelises<br />
teadus- <strong>ja</strong> filosoofiamaailmas polnud samuti ligi paar aastakümmet<br />
katastroofiteooriaga seonduvalt suurt midagi kuulda. Mõned<br />
matemaatikud tegelesid sellega edasi, aga ilma ülearuse avaliku furoorita<br />
nagu ongi matemaatilise meetodi arendamise puhul kohane.<br />
Mõneti ootamatu lugu juhtus 2003. aastal Hispaanias Oviedos XII<br />
rahvusvahelisel loogika, metodoloogia <strong>ja</strong> teadusfilosoofia kongressil.<br />
Silmapaistev briti teadusfilosoof Jeremy Butterfield keskendus ühes<br />
oma kahest ettekandest katastroofiteooriale (Butterfield 2003: 179).<br />
Butterfieldi sõnul peaks katastroofiteooria pakkuma teadusfilosoofiale<br />
selgelt tõsisemat huvi kui mistahes tüüpiline matemaatiline meetod.<br />
100
René Thom — matemaatik, filosoof või teadlane<br />
Matemaatika puhul on tavapärane, et (tavaliselt liikumist väljendavate)<br />
matemaatiliste võrrandite koostamiseks valitakse suvaliselt muutu<strong>ja</strong>d<br />
<strong>ja</strong> võrrandid osutuvad lahenduvateks tänu lihtsustavate eeltingimuste<br />
rakendamisele. Katastroofiteooria puhul niisugune üldskeem aga<br />
ei kehti.<br />
Katastroofiteooria võimaldab saada olulist kvalitatiivset, aga mõnikord<br />
ka kvantitatiivset, informatsiooni väga laia diapasooni süsteemide<br />
käitumise kohta. Informatsioon puudutab eelkõige süsteemide tasakaalutingimuste<br />
struktuuri, aga ka nendevahelisi katkevaid üleminekuid. Seejuures<br />
ei saada huvipakkuvat informatsiooni mitte võrrandite lahendamise<br />
tulemusena, vaid üldise matemaatilise raamistiku rakendamise<br />
tõttu. Tegemist on tehnilises plaanis võimsa raamistikuga, millel on<br />
järgmised filosoofiliselt olulised omadused:<br />
– see võimaldab kirjeldada erinevat tüüpi süsteeme, andes nende tasakaalutasandite<br />
tähelepanuväärse klassifikatsiooni: tähelepanuväärse<br />
sellepärast, et iga tasakaaluseisundi puhul etendavad otsustavat rolli<br />
ainult üksikud muutu<strong>ja</strong>d suure hulga võimalike seast;<br />
– see pakub süsteeme iseloomustavate muutu<strong>ja</strong>te kanoonilise liigituse;<br />
– sellega seonduv stabiilsuse liik, struktuurne stabiilsus, on palju<br />
paindlikumalt modaalne kui tüüpilise filosoofilise lähenemise puhul,<br />
kus teadusteooriate modaalsus seisneb pelgalt seadustes, mis “toetavad”<br />
kontrafaktuaalseid tingimusi.<br />
Tänaseks on Butterfieldi sõnavõtust möödunud kolm aastat. Filosoofilise<br />
huvi tõusu katastroofiteooria vastu pole märgata. Tundub, et<br />
katastroofiteooria puhul pole siiski tegemist muu, kui mõneti ebatavalise<br />
matemaatiline meetodiga, mis on teatud määral teaduses rakendatav, aga<br />
ei paku iseenesest suuremat filosoofilist huvi. Viidates katastroofiteooriale<br />
ei ole siiani õnnestunud lõhkuda klassikalist filosoofia, matemaatika<br />
<strong>ja</strong> loodusteaduse eristamistraditsiooni.<br />
101
Peeter Müürsepp<br />
Epiloog<br />
Pole teada, et Thom ise oleks kunagi soovinud enesele teadlasenimetust.<br />
Vihjed teadusfilosoofias kaasarääkimisele on samuti pigem juhuslikku<br />
laadi. Seda seisukohta toetab fakt, et Rahvusvaheline Teadusfilosoofia<br />
A<strong>ja</strong>loo Ühendus (HOPOS) ei pidanud Thom’i loomingut käsitlevat ettekannet<br />
oma korralisel konverentsil esitamist väärivaks, vaatamata<br />
sellele, et üritus toimus Pariisis.<br />
René Thom ise rõhutas eelkõige oma käsitluste natuurfilosoofilisust.<br />
Kuid siingi pole tema pürgimused erilist mõistmist pälvinud. Rääkides<br />
tänapäeva natuurfilosoofiast, pöördub tänane filosoofiamaailm pigem<br />
Ilya Prigogine’i või Nicholas Maxwelli, kui Thom’i käsitluste poole.<br />
Seega pole Thom olnud täieõiguslikult ei teadlane, teadusfilosoof<br />
ega isegi natuurfilosoof. Ilmselt mitte ka semiootik. Püsima jääb vaid<br />
matemaatiku aupaiste. Seejuures tuleb aga tunnistada, et matemaatika<br />
a<strong>ja</strong>lugu tunneb vähe isiksusi, kelle erialased tööd on niivõrd laialdast<br />
tähelepanu pälvinud, kui see Thom’i puhul on. Põgusal järelemõtlemisel<br />
meenub lähiminevikust või kaasa<strong>ja</strong>st ainult paar nime nagu Henri<br />
Poincaré või Stephen Hawking. Loomulikult hõivavad oma väärika<br />
koha selles nimekir<strong>ja</strong>s ka sir Isaac <strong>ja</strong> Freiherr von Leibniz.<br />
Kas Thom’i pärandist peaksid huvituma teaduse uuringutele pühenduvad<br />
uuri<strong>ja</strong>d? Ilmselt küll, eelkõige juhtudel, kus tema ideid on üritatud<br />
teaduses rakendada. Aga seda pole sugugi vähe ette tulnud.<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
B u t t e r f i e l d, Jeremy 2003. Catastrophe Theory: Some Philosophical Morals.<br />
— Eva Alvarez, Roger Bosch, Lorena Villamil (Eds.) Volume of<br />
Abstracts. 12th International Congress of Logic, Methodology and Philosophy<br />
of Science (Oviedo, August 7–13, 2003), lk 179. Oviedo: Universidad<br />
de Oviedo.<br />
S t j e r f e l t, Frederik 1997 (Ed.). Culture & History 15. Around the Work of<br />
René Thom. Copenhagen: Scandinavian University Press.<br />
102
René Thom — matemaatik, filosoof või teadlane<br />
H e m p e l, Carl G. 1965. Aspects of Scientific Explanation. London: The Free<br />
Press.<br />
L i n d, Morten 1997. The Emergence of Levels of Abstraction in Complex<br />
Systems. — F. Stjernfelt (Ed.) Culture & History 15. Around the Work of<br />
René Thom, lk 96–107. Copenhagen: Scandinavian University Press.<br />
N a g e l, Ernest 1961. The Structure of Science-Problems in the Logic of<br />
Scientific Explanation. New York: Hartcourt, Brace & World, Inc.<br />
S t j e r n f e l t, Frederik 1997. Is There a General Structure for a Concept’s<br />
Extension? — F. Stjernfelt (Ed.) Culture & History 15. Around the Work of<br />
René Thom, lk 20–29. Copenhagen: Scandinavian University Press.<br />
T h o m, René 1975. Structural Stability and Morphogenesis. Reading, Massachusetts:<br />
W. A. Ben<strong>ja</strong>min, Inc.<br />
T h o m, René 1990. Semio Physics: A Sketch. Addison-Wesley Publishing<br />
Company, Inc.<br />
T h o m, René 1996. Vestlus René Thomiga Leipzigis.<br />
T h o m, René 1997. Mathématique et interdisciplinarité. — F. Stjernfelt (Ed.)<br />
Culture & History 15. Around the Work of René Thom, lk 5–10. Copenhagen:<br />
Scandinavian University Press.<br />
T h o m, René 2003. http://www-history.mcs.st-ndrews.ac.uk/Mathematicians/<br />
Thom.html.<br />
W a d d i n g t o n, Conrad Hal 1975. Forword to the English Edition. —<br />
Structural Stability and Morphogenesis, lk xv–xvii.<br />
W i l d g e n, Wolfgang 1997. Catastrophes and Narrativity. Väl<strong>ja</strong>andes: F.<br />
Stjernfelt (Ed.) Culture & History 15. Around the Work of René Thom, lk<br />
41–95. Copenhagen: Scandinavian University Press.<br />
W o o d g e r, J. H. 1929. Biological Principles. A critical Study. New York:<br />
Kegan Paul.<br />
103
Semiootika teadusena<br />
Silvi Salupere<br />
Mõistmine on isoleeritult käsitletuna kas spekulatiivne või<br />
praktiline, kuid tunnetusvõimeline elu tervikuna, nii nagu inimolend<br />
seda läbi elab, katab mõlemat [...]. Ja just see tõde on see, mida<br />
semiootika teadustes, nii tsönoskoopilistes (nagu näiteks filosoofia<br />
<strong>ja</strong> teoloogia) kui ideoskoopilistes (teadus uusaegses mõttes) esile<br />
toob. (Deely 2005: 205 fn)<br />
Kui vaadata tagasi semiootika a<strong>ja</strong>loole, siis on näha, et see kulgeb rööbiti<br />
<strong>ja</strong> paljuski kattuvalt filosoofia, keeleteaduse <strong>ja</strong> loogika arenguga 1 .<br />
1 Nagu teada, on küsimusel teaduse tekkimisest mitu vastust, sõltuvalt sellest,<br />
kuidas teadust määratletakse. Võib öelda, et semiootika kui teadvustatud<br />
märgikasutus algas inimmõtte tekkimisega: “Teaduslik mõtlemine ei ole<br />
võimalik ei tegevuse ega ka probleemina enne filosoofilise ruumi tekkimist<br />
meie kultuuris. Teadus on juba oma määratluselt selline teadmise <strong>ja</strong> tegevuse<br />
liik, mis on universaalne. Tema tekkimisele peab eelnema uut tüüpi teadvuse<br />
teke, teadus tekib kui inimkonna universaalne mõõde” (Mamardašvili 1996:<br />
78). Vrd Deely: “Seesama teadus — semiootika kui õpetus märkidest — on eos<br />
täheldatav kõige varasemates kreeka meditsiini, filosoofia <strong>ja</strong> lingvistika alastes<br />
mõtisklustes.” (Deely 2005: 8) Uusa<strong>ja</strong> teaduse algust loetakse XVII sa<strong>ja</strong>ndist.<br />
Ka siin on semiootikal märk maas: John Locke määratles oma “Essees<br />
inimlikust mõistmisest” (1690) semiootika ühena kolmest põhiteadusharust.<br />
Tzvetan Todorov aga väidab, et “semiootika mõiste puhul on olulised kaks<br />
aspekti: 1) kui me tegeleme semiootikaga, on meie diskursuse eesmärgiks<br />
teadmine/tunnetus, aga mitte poeetiline ilu või puhtspekulatiivne moodustis, 2)<br />
semiootika objektiks on kõige erinevamad märgiliigid. Need tingimused on<br />
esimest korda täidetud Püha Augustinuse töödes, kuid mitte tema ei leiutanud<br />
semiootikat, ta lihtsalt kombineeris erinevad ideed <strong>ja</strong> mõisted kõige erinevamatest<br />
allikatest” (Todorov 1999: 3).<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 104–120
105<br />
Semiootika teadusena<br />
Semiootika kujunemist iseseisvaks distsipliiniks võib märgistada XX<br />
sa<strong>ja</strong>ndi viie-kuuekümnendate aastatega, seega on semiootika väga noor<br />
teadus. Juri Lotman väidab, et semiootika teadusena “tekkis meie sa<strong>ja</strong>ndi<br />
50. aastatel mitme teadusharu — strukturaallingvistika, informatsiooniteooria,<br />
küberneetika <strong>ja</strong> loogika — ristumiskohal (säärasest “hübriidsest”<br />
päritolust tingituna mõistavad nende teadusalade esinda<strong>ja</strong>d semiootika<br />
ainet <strong>ja</strong> olemust senia<strong>ja</strong>ni mõneti erinevalt)”. (Lotman 2000:<br />
88). See hübriidsus on isegi suurem, sest kahtlemata on suur osa<br />
semiootikast tihedalt seotud filosoofiaga (eriti fenomenoloogia <strong>ja</strong> hermeneutikaga,<br />
viimasega on teda lausa samastatud) <strong>ja</strong> samuti on teda<br />
(eriti strukturalistlikku suunda) tugevasti mõjutanud kaks Julia Kristeva<br />
arvates XX sa<strong>ja</strong>ndi kõige olulisemat diskursust — freudism <strong>ja</strong> marksism.<br />
Ilmselgelt ei ole need semiootika sünniloo seigad just kõige parem<br />
soovitus “teaduslikkuse” aunimetuse saamiseks.<br />
Semiootika olemus, tema objekt<br />
Teadusdistsipliin eeldab oma uurimisobjekti, mis tavaliselt on vastava<br />
teaduse nimetuses olemas, <strong>ja</strong> teatud metodoloogiat. Semiootika puhul<br />
oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse<br />
ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused <strong>ja</strong><br />
probleemid, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks <strong>ja</strong><br />
lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu — nn Peirce’i/Morrise semiootika <strong>ja</strong><br />
Saussure’i semioloogia. Seda lahknevust on toetanud ka tõik, et Saussure’i<br />
suund oli esindatud enam<strong>ja</strong>olt Euroopa (eriti Prantsusmaa),<br />
Peirce’i oma aga Ameerika uuri<strong>ja</strong>te töödes. Eristus nimetuse tasandil<br />
püsis pikka aega <strong>ja</strong> ameerika semiootika “võitis” alles tänu Sebeoki<br />
pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud 2 .<br />
Olles mõlemad märgiteadused, on nad ometigi positsioneeritud erinevalt.<br />
Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline <strong>ja</strong><br />
2 John Deely räägib oma raamatus (2005: 189 fn), kuidas Sebeoki pahandas<br />
see, et “Greimas, kes oli keelekesksus ise, omistas oma pretensioonikalt<br />
nimetatud Pariisi koolkonnale määratluse “semiootika”, mitte märksa kohasema<br />
“semioloogia””.
Silvi Salupere<br />
oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika<br />
(teise nimega semiootika) 3 on tema <strong>ja</strong>oks teadus üldistest seaduspärasustest,<br />
mis lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub<br />
fenomenoloogiast <strong>ja</strong> matemaatikast ning koosneb kolmest osast: kriitika<br />
— klassifitseerib argumente <strong>ja</strong> määrab nende kehtivuse <strong>ja</strong> intensiivsuse,<br />
spekulatiivne grammatika — üldine märgiteooria —, <strong>ja</strong> metodeutika<br />
— kasutatavad meetodid. Laskumata Peirce’i pärandi süvakäsitlustesse,<br />
märgime ära, et oma filosoofia <strong>ja</strong>otas ta fenomenoloogiaks<br />
(kategooriad esmasus, teisesus, kolmasus), normatiivseks teaduseks (esteetika,<br />
eetika <strong>ja</strong> semiootika) <strong>ja</strong> metafüüsikaks (esmane filosoofia).<br />
Deely arvates võib sellisest <strong>ja</strong>otusest järeldada, et “Peirce ise ei mõistnud<br />
lõplikult, kui radikaalne on semiootika teaduse vormina teiste juba<br />
tunnustatud distsipliinidega võrreldes” (Deely 2005: 148 fn). Tõepoolest,<br />
Peirce ise eksis elu lõpul oma “lõputu semioosi” labürinti <strong>ja</strong> tänapäeval<br />
on vähe neid, kellel on tahtmist <strong>ja</strong> viitsimist tema rännakud kaasa<br />
teha. Seetõttu on Peirce’i semiootikast kujunenud üsna lihtsustatud<br />
arusaam (mis aga tegelikult soodustab teatud kindla paradigma teket).<br />
Teise semiootika aluspani<strong>ja</strong>, Ferdinand de Saussure’i pärandi lugu on<br />
kummaline <strong>ja</strong> teadusa<strong>ja</strong>loos just mitte tavaline. On üldteada, et tema<br />
põhiteos (“Üldkeeleteaduse kursus”, ilmus peale tema surma 1916.<br />
aastal), kust semioloogia oma alused ammutas, on kokku pandud tema<br />
õpilaste poolt mitme loengukonspekti järgi. 4 Saussure’i <strong>ja</strong>oks oli uus,<br />
3 Siin järgib Peirce John Locke’i traditsiooni, kes oma “Essees inimlikust<br />
mõistmisest” (tõlgitud ka kui “Traktaat inimteadmise printsiipidest”, “Inimese<br />
mõistuse päritolust”) <strong>ja</strong>gab inimteadmise kolme valda: füüsika (mida Thomas<br />
Sebeoki arvates võiks vaadelda tänapäeva reaalteaduste analoogina), mis<br />
vaatleb asju <strong>ja</strong> taotleb spekulatiivset tõde, praktika (tähtsaim on siin eetika,<br />
seega humanitaaria), eesmärgiks tegutseda õiglaselt <strong>ja</strong> rahulolu tekitavalt, <strong>ja</strong><br />
semiootika, mis oleks ühendavaks lüliks kahe esimese vahel. “Semeiotike või<br />
õpetus märkidest. Kuna kõige tavalisemad märgid on sõnad, siis nimetatakse ka<br />
loogikaks. Ülesanne — vaadelda märkide, mida mõistus kasutab as<strong>ja</strong>dest<br />
arusaamiseks <strong>ja</strong> oma teadmiste edasiandmiseks teistele, olemust.” (John Locke<br />
“Essay of Human Understanding” 1690, Book IV, Chapter XXI) Tuleb kindlasti<br />
ära märkida, et Locke’i <strong>ja</strong>oks oli loogika just õpetus logos’est, s.t tunduvalt<br />
avaram mõiste, kui see, mida me tänapäeval tunneme loogika all. Seepärast on<br />
ka loogika <strong>ja</strong> semiootika samastamine tema <strong>ja</strong>oks loomulik.<br />
4 Väidetavalt on seal kir<strong>ja</strong> pandud asju, mida Saussure ei ole kunagi öelnud.<br />
106
107<br />
Semiootika teadusena<br />
veel väl<strong>ja</strong>kujunemata teadus, mille ta nimetas semioloogiaks, sotsiaalpsühholoogia<br />
haruks, mis uurib märkide elu sotsiaalse elu südames <strong>ja</strong><br />
lingvistika on vaid üks semioloogia osa. Seega oli algselt märgiteadusele<br />
omistatud üsna tagasihoidlik roll (eriti võrreldes Peirce’iga). Kuid kui<br />
nüüd öeldu foonil küsida jätkuvalt semiootika teaduslikkuse järgi, siis<br />
suuremaid edusamme <strong>ja</strong> tunnustust saavutas just semioloogiline suund,<br />
mis leidis oma eredaima väljenduse strukturalismis (millega veel<br />
tänapäevalgi tihtipeale semiootikat samastatakse, või isegi nimetatakse<br />
semiootikat strukturalismi osaks). Strukturalismis asetati just lingvistika<br />
kesksele kohale: “[...] juba nüüd peame me tunnistama võimalikuks<br />
Saussure’i valemi ümberpööramise: lingvistika ei ole üldise märgiteaduse<br />
osa (olgugi privilegeeritud); vastupidi, semioloogia ise on vaid<br />
üks lingvistika osa, <strong>ja</strong> just see osa, mis peaks hakkama uurima diskursuse<br />
suuri tähenduslikke üksusi. Selle tulemusena ilmneb nende<br />
otsingute ühtsus, mida praegu teostatakse antropoloogias, sotsioloogias,<br />
psühhoanalüüsis <strong>ja</strong> stilistikas tähenduse mõiste ümber.” (Barthes 1991:<br />
17) 5 Strukturalismi populaarsus <strong>ja</strong> külgetõmbavus oli tingitud just<br />
sellest, et lõpuks ometi tundus, et on leitud vahend, mille abil põlatud<br />
humanitaarteadused tõsta täppisteadustega peaaegu et ühele pulgale.<br />
Juhindudes ideest, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri <strong>ja</strong><br />
maailma organiseerumise printsiipidega, laiendati lingvistikas kasutusel<br />
olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele <strong>ja</strong> inimtegevuse<br />
sfääridele. Samas, olles orienteeritud täppisteadustele, vaadeldes märki<br />
kui teatud konstrukti, kaldus strukturalism teadvuse <strong>ja</strong> subjekti eitamise<br />
poole (mis loomulikult kutsus esile vastureaktsiooni <strong>ja</strong> viis poststrukturalismi<br />
tekkimisele).<br />
Semioloogilise suuna võttis kokku Algirdas Greimas, kes oma koos<br />
Joseph Courtès’ga 1979. aastal avaldatud semiootika sõnastikus (Greimas,<br />
Courtès 1993) annab semiootika kolm tähendust: 1) mingi uuritav<br />
manifesteeritud üksus; 2) tunnetuse objekt, nagu ta kerkib meie ette<br />
kirjelduse tulemusena (siia kuulub ka semiootika(te) tüpoloogia, mille<br />
5 Lingvistikast sai strukturalistlike uurimuste eeskuju tänu tema formaliseeritusele<br />
<strong>ja</strong> seetõttu tundus loomulik metodoloogia otsingutes pöörduda just lingvistika<br />
poole. Samas oli lingvistikas semantika (isegi nimetus alles XIX saj<br />
lõpus) algusest peale vaeslapse rollis, suuri edusamme oli tehtud eelkõige<br />
fonoloogias.
Silvi Salupere<br />
Greimas võtab üle Louis Hjelmslevilt); 3) vahendite kogum, mis teevad<br />
tema tunnetamise võimalikuks. Siin on meil tegemist juba semiootilise<br />
teooriaga. (Greimas, Courtès 1993: 339). Samas annab ta ka teadusliku<br />
semiootika määratluse (samuti kantud Hjelmslevi ideedest): “teadusliku<br />
semiootika all me mõistame siin — võttes määratluse teaduslik laias<br />
mõttes — objektsemiootikat, mida kirjeldatakse teatud semiootilise<br />
teooria, kas siis eksplitsiitse või implitsiitse (näiteks teaduskeele<br />
loomine kulgeb mingi teooria alusel, isegi kui see teooria on teaduslik<br />
vaid vähesel määral) raames” (samas, 340). Greimasi väitel ei eksisteeri<br />
veel rahuldavat semiootilist teooriat, kuid tal on sellest olemas selge<br />
nägemus (iga semiootilise teooria keskmes peab paiknema tähenduse 6<br />
teooria), mis leidis oma praktilise väljenduse tema raamatus “Strukturaalne<br />
semantika: meetodi otsing” (1966). Arutledes Euroopa <strong>ja</strong> Ameerika<br />
semiootika erinevuse üle, märgib ka Greimas ära referendi probleemi,<br />
mis laiendab seda lõhet: “Sellal kui märkide analüüs on Euroopa<br />
semiootikute <strong>ja</strong>oks vaid üks samm teel vormide liigendvõrgustiku kirjelduse<br />
suunas, kaldub Ameerika semiootika (T. Sebeok) peatuma märkide<br />
tasandil <strong>ja</strong> tegelema nende klassifitseerimisega, baseerudes peamiselt<br />
referendi <strong>ja</strong> märgi vahel eksisteerivatel seosetüüpidel [...]” (Greimas,<br />
Courtès 1993: 351).<br />
Eesti semiootikutest on sel teemal oma seisukohti trükis avaldanud<br />
Mihhail Lotman 7 , kes <strong>ja</strong>gab semiootika kahte lehte teatud mõttes<br />
Peirce’i/Saussure’i dihhotoomia üleselt, soovides distantseeruda levinud<br />
vaatekohast (mis on tema arvates omane nt Ecole <strong>ja</strong> prantsuse<br />
uuri<strong>ja</strong>tele 8 ), mille järgi semiootikat (sarnaselt filosoofiaga) iseloomustab<br />
6 “Inimeste maailm on määratletav kui signifikatsiooni, tähendustamise<br />
maailm. Seega on just tähenduse otsingutes humanitaarteadused võimelised<br />
leidma ühisnimeta<strong>ja</strong>. [...] Kui loodusteadused küsivad, mis on inimene <strong>ja</strong> mis on<br />
maailm, siis humanitaarteadused (teadused inimese kohta), küsivad nii esimese<br />
kui teise tähenduse järele.” (Greimas 2004: 5)<br />
7 Teiste arvamusavaldused on jäänud kahjuks suuliste diskussioonide raamidesse<br />
<strong>ja</strong> ei ole seetõttu tsiteeritavad.<br />
8 Niimoodi Eco koos prantslastega ühte patta panna on siiski eksitav (<strong>ja</strong><br />
kindlasti ei nõustuks sellega Eco ise). Prantslasi on semiootikaväl<strong>ja</strong>l tegutsemas<br />
piisavalt palju <strong>ja</strong> nad on üsna erinevad. Mingi mööndusega võiks rääkida Eco <strong>ja</strong><br />
prantsuse poststrukturalistide ühisjoontest, aga ka siin oleks ma ettevaatlikum<br />
järeldustega.<br />
108
109<br />
Semiootika teadusena<br />
mitte eriline uurimisvald, vaid uurimismeetodid <strong>ja</strong> seetõttu võib ta<br />
ühtviisi edukalt vaadelda nii märgilisi kui ka mittemärgilisi fenomene —<br />
märgilisus ei ole antud a priori, vaid on semiootilise analüüsi tulemus.<br />
Sellele vastandab M. Lotman oma nägemuse: “Semiootika on empiiriline<br />
distsipliin, mis tegeleb erinevate märgiliste moodustiste struktuuri,<br />
semantika <strong>ja</strong> funktsioneerimistingimuste uurimisega.” (Lotman 2001:<br />
419 fn). See empiirilisus võib põhimõtteliselt lähtuda nii Saussure’i kui<br />
ka Peirce’i märgikäsitlusest (minu arvates). Rõhutades igati Peirce’i<br />
(substitutiivne semiootika, lähtub skolastide teesist aliquid stat pro<br />
aliquo, püüab semiootikasse tõmmata võimalikult rohkem nähtusi) <strong>ja</strong><br />
Saussure’i (suletud <strong>ja</strong> intensiivse iseloomuga bilateraalne semiootika,<br />
märk ise representeerub temast põhimõtteliselt eristuvas substantsis)<br />
semiootikate erinevust <strong>ja</strong> nende kahe semiootilise traditsiooni ühitamatust<br />
(Lotman 2001: 422–429) kasutab ta samas oma empiirilises (?)<br />
uurimuses hirmu olemusest neid mõlemaid. Sama autor arendab seda<br />
teemat ka järgmises artiklis (Lotman 2002), kus ta Peirce’i semiootikat<br />
nimetab atomistlikuks (siin on semioosi aluseks identifikatsiooniprotsess),<br />
Saussure’i oma aga holistlikuks (semioosi aluseks tõlkeprotsess),<br />
väites lõpetuseks, et “kaasaegses semiootikas on jälgitav ilmne disproportsioon<br />
semiootilise teooria <strong>ja</strong> praktiliste tulemuste vahel. Semiootiline<br />
teooria areneb eelkõige atomistlikust paradigmast lähtuvalt, kuid<br />
kõige olulisemad <strong>ja</strong> huvitavamad tulemused on tänu võlgu holistlikule<br />
paradigmale. Seega oleks va<strong>ja</strong> arendada just holistlikku semiootilist<br />
teooriat”. (Lotman 2002: 525)<br />
Ise ma paneks küll Peirce’i ennem holismi poolele (kui meenutada<br />
tema lõputu semioosi mõistet või sünekismi). Ka M. Lotmani väide, et<br />
Peirce’i semiootikas uuritavad nähtused kuuluvad peaaegu tervikuna<br />
kõne valda, toetab just holistlikku kontseptsiooni. Tunnistades keele<br />
(mitte saussurelikus dihhotoomias, vaid tavamõistes) fenomeni rolli<br />
inimese kui bioloogilise liigi kujunemises, arendavad Peirce’i järgi<strong>ja</strong>d<br />
(Sebeok, Deely) just terviklikku, integreerivat vaadet maailmale, mida<br />
läbib ühendav jõud — semioos. 9<br />
9 Deely väidab, et semioos kui semiootiliste uuringute valdkond looks „ei<br />
midagi vähemat kui uue raamistiku <strong>ja</strong> aluse kogu inimteadmisele. See uus<br />
raamistik <strong>ja</strong> alus ei hõlmaks pelgalt nn humanitaar- <strong>ja</strong> sotsiaalteadusi, nagu me<br />
oleme Saussure’i järgse pooliku semioloogiatraditsiooni pinnalt kogenud, vaid
Silvi Salupere<br />
Niisiis võib öelda, et kaks suunda semiootikas on selgelt eristatavad,<br />
kuigi nende suundade tõlgendused võivad olla erinevad. Samuti ei ole<br />
põhjust väita, et üks neist (Peirce’i semiootika) viib filosoofiliste<br />
üldistusteni <strong>ja</strong> teine tegeleb konkreetsete märgiuuringutega.<br />
Semiootika <strong>ja</strong> teised teadused<br />
Vaatame järgnevalt Michel Foucault’ “Sõnades <strong>ja</strong> as<strong>ja</strong>des” väl<strong>ja</strong><br />
pakutud epistemoloogilist kolmkülge, otsides vastust küsimusele, kas <strong>ja</strong><br />
kuhu võiks selles asetuda semiootika. Teatavasti väidab Foucault selles<br />
teoses, et humanitaarteadused kujunesid väl<strong>ja</strong> alles XIX sa<strong>ja</strong>ndil (see sai<br />
võimalikuks tänu nende teaduste objekti — inimese — tekkele). Foucault<br />
ei ole ennast kunagi määratlenud ei strukturalisti, poststrukturalisti,<br />
semiootiku ega ka filosoofina (kuigi teda on nendeks nimetatud). Tema<br />
mõju kõige erinevamatele diskursustele on vägagi tuntav senia<strong>ja</strong>ni.<br />
Gilles Deleuze 10 , kellega teda sidus pikaa<strong>ja</strong>line sõprus, on väitnud, et<br />
kunagi nimetatakse XX sa<strong>ja</strong>nd Foucault’ sa<strong>ja</strong>ndiks (sama väitis küll<br />
Foucault ka Deleuze’i kohta).<br />
Niisiis, Foucault’ arvates iseloomustab tänapäeva episteemi avatud<br />
kolmemõõtmeline ruum, mille mõõtmeteks on:<br />
1. Matemaatilised <strong>ja</strong> füüsikalised teadused, kelle <strong>ja</strong>oks kord on alati<br />
silmnähtavate või verifikatsioonile alluvate ütluste deduktiivne <strong>ja</strong><br />
lineaarne järgnevus.<br />
ka nn tõsi- <strong>ja</strong> loodusteadusi, just seepärast, et ka nemad pärinevad <strong>ja</strong> sõltuvad<br />
oma arengus kogemusest <strong>ja</strong> inimsemioosilistest protsessidest üldiselt, nagu<br />
Peirce’i-järgses holistlikus semiootilises traditsioonis väl<strong>ja</strong> joonistuma on<br />
hakanud.” (Deely 2005: 36)<br />
10 Koos Felix Guattariga kirjutatud raamatus “Mis on filosoofia?” annavad nad<br />
samuti omalaadse mõtlemise <strong>ja</strong> tema põhivormide ruumilise mudeli, mõtte<br />
topoloogia, kus kogu inimmõtlemine <strong>ja</strong>otatakse kolme valda: kunst, filosoofia,<br />
teadus. “Need ei ole mitte aju-objekti mentaalsed objektid, vaid kolm aspekti,<br />
milles aju saab subjektiks, Mõte-ajuks; need on kolm plaani, kolm parve, millelt<br />
ta sukeldub kaose sügavikku, et seda võita.” (Deleuze, Guattari 1998: 268).<br />
110
111<br />
Semiootika teadusena<br />
2. Teadused (nt lingvistika, bioloogia, ökonoomika), mis püüdlevad<br />
diskreetsete, kuid sarnaste elementide sellisele korrastatusele, et nad<br />
võiksid astuda põhjuslikesse suhetesse <strong>ja</strong> moodustada struktuurseid<br />
püsivusi.<br />
Nende kahe vahel on teatud ühine tasapind, mis võib tunduda, sõltuvalt<br />
lähenemisest, kas matemaatika kasutamisena empiirilistes teadustes, või<br />
siis selle valdkonnana, mis lingvistikas, bioloogias <strong>ja</strong> ökonoomikas allub<br />
matematiseerimisele.<br />
3. Filosoofiline refleksioon, mis hargneb kui mõte samasusest.<br />
Ka temal on lingvistika, bioloogia <strong>ja</strong> ökonoomikaga ühine tasand, kuna<br />
temas võivad ilmneda <strong>ja</strong> ka ilmnevad, erinevad filosoofiad (elu, võõrandunud<br />
inimese, sümboolsete vormide). See sünnib, kui filosoofiasse<br />
kantakse üle mõisted <strong>ja</strong> probleemid, mis kerkivad empiirilistes valdkondades.<br />
Samuti ilmuvad sel tasandil regionaalsed ontoloogiad, mis püüavad<br />
määratleda, mis siis on oma tõelises olemises elu, töö <strong>ja</strong> keel (see<br />
juhtub nende empiirilisuste põhjendamisel puhtfilosoofilisest vaatepunktist).<br />
Sellel filosoofilisel mõõtmel on ka matemaatiliste distsipliinidega<br />
ühine tasand — mõtlemise formaliseerimise tasand. (Foucault 1994:<br />
366–367)<br />
Humanitaarteadused 11 ei ole üheski neist mõõtmetest, aga on siiski<br />
selles sfääris — nimelt vahedes, hajutatud. Seetõttu on nende koha määratlemine<br />
nii keeruline <strong>ja</strong> nad kätkevad endas hädaohtu teistele teadustele<br />
(igasugune kõrvalekalle oma tasandilt viib ohuni seguneda humanitaarteadustega<br />
— sotsiologism, psühhologism, igasugune antropologism).<br />
Selline seisund on nende ebakindluse põhjuseks <strong>ja</strong> see omakorda<br />
seletab, et kõik humanitaarteaduste kõhklused oma teaduslikkuse<br />
üle, nende nõrkused, nende ohtlikud mängud filosoofiaga, nende tihti<br />
ebakindel alus teistes teadusvaldkondades, nende iseloom — alati<br />
teisene <strong>ja</strong> tuletuslik, kuid pretensiooniga üleüldisusele —, kõik see ei<br />
ole, nagu tihti arvatakse, nende objekti erilise tiheduse tagajärg. Selle<br />
põhjuseks ei ole hoopiski mitte selle inimese, kellest nad räägivad,<br />
metafüüsiline staatus, ületamatu transtsendentsus, vaid just selle epistemoloogilise<br />
konfiguratsiooni keerukus, millesse nad asetusid, nende<br />
suhestatus selle kolme mõõtmega. (Foucault 1994: 367–368)<br />
11 Foucault’ järgi on a<strong>ja</strong>lugu kõikide humanitaarteaduste algus.
Silvi Salupere<br />
Kui nüüd siin püüda määrata semiootika koht, siis missuguses vahes?<br />
Või eikuskil <strong>ja</strong> kõik<strong>ja</strong>l, nagu humanitaarteadused? Siin saab märgatavaks<br />
erinevate semiootikate paljusus: strukturalism, mis sobiks mõtlemise<br />
formaliseerimise tasandile (Greimasi strukturaalne semantika,<br />
Kristeva varased uurimused, <strong>Tartu</strong>-Moskva koolkonnast Žolkovski <strong>ja</strong><br />
Štšeglovi mudel jmt), väga kiirelt arenev biosemiootika 12 , mis oma<br />
erinevates suundumustes paigutub nii 1. <strong>ja</strong> 2. (nt Vehkavaara 2002) kui<br />
ka 2. <strong>ja</strong> 3. vahele (bioeetika jmt, vt nt Weber 2002; Ponzio, Petrilli<br />
2001), põhiosas küll arvatavasti jäädes 2. lähedusse (nt Pattee 2005).<br />
Deely semiootika-käsitlus aga paigutub pea tervikuna 3. mõõtmesse.<br />
Foucault’ ideedest lähtuvalt on semiootika humanitaarteadus par<br />
excellence, sest tal on eriline anne seguneda, sisse tungida 13 , pretensioon<br />
üleüldisusele. Just seetõttu tunnetatakse temas ohtu <strong>ja</strong> just seetõttu, nagu<br />
iga ohtlik asi, on ta ka põnev <strong>ja</strong> atraktiivne.<br />
Semiootika kui modelleerimine <strong>ja</strong> kriitika<br />
Eelöelduga suhestuv, kuid siiski erinev <strong>ja</strong> märkimisväärne on prantsuse<br />
semiootiku Julia Kristeva nägemus semiootikast, kir<strong>ja</strong> pandud semiootika<br />
kulda<strong>ja</strong>l, kui Kristeva koos mõttekaaslastega osales aktiivselt<br />
a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong> Tel Quel 14 ümber koondunud rühmituses, uskudes tõsimeeli<br />
oma semiootilise projekti kõikvõimsusse.<br />
12 Tänan Kalevi Kulli abistava teabe eest.<br />
13 Semiootika tungimist kõikidesse teadusvaldadesse illustreerib hästi nel<strong>ja</strong>köiteline<br />
semiootika entsüklopeedia (Posner jt 1997–2004), kust võib leida “X-i<br />
semiootilised aspektid”-tüüpi artikleid pea kõigi teadusharude kohta.<br />
14 1960. aastal lõi Barthes koos Philipp Sollersi, Tzvetan Todorovi, Gérard<br />
Genette’i <strong>ja</strong> Kristevaga a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong> Tel Quel, eesmärgiks Barthes’i poliitilise semioloogia<br />
projekti semiotiseerimine. Tel Queli ülesanded: 1) üldise märgisüsteemide<br />
teooria loomine; 2) semiootiliste süsteemide formaliseerimine kommunikatsiooni<br />
vaatepunktist lähtuvalt, s.t püütakse kommunikatsioonis eristada<br />
tähenduse loomise tsoone; 3) politiseerida kiri (siin diskursus). Igasugune<br />
poliitika osutub põhimõtteliselt keelepoliitika sünnitiseks. Paraku a<strong>ja</strong>kiri hääbus<br />
(80ndatel) <strong>ja</strong> seda eelkõige võimetusest luua globaalset märgisüsteemi teooriat.<br />
112
113<br />
Semiootika teadusena<br />
Kristeva viitab Niels Bohrile, kes olevat öelnud, et teadlastel ei ole<br />
mingit pistmist “reaalsusega”; nende töö on seotud mudelite ehitamisega.<br />
Semiootika spetsiifikaks, mis teda teiste teaduste seas esile tõstab<br />
<strong>ja</strong> täppisteadustest eristab, peab Kristeva seda, et kuigi “sarnaselt täppisteadustele<br />
on ka semiootikas loodavad mudelid oma olemuselt representatsioonid<br />
<strong>ja</strong> omavad nendena a<strong>ja</strong>lis-ruumilisi koordinaate”, siis<br />
“semiootika selle poolest erinebki täppisteadustest, et ta toodab nimelt<br />
selle modelleerimise teooriat, milleks ta ise on — teooriat, mida võib<br />
põhimõtteliselt rakendada objektidele, mis ei ole representatiivsed oma<br />
olemuselt”. (Kristeva 1969: 29–30)<br />
Kristeva maalib vägagi innustava pildi semiootika tulevikust <strong>ja</strong> tema<br />
ees seisvatest ülesannetest: “Tekkides punktis, kus kõige erinevamad<br />
teadused astuvad kontakti katkematu teoreetilise protsessiga, ei ole semiootika<br />
võimeline kivistuma mingi ühe konkreetse teadusena, või, seda<br />
enam, teaduse kui niisugusena: semiootika — see on avatud uurimuslik<br />
tee, see on kriitika, mis on pidevalt pööratud enda poole, teiste sõnadega<br />
— enesekriitika. Olles iseenese teooria, on semiootika selline mõtlemisviis,<br />
mis, muutumata süsteemiks, on võimeline iseennast modelleerima.”<br />
(samas, 30) Sealt edasi jõuab Kristeva teaduslikkuse mõiste<br />
enda ümberhindamiseni: “Olles ruumiks, kus teadused ära kaotatakse,<br />
esitub semiootika kui selle protsessi eneseteadvus <strong>ja</strong> seega kui<br />
“teaduslikkuse” ümberhindamine; olles midagi vähemat (või suuremat)<br />
kui teadus, on ta pigem agressiooni <strong>ja</strong> illusioonide kaotamise ruumiks<br />
teadusdiskursuse sees.” (samas, 31) Semiootikast saab teaduste<br />
ideoloogia, ta püüab saada selliseks diskursuseks, mis oleks võimeline<br />
“nihutama filosoofi metafüüsilist kõnet tänu oma teaduskeele 15 —<br />
võimelise looma erinevaid sotsiaalse funktsioneerimise (erinevate<br />
semiootiliste praktikate) mudeleid — rangusele” (samas, 55).<br />
Selline semiootika kasutab teiste teaduste mudeleid, rakendades neid<br />
uuritavatele märgilistele praktikatele. Seejuures ta lammutab need “täpsed<br />
eeldused, mis on teadusliku lähenemise aluseks; selle tulemusena lingvistika,<br />
matemaatika <strong>ja</strong> loogika, olles lülitatud semiootikasse, ilmuvad kui<br />
“lammutatud eeldused”, millel ei ole midagi (või vähe) ühist selle<br />
15<br />
Tahtmatult tekib paralleel Husserli pretensioonidega luua filosoofia kui<br />
täppisteadus.
Silvi Salupere<br />
staatusega, mis on neil semiootika piirest väl<strong>ja</strong>spool. Need abiteadused<br />
mitte ainult moodustavad omalaadse lao, kust semiootika ammutab oma<br />
mudeleid, vaid on tema <strong>ja</strong>oks ka eituse objektiks: semiootika eitab seda<br />
objekti selleks, et eksplitsiitselt vormuda kriitilise praktikana” (samas, 32).<br />
Selline vaba teiste teaduste varaga ümberkäimine tekitab loomulikult<br />
protesti <strong>ja</strong> ohutunnet, mida Foucault eespool juba kirjeldas.<br />
Semiootika kui alg- või metateadus<br />
Semiootikat on süüdistatud imperialismis, selles, et ta püüab saavutada<br />
mingit erilist staatust teiste teaduste hulgas, tõusta neist kõrgemale.<br />
Millega siis semiootikud ise põhjendavad seda semiootika erilist rolli?<br />
Ja kuivõrd neil põhjendustel on alust?<br />
1984. aastal ilmus juhtivate semiootikute artikkel, omalaadne manifest,<br />
milles määratleti semiootika olemus <strong>ja</strong> tema koht teiste teaduste seas.<br />
Just sealt sai alguse semiootika kui vihmavarjuteaduse määratlus: “semiootika,<br />
mis looks inimteadustele raamistiku taasmõtestamaks nende<br />
põhialuseid <strong>ja</strong> liikumaks edasi mööda rada, mis — nagu on võimalik<br />
tõestada — hoidub pea ees tormamast filosoofilisse teetupikusse, mille on<br />
püstitanud sunnitud valikud realismi <strong>ja</strong> idealismi vahel, justnagu selle<br />
kõiki muid võimalusi välistava dihhotoomia võimalused oleksid inimkogemuse<br />
tõlgendamisel ammendavad” (Anderson jt 1984: 7). 16<br />
Selle teesi autorid esindavad just Peirce’ist lähtuvat semiootikat <strong>ja</strong><br />
juhinduvad semioosi mõistest. Kuid põhimõtteliselt samale järeldusele<br />
võib jõuda, minnes edasi Saussure’i edasiarenda<strong>ja</strong> Louis Hjelmslevi<br />
osutatud rada pidi, kes väitis, et “me ei leia mittesemiootikaid, mis ei<br />
oleks semiootikate komponendiks <strong>ja</strong> lõppetapil ei jäägi objekte, mis ei<br />
oleks valgustatud lingvistilise teooria põhipositsioonilt. Semiootiline<br />
struktuur ilmneb sellise positsioonina, millelt võib vaadelda kõiki teaduslikke<br />
objekte” (Hjelmslev 1960: 380). Siin oleks sobilik meenutada<br />
16 Vrd “Semiootika on kahtluseta teadus ilma objektita [...] Niisiis on semiootika<br />
a priori metateadus — kuna tal puudub objekt <strong>ja</strong> ta kasutab semiootilisi<br />
mudeleid”. (Chernov 1988: 7)<br />
114
115<br />
Semiootika teadusena<br />
Juri Lotmani 1989. aastal intervjuus Roland Posnerile öeldut: “Väga<br />
vil<strong>ja</strong>kas oleks mõista semiootikat teadusena, mis arendab pidevat dialoogi<br />
inimkommunikatsiooni teooria abstraktsete mudelite <strong>ja</strong> nende<br />
mudelite erinevates variantides a<strong>ja</strong>loolise realiseeringu vahel.” (Interview<br />
1990: 376) Samas rõhutab ta ka mõtet, et semiootika on universaalne<br />
teadus.<br />
Tänapäeva semiootikutest on kõige tulisem semiootika kui humanitaar-<br />
<strong>ja</strong> reaalteaduste ühenduslüli (läbib nii loodust kui ka kultuuri)<br />
idee 17 propageeri<strong>ja</strong> John Deely: “Semiootika on vaatepunkt ehk lähenemine,<br />
mis sünnib eksplitsiitsest äratundmisest, mida üks või teine<br />
mõttemeetod või uurimismeetod eeldab. Semiootika sünnib püüdlusest<br />
teha uurimisteemaks see valdkond, mis on kõigile meetoditele ühine <strong>ja</strong><br />
mis kõiki neid meetodeid ilmselgelt läbinisti toetab, kuni selle määrani,<br />
et need meetodid muutuvad ainuõigeks vahendiks, mille kaudu uurimistööd<br />
tehakse.” (Deely 2005: 13) Seega annab semiootika lähenemise<br />
“kogu kogemusele, aspektides, mis talle kui kogemusele omased on.<br />
Selle saavutanuna saab temast “esimene” kõikide teaduste seas ...”<br />
(samas, 102).<br />
Nagu näeme, on see alles semiootika tulevik, praegu see-eest on semiootika<br />
“humanitaarteaduste seas ainulaadne, kuna ta on teadus, mis tegeleb<br />
kõikide teaduste arenguvalemiga <strong>ja</strong> pal<strong>ja</strong>stab, kui keskne on mõistmise<br />
ürituse <strong>ja</strong>oks a<strong>ja</strong>lugu. A<strong>ja</strong>loo kesksus mõistmise <strong>ja</strong>oks avaldub kultuuri<br />
koodide kaudu, mis ainsana hoiavad väl<strong>ja</strong>spool individuaalset arusaamist<br />
alal commens’it ehk ühist mentaalsust [...]” (samas, 109).<br />
Toodud argumendid on tihedalt seotud arusaamaga semiootikast kui<br />
inter(trans?)distsiplinaarsest teadusest. Samuti võib näha siin pretensiooni<br />
lahendada põhimõttelised filosoofilised küsimused. Kuid küsimus<br />
semiootika <strong>ja</strong> filosoofia suhetest väljub käesoleva artikli raamest.<br />
Siit edasi on loogiline vaadelda semiootikat kui teadusteooriat <strong>ja</strong><br />
teadusuuringute alusepani<strong>ja</strong>t. 1990. aastal ilmus Walter A. Kochi toime-<br />
17 Ka Deely suure eeskuju Thomas Sebeoki <strong>ja</strong>oks on “semiootika tegelikult<br />
mõistuse <strong>ja</strong> reaalsuse vahelise seose uurimine” (Sebeok 2001: 11) <strong>ja</strong> ta ei näe<br />
kardinaalset erinevust humanitaar- <strong>ja</strong> täppisteaduste vahel.
Silvi Salupere<br />
tamisel kogumik “Semiotik und Wissenschaftheorie”, kus semiootikat<br />
kui teadust saksa põh<strong>ja</strong>likkusega lahatakse.<br />
Christoph Hubig <strong>ja</strong>otab seal semiootika kaheks — objekt- <strong>ja</strong> metateadus.<br />
Esimese alla kuulub tal Saussure’i keeleteaduslikest uurimustest<br />
vä<strong>ja</strong> kasvanud semioloogia kui üldise märgiteaduse mõiste, kus uurimisobjektiks<br />
on märk (eelkõige keelemärk) <strong>ja</strong> tähista<strong>ja</strong>/tähistatava suhe ning<br />
mida iseloomustab rekonstruktsioon. Peirce’i semiootikat aga iseloomustab<br />
refleksioon, mis seob semiootikat hermeneutilise traditsiooniga.<br />
Samas väidab ta, et olulisem on hoopis semiootikasiseselt eristada<br />
refleksioonitasandid, mis võimaldavad vaadelda <strong>ja</strong> analüüsida kõige<br />
erinevamaid teadusnähtusi. (Hubig 1990)<br />
Walter Koch, ühendades ühtsesse tervikusse teadusteooria, teaduse <strong>ja</strong><br />
reaalsuse/tegelikkuse, pakub väl<strong>ja</strong> evolutsioonilise kultuurisemiootika<br />
mõiste, mis tema arvates on taolise holistliku maailmamudeli fundamentaalseks<br />
aluseks <strong>ja</strong> loob perspektiivi. (Koch 1990)<br />
Kokkuvõtvalt<br />
Käesolev kirjutis ei pretendeeri mingil juhul ammendavusele <strong>ja</strong> lõplike<br />
tõdede kuulutamisele. Käsitlemata jäi terve hulk huvitavaid <strong>ja</strong> olulisi<br />
probleeme (nt semiootika <strong>ja</strong> filosoofia, semiootika <strong>ja</strong> kognitiivteadused,<br />
semiootika praktikas, pseudosemiootika).<br />
Kui artikli pealkir<strong>ja</strong>st lähtuvalt püüda kuidagi otsi kokku tõmmata <strong>ja</strong><br />
vaadata semiootikat näiteks Imre Lakatosi uurimisprogrammide<br />
valguses (Lakatos 1992), siis võib kahtluseta väita, et semiootikas on<br />
olemas Saussure’ist <strong>ja</strong> Peirce’ist (arvan, et Eestis ka Juri Lotmanist) 18<br />
lähtuvad uurimisprogrammid, millel on oma enam-vähem kõva tuum <strong>ja</strong><br />
ilmselt ka teatud kaitsevöönd. Kui küsida nüüd, kas meil on tegemist<br />
teaduslike, ehk progresseeruvate programmide või siis pseudoteaduslikega<br />
(Lakatosi mõistestikus), ei oska ma küll üheselt vastata. Kas on<br />
meil semiootika puhul tegemist uurimisprogrammiga, kus teooria viib<br />
meid “seni tundmatute, uudsete faktide avastamisele”, annab meile<br />
18 Biosemiootikud lisaks siia ilmselt ka Jakob von Uexkülli.<br />
116
117<br />
Semiootika teadusena<br />
“dramaatilised, ettearvamatud <strong>ja</strong> vapustavad prognoosid” 19 või jääb<br />
teooria faktidest maha? Kas selle semiootika osa puhul, mis pürib kõiki<br />
teisi teadusi ühendava, neile eelneva <strong>ja</strong> neid katva teaduse (?) rolli, saab<br />
üldse rääkida teooria <strong>ja</strong> faktide a<strong>ja</strong>lisest järgnevusest/eelnevusest? Kui<br />
semiootika on pidev modelleerimine <strong>ja</strong> kriitika, iseenese teooria, nagu<br />
Kristeva väidab, siis libiseb ju see teooria/fakti vastandus justkui käest.<br />
Eks ole ka see üks asi, mille pärast semiootikat kritiseeritakse, et ta “ei<br />
anna ennast kätte”. Ta justkui ei tahagi olla normaalteadus Kuhni<br />
mõttes. Selge paradigma tekkimist takistab ka as<strong>ja</strong>olu, et semiootika<br />
loob oma meetodi <strong>ja</strong> osaliselt ka metakeele iga kord uuesti, lähtudes<br />
uuritavast objektist. Mis puudutab teist kriteeriumi, uurimisprogrammi<br />
sidusust, siis see justkui oleks olemas (eriti kui eeskujudena on Lakatosil<br />
marksism <strong>ja</strong> freudism). Ei saa üle kiusatusest jällegi tsiteerida Deelyt,<br />
kelle järgi tänapäevane, postmodernistlik a<strong>ja</strong>stu, on toonud päevavalgele<br />
kaks väga vil<strong>ja</strong>kat ettepanekut: “Esimene on uus märgimääratlus, mis<br />
toob esile semiootika alustpaneva loomuse igasuguse kogemuse või<br />
teadmise teooria <strong>ja</strong>oks: märk on see, mida iga objekt eeldab. Teine neist<br />
on kasulik kirjeldus või võib-olla võime isegi öelda, et adekvaatne<br />
määratlus, et semiootika on eksimise võimaluse uurimine. 20 ” (Deely<br />
19 Võiks ju pakkuda väl<strong>ja</strong> ühena Deely oma, kes rääkides semiootika (mõistmise)<br />
a<strong>ja</strong>loo nel<strong>ja</strong>st a<strong>ja</strong>stust, pakub viiendat a<strong>ja</strong>stut mitte varem kui XXII, eeldatavasti<br />
XXV sa<strong>ja</strong>ndisse, kus on kujunenud väl<strong>ja</strong> uus generatsioon semiootilisi<br />
loomi, intelligiibleid, kelle <strong>ja</strong>oks mõiste märgitoime, objektiivne sõltuvus<br />
märgisüsteemidest, mis tekivad looduse <strong>ja</strong> kultuuri, spekulatiivse <strong>ja</strong> praktilise<br />
vastastoimest, on loomulikud nähtused. (Deely 2001: 157)<br />
20 Deely vastandab oma määratluse kahele teisele (mida võib ka lugeda uurimisprogrammi<br />
sidususe tulemuseks): “Kõigepealt Umberto Eco (1976) kuulus<br />
väide, et semiootika on kõige selle uurimine, mida saab kasutada valetamiseks,<br />
jääb napiks oma ühepoolsuse tõttu. [...] Teisel, vähemtuntud, kuid sama teatraalsel<br />
määratlusel, mille käis väl<strong>ja</strong> Paul Bouissac <strong>ja</strong> mille kohaselt semiootika on<br />
kõik see, mis on huvitav, on see puudus, et ta on liiga lai, kuid see voorus, et ta<br />
viitab sellele, et kõik see, mis on huvitav, sisaldab semioosi, mis on aga see,<br />
mille uurimisest oma nime vääriv semiootika tuleneb. Kuid see, mida semiootika<br />
tegelikult pal<strong>ja</strong>stab, tänu märgi sisemisele sõltumatusele tema objekti<br />
reaalsest eksisteerimisest mingis ühes kindlas mõttes, on see, et eksimisvõimalus<br />
käib alati kaasas meie tõeotsimise vahenditega <strong>ja</strong> on neisse sisse sündinud.”<br />
(Deely 2005: 175 fn)
Silvi Salupere<br />
2005: 175) Kas sellest aga piisab, et kanda teaduse nimetust? Lakatosi<br />
järgi mitte. Aga eks ole ka Lakatosi teooria vaid üks uurimisprogramm,<br />
mille võib ümber lükata. Ja lõppude lõpuks semiootika ise, tundub, eriti<br />
ei muretsegi oma teaduslikkuse pärast. Ta lihtsalt on.<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
A n d e r s o n, Myrdene, John D e e l y, Martin K r a m p e n, Joseph R a n s -<br />
d e l l, Thomas A. S e b e o k, Thure von U e x k ü l l 1984. A semiotic<br />
perspective on the sciences: Steps toward a new paradigm. — Semiotica, 52<br />
(1/2), pp. 7–47.<br />
B a r t h e s, Roland 1991. Eléments de sémiologie. — Barthes, Roland. L'aventure<br />
sémiologique. (Points: Essais, 219). Paris: Seuil, pp. 17–84.<br />
C a s s i r e r, Ernst 1999. Uurimus inimesest. <strong>Tartu</strong>: Ilmamaa.<br />
C h e r n o v, Igor 1988. Historical survey of <strong>Tartu</strong>-Moscow Semiotic School. —<br />
Broms, Henri; Kaufmann, Rebecca (eds.), Semiotics of Culture. Proceedings<br />
of the 25th Symposium of the <strong>Tartu</strong>-Moscow School of Semiotics,<br />
Imatra, Finland, 27th–29th July, 1987. Helsinki: Arator Inc, pp. 7–16.<br />
D e e l y, John 2001. Four Ages of Understanding. The first postmodern survey<br />
of philosophy from ancient times to the turn of the twenty-first century.<br />
Toronto: University of Toronto Press.<br />
D e e l y, John 2005. Basics of semiotics / Semiootika alused. <strong>Tartu</strong>: <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i<br />
kir<strong>ja</strong>stus.<br />
D e l e u z e, Gilles and Felix G u a t t a r i 1998 [1991] = Делез, Жиль;<br />
Гваттари, Феликс. Что такое философия? Санкт-Петербург: Алетейя.<br />
F o u c a u l t 1994 [1966] = Фуко, Мишель. Слова и вещи. Санкт-Петербург:<br />
Acad.<br />
G r e i m a s 2004 = Греймас, Альгирдас. Структурная семантика: поиск<br />
метода. Москва: Академический проект.<br />
G r e i m a s, Algirdas J. and Joseph C o u r t é s 1993 [1979]. Sémiotique —<br />
Dictionnaire raisonné de la théorie du langage. Paris: Hachette Supérieur.<br />
H j e l m s l e v, Louis 1960 [1943] = Ельмслев, Луи. Пролегомены к теории<br />
языка. — Новое в лингвистике. Вып 1. Москва: Изд-во иностранной<br />
литературы, c. 264–389.<br />
118
119<br />
Semiootika teadusena<br />
H u b i g, Christoph 1990. Semiotik als Objekt- und Metawissenschaft: Zum<br />
wissenschaftstheoretishen Status der Semiotik. — Koch, Walter A. (ed.),<br />
Semiotik und Wissenschaftstheorie. Bochum: Brockmeyer, S. 1–12.<br />
Interview 1990. Sechs Fragen zur semiotischen Analyse von Kultur. Jurij M.<br />
Lotman im Gespräch mit Roland Posner. — Zeitschrift für Semiotik, 12 (4),<br />
S. 375–380.<br />
K o c h, Walter A. 1990. Semiotik, Kultursemiotik und Evolutinäre Kultursemiotik<br />
als Prototypen für die Aufteilung von Wissenshaft und Wilklichkeit.<br />
— Koch, Walter A. (ed.), Semiotik und Wissenschaftstheorie. Bochum:<br />
Brockmeyer, S. 118–156.<br />
K r i s t e v a, Julia 1969. Sèméiotikè. Recherches pour une sémanalyse. Paris:<br />
Éditions du Seuil.<br />
L a k a t o s, Imre 1991. Teadus <strong>ja</strong> pseudoteadus. — Akadeemia, 2, lk 258–272.<br />
L o t m a n, Mihhail 2001 = Лотман, Михаил. Страх: семиотика культуры и<br />
феноменология (к постановке проблемы). — Sign Systems Studies, 29(2),<br />
pp. 417–439.<br />
L o t m a n, Mihhail 2002. Atomistic versus holistic semiotics. — Sign Systems<br />
Studies, 30(2), pp. 513–527.<br />
L o t m a n, Juri 2000. Inimesed <strong>ja</strong> märgid. — Vikerkaar, nr 1, lk 85–91.<br />
M a m a r d a š v i l i, Merab 1996 = Мамардашвили, М.К. Введение в философию.<br />
— Мамардашвили М.К. Необходимость себя. Москва, c. 7–<br />
155.<br />
M e r l e u - P o n t y, Maurice 1996 = Мерло-Понти, М. В защиту философии.<br />
— Мерло-Понти, М. В защиту философии. Москва: Изд-во<br />
гуманитарной литературы, c. 6–47.<br />
P a t t e e, H. H. 2005. Physics and metaphysics of biosemiotics. — Journal of<br />
Biosemiotics, 1(1), pp. 223–238.<br />
P o n z i o, Augusto and Susan Petrilli 2001. Bioethics, semiotics of life, and<br />
global communication. — Sign Systems Studies, 29(1), pp. 263–276.<br />
P o s n e r, Roland, Klaus R o b e r i n g, Thomas A. S e b e o k (eds.) 1997–<br />
2004. Semiotics: A Handbook on the Sign-Theoretic Foundations of Nature<br />
and Culture. 4 vols. Berlin: Walter de Gruyter.<br />
S e b e o k, Thomas 2001. Mis on semiootika, tõepoolest? — Acta Semiotica<br />
Estica I, <strong>Tartu</strong>: TÜ Kir<strong>ja</strong>stus, lk 11–32.<br />
T o d o r o v, Tzvetan 1999 [1977] = Тодоров, Цветан. Теория символа.<br />
Москва: Дом интеллектуальной книги.
Silvi Salupere<br />
V e h k a v a a r a, Tommi 2002. Why and how to naturalize semiotic concepts<br />
for biosemiotics. — Sign Systems Studies, 30(1), pp. 293–313.<br />
W e b e r, Andreas 2002. Feeling the signs: The origins of meaning in the biological<br />
philosophy of Susanne K. Langer and Hans Jonas. — Sign Systems<br />
Studies, 30(1), pp. 183–200.<br />
120
Füüsika <strong>ja</strong> semiootika: üks <strong>ja</strong> palju<br />
Kalevi Kull<br />
Paljususe <strong>ja</strong> ainulisuse vaheline suhe on kultuuri üks põhilisi,<br />
fundamentaalseid tunnuseid.<br />
Juri Lotman (2001: 11)<br />
Küsides semiootika meetodite järele, tuleb küsida, mis tüüpi teadus ta<br />
on, kui teda teadusena vaatleme. 1 Nii satume teaduse <strong>ja</strong>otumise juurde<br />
konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivse <strong>ja</strong> kirjeldav-klassifitseeriv-a<strong>ja</strong>loolise,<br />
2 ehk täppisteadusliku <strong>ja</strong> tähendusteadusliku 3 vahel. Lähedasel viisil<br />
<strong>ja</strong>guneb teadus kvantitatiivteadusteks <strong>ja</strong> kvalitatiivteadusteks või ka<br />
nomoteetilisteks <strong>ja</strong> idiograafilisteks teadusteks.<br />
Rein Vihalemm (1998: 280; 2006; 2007) on kasutanud taolise kaheksliigituse<br />
puhul termineid f-teadus <strong>ja</strong> mitte-f-teadus (φ-science versus<br />
non-φ-science). Kuna teise nimetamine mitte-liite kaudu ei väljenda ehk<br />
küllalt hästi ta taotlust nende mõlema teadusetüübi üheväärsele<br />
eluõigusele, on neile võib-olla paremaks nimekujuks Φ-teadused <strong>ja</strong> Σteadused,<br />
või siis füsikalistlikud <strong>ja</strong> semiootilised teadused. Uurin järgnevas<br />
essees nende erinevuse <strong>ja</strong> suhete mõnesid tahke. Ja olgu neid<br />
1<br />
Diskussioon semiootika olemuse kohta ei ole teda määratlenud üheselt kui<br />
teadust, vaid ka kui metodoloogiat, doktriini, lähenemist või vaatepunkti (selle<br />
kohta vt lähemalt nt Deely, 2005: 12ff, Sebeok, 2000). Ometi, küsimus semiootikast<br />
kui teadusest ei saagi olla lahendatud ilma mittetäppisteadusliku teaduse<br />
täpsema määratlemiseta.<br />
2<br />
Seda <strong>ja</strong>otust on kirjeldanud Rein Vihalemm mitmeis oma kirjutistes (nt<br />
Vihalemm, 1995).<br />
3<br />
Sellest eristusest vt ka Kull, 2004.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 121–129
Kalevi Kull<br />
nimetusi — füüsika <strong>ja</strong> semiootika — kasutatud siin üksnes kui kahe<br />
väga ulatusliku teadusetüübi tähista<strong>ja</strong>id.<br />
Teaduse üldine funktsioon <strong>ja</strong> ülesanne on tegelda maailma mõistmisega.<br />
Teadusliku lähenemise üheks tähtsaimaks eelduseks seejuures<br />
on, et mõistmisel on võimalik eksida <strong>ja</strong> et eksimisi on võimalik parandada.<br />
Nii on mõlema teadusetüübi, nii Φ- kui ka Σ-teaduste puhul.<br />
Ent huvitav on märgata, et teadus kasutab mõnesid väga üldisi<br />
eeldusi ka kirjeldatava maailma enda kohta. Füüsika näiteks kasutab eeldust,<br />
et maailm ise ei eksi. 4 See tähendab, loodusseaduste määrav omadus<br />
on kehtida eranditeta. Loodusseaduste kirjeldused muidugi võivad<br />
olla ekslikud — ent erandi esile tulekul tuleb loodusseadus ümber<br />
formuleerida. Sellises loodusseadusi kirjeldavate mudelite aeg-a<strong>ja</strong>lt esile<br />
tulevas asendamises Φ-teaduste evolutsioon suuresti seisnebki.<br />
Charles S. Peirce määratleb märgiprotsesside uurimist ehk semiootikat<br />
fallibilismi kaudu — see on valdkond, mis uurib võimalusi eksida<br />
(Deely 2001: 636). Kuivõrd loodusseadused — füsikalistlikud seadused<br />
— on oma loomult eranditeta seadused, bioloogilised <strong>ja</strong> kultuuri<br />
kohta käivad reeglid aga eranditega seaduspärad, siis ühtaegu osutub<br />
fallibilism ka elu- <strong>ja</strong> kultuuriteaduseks. Sest füüsikalises maailmas<br />
kehtivad universaalsed seadused, elusas <strong>ja</strong> kultuuris aga lokaalsed <strong>ja</strong><br />
ajutised (ehk a<strong>ja</strong>loolised) reeglid. Semiosfääri reeglite muutlikkus on<br />
seega juba ise Σ-teaduste muutumise oluline alus.<br />
Esmalt võib tunduda, et võrreldavad — loodusseaduste maailm <strong>ja</strong><br />
reeglite maailm — pole vastandlikud, sest reeglite valdkonda ehk elusat<br />
<strong>ja</strong> kultuurilist maailma võib vaadelda kui loodusseaduste maailma üht<br />
osa. Nii ka tõepoolest füsikalistlik lähenemine teeb. Ent samavõrra võimalik<br />
on ometi ka vastupidine lähenemine, mille kohaselt loodusseadused<br />
moodustavad üldisemas eranditega seaduspärade maailmas<br />
ühe spetsiifilise <strong>ja</strong> erakordse — eranditeta seaduspärade — valdkonna.<br />
Kumbki saab olla teise erijuht. Kui nii, siis väärib toodud võrdlust edasi<br />
arendada. Eelnevast aga saame järeldada, et ei füüsika ega semiootika<br />
pole üksnes teadused, vaid on ka vaateviisid või seisukohad, kuivõrd<br />
nad kasutavad teatavaid üldisi (<strong>ja</strong> seejuures erinevaid) eeldusi kogu<br />
4 Vt selle kohta lähemalt Unt, 2006; Kull, 2005.<br />
122
123<br />
Füüsika <strong>ja</strong> semiootika: üks <strong>ja</strong> palju<br />
kirjeldatava maailma kohta — eeldusi, mida nad ei saa kuidagi kontrollida<br />
<strong>ja</strong> mida nad va<strong>ja</strong>vad teadustena eksisteerimiseks.<br />
Füüsikaline maailm on ainuline ses mõttes, et tegelikkus, mida Φteadused<br />
kirjeldades silmas peavad, on eeldatavalt üks. Seetõttu on ses<br />
võimalik tõde, tõeline, tegeliku väl<strong>ja</strong>selgitamine. Paljude vaadete taga<br />
leidub üks, tegelik, mida saab järjest täpsemini tundma õppida <strong>ja</strong> kirjeldada.<br />
Tema kui üks on kättesaadav aga vaid abstraktse konstruktsiooni<br />
kaudu.<br />
Semiootiline maailm on paljune, mitmene. Kõigel seal on palju<br />
vaateid <strong>ja</strong> nende vaadete seas ei leidu ainuõiget. Kõik moodustub paljude<br />
interpretatsioonide reas <strong>ja</strong> paralleelsuses, kõik teiseneb mitmesuunalistes<br />
interpretatsioonides, iga interpretatsioon on teisest erinev. Interpreteerimisprotsess<br />
ise on seejuures erinevuste <strong>ja</strong> mitmekesisuse lõputu<br />
allikas.<br />
Avastus kui tõe leidmine on võimalik füüsikalise maailma kohta.<br />
Kord leituna, saab rääkida avastuse prioriteedist. Veelgi enam, kui<br />
loodusseadused on leitud ehk avastatud, siis sellega on füüsika peamine<br />
ülesanne lahendatud. Seega on sisukas rääkida füüsikaliste avastuste<br />
a<strong>ja</strong>loo algusest <strong>ja</strong> lõpust.<br />
Semiootilises maailmas saab märgata sarnasusi <strong>ja</strong> erinevusi. Need<br />
sarnasused või erinevused saavad olla pealiskaudsemad või sügavamad.<br />
Arusaamine semiootikas ei ole siis niivõrd avastus, kui avanemine.<br />
Kirjeldatava mitmesuse tõttu osutub ka põhilise avanemine Σ-teadustes<br />
lõppematuks. Ja samal põhjusel pole sel ka algust. 5<br />
Kui räägime ühest tegelikkusest, siis oleme füüsikas, aga niipea kui<br />
oleme mitmes tegelikkuses, siseneme semiootikasse.<br />
Füüsika <strong>ja</strong>oks pole olemas olevikku, sellist iseäralikku punkti a<strong>ja</strong>teljel.<br />
Semiootika <strong>ja</strong>oks on olemas ennekõike olevik, selles sisalduva<br />
aegade paljususega, minevikkude <strong>ja</strong> tulevikkudega.<br />
Kogu olemine, nagu ka hea <strong>ja</strong> halb, kuulub semiootilisse maailma,<br />
ega ole võimalik füüsikalises. Sest füüsikalises maailmas ei ole valikut,<br />
semiootilises on. Valik füüsikalises maailmas on metafoor, semiootilises<br />
maailmas aga on valik tegelik.<br />
5 Vt Kull, Salupere, Torop, 2005.
Kalevi Kull<br />
Füüsikaliselt ei saa tähendust määratleda. Seda lihtsalt ei ole, sest<br />
talle ei leidu reaalset substraati. Või täpsemini — tähendus (kui millegi<br />
olemine ühtlasi miski muu, millegi asemel) on liigne. Koodi kui<br />
vastavussuhet siiski saab määratleda ka füsikalismis, sedakaudu leidub<br />
justkui tee ka tähenduse füüsikaliseks defineerimiseks. Ometi osutub<br />
tähendussuhe füsikalismis pigem metafooriks, sest kõik on piisavalt<br />
kirjeldatav universaalsetel loodusseadustel põhinevate suhete alusel.<br />
Füüsikaline tegelikkus on tegelikkus, ta ei ole ühtlasi midagi muud.<br />
Semiootikas, vastupidi, on tähendus reaalne. Semiootika heidab seetõttu<br />
füsikalismile vahel ette tähenduse mittemärkamist — Bedeutungsblindheit’i<br />
ehk tähenduspimedust, nagu Jakob von Uexküll seda nimetab<br />
(1940; 1982). Tähendus on mitmesus.<br />
Niisiis, erinevus on selleski, et Ockham’i habemenuga või parsimoonia<br />
printsiip on füüsikas va<strong>ja</strong>lik, semiootikas aga mitte. Sest selle printsiibi<br />
rakendamise kaudu tähendus elimineerub, või täpsemini kollapseerub.<br />
Louis Kauffman (2005) näitab, kuidas füsikalistliku <strong>ja</strong> semiootilise<br />
vaate vahekorra illustreerimisel saab kasutada singletoni kui mudelit.<br />
Singleton on hulgateoorias vaadelduna niisugune hulk, mis sisaldab<br />
täpselt ühe elemendi. Näiteks kui L on laualamp mu laual, siis singleton<br />
{L} on hulk, mille ainsaks elemendiks on see laualamp L, ning singleton<br />
{{L}} on hulk, mis sisaldab üksnes selle hulga selle laualambiga. Nüüd<br />
võib küsida, kas mu laual on nii L, {L}, kui {{L}}, kui {{{L}}} jne või<br />
ainult üks neist? Matemaatilises mõttes saab neid ju eristada.<br />
Kauffman (2005: 166) määratleb füüsikalise reaalsuse kui niisuguse,<br />
milles singleton <strong>ja</strong> ta element kollapseeruvad. See tähendab, füüsikalises<br />
reaalsuses ei ole vahet as<strong>ja</strong>l <strong>ja</strong> hulgal, mis sisaldab üksnes selle as<strong>ja</strong>.<br />
Semiootiline reaalsus on aga see, kus singletonid ei kollapseeru. Seetõttu<br />
siis — semiootilise maailma eripära on ainsa (ainulise) puudumine.<br />
Võimalused kui tähendused on semiootilises maailmas reaalsed. 6<br />
Siit saame teha olulise järelduse. Kui reaalsuse mitmesus, ehk tähenduslik<br />
mitmesus on semiootilise maailma eripära, siis on ta järelikult<br />
6 Nii L. Kauffmani (2005) kui R. Roseni (2006) argumentatsioonid tõendavad,<br />
et matemaatiline võib olla nii füsikalistlik kui ka semiootiline. Erinevus<br />
tuleneb pigem rakendatava modelleerimise tüübist (vrd tabel 1).<br />
124
125<br />
Füüsika <strong>ja</strong> semiootika: üks <strong>ja</strong> palju<br />
tähendusloomeprotsessi ehk semioosi tulem. Teisiti öeldult — semioos<br />
kordistab reaalsuse.<br />
Füsikalistlik maailmapilt, niisiis, on monistlik, semiootiline aga<br />
pluralistlik. 7 Dualism ei leia kummagi erilist poolehoidu (füüsika seisukohalt<br />
on dualism kui millegi lisamine, kuid kaotades seejuures füsikalismi<br />
peamise võlu — seaduste universaalsuse; semiootika seisukohalt<br />
on dualism aga pigem reduktsionism, tähendusmaailma üheplaanistamine).<br />
Märkimisväärne on, et semiootiline lähenemine peab silmas ka<br />
mina paljusust. 8<br />
Kui ühtlasi rakendada T. A. Sebeoki teesi semioosi <strong>ja</strong> eluprotsessi<br />
samasusest, siis siit järeldub, et see osa maailmast, mis on elus — nii<br />
bioloogiline kui ka humanitaarne maailm, seega kogu semiosfäär —, on<br />
ka ontoloogiliselt ehk olemuslikult pluraalne.<br />
Seega on ainulisus <strong>ja</strong> paljusus ühelt poolt lähenemisviisi — vastavalt<br />
füüsika või semiootika — <strong>ja</strong> teiselt poolt objektide — vastavalt elutute<br />
või elusate — omadused. Füüsika modelleerib maailma ainulisena, semiootika<br />
mitmesena, olgu siis objektid ise seejuures ainulised (elutud)<br />
või mitmesed (elusad ehk tähendust loovad). Neid suhteid illustreerib<br />
tabel 1.<br />
7 Küsimus põhiliste semiootika klassikute lähenemisviisi pluralismist pole<br />
siiski kaugeltki selge. Ent tooksin siin ühe parima C. S. Peirce’i tund<strong>ja</strong>, Floyd<br />
Merrelli seisukoha: “Most scholars do not believe Peirce was a pluralist, but I<br />
really don’t think you take his theory of the sign as anything but pluralist: since<br />
the ultimate interpretant — its absolute truth — always escapes us, all our signs<br />
make up a pluralist set” [Enamik õpetlasi ei arva, et Peirce oli pluralist, kuid ma<br />
tõepoolest ei leia, et ta teooriat peaks võtma teisiti kui pluralistlikku, sest lõplik<br />
tõlgend — ta absoluutne tõde — põgeneb me eest alati, ning kõik me märgid<br />
moodustavad pluralistliku hulga] (Floyd Merrelli kir<strong>ja</strong>st autorile 28. okt. 2006).<br />
Vt ka Rosenthal 1994.<br />
8 Näiteks kirjutab J. Lotman (2001: 36): “Aga kogu see määratluste- <strong>ja</strong><br />
terminitera<strong>ja</strong>tis muutub, kui me ühe isoleeritud ‘mina’ asemel asetame selle<br />
maailma keskmesse keerukalt organiseeritud ruumi, mis koosneb paljudest<br />
vastastikku suhestatud ‘minadest’.”
Kalevi Kull<br />
Tabel 1. Modelleerimise tüübid füüsikalise <strong>ja</strong> semiootilise lähenemise puhul.<br />
Füüsika Semiootika<br />
Elutu sfäär ainuline → ainuliseks ainuline → mitmeseks<br />
Elusa <strong>ja</strong> kultuurilise sfäär mitmene → ainuliseks mitmene → mitmeseks<br />
Tähtis erinevus puudutab ka kvantitatiivse <strong>ja</strong> kvalitatiivse käsitlusi (Rosen<br />
1999; 2006). Füsikalistlik lähenemine eeldab kvantitatiivse kirjelduse<br />
universaalsust <strong>ja</strong> füsikalistlik monism ühismõõdulisuse võimalikkust<br />
(konverteeritavust); füüsikalise tegelikkuse ainsus võimaldab<br />
millele iganes ühise aluse. Semiootiline lähenemine aga eeldab kvaliteetide<br />
iseseisvust <strong>ja</strong> ühismõõdutust, ehk kvalitatiivsete erinevuste taandumatust<br />
kvantitatiivsele (konverteerimatust); see on nii, nagu nähtav<br />
värv <strong>ja</strong> kuuldav heli pole vastavalt värvi-kvaliteeti või heli-kvaliteeti<br />
kaotamata ühisalusele viidavad. Kvalitatiivsed erinevused, ses mõttes,<br />
on alati semioosi tulemid.<br />
Teaduslikud meetodid, mis ekslikke arusaamu parandada võimaldavad,<br />
osutuvad erinevaiks — kui füüsika interaktiivne (reaalsust<br />
avastav), <strong>ja</strong> semiootika kommunikatiivne (reaalsusi loov). Füsikalistlikud<br />
teaduslikud meetodid kujunesid uusa<strong>ja</strong> hakul, eksperimendi <strong>ja</strong> mõõtmise<br />
eksplitseerumisega. Semiootilised teaduslikud meetodid on olnud kõneks<br />
uusa<strong>ja</strong> lõpuga seoses. Seejuures on esile toodud Σ-teaduslike teadmiste<br />
kommunikatsioonilisusest tulenevalt nende sotsiaalsust, intentsionaalsust,<br />
konstrueeritust. Ometi tuleb selles arvestada ka kirjeldatavate<br />
erinevuste <strong>ja</strong> sarnasuste ehk maailma liigituse enese kommunikatiivset<br />
loomust, elusas looduna, misläbi liigitused taas objektiveeruvad, ent<br />
nüüd lokaalselt lahutununa. 9<br />
Jakob von Uexküll kirjeldab omailmade kontseptsiooni kaudu, kuidas<br />
eri liiki olendite maailmad on erinevad. Eristusi on neis maailmades<br />
9 Käsitlus duaalsete opositsioonidena on ise vaid üks võimalus. Mõlemast<br />
arusaamine nõuaks lähtekategooriate triaadsust (nagu seda kasutab C. S. Peirce,<br />
<strong>ja</strong> milleni näime jõudvat käesolevas lokaalse pluralismi mõiste kaudu), või<br />
näiteks kuuelisust, milles esituksid nii duaalsus kui ka triaadsus (Luure 2006).<br />
126
127<br />
Füüsika <strong>ja</strong> semiootika: üks <strong>ja</strong> palju<br />
erineval arvul <strong>ja</strong> piirid eristuste vahel on erinevas paigas. Teisisõnu,<br />
tajukvaliteetide (ega ka mõjukvaliteetide) kaudu — neile tuginevais<br />
termineis või keeles — ei ole monism võimalik. Seepärast saabki füsikalism<br />
realiseeruda vaid tajukvaliteetidest eemaldunud keele kaudu, <strong>ja</strong><br />
seda ta teebki. 10 Tahtes aga kirjeldustes tajukvaliteete säilitada, neid<br />
endid kirjeldada, tahtes kirjeldada elu <strong>ja</strong> kultuuri, tuleb jääda Σ-teaduste<br />
valda ning monismi-taotlusest loobuda.<br />
Niisiis, käesolev arutlus osundab, et nii nagu monism, väärib ka pluralism<br />
tõsiselt võtmist. Seejuures on tegu millegi paeluvama kui valikuga<br />
nende vahel. Rangelt füsikalistlik maailmapilt on monistlik, rangelt<br />
semiootiline aga pluralistlik. Neist mõlemast teades, neid mõlemat<br />
osates saame aru <strong>ja</strong> mõistame, kuidas on võimalik nii üks kui ka palju,<br />
“nii-maailm” <strong>ja</strong> “naa-maailm”.<br />
Vaade, mis võimaldab mõlemat käsitleda, nende vahel liikuda,<br />
taibates, kuidas semiosfäärid on maailma pluraalsed osad, võiks siis ju<br />
ka kuidagi nimetatud olla. Näiteks lokaalseks pluralismiks.<br />
10 Seejuures on tähelepanuväärne, kuidas füsikalistliku tegelikkuse esitamiseks<br />
tuleb kasutada graafilisi jm visuaalseid vahendeid. Uusa<strong>ja</strong> hakul njuutonliku<br />
maailmapildi levikuga kaasnes väga oluline muutus maailma pildilistes<br />
esitusviisides. “Such a thing as Newton’s law of gravity, in addition to its direct<br />
significance in natural and philosophical sciences, made an exceptional<br />
contribution to the visual clarification of the world. It made the new unity of the<br />
real world and its new natural law almost graphically visible and perceptible”<br />
[Sellisel as<strong>ja</strong>l nagu Newtoni gravitatsiooniseadus, lisaks ta otsesele tähtsusele<br />
loodus- <strong>ja</strong> filosoofilistes teadustes, on olnud erakordne roll maailma visuaalsel<br />
selgitamisel. Ta tegi uue ühtsuse reaalse maailma <strong>ja</strong> tema loodusseaduse vahel<br />
peaaegu graafiliselt nähtavaks <strong>ja</strong> tajutavaks] (Bakhtin 2002: 44).
Kalevi Kull<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
B a k h t i n, M. M. 2002. Speech Genres and Other Late Essays. Austin: University<br />
of Texas Press.<br />
D e e l y, J. 2001. Four Ages of Understanding. Toronto: University of Toronto<br />
Press.<br />
D e e l y, J. 2005. Basics of Semiotics. 4th edition. (<strong>Tartu</strong> Semiotics Library 4.).<br />
<strong>Tartu</strong>: <strong>Tartu</strong> University Press.<br />
K a u f f m a n, L. H. 2005. Virtual logic — the one and the many. — Cybernetics<br />
and Human Knowing, 12(1/2), pp. 159–167.<br />
K u l l, K. 2004. Bioloogia tasakaal. — Schola Biotheoretica 30 (Tasakaalu<br />
teooria), lk 153–158.<br />
K u l l, K. 2005. Eksimine on elulik, ehk elusad on need, kes eksida saavad. —<br />
Schola Biotheoretica 31 (Vale teooria), lk 5–8.<br />
K u l l, K., S. Salupere, P. Torop 2005. Semiootikal pole algust. Eessõna Deely<br />
2005, lk ix–xxv.<br />
L o t m a n, J. 2001. Kultuur <strong>ja</strong> plahvatus. Tallinn: Varrak.<br />
L u u r e, A. 2006. Duality and Sextets: A New Structure of Categories. (Dissertationes<br />
Semioticae Universitatis <strong>Tartu</strong>ensis 9.) <strong>Tartu</strong>: <strong>Tartu</strong> University<br />
Press.<br />
R o s e n, R. 1999. Essays on Life Itself. New York: Columbia University Press.<br />
R o s e n, R. 2006. Churchi-Pythagorase tees. — Akadeemia, 12, lk 2728–2752.<br />
R o s e n t h a l, S. B. 1994. Charles Peirce’s Pragmatic Pluralism. Albany:<br />
State University of New York Press.<br />
S e b e o k, Th. A. 2000. Semiotics as bridge between humanities and sciences.<br />
— Perron, Paul; Sbrocchi, Leonard G.; Colilli, Paul; Danesi, Marcel<br />
(eds.) Semiotics as Bridge between the Humanities and the Sciences, pp. 76–<br />
100. New York: Legas.<br />
U n t, A. 2007. Kas füsikalism ise allub füsikalistlikule kirjeldusele? — R.<br />
Vihalemm (koost.). Teaduse uuringud: eesmärgid <strong>ja</strong> meetodid (Teaduslugu<br />
<strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI), lk 131–137. <strong>Tartu</strong>: <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i Kir<strong>ja</strong>stus.<br />
U e x k ü l l, J. von 1940. Bedeutungslehre. Leipzig: Verlag von Johann Ambrosius<br />
Barth.<br />
U e x k ü l l, J. von 1982. The theory of meaning. — Semiotica, 42(1), pp. 25–<br />
82.<br />
128
129<br />
Füüsika <strong>ja</strong> semiootika: üks <strong>ja</strong> palju<br />
V i h a l e m m, R. 1995. Some comments on a naturalistic approach to the<br />
philosophy of science. — Studia Philosophica, 2[38], pp. 9–18.<br />
V i h a l e m m, R. 1998. Kui räägitakse teadusest, millest siis räägitakse? —<br />
Chalmers, Alan F. Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Arutlus<br />
teaduse olemusest <strong>ja</strong> seisundist ning teaduslikest meetoditest, lk 267–283.<br />
<strong>Tartu</strong>: Ilmamaa.<br />
V i h a l e m m, R. 2006. Teaduse võimus <strong>ja</strong> võimutus. — Studia Philosophica,<br />
5[41], lk 1–13.<br />
V i h a l e m m, R. 2007. Philosophy of chemistry and the image of science. —<br />
Foundations of Science (trükis). On juba kättesaadav internetist: DOI<br />
10.1007/s10699-006-91505-0
Kas füsikalism ise allub füsikalistlikule<br />
kirjeldusele?<br />
Anto Unt<br />
Lühike vastus oleks ei, kuivõrd leidub omadus, mida füsikalistlikult<br />
kirjeldatavatele nähtustele mitte kunagi ei omistata, samas kui selle<br />
omaduse esinemise võimalikkust füsikalistliku kirjelduse puhul enamasti<br />
tunnistatakse. Selleks omaduseks on olla ekslik või olla väär — kirjeldus<br />
või seletus võib olla ekslik, füsikalistlikult kirjeldatu või käsitletu<br />
(explanandum) puhul selline võimalus arvesse ei tule.<br />
See tähelepanek tundub sedavõrd elementaarsena, et ei tohiks mingeid<br />
selgitusi va<strong>ja</strong>da, <strong>ja</strong> nii võiks kohe asuda küsimuse juurde, mida<br />
selle tähelepanekuga peale hakata. Siiski olen kohanud inimesi, kes pole<br />
seda dihhotoomiat märganud, mistõttu üritan öeldut üle seletada.<br />
Kui astronoom tuvastab, et mingil a<strong>ja</strong>l on Merkuuri periheel teises<br />
kohas, kui ta seda oma arvutuste põh<strong>ja</strong>l oleks eeldanud, siis võib ta selle<br />
ebakõla <strong>ja</strong>oks väl<strong>ja</strong> pakkuda mitmeid seletusi: tegemist võib olla<br />
vaatlusveaga või arvutusveaga või on mõni mõju jäänud arvestamata<br />
(senitundmatu planeet Vulcanus) või ei ole aluseks võetud teooria<br />
(Newtoni gravitatsiooniseadus) Päikese lähedal piisavalt täpne; ehk<br />
leidub võimalikke seletusi veelgi, aga on üks, mis füüsikalise seletusena<br />
arvesse ei tule — pakkuda väl<strong>ja</strong>, et seekord oli planeet Merkuur see, mis<br />
oma liikumises eksis.<br />
Igatahes eeldan üldist nõusolekut, kui väidan, et vähemalt füüsikas<br />
kehtib reegel, mille kohaselt seletatav ei eksi, nii et eeldatu <strong>ja</strong> vaadeldu<br />
lahknemise korral saab viga olla üksnes eeldatavas (mõnikord ka<br />
vaatlemisaktis), mitte kunagi aga vaadeldavas objektis. Küll võib esialgu<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 130–136
Kas füsikalism allub füsikalistlikule kirjeldusele?<br />
tunduda, et humanitaar- <strong>ja</strong> sotsiaalteadustes peab arvestama võimalusega,<br />
et kirjeldatav (inimene või kogukond) eksib. Ja arvestataksegi,<br />
ainult et see eksimine ei ole sel juhul teadusliku seletuse osa — kui<br />
mööndakse, et inimesed lähtuvad oma käitumises ekslikest arusaamadest<br />
või petlikest lootustest, siis teaduslikult saab seletada üksnes selle<br />
käitumise tagajärgi või ekslikuks peetava hoiaku põhjust, apelleerides<br />
viimasel juhul bioloogiale, psühholoogiale, psühhoanalüüsile, sotsiaalsele<br />
tingitusele või mõnele muule teooriale; ent ei ole olemas teooriat,<br />
kus uuritava ekslikuks kuulutamine tuleks arvesse seletusena. Seega<br />
söandaksin lugeda printsiipi käsitluse objekt ei eksi tarvilike tingimuste<br />
hulka, et mingit käsitlust saaks aktsepteerida kui teaduslikku.<br />
Kõnealuse printsiibi lugemine teaduslikkuse tarvilike tingimuste<br />
hulka välistab ühe võimaluse, mida muidu pärast mingi implitsiitse<br />
printsiibi tuvastamist teha võiks — kaaluda sellest loobumist või selle<br />
modifitseerimist. Seega ei haaku uuritav ei eksi näiteks Maxwelli 1<br />
(2002) programmiga, kes, märganud teadusetegemises mitmeid implitsiitseid<br />
mitteempiirilist päritolu printsiipe, mille olemasolu tema<br />
hinnangul enamik (kui mitte kõik) tuntud teadusfilosoofiad märkamata<br />
on jätnud, loodab neid printsiipe eksplitseerimise järel täiustama hakata.<br />
Ma ei vaidle siin sellele võimalusele vastu, viitan Maxwellile üksnes<br />
seepärast, et rõhutada, et siin kõne all olev printsiip on seesugune, millest<br />
on raske uskuda, et keegi seda muuta võiks tahta. Mis võib olla ka<br />
üheks põhjuseks, miks sellele kuigivõrd tähelepanu pole osutatud —<br />
printsiibid, mida saab vaidlustada, lihtsalt pakuvad inimestele (vähemalt<br />
teadlastele <strong>ja</strong> filosoofidele) suuremat huvi.<br />
Ometi nõuab uurimisobjekti eksimatuse printsiip tähelepanu, kui<br />
hakatakse universaalseid väiteid esitama. Näiteks füsikalism usutavasti<br />
tunnistab tõeseks mõlemad järgmised väited:<br />
(1) kogu maailma seletamise saab taandada käsitlusviisile, mis välistab<br />
explanandum’i ekslikkuse; 2<br />
1 Viite eest Maxwelli artiklile võlgnen tänu Rein Vihalemmale.<br />
2 Jutt taandamisest ei ole siinkohal liialdus: “Metaphysics is about what there<br />
is and what it is like. But it is not concerned with any old shopping list of what<br />
there is and what it is like. Metaphysicians seek a comprehensive account of some<br />
subject-matter — the mind, the semantic, or, most ambitiously, everything — in<br />
131
Anto Unt<br />
(2) maailmas eksisteerib selline nähtus nagu eksimine.<br />
(See, et muu hulgas võib ekslikuks osutuda ka kõnealune seletus ise,<br />
pole siinjuures muidugi peamine — tegemist on vaid lähima näitega<br />
selle kohta, kus ekslikkus mängu võib tulla.)<br />
Küsimus on niisiis selles, mil viisil on võimalik eksimist seletada<br />
kõnepruugis, kus selline mõiste puudub. Seegi küsimus on enamasti<br />
aruteludest kõrvale jäänud küllap seepärast, et on olnud nende huvitavamate<br />
küsimuste varjus, mis seoses füsikalistliku kõnepruugiga esile<br />
tulevad <strong>ja</strong> millega tegeldakse vaimufilosoofias. Paraku on näiteks<br />
küsimused kvaalidest seotud inimese privaatmaailmaga, mille puhul<br />
raskusi valmistab nende ilmingute igasugune kirjeldamine, nii et juba<br />
nendest rääkimise võib (näiteks hilise Wittgensteini toel) mõttetuks<br />
tunnistada. Seevastu siin väl<strong>ja</strong>pakutud küsimus — kuidas seletada<br />
füsikalistlikus kõnepruugis, mida tähendab eksida — pole mitte ainult<br />
keeles väljendatav, vaid on seotud keele kõige olemuslikuma omadusega<br />
— lause võimega olla maailmaga kooskõlas (tõese väite, täitunud<br />
soovi või täidetud käsu korral) või mitte (väära väite, täitumata soovi või<br />
täitmata käsu korral).<br />
Viimane arusaam toob sisse ähvardava dualismi — probleemi, kuidas<br />
mõista olukorda, kus meil on maailm <strong>ja</strong> lisaks sellele väited maailma<br />
kohta, mis oleksid siis nagu midagi maailmale lisanduvat, kuigi peaksid<br />
ka ise maailma kuuluma, kui meil juba kord on taotlus mõistega maailm<br />
kõike olevat haarata. (Selle küsimuse üle arutamisega alustati juba<br />
Platoni Sofistis). Siiski ei tahaks ma eksimisest rääkides keelega<br />
piirduda — mulle tundub, et eksimise mõiste on laiem. Viitaksin sellega<br />
seoses Davidsoni koerale (1982), kes vale puu all kassi peale haukus<br />
(näivalt selle puua otsa läinud kass oli tegelikult mu<strong>ja</strong>l) <strong>ja</strong> kellele<br />
Davidsoni arvates sellegi poolest mingit uskumust ei saa omistada, kuivõrd<br />
uskumus eeldab keele olemasolu. Aga koera eksitusest võib<br />
terms of a limited number of more or less basic notions.” (Jackson 1998: 4). Ja<br />
ehkki eelnev võimaldab mistahes baasmõistete <strong>ja</strong> baasteooriate omaksvõttu,<br />
näikse Frank Jackson ise aastal 1998 baasteooriana eelistavat just füsikalismi,<br />
seades ühtlasi kahtluse alla oma tosin aastat varem väl<strong>ja</strong> pakutud kuulsaks<br />
saanud loo värvusteadlasest Maryst (Jackson 1998: 44, märkus 21).<br />
132
Kas füsikalism allub füsikalistlikule kirjeldusele?<br />
ometigi rääkida? (Seda sõltumata sellest, kas nõustuda keele tarvilikkusega<br />
uskumuse puhul või mitte.)<br />
Füüsika poolelt vaadates on olukord igatahes kummaline. Võtame<br />
näiteks ühe sirge puu, mis heidab tasasele maapinnale kõvera varju, sest<br />
valgus läbib vahepeal optiliselt ebaühtlase keskkonna. Siin ei ole ju<br />
mingit füüsikalist alust varju vääraks nimetada — valgus on levinud<br />
täpselt füüsikaseaduste kohaselt. Öelda näiteks, et õige vari on see, mille<br />
korral sirglõigud kujutuvad sirglõikudeks? Ja kus kohas füüsikalises<br />
maailmas selline printsiip peaks paiknema?<br />
Selge see, et varju heitmise korral ekslikkus jutuks ei tule. Aga kui<br />
mesilane peksleb vastu aknaklaasi, sest ta “tahab” toast väl<strong>ja</strong> saada, kas<br />
sel juhul on tegemist eksimisega? Siinjuures ei paku huvi mitte niivõrd<br />
<strong>ja</strong>atav või eitav vastus viimasele küsimusele, vaid see kriteerium, mille<br />
põh<strong>ja</strong>l võiks otsustada, kas eksimisest rääkimine on õigustatud —<br />
näiteks inimese puhul. Või kui väita, et ekslikust uskumusest rääkimine<br />
on alati põhjendamatu, kuivõrd igasugune jutt uskumustest kuulub<br />
rahvapsühholoogiasse, mille pädevam füsikalistlik arusaam lõppkokkuvõttes<br />
nagunii kõrvale heidab, siis tunnistatakse seeläbi rahvapsühholoogia<br />
ekslikuks. Nii et ükskõik, kas tunnistada ekslike uskumuste<br />
olemasolu või kuulutada jutt uskumustest ise ekslikuks, ekslikkuse<br />
olemasolu tunnistamisest füsikalism ei pääse, kui ta vähegi järjekindel<br />
tahab olla. Kuidas aga füsikalistlikes teriminites ekslikkust määratleda,<br />
jääb problemaatiliseks. Ja raskus seisneb just nimelt eksimise kui sellise<br />
määratlemises, samas kui kord juba eksitusena määratletu füsikalistlik<br />
käsitlus ei tohiks erineda mistahes muust pisut komplitseerituma nähtuse<br />
käsitlusest, kus detailide ähmaseks jäämine kedagi eriti ei häiri. Kui ma<br />
aga ei oska füsikalistliku terminoloogia piiresse jäädes umbeski öelda,<br />
mis viisil saaks ära tunda, et miski on ekslik, siis pelk viide eksimissuutlike<br />
süsteemide iseäralisele keerukusele ei tule arvesse ka mitte<br />
esialgse vastusena.<br />
Aga võib-olla füsikalismi korral ei tohiks asju “füüsika poolt vaadata”?<br />
Sest isegi kui füsikalism on vaade, mille kohaselt iga reaalne<br />
konkreetne nähtus universumis on füüsikaline, võib ju füüsika olla<br />
praeguseks a<strong>ja</strong>ks alles sedavõrd vähe arenenud, et suudab haarata vaid<br />
murdosa füüsikalistest nähtustest. Füüsikaline märgiks siis lihtsalt<br />
ülimat loomulikku liiki, mis on reaalselt <strong>ja</strong> konkreetselt eksisteeriv,<br />
133
Anto Unt<br />
millele nagu mistahes loomulikule liigile (enamikule meenub siinkohal<br />
vesi) saaks viidata ka enne vastava liigi olemuslike omaduste tuvastamist<br />
(avastust, et vesi on H2O). Just sellise võimaluse pakub väl<strong>ja</strong> Galen<br />
Strawson (2002) 3,4 . Kui siia lisada veel tema arvamus, et loomulik on<br />
pidada iga reaalselt eksisteerivat as<strong>ja</strong> ipso facto konkreetseks (ibid.,<br />
märkus 4), siis taanduks füsikalism väitele, et iga reaalne nähtus on<br />
reaalne nähtus, <strong>ja</strong> edasine kahtlemine füsikalismis tunduks veider.<br />
Kui ma sellegipoolest füsikalismi universaalsuses kahtlen, siis küllap<br />
sellepärast, et mõned printsiibid (nagu see, et uuritav ei eksi, ning see, et<br />
indeksikaalseid seletusi — mina-le või praegu-le tuginevaid — tuleb<br />
vältida) näivad olevat sellised, millest ükski teaduslikkusele pretendeeriv<br />
distsipliin loobuda ei saa, kuivõrd on põhjust arvata, et teaduste<br />
senine edu tavaarusaamise piire ületavate tulemusteni jõudmisel on<br />
toimunud üksnes tänu nende printsiipide järgimisele. Kui aga keegi<br />
arvaks, et füüsika revolutsiooniline areng (millele Strawson näikse<br />
apelleerivat) võib tulevikus olukorda muuta, siis selle vastu ei oskaks<br />
ma midagi öelda.<br />
Siiski on mul põhjust kahelda ka selles, kas eksimise loomuse<br />
seletamisel on võimalik piirduda konkreetse reaalsusega. Vähemalt<br />
selline mõte tekib, kui vaadelda lähemalt Fred Dretske katset ekslikkust<br />
(väärkujutlust) naturaliseerida (Dretske 1986).<br />
Nagu mitmed teised autorid, otsib Dretske lihtsaimat eksimise ilmingut<br />
sedalaadi olukorrast, kus saab rääkida mingi süsteemi funktsioonist<br />
<strong>ja</strong> selle funktsiooni täitmise luhtumisest; Dretske kirjeldab seda kui<br />
olukorda, kus “x tähendabf, et y” (mida jämedalt võiks iseloomustada<br />
kui “as<strong>ja</strong>olu, et x, funktsiooniks on anda märku as<strong>ja</strong>olust, et y”), kusjuures<br />
võimalik on x&¬y. Meie <strong>ja</strong>oks on siinjuures oluline, et Dretske<br />
seab endale ühtlasi ülesande määratleda äs<strong>ja</strong> kirjeldatud funktsionaalne<br />
tähendus niisugusel viisil, et tegemist poleks meie suvalise otsustusega.<br />
Sest võiks ju süsteemi funktsioonidest rääkides piirduda füüsikaliselt<br />
mõistetud (siis ühtlasi eksimatute) funktsioonidega, nagu seda on näiteks<br />
“elektrilaengu funktsioon mõjutada teisi elektrilaenguid”; küsimus<br />
3 Strawson kasutab küll füsikalismi asemel sõna materialism, ent tema <strong>ja</strong>oks<br />
on need kaks mõistet samaväärsed (Strawson 2002, märkus 14).<br />
4 Viidete eest Strawsoni <strong>ja</strong> Dretske artiklitele võlgnen tänu Bruno Möldrile.<br />
134
Kas füsikalism allub füsikalistlikule kirjeldusele?<br />
on, mis alusel (<strong>ja</strong> vaadeldava süsteemi piiresse jääval alusel) saaksime<br />
me süsteemile omistada mingi kõrgemat sorti funktsiooni, nii et võimalikuks<br />
saaks ekslik tähendusf. Raskus seisneb siin selles, et seal, kus<br />
meie näeme potentsiaalselt ekslikku tähendustf x e , on füüsika poolt vaadates<br />
tegemist n puhtfüüsikalise (s.t eksimatu) tähendusef disjunktsiooniga<br />
x f 1 ∨ ... ∨ x f n. Mis eripära peab süsteemil olema, et õigustada x e -st<br />
rääkimist?<br />
Just äs<strong>ja</strong> sõnastatud küsimusega Dretske tegelebki <strong>ja</strong> pakub sellele<br />
järgmise vastuse: süsteemil peab olema õppimisvõime, sest sel juhul ei<br />
ole võimalik x e asemel rääkida mingi kindla hulga x f i-de disjunktsioonist,<br />
kuivõrd konkreetsel a<strong>ja</strong>hetkel kehtiv disjunktsioon võib igal<br />
a<strong>ja</strong>l uue liikme võrra täieneda. Ainult õppimisvõimelise süsteemi korral<br />
on meil süsteemist endast lähtuv õigustus rääkida eksimisvõimelisest<br />
funktsionaalsest tähendusest.<br />
Dretske nõue, et peab puuduma võimalus asendada jutt x e -st jutuga<br />
kindla elementide arvuga disjunktsioonist x f 1 ∨ ... ∨ x f n, tähendab<br />
muuhulgas seda, et tulevikus süsteemile lisanduda võiv x f n+1 ei tohi olla<br />
määratud süsteemi praeguse oleku poolt — muidu saaksime ju selle<br />
puuduva liikme juba praegu arvesse võtta (kaasates tingimuse, mis<br />
määrab ära, mis puhul see võimalus aktualiseerub). Niisiis paistab, et<br />
Dretske tulemuse korral on oluline, et lisanduda võivad füüsikalised<br />
olekud oleksid seda sorti võimalikkused, mis poleks määratud süsteemi<br />
tegeliku seisundi poolt nagu võime millekski.<br />
Ma kahtlen, kas ka kõige avaram arusaam konkreetsest lubaks<br />
selliseid tegelikkuse poolt määramata võimalikkusi nimetada konkreetseks<br />
reaalsuseks. Mis tähendab, et ekslikkuse aus seletus — seletus,<br />
mis väldib tuginemist meie salapärastele võimetele — on sunnitud<br />
minema kaugemale kui konkreetse reaalsuse kirjeldus <strong>ja</strong> ei saa seega<br />
olla füsikalistlik — isegi strawsonlikult mõistetud füsikalismi korral<br />
mitte.<br />
***<br />
Lõpetuseks mainiksin, et ekslikkuse probleem ei piirdu füsikalismiga:<br />
ka mõni füsikalismi üleolevalt suhtuv inimene, kes näeb maailma<br />
135
Anto Unt<br />
ühtsuse alust näiteks milleski immateriaalses, võib nõustuda nii väitega<br />
(1) kui ka väitega (2), mis puhul ta on ikkagi sunnitud otsima võimalusi<br />
eksimise määratlemiseks keeles, kus selline mõiste puudub. Eksimise<br />
määratlus näikse aga eeldavat kaht eri sorti entiteetide tunnistamist,<br />
nagu näiteks maailm <strong>ja</strong> kujutlus maailmast. Mis toob endaga kaasa järgmise<br />
dilemma: kas anda järele dualistlikule survele, aktsepteerida entiteetide<br />
kahesugusus <strong>ja</strong> saada endale kaela kõik dualismiga kaasnevad<br />
hädad; või katsuda ka kujutlust maailmast ühtsesse maailma paigutada,<br />
sattudes seejuures raskustesse, kui on tarvis seletada, milles seisneb<br />
ühtse maailma kahe osa teineteisele mittevastamine, nii et seletus sellesama<br />
ühtse maailma piiresse jääks.<br />
Kahjuks ei ole mul hetkel ideid eelneva dilemma lahendamiseks; mul<br />
puudub isegi arusaam, kumba väl<strong>ja</strong>pakutud võimalustest peaks eelistama.<br />
Kui aga kokku võtta eelneva jutu mõte, siis võiks selle sõnastada<br />
kahe teesina. Esiteks, füsikalism, mis vähegi järjekindel tahab olla, ei<br />
suuda vältida vanu filosoofilisi probleeme. Ja teiseks, probleemid ei<br />
tulene üksnes füsikalismist, vaid on üldisemad.<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
D a v i d s o n, Donald 1982. Rational Animals. — Subjective, Intersubjective,<br />
Objective. Oxford: Clarendon Press, 2001.<br />
D r e t s k e, Fred 1986. Misrepresentation. — S. Stich & T. Warfield (Eds.).<br />
Mental Representation: a Reader,1994, pp. 157–173. Oxford: Blackwell.<br />
J a c k s o n, Frank 1998. From Metaphysics to Ethics. Oxford: Oxford University<br />
Press.<br />
M a x w e l l, Nicholas 2002. The Need for a Revolution in the Philosophy of<br />
Science. — Journal for General Philosophy of Science, 33, pp. 381–408.<br />
S t r a w s o n, Galen 2002. Real Materialism. — L. Antony & N. Hornstein<br />
(Eds.). Chomsky and his Critics, pp. 49–88. Oxford: Blackwell.<br />
136
Tõe mõiste 20. sa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofias<br />
Ülo Kaevats<br />
Tõe mõiste ning erinevate tõekontseptsioonide analüüsimine <strong>ja</strong> rakendamine<br />
on teadusuuringute (science studies) raames oluline uurimisprobleem.<br />
Traditsiooniline epistemoloogia <strong>ja</strong> teadusfilosoofia teema on<br />
seeläbi saanud tõhusat interdistsiplinaarset tuge.<br />
Tõe mõiste oma täismahus on paljutahuline ning mitmeaspektiline <strong>ja</strong><br />
-kihiline, selle a<strong>ja</strong>looline arengutee on paljude hargnemistega. Käesolevas<br />
artiklis vaatleme tõe mõiste “saatust” 20. sa<strong>ja</strong>ndi mõjukates<br />
teadusfilosoofilistes õpetustes ning piirdume seejuures vaid tõe klassikalise<br />
ehk korrespondents-kontseptsiooniga. Sellisel piirangul on kaks<br />
kaalukat põhjendust. Esiteks, klassikaline tõekäsitus, mis käsitab tõde<br />
teadmiste vastavusena tegelikule as<strong>ja</strong>deseisule, kui mõtte tegelikkusega<br />
kokkusobitamise (ühildamise) vormi, on alati, juba Platonist <strong>ja</strong> Aristotelesest<br />
alates, olnud nii filosoofide kui ka teadlaste seas kõige mõjusam.<br />
See realistlik filosoofiline hoiak vastab teadlaste intuitiivsele <strong>ja</strong> tervemõistuslikule<br />
usule sellest, et nende loodud hüpoteesid <strong>ja</strong> teooriad ei ole<br />
fiktsioonid, vaid ka<strong>ja</strong>stavad objektiivset reaalsust ning esitavad olemise<br />
seaduspärasusi. Teiseks, tõe aprioorne, pragmatistlik, koherentsi-, konventsionalistlik,<br />
eksistentsialistlikud jt kontseptsioonid tõstavad küll<br />
esile mõningaid olulisi, peamiselt tõe isiksuslikke dimensioone tunnetusprotsessis<br />
ent enamiku nende rakendamisega kaasneb subjektivismi<br />
<strong>ja</strong> relativismi oht teadusliku teadmise käsitamisel.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 137–150
Ülo Kaevats<br />
I<br />
Mõte, et inimese tunnetustegevuse peamiseks eesmärgiks <strong>ja</strong> väärtuseks<br />
on tõese teadmise saamine, on lääne kultuuris laiemalt <strong>ja</strong> teadustunnetuse<br />
mõtestamises eriti sügavalt juurdunud. Seetõttu tundub täiesti<br />
loomupärane oodata, et teadusfilosoofilised õpetused, mis käsitlevad<br />
teadusteadmise loomust, ülesehitust <strong>ja</strong> arengut, kas lausa toetuvad<br />
sellele alusmõistele või vähemalt kasutavad seda. Paraku pole as<strong>ja</strong>de<br />
seis kaugeltki niimoodi. Tutvumine viimase poolsa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofilise<br />
<strong>ja</strong> metodoloogilise kir<strong>ja</strong>ndusega näitab, et tõe mõistet enamiku<br />
mõjukate uurimissuundade <strong>ja</strong> autorite tekstides praktiliselt ei esinegi.<br />
Karl Popperi kirjutised <strong>ja</strong> marksistliku põhitonaalsusega teadusfilosoofia<br />
moodustavad selles üldvoolus pigem kõrval- kui peavoolu.<br />
Kas tõesti on õigus postmodernistlikku maailmakäsitust arendavatel<br />
autoritel, et “tõe kategooria on kahjulik <strong>ja</strong> repressiivne fiktsioon”, mis<br />
painutab vaba mõtte metafüüsiliste dogmade <strong>ja</strong> skeemide Prokrustese<br />
sängi? Näiteks Michel Foucault ründab raevukalt modernismia<strong>ja</strong>stu arusaamu<br />
teaduse <strong>ja</strong> tõe objektiivsusest. Ta eitab ühemõtteliselt nn klassikalise<br />
tunnetusõpetuse ideaali erapooletust tead<strong>ja</strong>st, kes valdab kindlat <strong>ja</strong><br />
objektiivset teadmist. Ta sedastab oma diskursuseanalüüsis, et tõesüsteem<br />
püsib vaid vastastikustel suhetel võimusüsteemidega, mis seda toodavad<br />
<strong>ja</strong> alal hoiavad (Foucault 1980: 133). Kas skeptikute põline tees<br />
tõe kui niisuguse eksisteerimise võimatusest leiab viimaks kinnitust?<br />
Neile üldfilosoofilistele <strong>ja</strong> epistemoloogilistele küsimustele argumenteeritud<br />
vastamine ei ole käesoleva teadusfilosoofilise orientatsiooniga<br />
kirjutise ülesanne. Need küsimused on toodud vaid sissejuhatuseks,<br />
taustaks <strong>ja</strong> kontekstiks pisut kitsamale probleemideringile tõe mõiste<br />
käekäigust 20. sa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofias. Enne viimase juurde asumist on<br />
siiski otstarbekas anda kokkusurutult klassikalise tõekontseptsiooni<br />
põhimõistete selgitused ning sõnastada selle peamised epistemoloogilised<br />
raskused. Klassikalise tõekontseptsiooni kaks põhimõistet on mõtte<br />
vastavus tegelikkusele <strong>ja</strong> tegelikkus või reaalsus, mis on erinevates<br />
lähenemisviisides leidnud üsna erinevat tõlgendamist. Viimaste võrdlemisse<br />
laskumata kasutame neid mõisteid käesolevas artiklis alljärgnevas<br />
tähenduses. Kui öeldakse, et mõte vastab tegelikkusele, siis peetakse<br />
silmas seda, et see, mida väidetakse mõttega, leiab tegelikkuses aset.<br />
138
139<br />
Tõe mõiste 20. sa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofias<br />
Vastavuse mõiste langeb seega kokku mõistetega (väites) reprodutseerima/taaslooma<br />
<strong>ja</strong> adekvaatne. Tegelikkuse all peetakse silmas nii<br />
objektiivset välisilma kui ka mõeldavaid objekte, kõike seda, mis leiab<br />
aset. Klassikalise tõekontseptsiooni üldist laadi raskusi võib esitada<br />
järgneva loeteluna:<br />
1. Tunnetustegevuse tasandil ei ole meil mitte kunagi tegemist<br />
objektiivse tegelikkuse endaga, vaid üksnes tegelikkusega selle meeleliselt<br />
või ratsionaalselt struktureeritud (või praktika kaudu antud) kujul.<br />
Maailm on justkui meie poolt subjektiivselt korrastatud juba enne seda,<br />
kui me alustame teadmiste tõesuse kontrollimist maailmale vastavuse<br />
kaudu. Näiteks kui meil on tegemist teooria <strong>ja</strong> faktide vastavuse kontrollimisega,<br />
siis tuleb silmas pidada, et teaduse faktid ei ole neutraalsed<br />
tegelikkuse esinda<strong>ja</strong>d, vaid on arvestamist nõudval määral inimmõistuse<br />
poolt kontseptuaalselt struktureeritud moodustised.<br />
2. Erilised raskused on seotud matemaatika <strong>ja</strong> loogika väidete<br />
tõesusega. Need kirjeldavad ju tihtilugu objekte (nt imaginaararvud,<br />
mitmesugused algebra, rühmateooria, topoloogia, mitmevalentsete loogikate<br />
jt formaliseeritud teooriate kõrge üldistusastmega konstruktid),<br />
millele ei ole reaalses maailmas midagi vastavusse seada.<br />
3. Omamoodi raskused on seotud teaduse universaalsete nomoloogiliste<br />
lausete tõesusega, sest inimlikes toimingutes on meil tegemist<br />
vaid üksiksündmuste <strong>ja</strong> protsessidega, mis on põhimõtteliselt lokaalsed.<br />
Üldine <strong>ja</strong> paratamatu ei ole meile mingil muul kujul vahetult antud kui<br />
meie mõistuses.<br />
4. Tõe klassikalises kontseptsioonis tekib rida tuntud paradokse, kui<br />
väite objektiks on tema enda sisu. Valeta<strong>ja</strong> väidet „ma valetan” on võimatu<br />
üheselt hinnata tõeseks või vääraks. Niisugustest paradoksidest<br />
vabanemiseks esitas A. Tarski 1935. aastal tõe semantilise teooria 1 , mis<br />
täpsustas Aristoteleselt pärit käsitust objektkeele <strong>ja</strong> metakeele eristamisega.<br />
Mõtte tegelikkusele vastavuse üldine idee transformeerus selles<br />
mingi lause vastavuse ideeks sellele tegelikkuse fragmendile, mida lause<br />
1 Tarski, Alfred. Der Wahrheitsbegriff in den formalisierten Sprachen. —<br />
Studia Philosophica, Bd. 1, 1935, S. 261–405. Selle artikli ideestiku täpsustatud<br />
<strong>ja</strong> täiendatud versioon 1944. aastast on olemas tõlkena ka eesti keeles (Tarski<br />
1999).
Ülo Kaevats<br />
kirjeldab, s.o mingile faktile. Teooria <strong>ja</strong> faktide vastasseose analüüsimisel<br />
võimaldab metakeel kirjeldada mõlemaid pooli.<br />
Juba neistki üldise loomuga näidetest on näha, et tõe fenomeni<br />
epistemoloogilisel käsitlemisel tuleb vältida ohtlikke äärmusi — naiivset<br />
objektivismi ühelt ning subjektivismi <strong>ja</strong> relativismi teiselt poolt.<br />
II<br />
Me otsime niisiis metodoloogilist vastust kahele omavahel seotud küsimusele<br />
— esiteks, kuidas, millise arenguprotsessi tulemusena kadus tõe<br />
mõiste teadusfilosoofilise peavoolu kir<strong>ja</strong>ndusest, ning teiseks, mis oli<br />
säärase kadumise põhjuseks?<br />
Teadustunnetuse a<strong>ja</strong>lugu kuni 19. sa<strong>ja</strong>ndi lõpus <strong>ja</strong> 20. sa<strong>ja</strong>ndi alguses<br />
füüsikas alanud revolutsioonini kokku võttes võime üldistavalt öelda, et<br />
klassikalises matematiseeritud loodusteaduses tolleaegne üldisel kujul<br />
sõnastatud tõe korrespondentsteooria töötas. Selle intuitiivne selgus<br />
lubas uskuda, et teadusteadmine annab enam või vähem adekvaatse pildi<br />
tegelikkusest <strong>ja</strong> on selles mõttes tõene. Kanti mõte selle kohta, et objektiivne<br />
tegelikkus iseendas pole meile antud <strong>ja</strong> et rääkida saab vaid teadmiste<br />
vastavusest kogemuse andmetele, mis aga sõltuvad tunnetava<br />
subjekti aru tegevusest, ei kõigutanud oluliselt laialt levinud usku klassikalise<br />
tõeteooria paikapidavusse. Marksismi alusepani<strong>ja</strong>d nägid siin<br />
selgesti klassikalise tõekäsituse piiratust <strong>ja</strong> tõid kasutusse praktika kui<br />
vahendi, kui tee, mille kaudu on võimalik kontakt välismaailma endaga.<br />
Täpsemalt tegutseva subjekti <strong>ja</strong> välismaailma vastastikuses toimes<br />
välismaailma teatud külgede <strong>ja</strong> omaduste väl<strong>ja</strong>toomise kaudu loodud<br />
tunnetuse objektiga. Viitamine praktikale kui tõe kriteeriumile lahendas<br />
probleemi, kuid siiski vaid üldisel, põhimõttelisel kujul. A<strong>ja</strong>looline<br />
praktika kui protsess on progresseeruv, mis annab tunnistust sellest, et<br />
oma tegevuses suudab inimene saavutada seatud eesmärke <strong>ja</strong> järelikult<br />
tema kasutatavad tunnetuskujundid vastavad maailmale. Konkreetsemal,<br />
teadustunnetuse metodoloogiliste probleemide analüüsimise tasemel on<br />
seesugusest üldisest, deklaratiivsest lahendusest vähe kasu.<br />
140
141<br />
Tõe mõiste 20. sa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofias<br />
20. sa<strong>ja</strong>ndi alguspoole revolutsioon füüsikateaduses, eelkõige relatiivsusteooria(te)<br />
<strong>ja</strong> kvantmehaanika loomine, näitas, et klassikalise perioodi<br />
teooriad, mis olid leidnud inimtegevuses praktilist kinnitust<br />
tuhandeid kordi, mille kvaliteet ei tekitanud aastasadade jooksul mingeid<br />
kahtlusi, ei ole rangelt võttes tõesed. Jäika dihhotoomiat tõene–<br />
väär tuli kuidagi pehmendada. Klassikalist mehaanikat ei heidetud kõrvale<br />
kui eksimust, kui mittetõest teadmissüsteemi, vaid see jäi teaduskehandisse<br />
kui piirjuht, kui osaline tõde, mis kehtib vaid suhteliselt<br />
väikeste kiiruste <strong>ja</strong> makroprotsesside korral.<br />
Veelgi rohkem kui teaduse sisuliste arusaamade muutumine maailma<br />
kohta, õõnestas klassikalist tõeteooriat teadmise <strong>ja</strong> teaduskeele analüüsimiseks<br />
va<strong>ja</strong>liku loogilis-semantilise aparatuuri väl<strong>ja</strong>töötamine. Gottlob<br />
Frege, Bertrand Russelli, Ludwig Wittgensteini, Rudolf Carnapi, Alfred<br />
Tarski jt loogikute ning analüütilise filosoofia alusepani<strong>ja</strong>te töödes<br />
konkretiseerus tõe mõistega seotud problemaatika märkimisväärselt.<br />
Hulgateooria paradokside analüüs, hüpoteetilis-deduktiivse teadmismudeli<br />
struktuuri üksikas<strong>ja</strong>lik kirjeldus, semantiliste teooriate loomine,<br />
üha süvenev teaduskeele var<strong>ja</strong>tud aspektide “lahtiharutamine” viisid<br />
teadmise tõesuse arutelud hoopis konkreetsemale tasemele — teooriate<br />
<strong>ja</strong> väidete kui teadmise elementide, kui teadmise esitamise vormide analüüsi<br />
tasemele. Peagi sai selgeks, et tõe mõiste ei ole teadustekstide<br />
mõningat laadi lausete puhul kasutatav või teiste puhul on selle mõte<br />
ebaselge. Tõesuse saame seostada vaid antud keeles õigesti sõnastatud,<br />
s.o mõtestatud deskriptiivsete lausetega. Ja isegi mitte kõigiga neistki,<br />
vaid ainult deskriptiivsete <strong>ja</strong> määratletud lausetega. Näiteks x + 3 = y on<br />
deskriptiivne, kuid määratlemata väide <strong>ja</strong> 4 + 3 = 7 deskriptiivne,<br />
(kümnendsüsteemis) määratletud <strong>ja</strong> tõene väide. Klassikaline vaidlusteema<br />
on vastuse andmine küsimustele, kas metafüüsilistel väidetel <strong>ja</strong><br />
metodoloogilistel printsiipidel on tõeväärtus. Kas teooriate <strong>ja</strong> seaduste,<br />
mis on loomult universaalsed, tõesus on kontrollitav piiratud arvu<br />
empiiriliste kontrolliprotseduuride <strong>ja</strong> andmete baasil? Kuidas toimida<br />
tõesusega erinevas keeles formuleeritud empiiriliselt ekvivalentsete<br />
teooriate puhul?<br />
Kuidas püüdsid tõesuse problemaatikas selgust saavutada teadusfilosoofid?<br />
Visandliku vastusena saame järgmise pildi.
Ülo Kaevats<br />
III<br />
Loogilise positivismi raames töötavad metodoloogid tõlgendasid lause<br />
või teooria vastavust faktidele kui selle lause või teooria kinnitamist,<br />
verifitseerimist meelteandmete, kogemuse või eksperimentide tulemuste<br />
poolt. Kuivõrd nad käsitasid teadmisena üksnes inimeste meelelise<br />
tunnetusega saadut ning et meelelises tajus antu on absoluutselt kindel,<br />
siis esialgu tundus, et vähemalt mõningat tüüpi lausete — empiirilise<br />
baasi — puhul on võimalik saavutada nende täielik <strong>ja</strong> lõplik kinnitamine<br />
faktidega, seega siis ka nende tõesus (vt näiteks Carnap 1966). Uurimisprogramm,<br />
kus formaalloogika vahenditega analüüsiti valmisteadmist<br />
hüpoteetilis-deduktiivse mudeli raames, tõi esile mitmeid põhimõttelisi<br />
probleeme. Teooria väited kirjeldavad vahetult idealiseeritud objekte <strong>ja</strong><br />
seetõttu edastavad nad tegelikkuse kohta teavet vaid selles ulatuses,<br />
missugusel määral tegelikkus ka<strong>ja</strong>stub teooria idealiseeritud objektides.<br />
See omadus teeb teooria kui teadmissüsteemi teatud määral autonoomseks<br />
tegelikkuse suhtes. Uute koostisosade lülitamist teooriasse juhivad<br />
sageli lihtsuse, mittevasturääkivuse, mugavuse, elegantsuse jt regulatiivid.<br />
Taoline teooria teatud tüüpi väidete tegelikkusega võrdlemise<br />
võimalusegi puudumine kallutas paljusid filosoofe <strong>ja</strong> teadlasi teadmise<br />
konventsionalistliku mõistmise suunas. Pealegi ilmnes, et teadusteooriate<br />
kõige olulisemate lausete empiiriliseks kontrolliks on va<strong>ja</strong> tegelda<br />
lõpmatu arvu juhtudega. Kuivõrd see aga on võimatu, siis tuleb leppida<br />
üksnes osalise verifitseeritavusega, mis aga välistab kindlustunde, et<br />
vaadeldav lause või teooria oleks tõene. Sedalaadi raskuste survel, mis<br />
loogilise positivismi teadmismudeli raames osutusid lahendamatuks,<br />
loobuti tõe mõistest <strong>ja</strong> asendati see osalise kinnitatavuse mõistega.<br />
Kui aga kinnitamisprotseduur ei suuda mitte kunagi anda lõplikku<br />
kindlustunnet selles, et meil on tegemist tõese teadmisega, siis on va<strong>ja</strong><br />
seesugusest lähenemisviisist hoopiski loobuda. Niimoodi arutleski<br />
Popper loogilise positivismi verifikatsionismi ning empiirilise baasi<br />
neutraalsuse <strong>ja</strong> teaduse kindla aluse põhimõtet kritiseerides. Lause või<br />
teooria fakti(de) abil kummutanud, saame kindlustunde, et meil oli<br />
tegemist väära väite või teooriaga. Kummutamine on vääruse kindel <strong>ja</strong><br />
lõplik kriteerium.<br />
142
143<br />
Tõe mõiste 20. sa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofias<br />
Kuni 1935.aastani ei kasutanud Popper oma töödes tõe mõistet.<br />
Wittgensteini korrespondentsteooriat, mille kohaselt tõese atomaarse<br />
lause struktuur on isomorfne atomaarse fakti struktuuriga, pidas Popper<br />
naiivseks <strong>ja</strong> ekslikuks. Pärast Tarski artikliga tutvumist veendus Popper,<br />
et uudselt põhistatud tõe korrespondentsteooria, mille kohaselt tõde<br />
tuleb käsitada lauses väidetu vastavusena faktidele, võimaldab klassikalise<br />
tõemõiste laialdast kasutamist.<br />
Kui kummutamisprotseduuriga on võimalik kindlaks teha vaid<br />
lausete <strong>ja</strong> teooriate väärust ning nende tõesust pole võimalik üheselt<br />
tuvastada, siis miks me nende kõrvaleheitmise järel püüame ehitada aina<br />
uusi teooriaid? Seepärast, et me ikkagi loodame luua tõese teooria, on<br />
Popperi vastus sellele küsimusele. Popperi falsifikatsionismi <strong>ja</strong>oks on<br />
tõe idee omamoodi regulatiivne ideaal, mis ärgitab teadlasi loobuma<br />
kummutatud hüpoteesidest <strong>ja</strong> teooriatest ning looma uusi. “Niisiis, vea<br />
idee <strong>ja</strong> eksimise võime iseenesest sisaldab endas objektiivse tõe kui<br />
standardi ideed, milleni me, võimalik küll, ei küündi.” (Popper 1983:<br />
347). Öeldust on näha, et klassikaline tõe mõiste “lahjeneb” Popperi<br />
falsifikatsionistlikus käsituses oma nõrgaks varjuks — aktuaalselt omandatava<br />
<strong>ja</strong> omatava tõese teadmise asemel on tõde tal vaid tunnetustegevust<br />
orienteeriv ideaal. Tõe mõiste on aga kindlasti va<strong>ja</strong>lik, sest<br />
väärusest, esitatavate julgete hüpoteeside kummutamisest nende faktidele<br />
mittevastamise korral, saame rääkida vaid selle vastandi, tõe,<br />
olemasolul.<br />
Teaduse arengu kirjeldamiseks lihtsast dihhotoomiast tõesus–väärus<br />
ei piisa. Teaduse progressi kirjeldamiseks toob Popper käibesse huvitava<br />
tõe mõiste. See on seotud tõsistele teaduslikele probleemidele sügavate,<br />
originaalsete ning teadustunnetuse horisonti avardavate vastuste, vil<strong>ja</strong>kate<br />
hüpoteeside, hindamisega. Lihtsa tõe <strong>ja</strong> huvitava tõe eritlemine viib<br />
Popperi hüpoteeside <strong>ja</strong> teooriate sisu uurimise juurde, mille raames ta<br />
võtab olulise panusena kasutusele tõepärasuse mõiste. Kui võrrelda kaht<br />
teooriat T1 <strong>ja</strong> T2 nende suhtes tõesse, siis me võime öelda, et “T2 on<br />
tõele lähemal või vastab paremini faktidele kui T1 siis <strong>ja</strong> ainult siis, kui<br />
a) T2 tõene, aga mitte väär sisu ületab T1 tõese sisu või b) T1väär, aga<br />
mitte tõene sisu ületab T2 väära sisu”. T2 on sel juhul tõepärasem kui<br />
T1 (Popper 1983: 353). Tõepärasuse mõiste võimaldab meil reastada<br />
teooriad tõepärasuse määra kasvu järgi <strong>ja</strong> selle alusel väljendada
Ülo Kaevats<br />
teadusliku teadmise arengut. Popperi teadusteadmise arengumudeli<br />
kandvaks ideeks jääb ikkagi falsifitseeritavus — sellelt aluselt on hiline<br />
Popper saanud tugevat kriitikat.<br />
Selles, et rohkem kui kahe sa<strong>ja</strong>ndi jooksul ei avastatud Newtoni<br />
mehaanika nõrkusi <strong>ja</strong> tõesuspretensiooni piiratust, oli Popperi arvates<br />
peasüüdlane tol a<strong>ja</strong>l valitsenud essentsialistlik teaduse olemuse käsitus<br />
(Popper 1983: 302). Selle järgi andis klassikaline mehaanika maailma<br />
olemusstruktuuri lõpliku <strong>ja</strong> ammendava kirjelduse <strong>ja</strong> seletuse, mis ei<br />
va<strong>ja</strong> paremaks tegemist, mis, teisiti öeldes, on falsifitseerimatu. Popperi<br />
lähenemine teadusmõistmises on vastandlik traditsioonilise filosoofia<br />
poolt teaduse <strong>ja</strong>oks seatud eesmärgimääratlusega kui tingimatult tõese<br />
olemustunnetusega. Teadlane püüab saada küll maailma tõest kirjeldust,<br />
kuid see eesmärk ei ole tema arvates kunagi täiel määral tõestatavalt<br />
saavutatav. Leppida tuleb selgelt teadvustatud eeldusega, et teaduslik<br />
teadmine kujutab endast vaid lõplike tõestusteta hüpoteese maailma<br />
kohta. Teooriaid tuleks kohelda ajutistena ka sel juhul, kui antud hetkel<br />
ei olda suutelised nende tõesuses kahtlema.<br />
Ent falsifikatsionismi edasi arendades “lahjenes” tõe mõiste Popperil<br />
veelgi. Popperi järgi puudub meil tõe kriteerium, kuivõrd (teadmissüsteemi<br />
sees) lausete või teooriate faktidega kinnitamine ei suuda<br />
selleks kriteeriumiks olla. Jääb üksnes kummutatavus — vääruse kriteerium.<br />
Põh<strong>ja</strong>likuma analüüsi tulemusena kummutati peagi Popperi tõekäsituse<br />
keskne veendumus, et vastuolu teooria <strong>ja</strong> faktide vahel on<br />
kindlaks tunnistuseks teooria väärusest. Iga uue teooria korral on sellele<br />
vasturääkivate faktide olemasolu korduvalt kinnitust leidnud teadusa<strong>ja</strong>looline<br />
tõsiasi. Eduka teooria puhul vabanetakse neist teooria arendamise<br />
käigus. Metodoloogilises plaanis on teooria <strong>ja</strong> fakti vastuolu<br />
tõlgendamine sootuks keerulisem <strong>ja</strong> mitmekihilisem protseduur kui<br />
pealiskaudsel käsitlemisel tundub. Empiiriliste protseduuridega, mille<br />
tulemusena saadakse mingi fakt, on reeglina seotud rohkem kui üks<br />
teooria, uurimisseadmed on omakorda erinevate teooriate tagapõh<strong>ja</strong>ga,<br />
fakti interpreteerimises võib esineda ebatäpsusi jne. Teooria <strong>ja</strong> fakti<br />
vastuolu korral on enamasti väga raske, kohati lausa võimatu öelda, kas<br />
see johtub teooria väärusest või fakti mittekorrektsusest.<br />
144
145<br />
Tõe mõiste 20. sa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofias<br />
Seega tuleb kokkuvõtlikult öelda, et nii nagu kinnit(atav)us ei tunnista<br />
(tõesta, näita) tõesust, nii ei tunnista (tõesta, näita) kummut(atav)us<br />
väärust.<br />
Kui nii hüpoteeside <strong>ja</strong> teooriate tõesus kui ka isegi nende väärus ei<br />
ole üheselt kindlaks tehtavad, kas siis peab tõe (klassikalisest) mõistest<br />
teadusfilosoofias loobuma?<br />
Positiivse vastuse sellele omamoodi hamletlikule küsimusele on n-ö<br />
<strong>ja</strong>lgadega hääletamise vormis andnud 20. sa<strong>ja</strong>ndi teise poole juhtivad<br />
teadusfilosoofid. Tõepoolest, Th. Kuhni, I. Lakatosi, S. Toulmini, P.<br />
Feyerabendi <strong>ja</strong> mitmete teiste kesksete autorite tekstides me tõe mõistet<br />
konstruktiivses plaanis ei kohta. Ilmekalt väljendab näiteks Kuhn oma<br />
suhtumist selgituses “Postskriptum 1969”:<br />
Sageli võib kuulda, et üksteisele järgnevad teooriad lähenevad üha<br />
rohkem <strong>ja</strong> rohkem tõele. Ilmselt ei viita sellesarnased üldistused<br />
mitte probleemide lahendamisele ega teooriast tulenevatele konkreetsetele<br />
ennustustele, vaid pigem selle ontoloogiale, see tähendab<br />
kokkusobivusele, mida oodata entiteetidelt, millega teadus<br />
asustab loodust, selle suhtes, mis seal “tõeliselt olemas” on.<br />
Võib-olla leidub mõni muu viis, kuidas päästa “tõe” mõistet<br />
tervetele teooriatele rakendamiseks, kuid see konkreetne tee ei<br />
kõlba. Minu arust ei ole teooriast sõltumatut moodust, kuidas rekonstrueerida<br />
väljendeid nagu “tõeliselt olemas”; kujutlus kokkusobivusest<br />
mingi teooria ontoloogia <strong>ja</strong> selle “tõelise” paariku<br />
vahel looduses tundub mulle nüüd põhimõtteliselt illusoorne.<br />
(Kuhn 2003: 253–254)<br />
Epistemoloogiline anarhist Feyerabend nimetab tõde lausa monstrumiks,<br />
mis piirab inimese vabadust <strong>ja</strong> on kokkusobimatu humanismiga. Tema<br />
teadusfilosoofiline kontseptsioon kujutab (teadus)tunnetust mitte üha<br />
tõesemaks muutuvate teooriate <strong>ja</strong>dana, vaid pigem vastastikku ühitamatute,<br />
võib-olla isegi ühismõõdutute alternatiivide paisuva ookeanina,<br />
milles iga teooria, iga muinasjutt, iga müüt on kogumi osised, mis<br />
vastastikku võimendavad <strong>ja</strong> täiendavad üksteist ning tänu nende omavahelisele<br />
konkurentsile panustavad nad kõik meie teadvuse arengusse…<br />
Teadlase ülesanne ei seisne selles, et “otsida tõde”, “ülistada
Ülo Kaevats<br />
Jumalat”, “süstematiseerida vaatlusi” või “parendada ennustusi”. Kõik<br />
need on selle tegevuse kõrvalefektid, millele on suunatud tema tähelepanu<br />
<strong>ja</strong> mis seisneb selles, et “teha nõrk tugevaks”, nagu rääkisid sofistid,<br />
<strong>ja</strong> tänu sellele toetada terviku liikumist (Feyerabend 1986: 162).<br />
Üldistatult saab nentida, et 20. sa<strong>ja</strong>ndi teise poole teadusfilosoofia<br />
peavool kulges teadustegevuse standardite <strong>ja</strong> metodoloogiliste reeglite<br />
ning jäikade demarkatsioonijoonte pehmendamise suunas. Kuhn (2003)<br />
<strong>ja</strong> Lakatos (1970) laiendasid teadusliku ratsionaalsuse mõistet sellisel<br />
määral, et see hakkas hõlmama teadlaste kõikvõimalikke toiminguid.<br />
Kui Kuhn veel kaitseb end irratsionalismi süüdistuste eest <strong>ja</strong> väidab, et<br />
ta on teadust alati pidanud ratsionaalseks tegevuseks, siis Feyerabend<br />
viib metodoloogiliste normide “lahjendamise” loogilise lõpuni. Ta astub<br />
väl<strong>ja</strong> igasuguste universaalsete metodoloogiliste reeglite, standardite <strong>ja</strong><br />
normide vastu, igasuguste katsete vastu formuleerida mistahes kujul<br />
teadusliku ratsionaalsuse üldist mõistet.<br />
Niisugune on skemaatiliselt esitatuna tõe mõiste kadumise “tee” 20.<br />
sa<strong>ja</strong>ndi mõjukatest teadusfilosoofilistest tervikkäsitlustest. Miks areng<br />
on toimunud just niisuguses suunas?<br />
IV<br />
Paar kõige ilmsemat põhjust aimub juba ülalpool toodud tõe kadumistee<br />
kirjeldusest.<br />
Esiteks, teadusfilosoofilise analüüsi konkretiseerumine, üleminek<br />
epistemoloogilistelt arutlustelt teadmise tõesuse <strong>ja</strong> selle kriteeriumi üle<br />
konkreetsete teaduslike väidete <strong>ja</strong> hüpoteeside tõesuse tingimuste, konkreetsete<br />
seletus- <strong>ja</strong> kontrolliprotseduuride analüüsile. Teadmissüsteemi<br />
sees tõepoolest ei ole võimalik vahetult otsustada, kas teadmine vastab<br />
tegelikkusele või mitte, kas see annab adekvaatse reaalsuse esituse või<br />
mitte. Tõese hüpoteesi efektiivne eristamine väärast empiirilise kontrolli<br />
teel annab vaid hüpoteesi osalise kinnituse. Mis on ilmselgelt vähe,<br />
hindamaks selle tõesust klassikalise tõekontseptsiooni vaimus.<br />
Teiseks, vastavuse idee põh<strong>ja</strong>lik hägustumine taolise “peenanalüüsi”<br />
tasemel. Analüütilised filosoofid on teemasse süvenenud osutuse <strong>ja</strong><br />
146
147<br />
Tõe mõiste 20. sa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofias<br />
tõenduse kahepoolset vastastikseost avades; teooria <strong>ja</strong> osutatava vahelise<br />
seose ning teooriat tõendavat faktimater<strong>ja</strong>li analüüsides. Teooria väited<br />
käivad otseselt idealiseeritud objektide <strong>ja</strong> nende süsteemide kohta, seega<br />
teooria vahetu võrdlus tegelikkusega on põhimõtteliselt võimatu. Metodoloogiline<br />
uurimistöö peab seetõttu keskenduma hoopis teooria <strong>ja</strong> tegelikkuse<br />
kõikvõimalike “vahendusahelate” — idealiseeritud objektide,<br />
teoreetiliste mudelite, määratluste, empiirilise <strong>ja</strong> semantilise interpretatsiooni,<br />
teooria <strong>ja</strong> empiiria seoste var<strong>ja</strong>tud detailsemate aspektide, teadusteadmise<br />
metateoreetilise taseme, uurimistegevuse ideaalide <strong>ja</strong> normide<br />
jms — analüüsile klassikalise tõekontseptsiooni nüüdisraamistuses, seda<br />
järkjärgult süvendades <strong>ja</strong> avardades. Autori hinnangul on selles suunas<br />
kõige väl<strong>ja</strong>paistvamaks saavutuseks V. S. Stjopini teadusteadmise<br />
tervikkontseptsioon (vt Stjopin 2000 <strong>ja</strong> 2006).<br />
Loogilise positivismi paradigma purustanud alternatiivsed metodoloogilised<br />
kontseptsioonid ei ole pakkunud (erinevate lähenemisviiside)<br />
ühisosana ühtki metodoloogilist printsiipi või normi, mida ei oleks<br />
seatud kahtluse või terava kriitika alla. Feyerabendi töödes tõusis<br />
teadusfilosoofia “mässule” teaduse enese vastu. Kui kaob piir teaduse <strong>ja</strong><br />
religiooni, teaduse <strong>ja</strong> müüdi vahel, siis on oht kaduda ka teadusfilosoofial<br />
kui teadustunnetuse teoorial. Viimastel aastakümnetel ongi olnud<br />
täheldatav paljude uuri<strong>ja</strong>te huvi nihkumine teadusfilosoofia tervikkäsitlustelt<br />
teaduse sotsioloogia, teadusliku teadmise sotsioloogia kui<br />
uue radikaalse uurimisprogrammi ning hermeneutika suunas (vt Lõhkivi<br />
1998). Lisaks kahele ülal toodud ilmsemale põhjusele taolise mastaapse<br />
probleemsituatsiooni tekkimises tuleb kindlasti väl<strong>ja</strong> tuua veel ka paarkolm<br />
sügavamat põhjust.<br />
Kolmandaks, modernismia<strong>ja</strong>stu tunnetusfilosoofia tuumast — representatiivsuse<br />
paradigmast — lahtiütlemine on kaasa toonud põhimõttelised<br />
muudatused teadusfilosoofia peavoolu kontseptsioonides, sh<br />
teadmise <strong>ja</strong> tõe käsitamises. Kui Popperil nõrgenes tõde (tõe kriteeriumi<br />
puudumise tõttu) teadustegevust orienteerivaks ideaaliks, psühholoogiliseks<br />
abivahendiks teadlaste otsingutes, siis Kuhni paradigma ei ole<br />
reaalsuse kirjeldus, tegelikkuse esitus, vaid peamurdmisülesannete<br />
lahendamise vahend. Niisugune teadus on vaid instrument ( müüdi, argiteadvuse,<br />
ideoloogia jms kõrval) erinevate praktikate organiseerimiseks!<br />
Feyerabend arendas uued lähteideed järjekindlalt epistemoloogilise
Ülo Kaevats<br />
skeptitsismi <strong>ja</strong> anarhismi suunas. Teadusfilosoofia suured narratiivid,<br />
mis oleksid teadlaste realismi-hoiaku <strong>ja</strong> reaalse teaduspraktikaga kooskõlas,<br />
saavad uuel tasemel sündida tagasipöördumise tulemusena lähtepunkti.<br />
Postmodernismi relativismist puhastatud teadmise- <strong>ja</strong> tõekäsitused,<br />
assimileerides siiski vahepealse positiivse kogemuse, on<br />
niiviisi loodetavasti võimalik arendada kindlale <strong>ja</strong> vil<strong>ja</strong>kale alusele.<br />
Nel<strong>ja</strong>ndaks. Teatud mõttes purustavate tagajärgedega teadusfilosoofia,<br />
ennekõike selle teoretismi suunas ühekülgsete kontseptsioonide<br />
<strong>ja</strong>oks oli sellesse teadustegevuse subjekti sisseviimine. Esmalt tegi seda<br />
Kuhn teadlaskogukonna, teadlasrühmituse (scientific community) kujul<br />
(vt Kuhn 2003: 217–223). Traditsiooniliselt teatavasti vaadeldi teaduslikku<br />
teadmist täiesti subjektiivsusvabana, s.o vabana teadlase isiksuslikest,<br />
ühiskonna, a<strong>ja</strong>stu mõjudest. Teadusliku tõe objektiivsus tähendas<br />
selle kehtivust kõigi aegade <strong>ja</strong> kultuuride <strong>ja</strong>oks, sõltumata sellest, kes,<br />
millal <strong>ja</strong> millistes tingimustes selle avastas, sõnastas, põhistas ning<br />
teaduse kommunikatsioonisüsteemi sisestas. Kujundlikult iseloomustab<br />
seda olukorda Popperi objektiivse teadmise kolmas maailm. Teadusteooria<br />
loogiline struktuur, seletuse <strong>ja</strong> ennustuse skeemid, teooriate <strong>ja</strong><br />
seaduste kontrollimise, kinnitamise või kummutamise protseduurid, loogilised<br />
seosed teadmissüsteemi elementide vahel — kõik need väljendati<br />
objektiivsete loogilis-metodoloogiliste terminite kaudu. Loogilised positivistid<br />
loobusid seetõttu teadlasisiksuse loomingupsühholoogia elemente<br />
sisaldava avastuse konteksti käsitlemisest <strong>ja</strong> pidasid võimalikuks vaid<br />
valmisteadmise üldkehtiva põhistuse konteksti loogilist analüüsimist.<br />
Teadustegevuse subjekti lülitamisega analüüsikonteksti imbusid teadusfilosoofiasse<br />
teadlasisiksuste karakteristikud — kultuurilised eelarvamused,<br />
kired, subjektiivsed eelistused, maitsed, piiratus jms. Teaduseanalüüs<br />
kaotas oma loogilise steriilsuse, muutus ühe spetsiifilise kogukonna<br />
sotsioloogiliseks, kohati koguni selle etnograafiliseks kirjeldamiseks.<br />
Viiendaks. Esituse (representatiivsuse) printsiibist <strong>ja</strong> tõe mõistest<br />
loobumisega kaasnes üleminek normatiivselt metodoloogialt deskriptiivsele.<br />
Loogilisel positivismil oli range <strong>ja</strong> selgepiiriline (tõsi, ahistavalt<br />
kitsas!) teadus(likku)se normatiivne mudel. Popper pehmendab <strong>ja</strong><br />
laiendab märgatavalt positivistide malle, ent temagi formuleerib selgesti<br />
teaduse <strong>ja</strong> mitte-teaduse demarkatsiooniprobleemi ning selle lahendusena<br />
teaduse “mängureeglid”, milliseid rikkudes satub uuri<strong>ja</strong> väl<strong>ja</strong>poole<br />
148
149<br />
Tõe mõiste 20. sa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofias<br />
teadust. Kuid teaduse a<strong>ja</strong>loo massiivse tungimisega teaduse filosoofiasse<br />
olukord muutus kardinaalselt. A<strong>ja</strong>loo-uurimine näitas, et teadlased on<br />
kõikidel aegadel rikkunud neid norme, filosoofide <strong>ja</strong> loogikute ettekirjutusi.<br />
Aga kui näiteks E. Mach kritiseeris sellelt aluselt omaaegset<br />
ahtrat teaduse filosoofiat, siis Feyerabend demonstreeris efektselt, et<br />
polegi va<strong>ja</strong> formuleerida taolisi universaalseid norme <strong>ja</strong> malle, mida<br />
teadlased niikuinii rikuvad. Mitte ette kirjutada teadlastele, kuidas nad<br />
peaksid tegutsema, vaid kirjeldada, kuidas nad tegelikult käituvad —<br />
selleni pehmenes teadusfilosoofia uurimisprogramm. Aga ilma normatiivsete<br />
printsiipideta pole võimalik eritleda teadlase tegevust astroloogi,<br />
šamaani või parateadlase tegevusest. Teadlaste tegevuse kirjeldamisega<br />
post factum saab parimal viisil hakkama teaduse a<strong>ja</strong>lugu. Teaduse<br />
filosoofiat aga polegi niisuguse as<strong>ja</strong>dekäigu juures va<strong>ja</strong>.<br />
Täiendavaid probleeme tõe mõiste kasutamisse on tulnud ka sotsiaal-<br />
<strong>ja</strong> humanitaarteadustest. Neis valitsevad tõe käsitamises veelgi suuremad<br />
erimeelsused kui loodusteadustes. Järjest suuremat mõjujõudu on<br />
seal omandanud lähenemisviis, mille kohaselt tõde ei ole mitte objekti<br />
taasloomine teadmises, vaid kui selle tegevusviisi, kuidas objektiga<br />
toimetatakse, karakteristik. Kuivõrd seesuguseid vil<strong>ja</strong>kaid, tulemuse<br />
mõttes edukaid, tegevusviise võib olla palju, tekib tõdede pluralism.<br />
Üldisemalt öeldes, tunnustades üha kasvaval määral teadustunnetuse<br />
konstruktivistlikku loomust <strong>ja</strong> instrumentaalse teadmismassiivi kasvu<br />
nüüdisteaduses ning tõsias<strong>ja</strong>, et ühe objekti kohta luuakse sageli mitu teoreetilise<br />
teadmise süsteemi, tuleb aktsepteerida tõdede paljusust. Kõigi<br />
taoliste muutuste tunnistamise taustal va<strong>ja</strong>vad ometigi vastuseid järgmised<br />
“loomulikud” küsimused. Mille arvel <strong>ja</strong> kuidas teadus siiski praktikas<br />
piirab tõdede paljusust, ühe valdkonna kohta loodud konkureerivate<br />
hüpoteeside <strong>ja</strong> teooriate hulka? Miks sotsiaal- <strong>ja</strong> humanitaarteadustes on<br />
seesugune pluralism suurem kui täppisteadustes? Kas üldse <strong>ja</strong> millisel<br />
kujul eksisteerib sotsiaal- <strong>ja</strong> humanitaarteadustes objektiivne tõde,<br />
sealhulgas selle klassikalises tähenduses? (Vt Lebedev 2006: 11–67)<br />
Nii viimati esitatud küsimustele vastuste andmine kui ka nende sügavamate<br />
tagajärgede uurimine, mis kaasnevad ülalpool kirjeldatud tõe<br />
mõistest loobumisega 20. sa<strong>ja</strong>ndi teadusfilosoofia peavoolu kontseptsioonides,<br />
on jätkuvalt olulise tähtsusega probleem teaduse uuringute<br />
<strong>ja</strong>oks.
Ülo Kaevats<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
C a r n a p, R. 1966. Philosophical Foundations of Physics. An Introduction to<br />
the Philosophy of Science. New York, London: Basic Books Inc. Publishers.<br />
F e y e r a b e n d, P. K. 1986 = Фейерабенд П. К. Против методологического<br />
принуждения. — Избранные труды по методологии науки.<br />
Москва: Прогресс, 1986.<br />
F o u c a u l t, M. 1980. Truth and Power. — Power/Knowledge: Selected Interviews<br />
and Other Writings 1972–1977. New York: Pantheon Books.<br />
K u h n, Th. S. 2003. Teadusrevolutsioonide struktuur. <strong>Tartu</strong>: Ilmamaa.<br />
L a k a t o s, I. 1970. Falsification and the Methodology of Scientific Research<br />
Programmes. — I. Lakatos & A. Musgrave (Eds.). Criticism and the Growth<br />
of Knowledge. Cambridge: Cambridge University Press.<br />
L e b e d e v, S. A. 2006 = Лебедев С. А. Проблема истины в естествознании<br />
и социально-гуманитарных науках. — Философия социальных и гуманитарных<br />
наук. Москва: Академический Проект.<br />
L õ h k i v i, E. 1998. Järjekindluse probleem relativistlikus teadusliku teadmise<br />
sotsioloogias. — Studia Philosophica, III (39), lk 91–123.<br />
P o p p e r, K. R. 1983. Поппер К. Р. Логика и рост научного знания.<br />
Москва: Прогресс.<br />
S t j o p i n, V. S. 2000 = Степин В.С. Теоретическое знание. Москва: Гардарики<br />
(on ka inglise keeles: V. Stepin. Theoretical Knowledge. (Synthese<br />
Library, vol. 326). Dordrecht: Springer, 2005).<br />
S t j o p i n, V. S. 2006 = Степин В.С. Философия науки. Общие проблемы.<br />
Москва: Гардарики.<br />
T a r s k i, A. 1999. Semantiline tõekontseptsioon <strong>ja</strong> semantika alused. — J.<br />
Kangilaski & M. Laasberg (Koost. <strong>ja</strong> toim.) Tähendus, tõde, meetod. Tekste<br />
analüütilisest filosoofiast. <strong>Tartu</strong>: TÜ Kir<strong>ja</strong>stus, lk 143–183.<br />
150
Ilya Prigogine’i ideede kriitikast<br />
Jean Bricmont’i poolt<br />
Leo Näpinen<br />
1. Sissejuhatus<br />
1977. a Nobeli keemiapreemia laureaat Ilya Prigogine on andnud suure<br />
panuse keemiasse, füüsikasse <strong>ja</strong> loodusfilosoofiasse. Prigogine’i teaduslikud<br />
<strong>ja</strong> filosoofilised pingutused – alates tema tööst termodünaamikas,<br />
läbi tema kuulsa panuse iseorganiseerumise mõistmisse tugevasti<br />
mittetasakaalulistes keemilistes süsteemides <strong>ja</strong> lõpetades tema viimaste<br />
aastakümnete tööga mitteintegreeritavate mikrofüüsikaliste süsteemide<br />
alal — on toonud selgust looduse a<strong>ja</strong>lise pöördumatuse mõistmisse <strong>ja</strong><br />
modelleerimisse. Prigogine erines enamikust täppisteadlastest selle<br />
poolest, et alates oma nooruspäevist kuni elu lõpuni luges ta erilise<br />
huviga humanitaaralast kir<strong>ja</strong>ndust, sealhulgas filosoofide (näiteks Henri<br />
Bergsoni, Alfred North Whiteheadi, Martin Heideggeri) tekste. Ka võttis<br />
ta mitme raamatu <strong>ja</strong> artikli kaasautoriks keemiku haridusega professionaalse<br />
filosoofi Isabelle Stengersi. Tavaliselt täppisteadlased, kui nad<br />
vahel juhtuvadki rääkima üldistel humanistlikel teemadel, on sunnitud<br />
toetuma üksnes oma kõrgkooliaegadel omandatud <strong>ja</strong> veel mälus säilinud<br />
eklektilistele filosoofilistele arvamustele. Seetõttu on nad väga mürgised,<br />
kui juhtuvad kritiseerima neist filosoofiliselt harituma kolleegi –<br />
Ilya Prigogine’i töid. Põlgust Prigogine’i <strong>ja</strong> tema ideid käsitlevate<br />
autorite suhtes on näidanud ka eesti intellektuaalid, kellest nii mõnigi<br />
usaldab filosoofiliselt harimatuid kriitikuid rohkem kui Prigogine’i<br />
ennast. Seda kinnitab ju kiirustatus Jean Bricmont’i Prigogine’i ideid<br />
kritiseeriva artikli tõlkimisega eesti keelde <strong>ja</strong> avaldamisega a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong><br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 151–167
Leo Näpinen<br />
Akadeemia 1998. aasta 11. <strong>ja</strong> 12. numbris ning 1999. aasta 1. numbris.<br />
Põlgust on jätkunud ka käesoleva artikli autori suhtes (pean silmas Märt<br />
Väl<strong>ja</strong>taga (1997: 102) kunagisi as<strong>ja</strong>tundmatuid <strong>ja</strong> autorit “nõukogudeaegsesse<br />
intellektuaalsesse suletusse” paigutavaid väl<strong>ja</strong>ütlemisi a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>s<br />
Vikerkaar). Lääne luge<strong>ja</strong>le olen rahvusvahelises a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>s Foundations of<br />
Science juba pakkunud Jean Bricmont’i Prigogine’i ideede kriitika<br />
omapoolset käsitust (Näpinen <strong>ja</strong> Müürsepp 2002). Seekord pakun seda<br />
(üldises, kokkuvõtlikus vormis) ka eestikeelsele luge<strong>ja</strong>le.<br />
Niisiis, artiklis analüüsitakse Jean Bricmont’i (1998–1999) kriitikat<br />
Ilya Prigogine’i (vt nt 1997, 1998) ideede kohta. Jean Bricmont esindab<br />
teadlasi, kes käsitavad maailma ilma teadlase enese teaduslikku tegevust<br />
analüüsimata. Teaduslike ekstrapolatsioonide tulemusena jõutakse<br />
kõigetead<strong>ja</strong> (deemoni või jumala) positsioonile, millelt maailm paistab<br />
alluvat matemaatiliselt formuleeritavatele seadustele. Ilya Prigogine<br />
koos kaastööta<strong>ja</strong>tega käsitab teaduslikku teadmist lahutamatus seoses<br />
reaalse teadlase reaalse uurimistegevusega. Füüsikaseaduste uue<br />
formuleeringuga on ta näidanud, et klassikalise füüsika seadused ei saa<br />
olla kehtivad kogu maailma suhtes. Ja üldse ei saa maailm tervikuna olla<br />
haaratav seadustega. Uued, nn kaose seadused hõlmavad seda osa<br />
maailmast, mis on viidav matemaatilise abstraktsiooni, suurte Poincaré<br />
süsteemide alla. Kuna Bricmont oma Prigogine’i ideede kriitikas<br />
nimetatud süsteemidest üldse ei räägi, saab öelda, et tema kriitika läheb<br />
oma põhiolemuses märgist mööda.<br />
Artiklis iseloomustatakse Prigogine’i nii loodusfilosoofi kui ka<br />
täppisteadlasena.<br />
2. Lõplikud versus lõpmatud süsteemid<br />
Ilya Prigogine on pärast Nobeli keemiapreemia saamist (1977 — tugevasti<br />
mittetasakaaluliste mittepöörduvate protsesside termodünaamika <strong>ja</strong><br />
eriti dissipatiivsete struktuuride mõiste loomise eest) tegelenud koos<br />
oma kaastööta<strong>ja</strong>tega pöördumatuse (<strong>ja</strong> selle kaudu ka juhuslikkuse)<br />
lülitamisega füüsikalise kirjelduse mikroskoopilisele tasandile. Tal on<br />
õnnestunud anda statistiliste füüsikaseaduste uus formuleering (nn kaose<br />
152
Ilya Prigogine’i ideede kriitikast Jean Bricmont’i poolt<br />
seadused) <strong>ja</strong> näidata selle abil, et klassikalise teaduse seadused ei saa<br />
haarata maailma tervikuna, nagu seda pikka aega usuti. Ka uued<br />
füüsikaseadused ei saa haarata kogu maailma, sest füüsikalises reaalsuses<br />
on palju sellist, mis jääb väl<strong>ja</strong>poole matemaatiliselt formuleeritud<br />
seadusi. Need on kõik seda tüüpi nähtused, mis jumala kui kõigetead<strong>ja</strong><br />
positsioonilt, millelt oma teaduslikes ekstrapolatsioonides lähtub klassikaline<br />
täppisteadus, ei saa olemas olla. Neid nähtusi iseloomustavad<br />
määramatus, pöördumatus, juhuslikkus, reaalne, n-ö a<strong>ja</strong>looline aeg,<br />
põhimõtteline ennustamatus, mittejälgitav keerukus, a<strong>ja</strong>lis-ruumiline<br />
mitteühesugusus jms. Klassikaline täppisteadus lähtub matemaatilises<br />
mõttes lõpliku mikroskoopiliste muutu<strong>ja</strong>te arvu positsioonilt. Warren<br />
Weaver (1948) pidas 1948. aastal vastavaid probleeme organiseeritud<br />
keerukust puudutavateks. Organiseeritud keerukuse probleemideks luges<br />
ta suure, kuid mitte lõpmatu arvu muutu<strong>ja</strong>te vastastikuse toime probleeme,<br />
mis nõudvat oma lahendamiseks uusi mõistelisi vahendeid. Kui<br />
nende muutu<strong>ja</strong>te arv on väga suur, siis eeldatakse, et kõiki neid ei suuda<br />
teadlane (kes inimesena jääb jumalale kui kõigetead<strong>ja</strong>le võimetelt alla)<br />
kindlaks teha, mistõttu tulevatki sisse pöördumatus, määramatus, ennustamatus<br />
jms, mida “tegelikult” siiski ei eksisteerivat. Just niisuguselt<br />
“kõigetead<strong>ja</strong>” positsioonilt kritiseeribki Ilya Prigogine’i ideid Jean<br />
Bricmont. Ilya Prigogine aga oli juba üle 50 aasta vältinud niisugust<br />
lähenemist. Prigogine lähtus eeldusest, et osakeste arv uuritavas süsteemis<br />
ei ole mitte lihtsalt väga suur, vaid on lõpmatu <strong>ja</strong> niisuguse suure<br />
süsteemi käitumist võivad määrata ainult mõned makroparameetrid (mis<br />
ei saa olla määratavad mikroparameetrite etteandmisega). Organiseeritust<br />
ei seosta Prigogine mitte suure arvu muutu<strong>ja</strong>te vastastikuse toimega,<br />
vaid mõistab seda kui praktiliselt lõpmatu arvu muutu<strong>ja</strong>te vastastiktoime<br />
tulemust. Seepärast ei saa loota, et organiseeritud olekuid võib kirjeldada<br />
kui lõpliku arvu mikroskoopiliste (eraldiseisvat alamsüsteemi puudutavate)<br />
muutu<strong>ja</strong>te funktsiooni. Niisuguste olekute adekvaatne kirjeldus<br />
on võimalik ainult mõnede makroskoopiliste (alamsüsteemide<br />
kollektiivi puudutavate) parameetrite abil. Samuti pole va<strong>ja</strong> funktsionaalse<br />
korrastatuse tekke <strong>ja</strong> olemasolu seletamiseks mitte uusi füüsikalisi<br />
mõisteid, vaid traditsiooniliste füüsikaliste mõistete uusi rakendusi.<br />
Iseorganiseerumise teooriate areng on lisaks eelnimetatule ka<br />
tõestanud, et just nimelt statistiliste (täpsemini — stohhastiliste) meetodite<br />
kooskõlastamine dünaamiliste meetoditega võimaldab seletada<br />
153
Leo Näpinen<br />
organiseerituse teket piisavalt keerukates (suurtes) süsteemides ning<br />
organiseerituse tekkimine ei ole mitte ainult kooskõlas, vaid tuleneb<br />
otseselt termodünaamika teisest seadusest. See on matemaatiline <strong>ja</strong><br />
füüsikalis-teoreetiline aspekt. Ent erinevus on ka empiirilises küljes.<br />
3. Integreeritavad versus mitteintegreeritavad süsteemid<br />
Traditsioonilises täppisteaduses ei peeta osakeste omavahelist vastastikust<br />
mõju oluliseks, seda arvestatakse üksnes ajutisena. Tähtsaks peetakse<br />
hoopis osakeste vaba liikumist omaette trajektooridel (mehaanikas)<br />
või lainefunktsioonidel (kvantmehaanikas). Ilya Prigogine aga<br />
lähtub eeldusest, et suurtes süsteemides osakeste vastastikune mõju ei<br />
lakka hetkekski. Need süsteemid on dünaamika seisukohast mitteintegreeritavad<br />
(s.t vastastikune mõju pole väl<strong>ja</strong>lülitatav). Prigogine<br />
nimetab neid süsteeme suurteks Poincaré süsteemideks. Ainult nende<br />
süsteemide puhul on Prigogine veendunud, et pöördumatus <strong>ja</strong> juhuslikkus<br />
ei tule füüsikasse mitte teadlase teadmatusest, vaid on tõepoolest<br />
reaalsed, s.t looduse enese omadused. Veel nn deterministliku kaose<br />
puhul saab pöördumatust <strong>ja</strong> juhuslikkust samastada teadlase teadmatusega<br />
(tema piiratusega). Kahjuks peab Jean Bricmont oma Prigogine’i<br />
ideede kriitikas silmas ainult deterministlikku kaost <strong>ja</strong> ei räägi sõnagi<br />
suurtest Poincaré süsteemidest. Ka nn kaootiline süsteem on Bricmont’il<br />
sama, mis deterministlik kaos. Siit tulenebki Bricmont’i veendumus, et<br />
kui süsteemi algtingimused saaks kindlaks määrata lõpmatu täpsusega,<br />
kaoks igasugune määramatus. Prigogine’i käsituses on aga kaootilise<br />
süsteemi mõiste märksa laiem. See haarab ka suuri Poincaré süsteeme<br />
(nii mehaanikas kui ka kvantmehaanikas). Neis vastastiktoime ei alga<br />
ega lakka, vaid on alatine. Osakeste vahelise vastastiktoime lakkamatuse<br />
tõttu ei saa osakesed hetkekski liikuda vabalt, s.t omaette trajektoore<br />
(või laineid) pidi. Kui deterministliku kaose puhul peetakse silmas<br />
trajektooride lahknemist, siis kvantmehaanikas pole mingilgi viisil tegemist<br />
lainefunktsioonide (mille vasteks mehaanikas on trajektoorid) lahknemisega.<br />
Arutlemine üksnes mehaanikast, kvantmehaanikat kõrvale<br />
jättes, nagu teeb Bricmont (1998: 2392), on Prigogine’i ideede puhul<br />
ebakorrektne, sest Ilya Prigogine peab oma arutlustes dünaamilise kaose<br />
154
Ilya Prigogine’i ideede kriitikast Jean Bricmont’i poolt<br />
ümber korraga silmas kogu dünaamikat, s.o nii klassikalist kui ka<br />
kvantmehaanikat, aga samuti ka relatiivsusteooriaid, kusjuures keskne<br />
on kvantkaose mõiste. A<strong>ja</strong> sümmeetria rikkumine peab tema järgi toimuma<br />
korraga kõigis neis teooriates. Ilya Prigogine on algusest peale<br />
taotlenud makroskoopilise <strong>ja</strong> mikroskoopilise kirjelduse, termodünaamika<br />
ning mehaanika <strong>ja</strong> kvantmehaanika ühendamist. Suured Poincaré<br />
süsteemid on termodünaamiliste süsteemidega assotsieeritavad matemaatilised<br />
abstraktsioonid. Nad funktsioneerivad nn termodünaamilisel<br />
piiril — osakeste arv <strong>ja</strong> neist moodustuva süsteemi ruumala lähenevad<br />
lõpmatusele, kuid nii, et osakeste arvu <strong>ja</strong> ruumala suhe jääb lõplikuks <strong>ja</strong><br />
konstantseks. Niisugustes tingimustes pole va<strong>ja</strong> arvestada pinnaefekte.<br />
Suurtele Poincaré süsteemidele (kui matemaatilistele mudelitele) vastavates<br />
looduslikes süsteemides on osakeste vaheline vastastikmõju lakkamatu,<br />
mistõttu ongi viimastes võimalik pöördumatu liikumine termodünaamilise<br />
tasakaalu suunas. Integreeritavatele (väl<strong>ja</strong>lülitatava<br />
vastastikmõjuga) mudelitele vastavates süsteemides see võimalik ei ole<br />
(osakeste impulsid jäävad invariantseteks).<br />
4. Konstrueeritavad versus mittekonstrueeritavad süsteemid<br />
Jean Bricmont on oma kriitikas rünnanud üksnes Prigogine’i teooriate<br />
vahepealseid arenguetappe (deterministlik kaos, pagari teisendus jm).<br />
Kõik tema toodud näited (nt pil<strong>ja</strong>rdikuul piisavalt siledal laual, nii et<br />
hõõrdumise saab teatud a<strong>ja</strong> jooksul arvestamata jätta) puudutavad<br />
lõpliku arvuga mikroskoopiliste muutu<strong>ja</strong>tega süsteeme, kust reaalne<br />
pöördumatus jääb väl<strong>ja</strong>. Kui Ilya Prigogine läheb oma arutlustes pöördumatusest<br />
väl<strong>ja</strong>poole inimese konstrueerivat tegevust, siis Jean Bricmont<br />
piirdub oma arutlustes pöördumatuse allikast süsteemidega (nt<br />
külmkapp), mis on inimese konstrueeritud. Inimese konstrueeriva tegevuse<br />
raamidest väl<strong>ja</strong>poole ulatuvaid Prigogine’i arutlusi olen käsitlenud<br />
paljudes artiklites. Siinkohal soovitan huvilistel tutvuda ühega viimastest<br />
(Näpinen 2004a).<br />
Järgnevalt vaatlen Jean Bricmont’i mõnda seisukohta punkthaaval.<br />
155
Leo Näpinen<br />
5. Deterministlik kaos versus suured Poincaré süsteemid<br />
1) Bricmont (1998: 2376) väidab, et kaootiliste dünaamiliste süsteemide<br />
olemasolu isegi tugevdab klassikalist deterministlikku vaatekohta.<br />
See on nii ainult deterministliku kaose korral, mida Bricmont<br />
eranditult silmas peabki. Ta väidab otse, et lihtsaim viis kaootilisi<br />
süsteeme määratleda oleks öelda, et need on tundlikud algtingimuste<br />
suhtes. Aga kas see on nii ka suurte Poincaré süsteemide korral? Kui<br />
Bricmont tahab siin Prigogine’i seisukohta kummutada, siis tuleks tal<br />
oma väidet tõestada suurte Poincaré süsteemide na<strong>ja</strong>l. Kuna ta seda<br />
teinud ei ole, siis piisab siinkohal öelda, et Bricmont pole siin oma<br />
kriitikaga märki tabanud.<br />
2) Bricmont (1998: 2376) väidab, et Prigogine ei tunnista trajektoore.<br />
See pole nii. Trajektoorid (<strong>ja</strong> vastavalt ka lainefunktsioonid) on<br />
Prigogine’il elimineeritud ainult suurtest Poincaré süsteemidest.<br />
Seal, kus reaalseid (s.t looduse enese) pöördumatuid protsesse saab<br />
arvestamata jätta, jääb trajektoorne (<strong>ja</strong> vastavalt ka lainefunktsioonidena)<br />
kirjeldamine alles. Ent siiski lisandub üks tingimus: kui<br />
pidada pöördumatust füüsikalise maailma kirjeldamise baaselemendiks,<br />
siis ei saa trajektooride <strong>ja</strong> lainefunktsioonide maailm enam olla<br />
uuritav isoleerituna sellest reaalsest (s.t looduse enese) pöördumatusest.<br />
3) Kui Bricmont (1998: 2378–2384) kaitseb Laplace’i determinismi,<br />
siis ta (1998: 2383) väidab, et Laplace’il pole “mingit vihjet selle<br />
kohta, et kõikide füüsikaseaduste järeldused peaksid meie, inimeste<br />
poolt olema arvutatavad”. See on õige küll, aga ainult sellepärast, et<br />
Laplace peab inimest jumalast kui kõigetead<strong>ja</strong>st vähem võimekamaks.<br />
Ja õigustatult. Jumal kui kõigetead<strong>ja</strong> näeks ikkagi kõike n-ö<br />
ühe pilguga läbi, tal poleks isegi arvutamisega va<strong>ja</strong> vaeva näha. On<br />
ju kõik arvutused oma olemuselt tautoloogiad.<br />
4) Bricmont (1998: 2392) väidab, et “kõik tuttavad näited pöördumatust<br />
käitumisest puudutavad süsteeme, milles on palju osakesi (ehk<br />
vabadusastmeid)”. Prigogine’i arutlustes, nagu juba ülal rõhutatud,<br />
pole tegemist mitte lihtsalt paljudest osakestest, vaid põhimõtteliselt<br />
loendamatust arvust osakestest koosnevate süsteemidega. Bricmont<br />
aga peab osakeste arvu “kõigetead<strong>ja</strong>” <strong>ja</strong>oks loendatavaks. Kuna<br />
156
Ilya Prigogine’i ideede kriitikast Jean Bricmont’i poolt<br />
inimene Bricmont’i järgi ei saa suure arvu osakeste liikumise<br />
kirjeldamisega (loe: osakeste loendamisega) hakkama, siis on ta<br />
sunnitud appi võtma statistilise kirjelduse. Statistika vastab siin teadlase<br />
teadmatusele. Nii (s.o statistiliselt) tõlgendab Bricmont (nagu<br />
enamik teadlasi) ka termodünaamika teist seadust. Prigogine’il aga<br />
on termodünaamika teine seadus fundamentaalne teoreetiline fakt.<br />
See pole enam piiratud ainuüksi soojusmasinate <strong>ja</strong> teadusliku<br />
eksperimendiga, vaid väljendab tõika, et loomulikus maailmas on<br />
suurus, mis kõikide võimalike muutuste korral muutub ainult ühes <strong>ja</strong><br />
samas suunas. (Nii mõistis seda ka Max Planck.) Ühisosa kõikide<br />
süsteemide <strong>ja</strong>oks Prigogine’i käsituses on vananemine. Kõik süsteemid<br />
(füüsikalistest elusateni) vananevad, kuigi <strong>ja</strong>h, vananemise<br />
mehhanismid on erinevad.<br />
6. Algtingimuste paradigma versus tasakaalutuse paradigma<br />
5) Jean Bricmont lähtub oma arutlustes traditsioonilisest, nn algtingimuste<br />
paradigmast. Algtingimused on siin teadlase poolt suvaliselt<br />
fikseeritavad, n-ö etteantavad. Prigogine aga peab silmas süsteeme,<br />
mille algtingimused on süsteemi eelneva arengu tagajärg <strong>ja</strong> algtingimused<br />
saavad üle minna ainult sama tüüpi algtingimusteks. Inimene<br />
ei saa siin oma suva järgi algtingimusi määrata (vt nt Vihalemm <strong>ja</strong><br />
Näpinen 1987). Prigogine rõhutab seda, et füüsikalise sisu võrrandite<br />
süsteemidele annavad piirtingimused. Kuna ühtedele <strong>ja</strong> samadele<br />
piirtingimustele vastavad erinevad dissipatiivsed struktuurid (mida<br />
Prigogine vastandab tasakaalulistele struktuuridele), siis see tähendab,<br />
et süsteemi käitumist määravad süsteemi sisemised muutu<strong>ja</strong>d.<br />
Dissipatiivsed struktuurid tekivad tugevasti mittetasakaalulistes<br />
tingimustes. Siin ei “tööta” Boltzmanni korrastatuse printsiip (mille<br />
järgi kord tekib kaoselt energia ära võtmisel), vaid Prigogine’i<br />
printsiip korrastatus fluktuatsioonide kaudu (kord tekib fluktuatsioonide<br />
võimendumisel kaosele piisavalt energiat lisades). Jean<br />
Bricmont (1998: 2576) aga küsib, “miks peaks üldse nii palju<br />
muretsema entroopia pärast tasakaaluvälistes seisundites”. Peab ikka<br />
küll. Ja just nimelt seda oligi Prigogine pool sa<strong>ja</strong>ndit teinud. Juba<br />
157
Leo Näpinen<br />
1977. aastal tunnistati Prigogine Nobeli preemia vääriliseks. Tugevasti<br />
tasakaalust kaugel olevates tingimustes iseloomustab entroopia<br />
tõesti süsteemi ennast. Tasakaalus <strong>ja</strong> tasakaalu lähedastes tingimustes<br />
aga iseloomustab entroopia teadlase-eksperimentaatori (eksperimendi<br />
või vaatluse kui kvaasieksperimendi tingimuste) <strong>ja</strong> süsteemi<br />
vahelist toimet. Selgitan seda väidet lähemalt. Entroopia mõiste,<br />
nagu teada, on väl<strong>ja</strong> töötatud soojusmasina analüüsimise alusel.<br />
Entroopiat vaadeldakse kui makrosüsteemi iseloomusta<strong>ja</strong>t, mida<br />
seostatakse süsteemile omase piiratud võimalusega saada tööd<br />
süsteemi siseenergia arvel. Korrastatuse teket soojusmasinate töökehas<br />
ei determineeri siiski töökeha suhtes sisemised, vaid välised<br />
jõud. Need jõud määrab ära inimene (eksperimentaator) ise. Tema ju<br />
paneb paika töökeha <strong>ja</strong> selle funktsioneerimist piiravad tingimused<br />
(nt silindri seinad). Seepärast niisugustes süsteemides makroskoopiline<br />
korrastatus omaette (s.o sõltumatult vastavatest välistingimustest)<br />
ei eksisteeri. Soojusmasina analüüsiks ei piisa käsitada<br />
objektiivset maailma ainult objekti vormis (mida saab täielikult<br />
matemaatiliselt kirjeldada), vaid on va<strong>ja</strong> analüüsida ka eksperimentaatori<br />
konkreetseid operatsioone, mida ta teostab töö saamiseks<br />
gaasi osakeste kineetilise energia arvel. Va<strong>ja</strong> on analüüsida, kuidas<br />
mõjuvad mikrosüsteemile (gaasi osakestele) seinade liikumine, vaheseinade<br />
asetamine <strong>ja</strong> äravõtmine silindri <strong>ja</strong> <strong>ja</strong>huti vahel jms, s.o<br />
analüüsida mikrosüsteemi kontrollimist makroparameetrite (ruumala<br />
<strong>ja</strong> rõhu) abil. Niisuguse analüüsi tulemusena saabki näidata, et<br />
kontroll mikrosüsteemi üle pole sugugi tekitatav mikrosüsteemi<br />
enese poolt. Ruumala, rõhku, entroopiat jm makromuutu<strong>ja</strong>id ei tekitata<br />
automaatselt mikromuutu<strong>ja</strong>te etteandmisega. Entroopia, korrastatus,<br />
tasakaalulisus või tasakaalutus, statistilisus ei ole ainult gaasi<br />
osakeste süsteemi omadused, vaid iseloomustavad vastastikust toimet<br />
eksperimendi (või vaatluse kui kvaasieksperimendi) tingimuste<br />
<strong>ja</strong> selle süsteemi vahel. (Vt sellest lähemalt Vihalemm <strong>ja</strong> Näpinen<br />
1986: 111–113.) Just nimelt tugevasti mittetasakaaluliste struktuuride<br />
(dissipatiivsete struktuuride) uurimine viib teadlase selle fakti<br />
tunnistamiseni, et ta ise kuulub tema poolt uuritavasse maailma, et<br />
teadusliku uurimise objekt määratakse teadlase enese poolt, luuakse<br />
uuri<strong>ja</strong> projekti järgi. Ka teadlase tegevus on reaalne, reaalsusesse<br />
kuuluv. Kui me käsitame reaalsust ainult objekti vormis, ilma<br />
158
Ilya Prigogine’i ideede kriitikast Jean Bricmont’i poolt<br />
teadlase tegevust arvestamata, siis tuleb meil tunnistada, et senine,<br />
pöörduvate protsesside (s.o protsesside, milles minevikku, olevikku<br />
<strong>ja</strong> tulevikku ei eristata) füüsika on kirjeldanud midagi, mida tegelikult<br />
pole olemas. Protsessid looduses omaette pole ju pöörduvad.<br />
Enamik teadlasi, nende hulgas ka Jean Bricmont, arvavad, et idealiseerimise<br />
protseduur, mille kaudu loodust tunnetatakse, puudutab<br />
ainult teadlase võimeid, tema tunnetusvõtteid <strong>ja</strong> teooriate loomise<br />
vahendeid, aga ei puuduta reaalsust ennast. Enne Ilya Prigogine’i<br />
ideede realiseerumist kuulus teadusliku teadmise sisusse, teaduslikku<br />
teooriasse ainult idealiseerimise tulemus, teadlase idealiseerimistegevuse<br />
iseloomustamine aga jäi väl<strong>ja</strong>. Idealiseeritud objektid aga ei<br />
saa ju olemas olla ilma idealiseeri<strong>ja</strong> <strong>ja</strong> idealiseerimisprotsessita.<br />
(Pikemad eelöeldut puudutavad selgitused on antud Vihalemma <strong>ja</strong><br />
Näpineni 1986. aasta artiklis.)<br />
6) Jean Bricmont (1998: 2578) ei mõista, mida tähendab a<strong>ja</strong> nool, kuna<br />
seda saavat justkui suunata vastupidistesse suundadesse. (See on<br />
väl<strong>ja</strong>loetav äs<strong>ja</strong> toodud viites nimetatud lehekülje joonealusest tsitaadist.)<br />
Niisugune arvamus tuleneb Boltzmanni tõenäosuse kontseptsioonist,<br />
mille järgi on võimalikud nii vähetõenäosed kui ka tõenäosed<br />
olekud, kord on vähetõenäone <strong>ja</strong> kaos tõenäone (kõige tõenäosemaks<br />
peetakse absoluutset kaost). Prigogine aga ei pea tugevasti<br />
tasakaalututes tingimustes Boltzmanni tõenäosuse kontseptsiooni<br />
rakendatavaks. Tema järgi on kord <strong>ja</strong> kaos mõlemad tõenäosed,<br />
mõlemates on korrelatsioonid <strong>ja</strong> mõlemad tekivad fluktuatsioonide<br />
kaudu tugevasti mittetasakaalulistes tingimustes. Pealegi ei<br />
liigu avatud süsteemid mitte järjest suurema korrastatuse suunas. Asi<br />
on selles, et avatud süsteemil on ka keskkond, mis samuti on avatud.<br />
Kui avatud keskkond muutub, siis peab avatud süsteem ennast<br />
sellega kohandama, vastasel korral lakkab ta eksisteerimast. Avatud<br />
keskkonnal on omakorda oma avatud keskkond, jne. Avatud süsteemid<br />
ei arene mitte järjest suurema korrastatuse suunas, vaid n-ö<br />
kõikvõimalikes suundades, mille hulgas on nii korra kui ka kaose<br />
poole liikumisi. Kui traditsioonilises täppisteaduses olid kaos <strong>ja</strong> kord<br />
teineteisest lahus käsitatavad mõisted, siis tugevasti mittetasakaalulises<br />
füüsikas on kaos <strong>ja</strong> kord teineteisega lahutamatult seotud<br />
mõisted. (Niisuguse lahutamatuse väljendusena on viimaste aastate<br />
uuemas teaduskir<strong>ja</strong>nduses juba kasutusel mõiste chaord. See termin<br />
159
Leo Näpinen<br />
on moodustatud ingliskeelsetest sõnadest chaos <strong>ja</strong> order.) Kaos <strong>ja</strong><br />
kord Prigogine’i käsituses on koherentsed, mistõttu neist eraldi<br />
rääkimine pole iseorganiseeruva maailma suhtes mõttekas.<br />
7) Ennustamatuse <strong>ja</strong> determineerituse selge eristamine Bricmont’il<br />
(1998: 2378–2384) on küll õige, kuid lähteteesiks on tal ikkagi<br />
väide, et loodus on määratud (Bricmont 1998: 2582); teadlasele lihtsalt<br />
jääb sageli mikroskoopiline kirjeldus kättesaamatuks. Seetõttu<br />
peab ta piirduma makroskoopilise kirjeldusega, mistõttu tulevik jääb<br />
ennustamatuks. Bricmont tunnistab seega ainult praktilist ennustamatust,<br />
mitte aga põhimõttelist ennustamatust. Ka siin kaitseb ta<br />
jumala kui kõigetead<strong>ja</strong> positsiooni. Laplace’i deemon, nagu ka Maxwelli<br />
deemon, Einsteini jumal, kes ei mängi täringut, jms on saadud<br />
korrektsete teaduslike ekstrapolatsioonide tulemusena. Klassikaline<br />
täppisteadus ilma nendeta hakkama ei saagi. Bricmont tahab ka<br />
Prigogine’i teoreetilis-füüsikalisi uuendusi suruda klassikalise täppisteaduse<br />
kitsastesse raamidesse, märkamata, et uus täppisteadus on<br />
neist raamidest juba väljunud.<br />
8) Maailma tekkimise üle arutledes (tegelikult on maailm tervikuna<br />
muidugi igavene) kasutab Bricmont (1998: 2583) väljendit “keerulised<br />
elundid sai kokku panna”. Traditsioonilises täppisteaduses<br />
püütakse tõepoolest objekte kokku panna, ent objektidest ei saa<br />
kokku panna maailma kui tervikut (kuhu ka inimene kuulub) <strong>ja</strong> ega<br />
ka kõiki teisi tervikuid, mis tekivad terviklikust maailmast. Need<br />
tervikud ei teki ega koosne osadest. Maailm kui tervik <strong>ja</strong> temast<br />
tekkivad tervikud on elavad organismid. Terviklik maailm ei ole<br />
universum (matemaatiliselt kirjeldatav puhas kvantiteet), vaid on<br />
korraga kaos <strong>ja</strong> kosmos (kaost sisaldav seesmiselt kooskõlaline<br />
ühtsus <strong>ja</strong> kvalitatiivne mitmekesisus).<br />
9) Bricmont (1998: 2582–2585) ei näe vastuolu Darwini <strong>ja</strong> Boltzmanni<br />
teooriate vahel. Mõlemates räägitavat evolutsioonist. Charles Darwini<br />
<strong>ja</strong> Ludwig Boltzmanni teooriad on siiski vastandlikud <strong>ja</strong> see<br />
vastandlikkus ületatakse alles Prigogine’i teooriates. Boltzmanni<br />
teoorias lähtutakse inimese konstrueerivast tegevusest, mistõttu<br />
evolutsiooni prototüübiks peetakse protsesse, mis toimuvad masinates.<br />
Prigogine nagu Darwingi aga lähtub loomulik-a<strong>ja</strong>loolisel teel<br />
kujunenud süsteemidest <strong>ja</strong> peab seetõttu evolutsiooni prototüübiks<br />
160
Ilya Prigogine’i ideede kriitikast Jean Bricmont’i poolt<br />
bioloogilisi süsteeme, eelkõige populatsioone. Kui Darwini evolutsiooniteooria<br />
kirjeldab bioloogiliste populatsioonide kujunemist, siis<br />
Prigogine’i mikroskoopilise pöördumatuse teooria kirjeldab füüsikalisi<br />
“populatsioone” — ansambleid. Darvinlike terminite kasutamine<br />
pole õigustatud kunstlike süsteemide (s.o süsteemide, mille<br />
konstrueeri<strong>ja</strong>ks on inimene) suhtes. Masin võib küll etteantud detailide<br />
<strong>ja</strong> programmi järgi teisi masinaid kokku panna, kuid esimese<br />
niisugustest masinatest loob alati inimene. Sellepärast tulebki igasuguseid<br />
masinaid <strong>ja</strong> nende abil teostatavaid protsesse nimetada<br />
kunstlikeks. Darvinlike terminite kasutamine on õigustatud ainult<br />
loomulik-a<strong>ja</strong>looliste süsteemide kontekstis. Kuna Prigogine kasutab<br />
uute füüsikalis-matemaatiliste mõistete (nt mikroskoopilise entroopia<br />
operaator, sisemise a<strong>ja</strong> operaator, evolutsioonioperaator) konstrueerimisel<br />
evolutsioonibioloogiast võetud skeeme, siis leiab niisuguste<br />
mõistete nagu evolutsioon, kohanemine, loomulik valik kasutamine<br />
tema teooriates teatud põhjendatuse. (Sellest olen kirjutanud pikemalt,<br />
vt Näpinen 1983).)<br />
10) Bricmont (1998: 2585) väidab, et teaduses ei ole holistlikku selgitust,<br />
et “mehhanistlik loodusekäsitus” on elus <strong>ja</strong> terve ning jääbki selleks.<br />
Holistlikku selgitust ei ole klassikalises täppisteaduses, sest seal<br />
lähtutakse lõplikust arvust mikromuutu<strong>ja</strong>test, mis ei määra ära<br />
makromuutu<strong>ja</strong>id (nagu entroopia, ruumala, rõhk jm). Prigogine’i<br />
uues, mitteklassikalises täppisteaduses teatud holism siiski on, sest<br />
selles pannakse kõigepealt paika avatud süsteemi käitumist iseloomustavad<br />
makromuutu<strong>ja</strong>d. Avatud süsteem ei ole siin mitte avatud<br />
elementaarne süsteem, nagu seda küberneetilise mõtlemisviisi raamides<br />
mõned teadlased, sealhulgas ka Jean Bricmont, ette kujutavad,<br />
vaid arenemisvõimeline avatud süsteem, s.o süsteem, millel ka keskkond<br />
on avatud (Näpinen 1984). Mehhanistlik “looduse” käsitus jääb<br />
tõesti alles, ainult et see pole mitte looduse käsitus. Traditsioonilises<br />
matemaatilises loodusteaduses, nagu on selgitanud René Descartes’i<br />
mõtlemisviisi analüüsides näiteks Martin Heidegger (1997) <strong>ja</strong> meie<br />
päevil ka Rein Vihalemm (nt 1995), loodust ei ole, seal on matemaatiliselt<br />
formuleeritud seadustele tuginevalt ainult teadmine<br />
sellest, mida looduse kui mater<strong>ja</strong>liga on põhimõtteliselt võimalik<br />
teha (konstrueerida) <strong>ja</strong> mida mitte. Niisuguse teadmise annab nn<br />
loodusseaduste (ükskõik, kas dünaamiliste või statistiliste) tundmine.<br />
161
Leo Näpinen<br />
Ilya Prigogine aga tunnistab, et looduses on nähtusi, mida inimene ei<br />
saa konstrueerida, ette valmistada, järele ega ümber teha, kontrollida,<br />
juhtida, ette määrata jne. Neid nähtusi ei saa isegi uute, tõenäosuslike<br />
seadustega kirjeldada.<br />
7. Täppisteaduse põhimõttelised piirid<br />
Viimast as<strong>ja</strong>olu võib-olla isegi Prigogine ei märka. Vastavat kahtlust<br />
on avaldanud Rein Vihalemm (1995), kes rõhutab, et loodus ei ole<br />
mitte ainult klassikaliste füüsikaseaduste, vaid üldse seaduste alusel<br />
täielikult kirjeldatav. Ta heidab Prigogine’ile ette seda, et viimane on<br />
rõhutanud ainult uue täppisteaduse perspektiive, pole aga rääkinud<br />
kuskil sellest, et ka uuel täppisteadusel on põhimõttelised piirid. Kui<br />
paljud teadlased, sealhulgas ka Jean Bricmont, arvavad, et Prigogine<br />
toob eluslooduse- <strong>ja</strong> ühiskonnakontseptsioone põhjendamatult füüsikasse,<br />
siis näiteks Rein Vihalemm nii ei arva. Sellepärast ta räägibki<br />
sellest, et ka uuel, Prigogine’i mõistetud teadusel on põhimõttelised<br />
piirid, sest ka see kasutab idealisatsioone <strong>ja</strong> ei suuda (ei peagi<br />
suutma) seetõttu mõista loodust nii nagu see on (kogu oma keerukuses<br />
<strong>ja</strong> mitmekesisuses). Kritiseerides Prigogine’i teadusekäsitust,<br />
ei pane Rein Vihalemm siiski kahtluse alla Prigogine’i kriitikat<br />
klassikalise täppisteaduse kohta, samuti ka tema tunnetusekäsitust<br />
ning isegi mitte maailmamõistmist. Seda pole ka mina kunagi teinud.<br />
Olen Prigogine’i töid jälginud <strong>ja</strong> analüüsinud juba veerand sa<strong>ja</strong>ndit<br />
ning avaldanud tema ideedest ligi 50 kirjutist. (Samuti olen pidanud<br />
tema ideedest mitmeid ettekandeid rahvusvahelistel konverentsidel.)<br />
Otseselt Prigogine’i terviklikust (ka inimest sisaldavast) maailmakäsitusest<br />
olen kirjutanud paljudes artiklites (vt nt Näpinen 1998,<br />
2001, 2002, 2004a, 2004b, 2006). Rein Vihalemm läheneb teadusele<br />
filosoofia positsioonilt, Jean Bricmont (1998: 2585) aga jätab filosoofilised<br />
seisukohad kõrvale. Seepärast ta ei saagi mõista Prigogine’i<br />
teooriate uudsust. Muidugi on ka Ilya Prigogine’il ekslikke või<br />
vähemalt ebaselgeid väiteid, isegi determinismi <strong>ja</strong> indeterminismi<br />
osas (sellest kirjutab näiteks vene sünergeetik Sergei Kurdjumov<br />
(1991)). Ent Prigogine kuulub siiski nende teadlaste hulka, kelle<br />
162
Ilya Prigogine’i ideede kriitikast Jean Bricmont’i poolt<br />
väiteid loodus- <strong>ja</strong> ühiskonnateaduste liidust tuleb tõsiselt võtta. Pean<br />
Prigogine’i maailmamõistmist filosoofiliselt korrektseks (vt nt Näpinen<br />
2004a, 2006).<br />
11) Loodus- <strong>ja</strong> ühiskonnateaduste vahekorrast rääkides arvab Bricmont<br />
(1998: 2586–2587), et isegi kui füüsikas olekski toimunud hüpe<br />
newtonismilt prigogineismile, poleks ühiskonnateadlastel sellest<br />
midagi õppida. On õige, et ühiskonnateadlastel “pole tarvidust ahvida<br />
seda, mis juhtub täppisteadustes” (Bricmont’i väljend). Kuna aga<br />
nad sageli just seda teinud ongi, siis olekski kasulik tundma õppida<br />
Prigogine’i teaduslikku programmi, sest see aitab muuhulgas väl<strong>ja</strong><br />
juurida klassikaliste täppisteaduste mõjul kujunenud väärarusaamu.<br />
Sellest olen ma spetsiaalselt kirjutanud mu<strong>ja</strong>l (Näpinen 2002,<br />
2004b).<br />
12) Bricmont (1998: 2587) peab eksituseks ka Prigogine’i veendumust,<br />
et täppisteadustes on saabunud aeg asendada loodusseadused kui<br />
kindlused (certitudes) (mis, lisan omalt poolt, saadakse Descartes’i<br />
mõtlemisviisist lähtuvalt) loodusseadustega kui võimalikkustega<br />
(possibilities) (need on kooskõlas Aristotelese mõtlemisviisiga). Ma<br />
arvan, et see ei ole eksitus. Kui René Descartes’ist alates (mõnes<br />
mõttes aga juba Platonist alates, kes asendas physis’e eidos’ega) taotleti<br />
looduse kirjeldamisel teadmiskindlust, mille andvat matemaatika,<br />
<strong>ja</strong> elu jäeti füüsikalisest lähenemisest täiesti väl<strong>ja</strong> (maailmakirjeldus<br />
oli dualistlik), siis Prigogine räägib sarnaselt Aristotelesega ühest<br />
ainsast maailmast, milles on kohta nii füüsikalistele nähtustele kui ka<br />
elule, inimesed kaasa arvatud. Siin on tegemist uusaegse universumi<br />
mõningase asendamisega aristotelliku kosmosega. Täppisteadus saab<br />
kirjeldada ainult seda osa maailmast, mis allub seadustele. See osa<br />
on inimese poolt järele <strong>ja</strong> ümber tehtav. Ülejäänud valdkonda maailmast<br />
iseloomustavad pöördumatus, määramatus, juhuslikkus,<br />
a<strong>ja</strong>looline aeg, a<strong>ja</strong>lis-ruumiline mitteühesugusus, mittejälgitav keerukus,<br />
jms. See valdkond maailmast ei ole matemaatika abil põhimõtteliselt<br />
tabatav (sest matemaatika oma staatilise loomuse tõttu peatab<br />
maailma “voolavuse”), selle üle saab arutleda ainult loomulikes<br />
keeltes. Aristotelesel oli õigus, kui ta väitis, et Kuu-alune maailm<br />
(s.o saamise <strong>ja</strong> olemise lahutamatu ühtsus, kuhu kuulub ka elu —<br />
taimed, loomad, inimesed) pole matemaatika abil mõistetav. Ka<br />
163
Leo Näpinen<br />
traditsioonilises matemaatilises loodusteaduses tuli ette arutlusi<br />
loomulikus keeles. Kuid neid võeti ainult ajutiste raskustena, millest<br />
püüti matemaatika abil üle saada. Looduse (physis’e) mõistmise<br />
taotlemisel pole Prigogine’i arutlused reaalse, a<strong>ja</strong>loolise a<strong>ja</strong> üle<br />
loomulikus keeles üleminev olukord (ei tohi seda olla), ehkki<br />
looduse modelleerimine nõudis Prigogine’ilt <strong>ja</strong> tema kaastööta<strong>ja</strong>telt<br />
energilist tegelemist matemaatikaga <strong>ja</strong> teadusliku eksperimendiga.<br />
8. Prigogine’i panus looduse mõistmisse<br />
Prigogine’i lähenemise uudsus ei seisne mitte ka matemaatilises mittelineaarsuse<br />
mõistes (millest Bricmont ei räägi), mida näiteks Jüri Engelbrecht<br />
(1999) peab Prigogine’i lähenemises oluliseks uudseks aspektiks.<br />
Mittelineaarsus matemaatilise mõistena on juba suhteliselt pikka aega<br />
(vähemalt 19. sa<strong>ja</strong>ndist) tuntud. Prigogine’i lähenemise uudsus seisneb<br />
looduse pöördumatuse <strong>ja</strong> looduse juhuslikkuse ning nendega seotud<br />
nähtuste esmakordses mõistmises täppisteaduse a<strong>ja</strong>loos. Viimaseid ei<br />
saa põhimõtteliselt matemaatika alla viia, olgu see siis lineaarne või<br />
mittelineaarne. Engelbrecht heitis Prigogine’ile ette, et vähemalt tema<br />
varasemates töödes (viimaseid töid polnud Engelbrecht enese väitel<br />
jõudnud tolleks hetkeks veel põh<strong>ja</strong>likult lugeda) ta “toetub palju intuitsioonile<br />
<strong>ja</strong> sageli ei esita oma mõtteid matemaatilise rangusega”. “Kas<br />
on lõivu makstud populaarteaduslikule esitusele või peegeldab see tema<br />
mõtteviisi, on raske hinnata,” arvas mõni aeg tagasi Engelbrecht (1999:<br />
109). Mina usun siiski, et intuitsioonile <strong>ja</strong> loomulikule keelele eksperimendi<br />
<strong>ja</strong> matemaatika kõrval oleks võinud Prigogine ehk veelgi rohkem<br />
toetuda. Kui loomulik keel asendada matemaatilise keelega, siis “libiseb”<br />
a<strong>ja</strong>looline aeg (mille mõistmine Prigogine’i kõige enam huvitas)<br />
uuesti käest.<br />
* * *<br />
Teadus on tõepoolest jõudnud oma piiride tunnistamise va<strong>ja</strong>likkuseni.<br />
Muuhulgas mängib siin olulist osa ka Gödeli teoreem, millest tuleneb<br />
järeldus, et matemaatika valemitega piirduda siiski ei saa. Lõppude<br />
164
Ilya Prigogine’i ideede kriitikast Jean Bricmont’i poolt<br />
lõpuks tuleb ikkagi üle minna metakeele tasandile, kus ilma loomuliku<br />
keeleta hakkama saada pole võimalik. Jean Bricmont (1998: 2588) aga<br />
peab viitamist Gödeli teoreemile, nagu ka kvantmehaanikale, kaosele jm<br />
puhtaks eksituseks <strong>ja</strong> väärarusaamaks. Kes ikkagi eksib?<br />
Tänu. Autor tänab oma filosoofilist õpeta<strong>ja</strong>t professor Rein Vihalemma,<br />
kelle viimaste aastakümnete suuliste <strong>ja</strong> kir<strong>ja</strong>like tähelepanekute üle<br />
mõtiskledes on ta ise artiklis puudutatud filosoofiliste probleemide<br />
mõistmises suurema selguseni jõudnud.<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
B r i c m o n t, Jean 1998–1999. Kaose teadus või kaos teaduses? — Akadeemia,<br />
1998, nr 11 (116), lk 2375–2411; 1998, nr 12 (117), lk 2564–2588;<br />
1999, nr 1 (118), lk 91–106. (Tõlkinud Toomas Kiho.) Ingliskeelne versioon<br />
“Science of Chaos or Chaos in Science?” on avaldatud a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>s Physicalia<br />
Magazine, 1995, nr 17, lk 159–208. Tänaseks on üks ingliskeelne versioon<br />
kättesaadav ka Internetist:<br />
http://cdfin.fo.in2p3fr/~bunquet/Bricmont/bricmont.html.<br />
E n g e l b r e c h t, Jüri 1999. Teaduses on kord <strong>ja</strong> vaidlused korrast. —<br />
Akadeemia, nr 1 (118), lk 107–112.<br />
H e i d e g g e r, Martin 1997. Olemine <strong>ja</strong> aeg. §§ 31–34. Filosoofilise<br />
hermeneutika klassikat, lk 127–161. <strong>Tartu</strong>: Ilmamaa.<br />
K u r d j u m o v, Sergei P. 1991 = Курдюмов Сергей П. Интервью с С. П.<br />
Курдюмовым. — Вопросы философии, № 6, с. 53–57.<br />
N ä p i n e n, Leo 1983 = Няпинен Лео. Об использовании терминологии<br />
дарвинизма в современном математическом естествознании. — К.<br />
Паавер & Т. Сутт (ред.). Вопросы современного дарвинизма, с. 90–101.<br />
Тарту: Институт зоологии и ботаники.<br />
N ä p i n e n, Leo 1984 = Няпинен Лео. Философский анализ двух концепций<br />
предбиологической эволюции. — Acta et commentationes<br />
Universitatis <strong>Tartu</strong>ensis, вып. 694, с. 84–96.<br />
N ä p i n e n, Leo 1998. Tervikliku maailmamõistmise probleem sünergeetikas.<br />
— Acta Universitatis Scientiarum Socialium et Artis Educandi<br />
165
Leo Näpinen<br />
Tallinnensis, A 8, lk 49–63. Andres Luure <strong>ja</strong> Peeter Müürsepp, toimeta<strong>ja</strong>d.<br />
Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool,. [Summary in English: p. 63].<br />
N ä p i n e n, Leo: 2001, The Problem of the Relationship between Human and<br />
Physical Realities in Ilya Prigogine’s Paradigm of Self-Organisation. — R.<br />
Vihalemm (Ed.). Estonian Studies in the History and Philosophy of Science.<br />
Dordrecht-Boston-London: Kluwer Academic Publishers. — (Boston Studies<br />
in the Philosophy of Science, Vol. 219), pp. 151–164.<br />
N ä p i n e n, Leo 2002. Ilya Prigogine’s Program for the Remaking of<br />
Traditional Physics and the Resulting Conclusions for Understanding Social<br />
Problems. — Trames. Journal of the Humanities and Social Sciences, Vol.<br />
6, No. 2, pp. 115–140.<br />
N ä p i n e n, Leo 2004a. Understanding of the World and the Scientific<br />
Paradigm of Self-Organization. — R. Vihalemm, J. E. Earley, Sr., & T.<br />
Hallap (Eds.). Proceedings of the 7th Summer Symposium of the International<br />
Society for the Philosophy of Chemistry (<strong>Tartu</strong>, 16–20 August,<br />
2003), pp. 156–177. <strong>Tartu</strong>: <strong>Tartu</strong> University Press. — (Studia Philosophica<br />
IV (40).)<br />
N ä p i n e n, Leo 2004b = Няпинен Лео. Программа Ильи Пригожина<br />
перестройки традиционной физики и вытекающие из нее заключения<br />
для понимания социальных проблем. —Синергетическая парадигма.<br />
Когнитивно-коммуникативные стратегии современного научного<br />
познания, с. 24–51. Москва: Прогресс-Традиция.<br />
N ä p i n e n, Leo 2006. The Need for the Historical Understanding of Nature in<br />
Physics and Chemistry. — Foundations of Chemistry, 9(1), pp. 65–84.<br />
Kättesaadav ka internetist: DOI 10.1007/s10698-006-9018-6.<br />
N ä p i n e n, Leo and Peeter M ü ü r s e p p 2002. The Concept of Chaos in<br />
Contemporary Science: On Jean Bricmont’s Critique of Ilya Prigogine’s<br />
Ideas. — Foundations of Science, 7(4), pp. 465–479.<br />
P r i g o g i n e, Ilya 1997. The End of Certainty. Time, Chaos, and the New<br />
Laws of Nature. New York, London, Toronto, Sydney, Singapore: The Free<br />
Press.<br />
P r i g o g i n e, Ilya 1998 = Пригожин Илья. Постижение реальности. —<br />
Природа, № 6, с. 4–11.<br />
V i h a l e m m, Rein 1995. Kas teaduse piirid või tegelik algus? Ilya Prigogine’i<br />
teadusekäsitusest. — Akadeemia, nr. 12, lk. 2527–2540. [Summary in<br />
English: p. 2659].<br />
V i h a l e m m, Rein <strong>ja</strong> Leo N ä p i n e n 1986 = Вихалемм Рейн, Няпинен<br />
Лео. О диалектической природе синергетических теорий (Философское<br />
166
Ilya Prigogine’i ideede kriitikast Jean Bricmont’i poolt<br />
значение исследований школы И. Пригожина). — Acta et commentationes<br />
Universitatis <strong>Tartu</strong>ensis, вып. 731, с. 108–124.<br />
V i h a l e m m, Rein <strong>ja</strong> Leo N ä p i n e n 1987 = Вихалемм Рейн, Няпинен<br />
Лео. Принцип историзма в научной программе И. Пригожина (О противоречии<br />
между классической научной картиной мира и исторической<br />
действительностью). — Acta et commentationes Universitatis<br />
<strong>Tartu</strong>ensis, вып. 786, с. 24–38.<br />
V ä l j a t a g a, Märt 1997. Postmodernistlikust teadusfantastikast. — Vikerkaar,<br />
nr 10–11, lk 96–104.<br />
W e a v e r, Warren 1948. Science and Comple<strong>xi</strong>ty. — American Scientist, Vol.<br />
36, pp. 536–544.<br />
167
Seletuslikud mehhanismid biomeditsiinis —<br />
reaalsuse konfiguratsioonid või vaimsed<br />
konstruktsioonid?<br />
Andres Soosaar<br />
Sissejuhatus<br />
Kuigi meditsiini kui valdkonna algne õigustus <strong>ja</strong> va<strong>ja</strong>dus oli selgesti<br />
eetilist laadi ning seotud kannatava inimese vaevuste leevendamisega,<br />
on see eetiline imperatiiv tublisti või lausa kriitiliselt kaasa aidanud nii<br />
inimliku kui ka kogu elava eksistentsi <strong>ja</strong> selle piiride olemuslike as<strong>ja</strong>olude<br />
tuvastamisele. Saab isegi väita, et inimesed <strong>ja</strong> ühiskonnad on<br />
olnud suutelised isikliku kannatuse kõrvaldamise kujul esitatud eetilisuse<br />
transformeerima püsivamaks intellektuaalseks püüdeks inimese<br />
eksistentsi as<strong>ja</strong>olude ratsionaalse tabamise järele. Niisiis ei piirdu arstiteaduse<br />
saavutused siiski vaid järjest paremate diagnoosimis- <strong>ja</strong> ravimeetodite<br />
saamisega, vaid need on andnud ka väga olulist teadmist<br />
inimese kehalise <strong>ja</strong> vaimse toimimise kohta per se. Haigused on inimese<br />
füüsilise eksistentsi kontekstis vaadeldavad pigem teatud olukordadena,<br />
kuhu organism satub vastusena oma struktuuri <strong>ja</strong> talitluse muutumisele.<br />
Siit omakorda tuleneb nii arusaam, soov kui ka va<strong>ja</strong>dus neidsamu organismi<br />
struktuuri <strong>ja</strong> talitlust eesmärgipärasel viisil korrigeerida, nagu<br />
meditsiinipraktikas see tavapäraselt aset leiab. Samas on inimesi alati<br />
huvitanud meie endi võimekuse piirid <strong>ja</strong> nende laiendamine. Neid<br />
võimekusi on sageli konkretiseeritud kehalisteks <strong>ja</strong> vaimseteks funktsioonideks,<br />
mille võimalikkus <strong>ja</strong> ulatus sõltuvad suuresti neid realiseerivatest<br />
struktuuridest. Ka see tegevus on oluliselt seotud meie endi<br />
erinevate aktiviteetide mõistmisega <strong>ja</strong> nende sobitamisega laiemasse<br />
keskkondlikku konteksti.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 168–180
Seletuslikud mehhanismid biomeditsiinis<br />
Väga levinud mõisteks erinevate elunähtuste teaduslikul seletamisel<br />
on saanud mehhanism. Sõna ise tuleb kreeka keelest (< kr mēchanē) <strong>ja</strong><br />
tähendab masinat, seega midagi inimese poolt millegi sooritamiseks<br />
loodut. Tõepoolest, mehhanismi mõistet kasutatakse lisaks füüsikale <strong>ja</strong><br />
insenerias<strong>ja</strong>ndusele laialdaselt mitmel pool mu<strong>ja</strong>lgi, ka bioloogias ning<br />
meditsiinis, näiteks olgu siin pärilikkuse, närviülekande, haiguste tekkimise,<br />
ravimite toimimise <strong>ja</strong> paljud teised mehhanismid, mille tuvastamiseks<br />
vastavates teadustes tublisti tööd tehakse. Eesti Entsüklopeedia<br />
6. köites (1992) määratletakse mehhanismi kahes erinevas tähenduses:<br />
“1. Kehade (lülide) tehissüsteem, mis muundab ühe või mitme keha<br />
(vedava lüli) etteantud liikumise süsteemi teiste kehade (veetavate<br />
lülide) soovitavaks liikumiseks; 2. Füüsikalise, keemilise, füsioloogilise<br />
vm protsessi toimumisviis.” Meile pakub siin huvi mehhanismi teine<br />
määratlus, kuigi mõtteliselt ei ole need kaks omavahel väga erinevad.<br />
Mehhanismide <strong>ja</strong> mehhanitsismi kulda<strong>ja</strong>ks oli ilmselt 17.–18. sa<strong>ja</strong>nd,<br />
mil kogu maailma olemust <strong>ja</strong> kulgu püüti seletada vaadeldava maailma<br />
komponentide teatud mehaaniliste omaduste <strong>ja</strong> protsesside kaudu.<br />
Galilei, Descartes, Newton <strong>ja</strong> Laplace on kindlasti õpetlased, kes ühelt<br />
poolt kuuluvad teaduse suurimate nimede hulka läbi aegade, kuid samas<br />
ühendab neid just mehhanitsism <strong>ja</strong> selle fundamentaalsusele toetumine<br />
maailma as<strong>ja</strong>de seletamisel. Järgnevatel sa<strong>ja</strong>nditel on palju pingutatud<br />
selle nimel, et vähendada mehaanika kui universaalse õpetuse mõju <strong>ja</strong><br />
ulatust ning sellel tegevusel on olnud piisavalt edu, mistõttu paljude<br />
as<strong>ja</strong>de <strong>ja</strong> nähtuste mõistmisel ei loodeta kaasa<strong>ja</strong>l kuigivõrd mehhanismidele,<br />
vaid mingitele teistele seostele <strong>ja</strong> mõistetele. Siiski ei ole<br />
mehhanismid väl<strong>ja</strong>spool artefaktide maailma sugugi kadunud <strong>ja</strong> nendega<br />
opereeritakse päris sageli ka nendes valdkondades (nt psühholoogia <strong>ja</strong><br />
ühiskonnateadused), kus mehhanisme <strong>ja</strong> mehhanitsismi on enamasti<br />
peetud mitte kuigi efektiivseks seletuslikuks vahendiks. Stuart Glennan<br />
(1996: 51–52) toob samuti väl<strong>ja</strong> mehhanismi kaks tähendust, millest<br />
esimene seostub kitsalt masinate tööga ning teine osutab palju<br />
üldisemalt masinatega analoogilistele komplekssetele süsteemidele, mis<br />
sobivad kasvõi inimese tajumisest <strong>ja</strong> turuma<strong>ja</strong>nduse mehhanismidest<br />
rääkimiseks. Selles teises mõttes on Glennani arvates (1996: 52) mingi<br />
käitumise aluseks olevaks mehhanismiks kompleksne süsteem, mis<br />
produtseerib selle käitumise oma teatud osade interaktsioonil vastavalt<br />
otsestele põhjuslikele seadustele.<br />
169
Andres Soosaar<br />
Praeguse a<strong>ja</strong> teadusfilosoofias domineerib just see mehhanismide<br />
temaatika, mis seostub esitatud mehhanismi määratluse teise tähendusega.<br />
Kuigi juba alguses tasuks silmas pidada, et teadlased võtavad<br />
mehhanismi nii mõnigi kord vaimse tööriistana (artefaktina), mis aitab<br />
va<strong>ja</strong>likul viisil maailma sekkuda <strong>ja</strong> seda ootuspäraselt mõjutada. Et<br />
mehhanism on mingit moodi (eri autoritel see erineb) seotud olemasoleva<br />
olemusliku küljega, siis ei ole muidugi imestada, et mehhanismi<br />
käsitlused sisaldavad või seostuvad teiste teaduses <strong>ja</strong> filosoofias käibivate<br />
alusmõistetega, nagu näiteks aktiivsus, põhjuslikkus, funktsioon,<br />
komplekssus jt. Konkreetsemalt on käesoleva töö eesmärgiks analüüsida<br />
mehhanismi kui ühe olemusliku seose tüübi mõnesid viimase a<strong>ja</strong><br />
käsitlusi (Glennan 1996, 2002; Machamer et al. 2000; Thagard 1998;<br />
Woodward 2002) <strong>ja</strong> staatust üldisemalt ning konkreetsemalt biomeditsiinis<br />
1 , samuti leida neist käsitlustest omakorda midagi ühist <strong>ja</strong><br />
invariantset, mis võiksid täpsustada <strong>ja</strong> ühendada omavahel maailma<br />
füüsilisi <strong>ja</strong>/või inimese intellektuaalseid mehhanisme.<br />
Mehhanismi erinevad kontseptuaalsed tõlgendused<br />
Teadusfilosoofias üldisemalt ning ka bioloogia filosoofias hakatakse<br />
mehhanismile kui teadustes sageli rakendatavale mõistele uuesti rohkem<br />
tähelepanu pöörama alates 1970ndatest aastatest ning mõnekümne<br />
aastaga on erinevad autorid oma töödes püüdnud mehhanismi mõistet<br />
suurema või väiksema eduga kontseptuaalselt puhastada ning luua ka<br />
avaramaid mõistevõrgustikke, kuhu samaaegselt paigutada erinevate<br />
autorite mehhanismikäsitlusi. Mõnikord seostatakse huvi kasvu mehha-<br />
1 Biomeditsiin on valdkonna tähista<strong>ja</strong>na kaasa<strong>ja</strong> teadustes päris laialdaselt<br />
kasutusel, kuid puudub üldine kokkulepe selle valdkonna piiride suhtes. Seetõttu<br />
ei ole väga imestada, kui erinevad seltskonnad seda mõistet ka erinevalt pruugivad.<br />
Eks intuitiivselt peaks biomeditsiin olema piiriala meditsiini <strong>ja</strong> bioloogia<br />
vahel <strong>ja</strong> seda intuitsiooni on järgitud ka siin lisandusega, et biomeditsiinis on<br />
esiplaanil need probleemid <strong>ja</strong> teemad, mis olulised nii meditsiinis kui ka bioloogias.<br />
Biomeditsiini võiks määratleda ka katsena vaadelda eraldi neid meditsiiniprobleeme,<br />
mida saab uurida <strong>ja</strong> lahendada puhtalt bioloogiliste võtetega.<br />
170
Seletuslikud mehhanismid biomeditsiinis<br />
nismi mõiste vastu bioloogia filosoofias Stuart Kaufmani tööga (1971),<br />
kus ta analüüsib bioloogiliste süsteemide dekompositsiooni kui keskset<br />
lähenemist nende olemuse mõistmiseks. Paraku on tegemist siiski päris<br />
pika viitega reaktsiooniga bioloogias <strong>ja</strong> meditsiinis toimunule. Rääkimata<br />
Descartes’ist, tegeldi juba 19. sa<strong>ja</strong>ndil füsioloogias väga intensiivselt<br />
<strong>ja</strong> süstemaatiliselt organismide eluavalduste seostamisega nende<br />
teatud osades toimuvate protsessidega. Seesama dekompositsiooniline<br />
lähenemine reduktsionismi vormis on bioloogias <strong>ja</strong> meditsiinis sisuliselt<br />
jätkunud kogu 20. sa<strong>ja</strong>ndi jooksul <strong>ja</strong> valitseb seal selgesti praegugi.<br />
Siitsamast sugenebki küllalt triviaalselt küsimus sellest, mis võiks<br />
ühendada bioloogiliste süsteemide (eriti organismide) terviklikku aktiivsust<br />
<strong>ja</strong> talitlusi ühelt poolt ning nende struktuursete komponentide omadusi<br />
<strong>ja</strong> aktiivsust teiselt poolt. Teaduses domineeriva arusaama kohaselt<br />
on nende kahe vahel olemuslik seos ning selliseid seoseid endid või<br />
nende üldisemat vormi võikski kutsuda mehhanismiks. Peamiseks tegusaks<br />
olemusliku seose tüübiks mehhanismides peetakse nii eluteadustes<br />
kui ka teadusfilosoofias põhjuslikkust 2 . Stuart Glennan teeb oma 1996.<br />
aasta töös mehhanismidest <strong>ja</strong> põhjuslikkusest viimasest rääkides peapanuse<br />
just esimesele. Ta meenutab Hume’i (1777/1975) nii põhimõttelist<br />
kurtmist, et meile ei ole antud tabada kogemusega seda, mis ühendab<br />
omavahel põhjuslikult seotud sündmusi <strong>ja</strong> lisab omalt poolt, et just<br />
mehhanism võiks olla see, mis neid, s.t põhjust <strong>ja</strong> tagajärge, omavahel<br />
ühendab (Glennan 1996: kokkuvõte). Et oma mehhanitsistlikku põhjuslikkuse<br />
teooriat päästa klassikalise mehhanitsismi probleemidest, võimaldab<br />
ta sellele kahte olulist avardavat mööndust: (a) ei tuleks piirata<br />
mehhanismi komponentide vahelisi interaktsioone vaid mehhaanilisele<br />
mõjule ning (b) põhjuslike ühenduste analüüs mehhanismide terminites<br />
on vaid siis tähenduslik, kui on olemas viisid (kasvõi kaudsed) teadmiste<br />
saamiseks mehhanismi komponentidest <strong>ja</strong> nendevahelistest interaktsioonidest.<br />
Nii mehhanitsismis üldiselt kui ka konkreetselt Glennanil<br />
(nagu paljudel teistelgi) mängivad määratle<strong>ja</strong>tena olulist rolli seadused.<br />
Glennan lähtub Goodmani (1947) <strong>ja</strong>otusest, mille järgi eristab ta<br />
2 Põhjuslikkuse kui niisugusega tegeldakse käesolevas töös vaid riivamisi,<br />
niipalju kui see tuleb jutuks mehhanismide erinevate tõlgenduste juures. See<br />
muidugi ei tähenda, et teema ise ei va<strong>ja</strong>ks hoolikat põhjuslikkuse silmaspidamist<br />
<strong>ja</strong> käsitlemist.<br />
171
Andres Soosaar<br />
fundamentaalseid füüsikaseadusi ülejäänud otsestest põhjuslikest<br />
seadustest ning neid viimaseid saab kõiki seletada läbi as<strong>ja</strong>sse puutuva<br />
mehhanismi. Selline <strong>ja</strong>otus sobib päris hästi bioloogias kehtivate seaduspärasuste<br />
<strong>ja</strong>oks, mida püütakse just teatud põhjuslike seoste kaudu<br />
seletada. Näiteks võiks olla siin Mendeli seadused, kus tunnuste pärandumise<br />
teatud mustreid seletatakse sugurakkudes oleva geneetilise mater<strong>ja</strong>li<br />
<strong>ja</strong> nende interaktsioonide kaudu. Glennanil jääb lahtiseks fundamentaalsete<br />
seaduste seletamine, kuid tema arvates jääb nii või teisiti<br />
mehhanismide rakendatavus <strong>ja</strong> seletuslik jõud nende korral kasinaks.<br />
Peter Machamer kolleegidega (2000) on mehhanismidest mõeldes<br />
lähtunud just konkreetsetes teadustes (molekulaarbioloogia <strong>ja</strong> neurobioloogia)<br />
toimuvast ning nemadki tõdevad, et paljudes teadusvaldkondades<br />
peetakse sageli piisavaks seletust, mis kirjeldab adekvaatselt<br />
as<strong>ja</strong>ssepuutuvat mehhanismi. Nende määratluse kohaselt “on mehhanismid<br />
entiteedid <strong>ja</strong> aktiivsused, mis on organiseeritud nõnda, et nad on<br />
produktiivsed regulaarsete muutuste tarvis nende algusest lõpuni ehk<br />
nende, s.t regulaarsete muutuste, algtingimustest lõpptingimusteni“<br />
(Machamer et al. 2000: 3). Nende arvates on mehhanismid ka mingi<br />
fenomeni ilmnemise <strong>ja</strong> selle toimumisega seotud protsessi seletamiseks.<br />
Samuti on nad veendunud, et mehhanismi struktuuri kuuluvad nii entiteedid<br />
(koos nende omadustega) kui ka aktiivsused, kusjuures aktiivsused<br />
sisalduvad entiteetides <strong>ja</strong> on muutuste produtseeri<strong>ja</strong>teks. Mehhanismi<br />
täielik kirjeldus väljendab lünkadeta produktiivset pidevust algtingimustest<br />
lõpptingimusteni. Samas leiavad nad mehhanismidest entiteetide<br />
<strong>ja</strong> aktiivsuste mõistetes mõtlemiseks kolme tüüpi õigustusi,<br />
milleks on ontilised, deskriptiivsed <strong>ja</strong> episteemilised õigustused. Mehhanismide<br />
ontiliseks seletamiseks peavad olema kaasatud nii entiteedid kui<br />
ka aktiivsused. Nad rõhutavad selgesti oma vaate dualistlikku iseloomu,<br />
mis ei võimalda mehhanisme taandada ei puhtalt substantivistlikele ega<br />
protsessiontoloogiatele. Selles käsitluses on aktiivsused põhjuste tüübid<br />
ning seadused molekulaar- <strong>ja</strong> neurobioloogia kontekstis determineeritud<br />
regulaarsused. Mehhanismide deskriptiivsest adekvaatsusest rääkides<br />
teevad autorid panuse mehhanismide erinevatele skemaatilise kujutamise<br />
võimalustele, mida teadustes ka laialdaselt kasutatakse. Sellised<br />
skeemid saavad edasi anda mehhanismi entiteetide ruumisuhteid <strong>ja</strong><br />
struktuurseid omadusi ning erinevate ühenduste (nooled jms) abil<br />
kujutatakse muutusi esile kutsuvaid aktiivsusi. Mehhanismide kirjel-<br />
172
Seletuslikud mehhanismid biomeditsiinis<br />
dused peavad edasi andma nii alg-, vahe- kui ka lõpptingimuste identifitseerimist<br />
<strong>ja</strong> sisulist edasiandmist. Mehhanismi deskriptiivsus sisaldab<br />
eluteadustes ka sobitumist bioloogiliste süsteemide mitmetasemelisse<br />
organisatsiooni. Mitmetasemeliste organisatsioonide puhul on üheks<br />
kestvaks probleemiks madalaima taseme erilisus <strong>ja</strong> teisi tasemeid loov<br />
potentsiaal. Molekulaar- <strong>ja</strong> neurobioloogia kontekstis on autorite arvates<br />
alustaseme aktiivsusi nel<strong>ja</strong> eri tüüpi — geomeetrilis-mehaanilised,<br />
elektrokeemilised, energeetilised <strong>ja</strong> elektromagnetilised aktiivsused.<br />
Alustasemete fundamentaalsus olla küll relatiivne <strong>ja</strong> teaduse arengu<br />
käigus muutuv, kuid mehhanismid peavad ühel või teisel viisil sisaldama<br />
neid baasilisi aktiivsusi. Episteemilise lähenemise perspektiivist<br />
peavad Machamer <strong>ja</strong> tema kolleegid mehhanisme ses mõttes ülioluliseks,<br />
et nad võimaldavad muuta fenomenid mõistuse poolt hoomatavaks<br />
<strong>ja</strong> tunnetada nende võimaliku <strong>ja</strong> tegeliku eksistentsi as<strong>ja</strong>olusid.<br />
Jim Woodward (2002) on püüdnud käsitleda meid huvitavaid mehhanisme<br />
kontrafaktuaalide kaudu <strong>ja</strong> reaktsioonina eelnevalt esitatud<br />
Machameri <strong>ja</strong> tema kolleegide tööle, et leida just üldisemaid <strong>ja</strong> konkreetsete<br />
teadusalade spetsiifikast vähem sõltuvaid kirjeldusi mehhanismi<br />
<strong>ja</strong> produtseerimise mõistetele. Samas nõustub ta nendega, et seadused<br />
selle mõiste tõelises tähenduses ei ole mehhanismide seletamisel kuigi<br />
produktiivsed, pigem on nende puhul tegemist teatud tüüpi üldistustega.<br />
Woodwardi <strong>ja</strong>oks on mehhanismi põhisisuks ikkagi teatud põhjuslikud<br />
seosed mehhanismi komponentide vahel ning ta peab oluliseks mehhanismide<br />
<strong>ja</strong> nende komponentide “produktiivse” käitumise hindamisel<br />
komponentide seose invariantsust sekkumisel (interventsioonil) mehhanismi<br />
komponentide eksistentsi. Nii pooldab ta arusaama, mille kohaselt<br />
muutu<strong>ja</strong>id X <strong>ja</strong> Y siduv üldistus G kirjeldab põhjuslikku seost nende<br />
vahel produktiivse seosena (Machameri <strong>ja</strong> tema kolleegide kõnepruugis)<br />
siis, kui see jääb invariantseks vähemasti teatud X interventsioonide<br />
korral sedaviisi, et G jääb nende interventsioonide korral kehtima<br />
(Woodward 2002: 370). Koos erinevate teadlastega eluteadustest möönab<br />
ta, et bioloogia on kirjeldavast teadusest arenenud elunähtuste<br />
põhjuslike mehhanismide seletamise <strong>ja</strong> selgitamise teaduseks, kus oluliseks<br />
seletuslikuks jõuks on ennustatavad võimalused sekkuda bioloogiliste<br />
süsteemide juhtimise <strong>ja</strong> kontrollivahenditesse. Woodwardil on<br />
siin oluliseks va<strong>ja</strong>likuks omaduseks ka mehhanisme omava süsteemi<br />
modulaarsus, mis antud kontekstis süsteemi komponentide iseseisvust <strong>ja</strong><br />
173
Andres Soosaar<br />
võimalust neid individuaalselt muuta. Tema <strong>ja</strong>oks on mehhanismi mõistmiseks<br />
va<strong>ja</strong>likud teatud representatsioonid, mis on selle mehhanismi<br />
mudeliks. Sellist representatsiooni (MECH) iseloomustavad järgmised<br />
tarvilikud tingimused: (a) see kirjeldab osade või komponentide organiseeritud<br />
või struktureeritud komplekti, kus (b) iga komponendi käitumine<br />
on kirjeldatud üldistusega, mis interventsioonide toimel jääb<br />
invariantseks, kus (c) iga komponenti valitsevad üldistused on samuti<br />
sõltumatult muudetavad <strong>ja</strong> kus (d) see representatsioon võimaldab meil<br />
näha, kuidas (a), (b) <strong>ja</strong> (c) tõttu mehhanismi üldväljund varieerub iga<br />
komponendi sisendi manipulatsiooni <strong>ja</strong> komponentides enestes toimuvate<br />
muutuste alusel (Woodward 2002: 375).<br />
Nii meditsiinipraktikas kui ka teaduses on mehhanismi mõiste olnud<br />
pikka aega laialdaselt <strong>ja</strong> mitmekesiselt kasutusel. Paul Thagard (1998)<br />
on mehhanismi vaadelnud eeskätt just meditsiini kontekstis. Ta möönab<br />
küll, et lisaks tavapärasele mehhanismi kui masinavärgi tähendusele<br />
rakendavad paljud teadusvaldkonnad erinevaid mehhanisme oma seletustes<br />
ning iga mehhanism sisaldab komponentide süsteemi, mis muutub<br />
komponentide vahelise interaktsiooni tulemusena. Thagardi <strong>ja</strong>oks on<br />
mehhanismides olemuslikuks interaktisooniks samuti põhjuslikkus.<br />
Meditsiinis kirjeldatakse erinevaid haigusi küllalt trafaretse skeemi abil,<br />
mille põhilisteks osadeks on haigust esilekutsuvad tegurid <strong>ja</strong> nende mõju<br />
organismile (etioloogia), haiguse põhjusta<strong>ja</strong> mõjul käivituvad <strong>ja</strong> asetleidvad<br />
protsessid organismis (patogenees) ning välised muutused organismi<br />
talitluses vastava haiguse korral (kliiniline pilt). Thagardi mehhanismide<br />
käsitlus peab silmas eeskätt haiguste etioloogilisi <strong>ja</strong> patogeneetilisi<br />
mehhanisme ning ta rõhutab meditsiinis relevantsete mehhanismide<br />
paljusust isegi sama haiguse piires, sest paljusid haigusi võivad<br />
põhjustada mitut tüüpi eri põhjused kas üksinda või omavahel kombineerudes.<br />
Siit tuleb Thagardi lähenemisse vaatenurk, mida me ei leia<br />
eespool toodud käsitlustes. Nimelt on mehhanismi olemasolu tuvastamine<br />
oluline selektsioonimehhanism, mis võimaldab eristada põhjuslikke<br />
seoseid mistahes muudest korrelatsioonidest erinevate sündmuste<br />
vahel. Kui korrelatsioonis olevate sündmuste vahele saab paigutada<br />
mehhanismi, siis on see tugevaks argumendiks selle poolt, et sündmuste<br />
vahel on põhjuslik seos. Seega on mehhanismid oluliseks faktoriks<br />
(lisaks tõendite selgitamisele <strong>ja</strong> alternatiivsete hüpoteeside võimalikkuse<br />
vaagimisele) kausaalsete hüpoteeside hindamisel (meenutatagu siin-<br />
174
Seletuslikud mehhanismid biomeditsiinis<br />
kohal Glennani varasemat as<strong>ja</strong>kohast väidet). Paul Thagardi arvates ei<br />
ole haiguste seletamine puhtalt deduktiivne, statistiline ega ühepõhjuseline<br />
ning ta pakub omalt poolt väl<strong>ja</strong> haiguste seletamiseks kausaalse<br />
võrgustiku esitamise (causal network instantiation, CNI) lähenemise,<br />
kus kõigepealt tehakse vastavate bioloogiliste <strong>ja</strong> epidemioloogiliste<br />
uuringute alusel kindlaks konkreetse haiguse tekkimisega seotud erinevad<br />
võimalikud põhjuslikud tegurid, millest moodustub kausaalne võrgustik<br />
ning igal konkreetsel juhul püütakse selgitada, millised osad<br />
sellest võrgustikust osalevad haiguse tekkimisel konkreetsel inimesel<br />
või ka inimeste grupil. Thagardi arvates töötab selline lähenemine hästi<br />
ka inimese käitumise teatud joonte seletamiseks psühholoogias.<br />
Loomulikult leidub ka n-ö mehhanismi skeptikuid, kes ei poolda<br />
mehhanismi kui teatud teadusliku vahendi universaalset kasutamist<br />
erinevates teadusvaldkondades. Nende hulka kuulub näiteks Kenneth<br />
Schaffner (1993), kelle arvates on mehhanismi kontsepti tähendus bioloogias<br />
<strong>ja</strong> meditsiinis piisavalt analüüsimata, mida oleks seetõttu parem<br />
isegi vältida.<br />
Mehhanism — loodusliku või inimliku intellektuaalse<br />
disaini motiiv<br />
Niisiis ilmneb esitatud käsitlustest, et enamuse esitatud uuri<strong>ja</strong>te <strong>ja</strong>oks on<br />
mehhanism oma erinevates tähendustes <strong>ja</strong> definitsioonides midagi<br />
reaalselt eksisteerivat. Enamasti peetakse mehhanismi süsteemiks, millel<br />
on teatud omadustega komponendid tuntud ning nende omavahelise<br />
vastasmõju tulemusena on süsteem võimeline teatud viisil käituma. Bioloogiliste<br />
<strong>ja</strong> sotsiaalsete süsteemide korral vaadeldakse nende käitumist<br />
väga sageli teatud konkreetsema eesmärgipärasuse raames ning komponentide,<br />
nende omaduste <strong>ja</strong> interaktsioonide ning eesmärgipärase käitumise<br />
kooslus annab kokku mingi funktsiooni 3 <strong>ja</strong> seda realiseeriva<br />
3 Bioloogilise funktsiooni kontseptuaalset sisu on viimastel aastakümnetel<br />
samuti teadusfilosoofias päris palju <strong>ja</strong> mitmekesiselt käsitletud. Küllalt sageli<br />
peetakse teedra<strong>ja</strong>vaks Larry Wrighti 1973. a a<strong>ja</strong>kir<strong>ja</strong>s Philosophical Review<br />
(vol. 82, pp. 132—168) ilmunud tööd “Functions”.<br />
175
Andres Soosaar<br />
süsteemi. Thagardigi (1998) kohaselt on teaduse areng suuresti vaadeldav<br />
uute mehhanismide avastamise <strong>ja</strong> nende kirjeldamise teena. Veelgi<br />
enam, teaduses <strong>ja</strong> tehnoloogias ei ole sugugi piirdutud vaid mehhanismide<br />
jälgimisega in situ, neid püütakse jätkuvalt isoleerida, teisaldada,<br />
kopeerida, imiteerida jne, et seeläbi sättida keskkonda, millesse<br />
asetuvad inimesed <strong>ja</strong> ühiskonnad. Maailmas toimivate mehhanismide<br />
tuvastamine <strong>ja</strong> mõistmine sisaldab tavaliselt teatud ruumipiirkonna<br />
käitumise järgimist <strong>ja</strong> hindamist ning seejärel tõepoolest selle piirkonna<br />
dekonstruktsiooni, et tabada ontilises mõttes mehhanismi struktuuri.<br />
Paljude arvates on mehhanism tõepoolest reaalselt eksisteeriv, mis<br />
tähendab muuhulgas ka teatud mõttes selle absoluutset iseloomu <strong>ja</strong><br />
objektiivset ühemõttelisust. Sellise vaateviisi kohaselt ei olegi teadlaste<br />
ülesandeks muud, kui teatud mehhanismide tabamine <strong>ja</strong> kirjeldamine,<br />
samuti ka maailma parandamise nimel nendega manipuleerimine. Samas<br />
ei ole sugugi võimalik välistada, et mehhanism on vaid meie kognitiivne<br />
vorm, mis püüab maailma teatud viisil struktureerida. Küllalt tabavalt on<br />
olukorda kaardistanud Glennan (2002), kelle arvates on viimase a<strong>ja</strong>l<br />
filosoofilistes lähenemistes teaduslikule seletusele domineerinud kaks<br />
peamist viisi: Wesley Salmoni (1984) põhjuslik-mehaaniline positsioon<br />
<strong>ja</strong> Philip Kitcheri (1989) seletusliku unifitseerimise positsioon. Salmoni<br />
vaate kohaselt selgitavad teaduslikud seletused sündmusi selle läbi,<br />
kuidas nad sobivad maailma põhjuslikku struktuuri ning Kitcheri lähenemise<br />
kohaselt näitavad teaduslikud seletused, kuidas erinevad nähtused<br />
sobituvad teatud koondavatesse seletuslikesse mustritesse. Mõlemad<br />
positsioonid möönavad, et teaduses on nii kausaalsete mehhanismide<br />
seletamist kui ka ühendavaid seletuslikke skeeme, kuid küsimus on ühe<br />
või teise primaarsuses või fundamentaalsuses. Materialistlikud positsioonid<br />
teevad panuse muidugi mehhanismide fundamentaalsusele, kuid<br />
samas sisaldavad isegi esitatud selgesti materialistlikud käsitlused<br />
seisukohti, mis klapivad vähemalt sama hästi Kitcheri unifitseerimise<br />
vaatest inspireeritud lähenemisega, et mehhanismid on pigem üldised<br />
(kui mitte universaalsed) mõtteskeemid, mille vormi püütakse viia<br />
erinevad empiirilised faktid. Sedasama annab edasi ka küsimus, kas<br />
mehhanisme pigem tuvastatakse või kohaldatakse? Kui neid tuvastatakse,<br />
siis peetakse neid reaalselt eksisteerivaiks; kui aga kohaldatakse,<br />
siis on nad pigem seletuslikud vormid. Tugevaks argumendiks mehhanismi<br />
kui seletusliku vormi poolt on mitmete autorite poolt esitatud<br />
176
Seletuslikud mehhanismid biomeditsiinis<br />
mehhanismide relatiivse loomuse vaade. Siinkohal on õpetlik meenutada<br />
Machameri <strong>ja</strong> tema kolleegide tööd (2000), mis sisaldab üks<strong>ja</strong>gu<br />
ebakindlust meid huvitavas mehhanismi staatuses. Nende määratluse<br />
kohaselt on mehhanismid entiteedid <strong>ja</strong> aktiivsused (seega materiaalsed),<br />
kuid samas on lihtsalt mingite alg- <strong>ja</strong> lõpptingimuste vahel, kuid need<br />
tingimused võivad olla ilmselt õige vabalt valitud <strong>ja</strong> seetõttu ei saa ka<br />
mehhanismid olla rangelt piiritletud reaalsed entiteedid. Teiseks tunnistavad<br />
nad, et mehhanismidel on ontiline, deskriptiivne <strong>ja</strong> epistemoloogiline<br />
tahk. Sellisel juhul pole kahtlust, et teatud aspektid mehhanismide<br />
käsitamisest jäävad puhtast materiaalsest eksistentsist väl<strong>ja</strong>poole. Nad<br />
tunnistavad oma mehhanismi käsitluse selgesti dualistlikuks, kuid nende<br />
versioonis on silmas peetud pigem mehhanismi ontilist aspekti, kus nad<br />
ei näe võimalust prioritiseerida mehhanismis sisalduvaid substantsi- <strong>ja</strong><br />
protsessiontoloogiaid, vaid aktsepteerivad neid võrdväärseina. Muidugi<br />
on see seotud vanade raskustega lahutada teineteisest nähtuse vormi <strong>ja</strong><br />
sisu, struktuuri <strong>ja</strong> talitlust. Veelgi enam, nende kahtlused monismi suhtes<br />
paistavad juba mehhanismide käsitlemise suurest <strong>ja</strong>otusest ontiliseks,<br />
deskriptiivseks <strong>ja</strong> epistemoloogiliseks. Selge see, et taoline pluralistlik<br />
lähenemine jätab teadlastele vägagi avarad võimalused mehhanismide<br />
küllalt erinevaks määratlemiseks, konstrueerimiseks <strong>ja</strong> tõlgendamiseks.<br />
Ka Woodward on seisukohal, et mehhanism oma komponentide<br />
olemasolu <strong>ja</strong> tabatava käitumise mõttes selgesti eksisteeriv entiteet, kuid<br />
tema mõistmiseks on tarvilikud teatud tingimustele vastavad mentaalsed<br />
representatsioonid (vt eespool). Kuigi Woodward ei tegele kuigivõrd<br />
sobiva representatsiooni <strong>ja</strong> sellest sõltumatus reaalsuses olevate nähtuste<br />
<strong>ja</strong> protsesside omavaheliste seoste täpsema kirjeldamisega, võib tema<br />
pretensiooni teatud eriliste mehhanismi ka<strong>ja</strong>stavate representatsioonide<br />
kohta pidada samuti vähemalt dualismiks mehhanismi ontilise <strong>ja</strong><br />
episteemilise külje suhtes, kuid välistatud ei ole siin tegelikult ka püüe<br />
Kitcheri (1981) kirjeldatud seletuslikule unifitseerimisele. Teatud mõttes<br />
on as<strong>ja</strong>d samamoodi Thagardi käsitluses, kus mehhanismi vaadeldakse<br />
vahendina, kuidas kõikvõimalikest korrelatsioonidest eraldada produktiivsed<br />
ehk põhjuslikud korrelatsioonidest. Kui vaadelda biomeditsiini <strong>ja</strong><br />
närviteaduse praeguseid arengutendentse, siis nendes valdkondades pööratakse<br />
suurt tähelepanu uute metoodiliste vahenditega uute nähtumuslike<br />
korrelatsioonide avastamisele, millele järgneb korrelatsioonide<br />
paigutamine erinevatesse seoste tüüpidesse, millest omakorda suurema<br />
177
Andres Soosaar<br />
kvaliteediga on keerukamad struktuuri <strong>ja</strong> käitumisega kooslused, mida<br />
paljud uuri<strong>ja</strong>d kutsuvad mehhanismideks. Väga heaks illustratsiooniks<br />
on siin nn teadvuse neuraalsete korrelaatide problemaatika, mida peetakse<br />
kaasaegse teadvuse teaduse üheks kõige olulisemaks probleemiks.<br />
Teadvuse neuraalsete korrelaatide mõistega tuli esmakordselt väl<strong>ja</strong><br />
1994. aastal Francis Crick ning ta leidis produktiivse olevat keskendumist<br />
teadvuse teaduses mitte niivõrd igihal<strong>ja</strong>le keha-vaimu probleemile,<br />
vaid olema pigem realistlikult praktilised <strong>ja</strong> pöörama tähelepanu<br />
just teadvusnähtude <strong>ja</strong> ajusündmuste võimalikult mitmekesisele korreleerimisele<br />
<strong>ja</strong> alles seejärel piisavast korrelatsioonide kogumist väl<strong>ja</strong><br />
sõeluma põhjuslikkusest sugenevad teadvuse neuraalsed mehhanismid<br />
(Searle 1998; Soosaar 1998), mis võimaldavad teadvust allutada erinevatele<br />
alternatiivsetele stsenaariumidele <strong>ja</strong> manipulatsioonidele.<br />
Kuigi teadusliku uurimistöö valdkonnad on õige erinevad, on teadusliku<br />
teadmise formaat neid erinevates valdkondades ootamatult sarnane<br />
vähemasti kahel teadusliku seletuse tasemel. Kõrgemal positsioonil<br />
asuvad hüpoteesid <strong>ja</strong> teooriad kui võimalikud vastused teatud teaduslikele<br />
küsimustele. Hüpoteeside <strong>ja</strong> teooriate koostisesse püütakse sageli<br />
omakorda tuua teatud stereotüüpseid <strong>ja</strong> universaalsema struktuuri <strong>ja</strong><br />
omadustega komponente ning just siia peaksid platseeruma ka mehhanismid,<br />
olgu nad siis biomeditsiinis, närviteadustes, psühholoogias,<br />
sotsiaalteadustes, ma<strong>ja</strong>nduses vm. Loomulikult toetab <strong>ja</strong> inspireerib<br />
taoliste universaalsemate vaimsete konstruktide loomine <strong>ja</strong> rakendamine<br />
Kitcheri poolt esitatud teadusliku teadmise unifitseeritavuse positsiooni.<br />
Teaduste suureks eesmärgiks on tegelikkuse mõistmine, kuid samas on<br />
mõistmise arengujoon olnud käänuline ning nii mõnigi kord on teaduslike<br />
seletuste hindamisel kriteeriumiks mingid muud as<strong>ja</strong>olud kui vastavus<br />
reaalsusele. Sobivaks näiteks sellele võiks meie loo kontekstis olla<br />
Kitcheri (1981) teadusliku seletuse unifitseeritavus, mida ta peab<br />
muuhulgas ka loogilise empirismi mitteametlikuks teadusliku seletuse<br />
mudeliks ning mida tema arvates on hästi edasi andnud Herbert Feigli<br />
(1970) mõttekäik: “Teaduslike seletuse eesmärgiks on läbi aegade olnud<br />
unifitseerimine, s.t maksimaalse hulga faktide <strong>ja</strong> regulaarsuste mõistmine<br />
minimaalse hulga teoreetiliste kontseptide <strong>ja</strong> oletuste mõistetega“.<br />
Pole kahtlust, et mehhanism reaalsuse <strong>ja</strong> vaimse dualistliku saadusena<br />
annab sellesse doktriini väga olulise <strong>ja</strong> produktiivse panuse. Samas<br />
näikse mehhanismide ulatusliku dualismi vastu töötavat võimalused<br />
178
Seletuslikud mehhanismid biomeditsiinis<br />
luua uusi seniolematuid mehhanisme, millel on võime pürgida <strong>ja</strong><br />
tegelikkuses sisse võtta autonoomne positsioon. Kuid ikkagi tuleb ka<br />
sellises olukorras kõne alla dualistliku positsiooni kaitse, et tegelikkuses<br />
mindagi fundamentaalset ei muutunud <strong>ja</strong> uus olukord oli vaid oleva seni<br />
varjul olnud võimaluse realiseerumine.<br />
Kokkuvõtteks<br />
Kuigi teadlased kipuvad mehhanismi pidama milleski reaalseks, kipub see<br />
pigem olema üheks nende kätes olevaks intellektuaalseks vahendiks või<br />
tööriistaks, mis pigem kirjeldab maailma, kui on maailm ise. Sageli peetakse<br />
selle vahendiga loodud kirjeldust ülimalt kvaliteetseks või isegi<br />
absoluutseks ning väärad mehhanismid kui niisugused ei oma teaduses<br />
üldse mingit kohta ning mehhanismid annavad nii artefaktide kui ka püsivate<br />
naturaalsete as<strong>ja</strong>dena inimestele vahendid tegelikkusse sekkumiseks<br />
antud konkreetses a<strong>ja</strong>s <strong>ja</strong> ruumis ning edaspidi rakendatavad sekkumised<br />
on juba meie vabaduse <strong>ja</strong> valikute küsimus. Teisiti ei ole see ka meditsiinis,<br />
kus tuvastatud <strong>ja</strong> tuvastamata mehhanismid innustavad küll as<strong>ja</strong>tund<strong>ja</strong>id<br />
tegutsema, kuid paraku ei ole kõik teod sealgi moraalselt vastuvõetavad.<br />
Mõned usuvad koguni mehhanismide olemasolusse moraalias<strong>ja</strong>nduses,<br />
kuid ka selles on paljudel meist siiski küllalt alust kahelda.<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
C r i c k, F. 1994. The Astonishing Hypothesis. New York: Scribner.<br />
G l e n n a n, S. 1996. Mechanisms and the nature of causation. — Erkenntnis,<br />
44, pp. 49–71.<br />
G l e n n a n, S. 2002. Rethinking mechanistic explanation. — Philosophy of<br />
Science, 69, pp. 342–353.<br />
G o o d m a n, N. 1947. The problem of counterfactual conditionals. — Journal<br />
of Philosophy, 44, pp. 113–128.<br />
179
Andres Soosaar<br />
H u m e, D. 1977/1975. Enquiries concerning Human Understanding and<br />
concerning the Principles of Morals. Reprinted from the 1777 edition, 3rd.<br />
ed., with text revised and notes by P. H. Nidditch. Oxford: Clarendon Press.<br />
K a u f m a n n, S. A. 1971. Articulation of parts explanation in biology and the<br />
rational search for them. — R. C. Buck & R. S. Cohen (Eds.). In Memory of<br />
Rudolf Carnap: Proceedings of the 1970 Biennal Meeting PSA, pp. 257–<br />
272. Dordrecht: Reidel.<br />
K i t c h e r, P. 1989. Explanatory unification and the causal structure of the<br />
world. — P. Kitcher & W. C. Salmon (Eds.). Scientific Explanation (Minnesota<br />
studies in the Philosophy of Science, vol. 13), pp.410–505. Minneapolis:<br />
University of Minnesota Press.<br />
K i t c h e r. P. 1981. Explanatory unification. — Philosophy of Science, 48,<br />
pp. 507–531.<br />
M a c h a m e r, P., L. D a r d e n, C. F. C r a v e r 2000. Thinking about mechanisms.<br />
— Philosophy of Science, 67, pp. 1–25.<br />
S a l m o n, W. C. 1984. Scientific explanation and the causal structure of the<br />
world. Princeton: Princeton University Press.<br />
S h a f f n e r, K. 1993. Discovery and explanation in biology and medicine.<br />
Chicago: Chicago University Press.<br />
S e a r l e, J. R. 1998. How to study consciousness scientifically. — Philos<br />
Trans R Soc Lond B Biol Sci, Nov 29; 353 (1377): 1935–1942.<br />
S o o s a a r, A. 1998. The neural correlate of consciousness: a compromise of<br />
neuroscience and philosophy. — Neural correlates of consciousness: empirical<br />
and conceptual questions. Bremen, p. 60.<br />
T h a g a r d, P. 1998. Explaining disease: correlations, causes, and mechanisms.<br />
— Minds and Machines, 8, 61–78.<br />
W o o d w a r d, J. 2002. What is a mechanism? A counterfactual account. —<br />
Philosophy of Science, 69, pp. 366–377.<br />
W r i g h t, L. 1973. Functions. — Philosophical Review, 82, pp. 132–168.<br />
180
Ravimiuuring <strong>ja</strong> ratsionaalne individuaalegoist<br />
Valdar Parve<br />
Arutlus eetilisest printsiibist kinnipidamise eeldusel<br />
Käesoleva artikli sihiks on käsitleda probleemi ning põhjendada järeldust,<br />
kusjuures probleemiks on, kas teatavast laialdasest tuntud teoreetilisest<br />
printsiibist kinni pidades on lubatav või lubamatu viia haiglapatsientidest<br />
inimkatsealustega läbi uudsete (s.t seni veel aprobeerimata)<br />
eeldatava ravitoimega ainete ravitoime uuringuid.<br />
Eeldan patsiendi kohust tema enda suhtes seoses tema enda poolt<br />
ratsionaalse egoismi printsiibist kinnipidamisega. Tõuget selleks vaatluseks<br />
on andnud rohkem kui üks allikas. Esimeseks allikaks on eetiliste<br />
printsiipide bioeetika kompleksmõiste — principlism in bioethics<br />
(Clouser <strong>ja</strong> Gert 1990), Principienethik in der Biomedizin (Raupich <strong>ja</strong><br />
Steger 2005) — etableerumise tõsiasi. Pöörakem sellega seoses tähelepanu<br />
Tom L. Beauchamp’i artiklile “Printsiibid <strong>ja</strong> teised tõusuteel paradigmad<br />
bioeetikas” (2005) ning D. K. Clouser’i <strong>ja</strong> B. Gerti artiklile<br />
“Printsiibieetika kriitikast” (2005), mis analüüsib T. Beauchamp’i <strong>ja</strong><br />
J. Childressi epohhiloova raamatu (1982) saatust, samuti ka N. Danielsi<br />
(2005) <strong>ja</strong> S. Holmi (2005) artikleile. Varem mu mõtet praktilisele<br />
printsiibieetikale suunanud üllitisi on D. Heydi töö “Miks keegi peaks<br />
võtma osa meditsiiniuuringuist?” (1996) ning seejärel J. C. Joerden’i<br />
“Meditsiiniliste inimkatsete tingimused ning aktseptants” (1999).<br />
Neis kirjutistes on juhtmotiiviks mitte printsiibi enda kaitsmine või<br />
kummutamine, vaid õigustamine, miks jääda teatavale valitud eetikaprintsiibile<br />
truuks ning pidada temast kõrvalekaldumisteta kinni ka kogu<br />
käesoleva eetilise uuringu vältel.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 181–192
Valdar Parve<br />
Mõisteline ettevalmistustöö<br />
Saavutamaks mõistestiku suuremat selgust käesolevalt lahendatava ülesande<br />
suhtes, mille raames uurin patsientidel tehtavate inimkatsete<br />
põhimõttelise lubatavuse probleemi ratsionaalse egoismi põhimõttest<br />
kinnipidamise eeldusel, võtan aluseks L. P. Pojmani (2005) taksonoomia.<br />
Psühholoogiline egoism leiab aset, kui agent eeldab, et igaüks<br />
sooritab ikka <strong>ja</strong> alati selliseid tegusid, mis on enimal määral kooskõlas<br />
tema enda huvide <strong>ja</strong> eelistustega. Tuumiktees: meid motiveerib eelkõige<br />
see, mis meie isikliku veendumuse kohaselt aitab meid rahuldada meie<br />
isiklikke eelistusi parimal võimalikul moel.<br />
Personaalegoism leiab aset juhul, kui agent võtab oma otsused vastu<br />
selle alusel, kuidas teatavad as<strong>ja</strong>d või muud faktorid rahuldavad tema<br />
huve <strong>ja</strong> eelistusi, ning ta ei pööra tähelepanu sellele, kas ta otsused<br />
rahuldavad või ei rahulda teiste isikute huvisid. 1<br />
Individuaaleetiline egoism leiab aset juhul, kui indiviid on võtnud<br />
eelduseks, et mitte üksnes tema, vaid ka iga teine isik, kel on temaga<br />
mingeid suhteid, peab teenima tema huvide rahuldamise eesmärki.<br />
Universaaleetiline egoism tähendab seisukohta, millelt arvatakse<br />
olevat igaühe kohuseks sooritada vaid niisuguseid tegusid, mis suurimal<br />
määral teenivad agendi enda huve <strong>ja</strong> va<strong>ja</strong>dusi. Universaaleetilise egoisti<br />
eelduseks on, et samasugusel viisil toimib iga teinegi ratsionaalne olend,<br />
ning et seetõttu pole va<strong>ja</strong> murda pead, kas ning kuidas kellegi teod<br />
suhtuvad teiste inimeste huvidesse <strong>ja</strong> eelistustesse.<br />
Kõigi nende egoismide invariandiks on tees, et igale indiviidile on<br />
tema inimloomuse tõttu omane omakasupüüdlus ning suurima isikliku<br />
hääolu taotlus. Kuivõrd altruism on egoismi põhimõttega vastuolus, mis<br />
1 Kas egoism (ingl. selfishness, vn. своекорыстие) on tegelikuks printsiibiks?<br />
Praktikas kindlasti. Ka on inimese egoistliku loomu tees ristiusu tähtsuselt<br />
kolmandaks dogmaks järgmiste kõrval: Loo<strong>ja</strong> on loonud inimese oma näo<br />
järgi ning Loo<strong>ja</strong> armastab igaühte ühevõrra <strong>ja</strong> ei kedagi rohkem kui kedagi teist.<br />
A<strong>ja</strong>loolistel põhjustel aga, mida inimese suva tagantjärele vähimalgi määral<br />
muuta ei suuda, on kristluse dogmad läänemaailma ühiskondade kõige püsivamaiks<br />
printsiipideks.<br />
182
Ravimiuuring <strong>ja</strong> ratsionaalne individuaalegoist<br />
ühtlasi tähendavat inimloomusega vastuolus olemist, siis järelikult puudub<br />
altruistlikel tegudel moraalse kohuse iseloom.<br />
Niisiis ei ole eetilisel egoistil ses artiklis seatud ülesande kontekstis<br />
kohustust tuleviku ees — ta ei pea tundma vastutust teiste inimeste tulevaste<br />
oletatavate huvide <strong>ja</strong> va<strong>ja</strong>duste rahuldamise pärast ega arstliku uurimistöö<br />
õnnestumise ning selle tulevaste positiivsete resultaatide saamise pärast, mis<br />
võibolla saavutataks uudsete ravimite katsetamise võimaldamise läbi, kuid<br />
võibolla ka mitte. Polevat ka põhjust, et ta — eetiline egoist — peaks<br />
tundma muret, kas keegi teine kunagi tulevikus saab sellest kasu, et tema on<br />
osalenud katseisikuna biomeditsiinilises uurimuses.<br />
Juhul kui jääb kehtima universaaleetilise egoismi põhimõte, peab<br />
isik, kes ravimikatsetustest katseisikuna osa võtab, kõigepealt vältima<br />
iseendale ükskõik millise kahju tegemist <strong>ja</strong> juhinduma iseendale kasu<br />
saamisest. Täpsemalt: universaaleetilise egoismi teooria ei kuulu, erinevalt<br />
psühholoogilisest egoismist <strong>ja</strong> personalistlikust egoismist, egotismide<br />
kilda, s.t ta ei ole egoistlik egoismi-sõna tavakeelses tähenduses.<br />
Universaaleetilise egoismi teooria on loomult ratsionaalne. Tema poolda<strong>ja</strong><br />
eeldab, et nõnda nagu tema iseenda suhtes toimib, toimib iseenda<br />
suhtes ka iga teine ratsionaalne inimene.<br />
Universaaleetilise egoismi teooria annab võimaluse järgida <strong>ja</strong> toetada<br />
lühia<strong>ja</strong>liste <strong>ja</strong> efemeersete huvide ning eesmärkide arvelt <strong>ja</strong> neid ohverdades<br />
pikaa<strong>ja</strong>lisi huve ning eesmärke. Näiteks võib patsient siiski võtta<br />
katseisikuna osa mõnede veel tõendamata väärtusega ravimite uuringuist,<br />
eeldades et need uuringud toovad temale rohkem kasu, kui ta<br />
piirduks vaid senini tuntud konventsionaalsete ravimitega.<br />
Filosoofilise sõnaseade <strong>ja</strong> praktilise probleemi lähendamine<br />
Kas inimkatsealustel tehtavad ravimiuuringud, mille käigus võib juhtuda<br />
ka midagi kahjustavat, on üleüldse eetiliselt lubatavad?<br />
See küsimus on retooriline, sest ravimiuuringuid tehakse tegelikult<br />
päevast päeva ning rikastes Euroopa riikides on selliseid kogu aeg<br />
käigus 100 kuni 200 erinevat katseseeriat iga miljoni elaniku kohta<br />
üheaegselt.<br />
183
Valdar Parve<br />
Ent kui siiski lähtume sellest retoorilisest küsimusest, siis on mõttekas<br />
eristada vähemalt kolme omavahel erinevat küsimuste asetuse tasapinda.<br />
D. Heyd (1996: 189–190) käsitleb inimindiviididel läbiviidavate<br />
uuringute õigustamist katsealuse indiviidi põh<strong>ja</strong>l. Ta arutleb kolmel tasandil,<br />
mis mõningal määral omavad hierarhilist suhet. Nendeks on 1)<br />
ratsionaalsuse, ratsionaalse otsustamise tasand, s.t kas ennast reflekteerival<br />
indiviidil on küllaldast alust osaleda uuringusubjektina selle sõna<br />
täht-tähelises mõttes; 2) õiguse <strong>ja</strong> õigluse tasand – kas leidub midagi<br />
sellist, mis kohustab indiviidi uurimisalusena osalema; 3) vooruslikkuse<br />
tasand — kas on õigustatud ootus, et indiviid annaks oma panuse<br />
meditsiinialase teadmise ning inimsoo summaarse tervise kauakestvasse<br />
arendamisse.<br />
Esimene juurdeminekuviis seisneb uurimises, kas katseisik otsustab<br />
oma osaluse katseis ratsionaalselt või mitte <strong>ja</strong> seejuures egoistlikult või<br />
mitte. Seega teeme vastanduse: egoism <strong>ja</strong> teised eetikad. Egoistlikkuse<br />
komponent on analüüsitavate motiivide juures oluline. Oluline on, mis<br />
selgub, kui inimene analüüsib võimalikke tulemusi egoistlikult ratsionaalselt,<br />
mitte isetult ratsionaalselt lähteseisukohalt. Isetult “üldise kasu”<br />
positsioonilt ei saa mõningaid küsimusi tekkidagi, mis tekivad egoismi<br />
positsioonilt kaedes. Kes (näiteks kommunitaarlasena) lisab midagi<br />
üldisesse positiivsete õiguste versus võimaluste paletti, see on positiivselt<br />
moraalne (kaasa arvatud selgi juhul, kui ta individuaalva<strong>ja</strong>dusest üle<br />
käiva sotsiaalva<strong>ja</strong>duse rahuldamiseks ennast füüsiliselt ohverdab). Ka<br />
deontilise moraaliteooria poolda<strong>ja</strong> võib olla ennast indiviidiülesele<br />
huvile ohverdades moraalne inimene. Ent kui egoist end ohvriks toob,<br />
siis pärast seda ta ei ole enam moraalne egoist.<br />
Teiseks juurdeminekuviisiks on arutada, kas tegelikult toimib või ei<br />
toimi mingi kategooriline imperatiiv, mis keelab oma toimimise korral<br />
isikul võtta osa sellisest katsest, mis ei rahulda eetilise ratsionaalse<br />
egoismi põhimõtte poolt seatud indiviidi enda heaolu esmasuse nõuet, <strong>ja</strong><br />
püüda näha ette, mis siis juhtub, kui isik sellisest katsest keelava imperatiivi<br />
kiuste ikkagi osa võtab.<br />
Kolmandaks juurdeminekuviisiks on uurida säärastest katsetest<br />
osavõtu kohustuslikkuse määra indiviidi <strong>ja</strong>oks <strong>ja</strong> järeldusi, mida selline<br />
184
Ravimiuuring <strong>ja</strong> ratsionaalne individuaalegoist<br />
kohustuslikkus lubab tuletada indiviidi otsuste suhtes või sunnib nende<br />
suhtes tuletama.<br />
D. Heydi artiklist (1996) selgub, et ratsionaalne suhtumine omab<br />
inimuuringutega seotud as<strong>ja</strong>olude puhul õigustava tegurina üksnes tühist<br />
mõju, ning on üsna lihtne demonstreerida, et paljud inimuuringud ei<br />
oma mitte mingit antud uuringusubjekti objektiivset huvi rahuldavat<br />
toimet. Õigluse argument teenib seda eesmärki mõnevõrra paremini, sest<br />
põhineb indiviidiülesel sotsiaalse kokkuleppe mõistel. Kuid et enamus<br />
eksperimente teenib tulevaste põlvkondade tervise parendamise eesmärki,<br />
jääb siin teostumatuks vastastikususe <strong>ja</strong> tasakaalustatuse ideaal,<br />
mis on sotsiaalse kokkuleppe idee üks kandetalasid. Järelikult on inimuuringus<br />
vabatahtliku katsealusena osalemise tegelikuks põhjuseks<br />
motiiv tuua kogukonnale kasu hoolimata sellest, kas selle eest ootab tasu<br />
või ei. Nimetatud tasandid on komplementaarsed.<br />
Egoistist <strong>ja</strong> tema otsuselangetamisviisist ning individuaalegoisti<br />
probleemsituatsioonist<br />
Kui ta on egoist, siis ta uurib põh<strong>ja</strong>likult, millist tulu annaks temale<br />
aprobeerimata ravimi tarvitamine <strong>ja</strong> milline oleks sellest tulenev riisiko.<br />
Egoist rehkendab tõenäosuslikult <strong>ja</strong> sel alusel sõnastab järeldused, mis<br />
tulenevad antud juhu suhtes poolt <strong>ja</strong> selle suhtes vastu käivatest loogilistest<br />
arvutustest.<br />
Seejuures esineb vähemalt üks empiiriliselt tingitud määramatus,<br />
mida saab formaliseerida, kuid mille formaliseerimine ähmastab teooriat,<br />
millesse see lülitatakse. Selleks määramatuseks on patsiendi oma<br />
arsti usaldamise määr. Kui egoist usaldab oma arsti, siis ta võtab arsti<br />
soovituse ravimiuuringus osalemisega seoses suuremal määral arvesse,<br />
kui aga ei, siis ta arvestab arsti soovitust vähe või ei arvesta seda üldse.<br />
Antud juhul ei ole usaldus meditsiinispetsiifiline, vaid ühiskonnaspetsiifiline.<br />
Probleemsituatsioon individuaalegoisti <strong>ja</strong>oks on jämedais joonis<br />
niisugune, nagu skeemil 1.<br />
185
Ravimiuuring on<br />
platseeboga <strong>ja</strong> on<br />
“topeltpime” 212<br />
Ravimiuuring on<br />
“topeltpime”<br />
Ravimiuuring on<br />
platseeboga <strong>ja</strong> on “pime”<br />
Kogemus-uuring Ravimiuuring on<br />
“pime”<br />
Mitte arst, ainult<br />
ravimifirma arvuti “teab”<br />
uuringu vältel, kas antud<br />
patsient saab üldse rohtu<br />
Mitte arst, ainult<br />
ravimifirma arvuti<br />
“teab” uuringu vältel,<br />
millist rohtu antud<br />
Arst ei tea, kas patsient<br />
saab antud uuringus ravimit<br />
või mitte, kuid ta teab<br />
uuringu vältel inimest, kes<br />
Arst ei tea, millist<br />
ravimit patsient saab<br />
antud uuringus, kuid ta<br />
teab uuringu vältel<br />
Arst uurib ravimi<br />
toimet, teades, millist<br />
ravimit patsient saab.<br />
või mitte.<br />
patsient saab.<br />
seda teab.<br />
inimest, kes seda teab.<br />
Egoistina kaalutledes ei<br />
saa patsiendil olla<br />
ratsionaalset põhjust<br />
osaleda antud uuringus.<br />
Egoistina kaalutledes ei<br />
saa patsiendil olla<br />
ratsionaalset põhjust<br />
osaleda antud uuringus.<br />
Egoistlikul patsiendil saab<br />
olla mõni põhjus osaleda<br />
antud uuringus egoistlikul<br />
kaalutlusel, eriti oma arsti<br />
usaldades.<br />
Egoistlikul patsiendil<br />
on mitu põhjust<br />
osaleda antud uuringus<br />
egoistlikul kaalutlusel,<br />
eriti oma arsti<br />
usaldades.<br />
Egoistlikul patsiendil<br />
on mitu põhjust<br />
osaleda antud<br />
uuringus egoistlikul<br />
kaalutlusel, eriti oma<br />
arsti usaldades.<br />
186<br />
Skeem 1. Probleemsituatsioon individuaalegoisti <strong>ja</strong>oks.<br />
2 Mõiste “topeltpime” (double-blind procedure/study, Doppelblindversuch) märgib ühte farmatseutilises uurimises tavalist<br />
uuringuülesehituse viisi, mille puhul eeldatavasti välditakse nii katseisikule kui ka uuringu praktilisele läbivii<strong>ja</strong>le tulemuse<br />
ootusest tingitud mõju. Ei katsealune isik ega uuri<strong>ja</strong> tea andmete kogumise aegu, kas antud antud isik on uuritavat ravimit<br />
saava rühma või platseebot saava võrdlusrühma liige.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 181–192
Ravimiuuring <strong>ja</strong> ratsionaalne individuaalegoist<br />
Individuaalegoistil käib üle jõu kaaluda pimekatsest või topeltpimekatsest<br />
osavõtu tulukuse <strong>ja</strong> kahjulikkuse vahekorda. Retsipiendina ta ju<br />
ei saa kummalgi juhul teada, kas ta on ravimit saava katserühma või<br />
platseeborühma liige (vt skeemi 2).<br />
Kogemusuuring<br />
Uuringupatsiendi usaldusest oma arsti vastu<br />
Ravimiuuring<br />
on “pime”<br />
Jah Pimekatses<br />
saab individuaalegoist<br />
ratsionaalselt<br />
toetuda usaldusele,<br />
mis<br />
tal on oma<br />
arsti suhtes.<br />
Ravimiuuring<br />
on platseeboga<br />
<strong>ja</strong> on “pime”<br />
Platseeboga<br />
pimekatses<br />
saab individuaalegoist<br />
ratsionaalselt<br />
toetuda usaldusele<br />
oma<br />
arsti vastu, kuid<br />
see usaldus<br />
peab olema<br />
suurem kui<br />
lihtsa pimekatse<br />
puhul.<br />
187<br />
Ravimiuuring<br />
on “topeltpime”<br />
Topeltpimekatsesindividuaal-egoist<br />
ei<br />
saa ratsionaalselt<br />
toetuda<br />
arsti usaldamisele.<br />
Skeem 2. Pimekatsest või topeltpimekatsest osavõtu küsimus.<br />
Ravimiuuring on<br />
platseeboga <strong>ja</strong> on<br />
“topeltpime”<br />
Platseebo kasutamisegatopeltpimekatses<br />
individuaalegoist<br />
ratsionaalselt ei<br />
saa toetuda arsti<br />
usaldamisele.<br />
Olgu meie vaatluse esemeks selline eksperiment, millesse koondatakse<br />
juba ravimiameti poolt registreeritud (s.t juba tõendatud ravitoimega)<br />
ravimi toime uuring (1), veel mitte tõendatud ravitoimega farmakoloogilise<br />
“ravimikandidaadi” toime uuring (2) ning platseeboravi 31 saava<br />
katsealuste rühma uuring. 3<br />
3 http://en.wikipedia.org/wiki/Placebo
Valdar Parve<br />
Osaledes platseeboga topeltpimeuuringus ei saa ratsionaalne egoist<br />
toetuda isegi mitte usaldusele, mida ta tunneb oma arsti vastu. 42 Tõsi,<br />
egoist katsealusena võib teha tõenäolik-ratsionaalse otsuse. (Joerden<br />
1999: 230)<br />
Topeltpimekatses ei saa egoist toetuda ka mitte oma arsti usaldam0isele<br />
(Misztal 1996) 5 , 3 sest et ka tema ju ei tea, kas katsealune on<br />
ravimisaa<strong>ja</strong>terühma või platseeborühma liige.<br />
Kui katseisik on ühtaegu patsiendiks, kes va<strong>ja</strong>b ravi, siis uuritava<br />
rolli sisenedes ta siseneb ühtlasi mitteinformeeritud isiku rolli.<br />
Et luua maksimaalselt ühetimõistetav seisukoht, peame lisama veelgi<br />
täpsustusi — kui uuritav isik on ka patsient, siis on tähtis, kas tema tõbi<br />
kuulub nende tõbede rühma, mida põhimõtteliselt saab ravida ka platseeboga<br />
(nt paanikahäire, depressioon, soolatüükad, ekseem, hüpertoonia),<br />
või mitte.<br />
Esmapilgul ratsionaalseks võime hinnata ka järgmise kaalutluse:<br />
1. Juba aprobeeritud ravimi tõenäoliseks tõhususeks on 67%, selle<br />
ravimi saamise tõenäosuseks aga on 35%. Niisiis on antud eksperimendi<br />
raames patsiendil ratsionaalselt lootust ≤23% 6 , 4 et tema tervis paraneb<br />
tänu aprobeeritud ravimile.<br />
2. Eeldame “ravimikandidaadi” tõhususeks 50% ning tema saamise<br />
tõenäosus on 35%. Sel juhul on ravitoime saamise tõenäosus antud<br />
patsiendi <strong>ja</strong>oks ratsionaalselt arutledes ≤18% 7 . 5<br />
3. Platseebo saamise tõenäosus on 30% ning nii või teisiti paraneb<br />
antud uuringus, s.t niisuguses, mille puhul ratsionaalselt kaalutledes<br />
platseebo kasutamine on lubatav, 30% paranenutest tänu platseebo-<br />
4<br />
Lähim, kes tegelikult teab, kas uuritav on saanud tuntud toimega ravimit või<br />
eeldatava, ent veel tõendamata toimega ravimit või ravimit imiteerivat mitteravimit,<br />
on uuringukeskuses (Kopenhaagenis, Zürichis või Pariisis) asuva<br />
randomiseeriva arvuti operaator-andmetöötle<strong>ja</strong>, kes ei pruugi olla arst.<br />
5<br />
Barbara Misztali “Usaldus nüüdisühiskondades” on heaks ettevalmistuseks<br />
selle suhte mõistmisele. “Usaldus kui kooperatsiooni lubrikant” (lk 77), “usaldus<br />
kui passioon” (lk 157), “usaldus kui sõprus” (lk 176) on selle teema — usalduse<br />
— suhtes kõnekateks märksõnadeks.<br />
6<br />
0,67 х 0,35 = 0,2345<br />
7<br />
0,50 х 0,35 = 0,175<br />
188
Ravimiuuring <strong>ja</strong> ratsionaalne individuaalegoist<br />
efektile. Seda platseeboefekti võib anda ka tõendatud toimega aprobeeritud<br />
ravim!<br />
Ratsionaalne patsient peab niisiis arvestama, et nii või teisiti on<br />
uuringus, mis põhimõtteliselt võib anda paranemist ka tänu platseebole<br />
(vaid seetõttu tohib platseebot kasutada!), temal põhjendatud lootust<br />
ravitoimele ravimite tarvitamise tagajärjel vähem kui 50%. Tõenäoliselt<br />
jääb see ravitoime ravimeist tingituna vahemikku 30–41%, mis on ligi<br />
kaks korda madalam kui tõendatud väärtusega ravimi toime 67%.<br />
Sama küsimust võime käsitleda ka nii, et kui 70% katsealustest<br />
patsientidest sai ravimit ning kõigil neil toimus paranemine, siis veerandil<br />
kuni kolmandikul paranenuist toimus paranemine mitte ravimi<br />
toimel, vaid platseeboefekti tõttu.<br />
Egoist võib küll platseebokasutamisega uuringu juhul teha ratsionaalse<br />
otsuse, kuid ravimisaa<strong>ja</strong>te rühma <strong>ja</strong> platseeborühma võrdse katsealuste<br />
arvu juhul on see otsus as<strong>ja</strong>kohane 50% tõenäosusega (Joerden<br />
1999: 230). Pooled säärastest otsusest on sel juhul näivratsionaalsed,<br />
kusjuures me ei tea, millised konkreetselt. Sest katsealuse sattudes<br />
platseeborühma on aprobeerimata ravimi mõju temale bioloogiliselt<br />
olematu ning ratsionaalne kaalutlus, mis kehtiks, kui isik oleks ravimisaa<strong>ja</strong>te<br />
rühmas, ei kehti.<br />
Järelikult ei ole ratsionaalse egoisti seisukohast õigustatav osaleda<br />
säherduse disainiga ravimiuuringus patsiendina.<br />
Kas egoisti poolt on ratsionaalne soovida, et tehtaks pimekatsed,<br />
et isik saaks neist osa võtta?<br />
Näiteks võime arvata, et ka egoist peaks vastama pimekatses osalemise<br />
küsimuse ratsionaalselt <strong>ja</strong>atavalt, kui katses osalemine on ainus võimalus<br />
saada ravimit, mida tema mingil muul juhul ei saaks, ning kui<br />
ükski teine kättesaadav ravim ei ole tema haigusjuhul tõhus.<br />
Loterii puhul ei ole võimalik 50-protsendilise tõenäosusega saadavat<br />
võitu igal juhul saada <strong>ja</strong> seda vähem seda võitu tema mittesaamise korral<br />
50-protsendiliselt vastu võtta. Kes ratsionaalselt kaalutleb, see tohib<br />
189
Valdar Parve<br />
esitada põhjendusi <strong>ja</strong> teha otsuseid ainult kas ravimi sissevõtmise kasuks<br />
või ainult selle vastu. Ei saa teha ravimiuuringut, võttes ravimit sisse<br />
tõenäosuslikult või 50-protsendiliselt.<br />
Platseebot kasutavas uuringus osalemist soovida on ratsionaalne<br />
eeldusel, et sellega kasvab egoisti üleüldine võimalus saada ravi nappiva<br />
raviressursi tingimustes.<br />
See hoiak nõuab aga täpsustamist. Ravimiuuringuid ei tehta mitte<br />
ainult haigete katseisikute peal, vaid farmakokineetikat uuritakse ka<br />
tervete vabatahtlike peal. Kui nii, siis argument saada osa napist raviressursist<br />
ravimiuuringu kaudu kehtib patsiendi <strong>ja</strong>oks, kuid ei kehti<br />
vabatahtliku <strong>ja</strong>oks. Sel juhul aga on ikka veel arvestamata tähtis tõsiasi,<br />
et ravimid <strong>ja</strong>gunevad mitmetesse “loomulikesse liikidesse”. On seda<br />
liiki ravimid, mille asendamine platseeboga on võimalik <strong>ja</strong> platseebo<br />
ravitoime küünib kolmandikuni ravimi ravitoimest. Mitmed antidepressandid<br />
<strong>ja</strong> meeleolu stabiliseeri<strong>ja</strong>id (võib-olla ka kõik!) on sellised. On<br />
seda liiki ravimeid, mille platseebo(ravi)toime on vähestel juhtudel <strong>ja</strong><br />
tagasihoidlikul määral olemas. Osa astmaravimeid <strong>ja</strong> hüpertooniaravimeid<br />
on sellised. On seda liiki ravimeid, mille puhul platseebo ravitoimet<br />
loota ei tasu. (Septilisi põletikke ravib ainult ravim <strong>ja</strong> mitte<br />
kunagi näivravim.)<br />
Neil juhtudel, kui platseebo raviv toime küünib pooleni aprobeeritud<br />
ravimi ravitoimest, on haige ratsionaalse egoisti poolt mõistuspärane<br />
osaleda topeltpimekatses — ükskõik kas platseebo kasutamisega või<br />
ilma. Sest tal ei ole alust loota ka väl<strong>ja</strong>spool uuringusituatsiooni paremat<br />
ravi. (Näiteks on ravim tõhus kahele kolmandikule tõve X põde<strong>ja</strong>tele<br />
ning platseebo on tõhus ühele kolmandikule tõve X põde<strong>ja</strong>tele.) Ent<br />
terve vabatahtliku ratsionaalse egoisti poolt seesama otsus ratsionaalne<br />
ei ole. Tema ei saa isiklikku kasu, kuid tõenäosust isiklikku kahju saada<br />
ei ole võimalik täiel määral elimineerida.<br />
Farmakokineetilised ravimiuuringud on ravimiarenduse hädava<strong>ja</strong>lik<br />
osa. Keegi peab lubama neid uuringuid enda peal teha. Nende tegemise<br />
võimaldamine endal omab positiivset eetilist väärtust teiste oma liigi või<br />
oma soo esinda<strong>ja</strong>te <strong>ja</strong>oks. Puhas ratsionaalne individuaalne eetiline<br />
190
Ravimiuuring <strong>ja</strong> ratsionaalne individuaalegoist<br />
egoism 86 niisugust otsust/lahendust ei võimalda. Puhas ratsionaalne individuaalne<br />
eetiline egoism on filosoofiline mäng.<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
B e a u c h a m p, T. J. & J. F. C h i l d r e s s 1982. Principles of Biomedical<br />
Ethics, 2nd ed., New York, Oxford: Oxford University Press, Inc.<br />
B e a u c h a m p, T. L. 2005. Prinzipien und andere aufkommende Paradigmen<br />
in der Bioethik. — O. Raupich & F. Steger (Hg.). Prinzipienethik in<br />
der Biomedizin. Moralphilosophie und medizinische Pra<strong>xi</strong>s, S. 48–73.<br />
Frankfurt, New York: Campus Verlag.<br />
C l o u s e r, K. D. & B. G e r t 1990. A Critique of Principlism. —<br />
Journal of Medicine and Philosophy, V. 15, N 2, pp. 219–236<br />
C l o u s e r, K. D. & B. G e r t 2005. Eine Kritik der Prinzipienethik. —<br />
O. Raupich, F. Steger (Hg.). Prinzipienethik in der Biomedizin. Moralphilosophie<br />
und medizinische Pra<strong>xi</strong>s, S. 88–108. Frankfurt, New York:<br />
Campus Verlag.<br />
D a n i e l s, N. 2005. Das weite Überlegungsgleichgewicht in der Pra<strong>xi</strong>s. —<br />
O. Raupich & F. Steger (Hg.). Prinzipienethik in der Biomedizin. Moralphilosophie<br />
und medizinische Pra<strong>xi</strong>s, S. 340–365. Frankfurt, New York:<br />
Campus Verlag.<br />
H e y d, D. 1996. Experimentation on Trial. Why Should One Take Part in<br />
Medical Research? — Jahrbuch für Recht und Ethik, N 4, S. 189–204.<br />
H o l m, S. 2005. Nicht nur Autonomie — die Prinzipien der amerikanischen<br />
biomedizinischen Ethik. — O. Raupich & F. Steger (Hg.). Prinzipienethik in<br />
der Biomedizin. Moralphilosophie und medizinische Pra<strong>xi</strong>s, S. 210–225.<br />
Frankfurt, New York: Campus Verlag.<br />
J o e r d e n, J. C. 1999. Bedingungen der Akzeptanz medizinischer Versuche<br />
am Menschen. — Der Mensch und Seine Behandlung in der Medizin, S.<br />
229–238. Berlin, Heidelberg, New York: Springer-Verlag.<br />
M i s z t a l, B. A. 1996. Trust in Modern Societies. Cambridge: Polity Press.<br />
8 Ma ei võta vaatluse alla indiviidiülese ratsionaalsuse võimalikke variante,<br />
mille raames põhimõtteliselt saaks analüüsida eetilise egoisti otsuste paikapidavust,<br />
pidades neid praktilise filosoofia kontekstis filosoofiliseks mänguks.<br />
191
Valdar Parve<br />
P o j m a n, L. P. 2005. Eetika. Õiget <strong>ja</strong> väära avastamas. Tallinn: Eesti<br />
Keele Sihtasutus.<br />
R a u p i c h, O. & F. S t e g e r (Hg.) 2005. Prinzipienethik in der Biomedizin.<br />
Moralphilosophie und medizinische Pra<strong>xi</strong>s. Frankfurt, New York:<br />
Campus Verlag.<br />
192
Juhtimine, teadus <strong>ja</strong> võim<br />
Rein Hanni<br />
1. Sissejuhatus<br />
Tänapäeval kasutatakse juhtimisest kirjutades palju väljendeid juhtimisteadus<br />
või juhtimisfilosoofia. Need väljendid on aga sageli kasutusel<br />
pigem metafooridena kui selgepiiriliste mõistetena, sest vastavaist väl<strong>ja</strong>kujunenud<br />
filosoofilistest või teaduslikest distsipliinidest on raske<br />
rääkida.<br />
Sellealased uuringud on suuremas osas USA-st pärit ning on suunatud<br />
põhiliselt juhtimisprotsessi metoodikale, mudelite kirjeldamisele<br />
ning mingil määral ka oodatavale tulemusele. Neis ei analüüsita, kui<br />
filosoofilisest seisukohast vaadata, juhtimisprotsessi sügavamalt — miks<br />
on va<strong>ja</strong> tegevust suunata <strong>ja</strong> mis seda võimaldab teha ning missugused<br />
muutused sellega kaasnevad.<br />
Kuigi juhtimist on käsitletud <strong>ja</strong> vastavaid õpetussõnu <strong>ja</strong>gatud alates<br />
antiika<strong>ja</strong>st, on juhtimisega, selle teoreetilise alusega, tegeletud praktiliselt<br />
viimase viiekümne-kuuekümne aasta jooksul. Küsimuse olulisust<br />
näitavad nii ülikoolide juurde loodud juhtimise suuna õppetoolid<br />
(näiteks <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i juhtimise instituut, Tallinna Tehnikaülikooli ärijuhtimise<br />
õppesuund, Audentese <strong>Ülikool</strong>i juhtimise õppetool), juhtimiskonverentsid,<br />
mis on muutumas alalisteks institutsioonideks ning<br />
spetsialistide suur hulk, kes kirjutavad sel teemal. Näiteks Thomas<br />
Gordon, Patrick McKenna, Charles McMahon <strong>ja</strong> eesti autoritest Raoul<br />
Üksvärav, Ants Liivakant jpt. Mu<strong>ja</strong>l maailmas on ra<strong>ja</strong>tud ka iseseisvaid<br />
instituute, mis tegelevad juhtimise probleemidega, nagu näiteks<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 193–204
Rein Hanni<br />
Margaret Wheatley poolt asutatud Berkana Instituut USA-s. Juhtimist<br />
on püütud iseloomustada kui käsitööd, kunsti, teadust jm. See näitab,<br />
kui komplitseeritud inimtegevuse alaga on siin tegemist.<br />
Kogu inimühiskond koosneb teatud eesmärkide nimel tegutsevatest<br />
organisatsioonidest, mis tahavad midagi saavutada. Igas organisatsioonis,<br />
olenemata selle suurusest, on juhtimine see, mis teeb organisatsiooni<br />
eesmärkide teostumise võimalikuks. Võiks öelda, et juhtimist iseloomustab<br />
ühe või mitme inimese poolt teiste inimeste tegevuse koordineerimine<br />
niisuguste tulemuste saavutamiseks, milleni üksi tegutsedes<br />
poleks võimalik jõuda. Juhtide tegevusest sõltub teatud osas kogu ühiskonna<br />
käekäik.<br />
Sõnadel juht <strong>ja</strong> juhtimine on eesti keeles laiem tähendus kui näiteks<br />
inglise või saksa keeles, kus sellega tähistatakse peamiselt inimeste<br />
juhtimist. Eesti keeles katab see mõisteid juht ehk ülemus või komandör,<br />
mis võrdub võimuga inimeste või laiemalt võetuna elava üle <strong>ja</strong> liider<br />
ehk eestveda<strong>ja</strong>, mis väljendab mõju inimestele. Siit on näha, et inimeste<br />
juhtimine on mõju <strong>ja</strong> võimu segu.<br />
Käesolevas artiklis on püütud vaadelda juhtimist teadusfilosoofia<br />
raames. On lähtutud sellest, et juhtimisfilosoofiat saab teatud mõttes<br />
käsitleda teadusfilosoofia analoogina.<br />
Kui käsitleda juhtimisfilosoofia ainet <strong>ja</strong> ülesannet vastavalt R. Vihalemma<br />
artiklis (Vihalemm 1994) antud J. Losee klassifikatsioonile arusaamadest<br />
teadusfilosoofia ainest <strong>ja</strong> ülesannetest, siis võiks juhtimisfilosoofia<br />
olla tinglikult metodoloogiakeskne, kuid peaks tingimata<br />
sisaldama ka sotsiaal-kultuurilist <strong>ja</strong> a<strong>ja</strong>loolist aspekti ning sellega seonduvat<br />
kontseptuaalset külge. Teadusfilosoofias on juhtunud, et esitatud<br />
vaated on äärmuslikult radikaalsed eelkõige kirjuta<strong>ja</strong> reaalsete vastava<br />
ala kogemuste puudumise tõttu. Sama väidet võib laiendada ka juhtimisfilosoofiale,<br />
kui juhtimismetoodikaid <strong>ja</strong> -teooriaid pakuvad väl<strong>ja</strong> reaalse<br />
juhtimiskogemuseta inimesed.<br />
194
195<br />
Juhtimine, teadus <strong>ja</strong> võim<br />
2. Niccolo Machiavelli <strong>ja</strong><br />
mak<strong>ja</strong>vellismist Alistair McAlpine’i käsitluses<br />
Machiavelli <strong>ja</strong> üks selle klassiku tänapäevaseid tõlgenda<strong>ja</strong>id McAlpine<br />
on autorid, kellest ei saa juhtimisfilosoofia käsitlemises mööda minna.<br />
Termin mak<strong>ja</strong>vellism tähendab tänapäeval, et poliitikas <strong>ja</strong> juhtimises<br />
üldiselt on tähtis ainult tulemus <strong>ja</strong> indiviid ei pea end oma juhtimistegevuses<br />
tundma moraalinormidest ahistatuna. Psühholoogiliselt on see<br />
immoraalne, salakaval <strong>ja</strong> küüniline suhtumine kaasinimestesse. Tegelikult<br />
eksisteeris mak<strong>ja</strong>vellism juba ammu enne, kui Machiavelli seda<br />
oma suurepärases raamatus kirjeldas, <strong>ja</strong> eksisteerib inimese tumedama<br />
poolena üha edasi (Machiavelli 2000–2004).<br />
Juhtimisteooria valguses võiks väl<strong>ja</strong> tuua mõned Machiavelli järeldused:<br />
– võimu säilitamiseks peab olema suuteline pidevalt muutuma <strong>ja</strong> olukorraga<br />
kohanema. Muutumatuna püsimine viib peatselt võimu<br />
kaotamiseni;<br />
– ühtsuses <strong>ja</strong> koostöös peitub jõud. Selleks tuleb leida sobiv juht, kes<br />
suudab luua olukorra, kus inimesed tahavad koonduda ühise eesmärgi<br />
nimel;<br />
– arusaamine saatusest <strong>ja</strong> juhusest (võiks öelda ka iseorganiseerumisest).<br />
See arusaam ei sobinud keskaega, kus otsustav <strong>ja</strong> ettemäärav<br />
roll oli antud jumala nimel tegutsevale kirikule. Ehkki jumalale<br />
viitamist võiks võrrelda iseorganiseerumisele viitamisega <strong>ja</strong> tuleks<br />
tõdeda, et need Machiavelli seisukohad langevad suurepäraselt<br />
kokku iseorganiseerumise põhimõtetega.<br />
A. McAlpine analüüsib Machiavelli “Valitse<strong>ja</strong>t”, et leida sealt võtteid,<br />
mis aitaksid tänapäeva sobitatuna juhtidel ellu jääda ning saavutada edu<br />
halastamatus võitluses äri <strong>ja</strong> poliitika vallas (McAlpine 2001).<br />
McAlpine’i pilgu läbi nähtuna pole olukord aastasadade jooksul eriti<br />
muutunud. Juhina soovitab McAlpine meeles pidada, et:<br />
– tavaline inimene tahab eelkõige kindlust igapäevases elus <strong>ja</strong> sellest tulenevat<br />
turvatunnet ning suuremat osa inimestest muu eriti ei huvita;<br />
– juhtimises tuleb toetuda sellele, mis oleneb endast, mitte loota teistele,<br />
sest petmine on inimloomuses.
Rein Hanni<br />
McAlpine ammutab Machiavelli “Valitse<strong>ja</strong>st” a<strong>ja</strong>tuid reegleid <strong>ja</strong> salaplaane,<br />
mis peavad aitama tänastel juhtidel saavutada edu ahnes <strong>ja</strong><br />
halastamatus ma<strong>ja</strong>ndusruumis, kus iganes see ka ei asuks. McAlpine<br />
rikastab Machiavelli teksti arengutega <strong>nüüdisaeg</strong>sest ma<strong>ja</strong>ndusest, heites<br />
valgust inimeste tegevusajenditele. Motivaatorid, ühiskonda edasiviivad<br />
jõud <strong>ja</strong> ma<strong>ja</strong>ndusprintsiibid pole viiesa<strong>ja</strong> aasta jooksul palju muutunud,<br />
pigem on nad samaks jäänud. McAlpine’i arutlustel on väga tugev side<br />
reaalsusega, kuna ta on ise olnud tipptasemel tegev nii äris kui ka<br />
Margaret Thatcheri aegses Inglise poliitikas.<br />
Erinevalt Margaret Wheatley teooriast, kus kirjeldatakse idealiseeritud<br />
ühiskonda, käsitleb McAlpine tänapäeva reaalsust, kus juhid<br />
võitlevad positsiooni eest. Juhtiva positsiooni saavutamiseks on erinevaid<br />
võimalusi, kasutatava mudeli valik oleneb paljudest as<strong>ja</strong>oludest.<br />
Kui juhi positsioon on saavutatud, on mitmeid aspekte, millele<br />
McAlpine soovitab tähelepanu pöörata.<br />
Üheks neist suhted eliidiga, s.t reaalse võimuga. Eliit on mõistatus —<br />
ühesuguse tausta <strong>ja</strong> ühesuguste huvidega grupp, mida hoiab koos<br />
traditsioon. Eliit eksisteerib igas riigis. Eliit õitseb tänu rangele korrale,<br />
kuid on paindlik korra säilitamisel. Nende eesmärk on valitseda iseenda<br />
huvides <strong>ja</strong> selleks teisi ära kasutades. Sinna sisse pääsemiseks ei tasu<br />
energiat mitte kulutadagi.<br />
Tähelepanu väärib ka va<strong>ja</strong>dus olla hästi informeeritud — see tähendab<br />
olla hästi relvastatud. Vaist on küll va<strong>ja</strong>lik, aga mitte piisav<br />
komponent; va<strong>ja</strong> on õppida, mõelda <strong>ja</strong> teha tööd.<br />
Ei tohi unustada juhuse rolli. Juhus mängib inimese elus tähtsat osa,<br />
saatus on määrav poolte kuni kolmveerandi tegude korral. Kuid oskus<br />
võib juhuse mõju leevendada, selleks peab olema tundlikkust, et õigel<br />
a<strong>ja</strong>l märgata muutusi. Tuleb möönda, et tihti teame ise, seda mitte<br />
taibates, mida teha.<br />
Tervis, see on midagi enamat kui füüsiline seisund, see on vaimu,<br />
keha <strong>ja</strong> hinge tasakaal. Noorus pole eeldus, ega vanadus takistus.<br />
McAlpine järeldab põhjendatult, et juhtimisfilosoofia ei anna mudeleid,<br />
valemeid <strong>ja</strong> case study’sid — juhtimisfilosoofia ülesanne on anda<br />
mõtlemisainet. Peab meeles pidama, et juhtimine ei tähenda ainult juhtimist,<br />
see sisaldab ka pidevat võitlust juhi koha säilitamise eest. Küllaltki<br />
196
197<br />
Juhtimine, teadus <strong>ja</strong> võim<br />
olulised on ka muud faktorid, mis otseselt juhtimisse nagu ei puutukski<br />
— tervis <strong>ja</strong> vanus ning suhted eliidiga.<br />
Tavakäsitluses on palju tähelepanu pööratud immoraalsele aspektile<br />
Machiavelli töödes <strong>ja</strong> see on millegipärast tekitatud mulje mehhanistlikust<br />
juhtimise paradigmast. Täielikult on tähelepanuta jäänud, et Machiavelli<br />
rõhutab korduvalt sobitumist, koostööd <strong>ja</strong> juhuse suurt osa juhtimisotsuste<br />
elluviimisel, mis on iseorganiseerumis-juhtimise nurgakivideks.<br />
Kummalisel kombel lähtub McAlpine paljuski Wheatleyst (2002).<br />
Ta rõhutab Machiavellit analüüsides samuti eelkõige koostööd <strong>ja</strong><br />
kohanemist, kuid olles kahe <strong>ja</strong>laga maa peal möönab, et iseorganiseerumisjuhtimise<br />
paradigma võib küll olla ideaaliks, kuid nüüd <strong>ja</strong> siin on<br />
oma oluline osa ka mehhanistlikel juhtimisvõtetel.<br />
2. Juhtimine <strong>ja</strong> teadus<br />
Juhtimise objektiks on laias laastus inimese käitumine. Juhtimise konsultantide<br />
poolt on väl<strong>ja</strong> pakutud hulgaliselt juhtimise meetodeid. Neid<br />
ühendava teooria suhtes valitseb aga vahest ainult ühes as<strong>ja</strong>s üksmeel —<br />
tuleb panna inimesed tegutsema juhi soovi kohaselt. Selles, kuidas<br />
garanteerida suurima võimaliku tõenäosusega, et juht teeks õigel a<strong>ja</strong>l<br />
õiges kohas õigeid juhtimisotsuseid, üksmeel puudub.<br />
Kas juhtimine on teadus või teadus ongi juhtimine? Niisuguseks küsimusepüstituseks<br />
on autor saanud inspiratsiooni Tiiu Hallapi magistritööst,<br />
kus seda teemat on sisuliselt käsitletud, kuigi kitsamas kontekstis,<br />
nimelt teadvuseteaduse võimalikkuse uurimise seisukohalt. T. Hallapi<br />
magistritöö “Teadvuseteaduse võimalikkuse probleem” (2000) annab<br />
sügavat mõtlemisainet juhtimisteaduse võimalikkuse <strong>ja</strong> koha üle.<br />
Teaduse lõppeesmärgiks on tavaarusaama järgi peetud maailma täielikku<br />
seletust <strong>ja</strong> selle eesmärgi saavutamiseks on kasutusel kaheastmeline<br />
protsess: hüpotees <strong>ja</strong> selle kontrollimine. Nüüdisa<strong>ja</strong> juhtimisproblemaatika<br />
(teooriad, mudelid, metoodikad jms) arengustaadium tundub<br />
olevat selline, kus kaks juhtimist käsitlevat komponenti — seletav <strong>ja</strong><br />
võimaldav — on ühte sulamas <strong>ja</strong> moodustamas alust juhtimisteooriale,
Rein Hanni<br />
mille alusel oleks võimalik konstrueerida optimaalselt toimivaid<br />
juhtimismudeleid (Hallap 2000: 30).<br />
Kas teadusfilosoofilised arusaamad <strong>ja</strong> teaduse määratlused kinnitavad<br />
seda arvamust? Mille alusel omistada teadusele võim juhtida nähtusi?<br />
Üks võimalus on see, et teadus annab tõe <strong>ja</strong> tõega kaasneb paratamatult<br />
juhtimisväljund. Teine võimalus on, et meile senini teadmata<br />
põhjustel annab teadus võimu juhtida. Kolmas võimalus on, et teadus on<br />
mõeldudki seda andma, see on tema olemuses <strong>ja</strong> ülesehituses sees<br />
(Hallap 2000: 33).<br />
See, mida klassikaline loodusteadus on siiani teinud, näib olevat tihedasti<br />
seotud juhtimisega. Raske on öelda, kas ta on seda läbinisti <strong>ja</strong><br />
olemuslikult või vähemal määral. Kui räägitakse juhtimisfilosoofiast <strong>ja</strong><br />
juhtimisteadusest, peaks olema võimalik leida juhtimisparadigmasid,<br />
mis oleksid vaadeldavad elukeskkonnas tegutsemise mudelitena. Järelikult<br />
võib oletada, et kui teaduslikud paradigmad lähtuksid enam<br />
juhtimisülesannetest, oleks see teaduse arengu seisukohalt kasulikum<br />
(Hallap 2000: 40).<br />
Räägitakse ka võimalusest, et küberneetikas leidub võti juhtimise<br />
problemaatika lahendamiseks. Kuid tuleb meeles pidada, et küberneetika<br />
on täppisteadus <strong>ja</strong> tegeleb mõõdetavate suurustega. Bioloogilise<br />
<strong>ja</strong> sotsiaalse informatsiooni mõõtmine on problemaatiline. Seega tuntud<br />
ütlemist, et küberneetika on teadus juhtimise üldistest seaduspärasustest,<br />
ei või võtta sõna-sõnalt. Küberneetika küll rikastab ühiskonna-teadusi,<br />
sealhulgas laiendab ka juhtimise võimalusi, kuid ei asenda neid mitte.<br />
Siin oleks sobiv tsiteerida üht N. Wieneri raamatu “Küberneetika ehk<br />
juhtimine <strong>ja</strong> side loomas ning masinas” (1969) kriitikut:<br />
Üks kõige meelitavam perspektiiv, mis avaneb, on võimalus<br />
ratsionaalselt juhtida inimeste tegusid, eriti niisuguseid tegusid,<br />
mis huvitavad ühiskonda <strong>ja</strong> millel paistab olevat teatav<br />
statistiline reeglipärasus. Kas ei oleks mõeldav masin, mis<br />
kogub seda või teist laadi informatsiooni, näiteks tootmise<br />
või turu kohta käivat informatsiooni <strong>ja</strong> määrab siis inimolendite<br />
tavalise psühholoogia <strong>ja</strong> teataval astmel mõõdetavate<br />
suuruste alusel kindlaks, mis suunas situatsioon kõige tõenäolisemalt<br />
muutub? Ja kas ei oleks isegi mõeldav riigi-<br />
198
199<br />
Juhtimine, teadus <strong>ja</strong> võim<br />
aparaat, mis hõlmab kõiki poliitilise otsustuse süsteeme, kas<br />
maakeral valitsevate paljude riikide režiimi puhul või silmnähtavalt<br />
lihtsama režiimi puhul, kus maailmas on ainult üks<br />
riik <strong>ja</strong> valitsus. Meid ei takista praegu miski seda mõtlemast.<br />
Ja me võime kujutleda aega, kus machine à gouverner<br />
asendab — kas õnneks või õnnetuseks — praegust inimaju<br />
ilmset küündimatust, kui see aju on rakendatud meie tavalise<br />
poliitikamasinavärgi teenistusse. (Wiener 1969: 149)<br />
Selles, et infovahetus <strong>ja</strong> juhtimine kuuluvad inimese siseelu olemusse,<br />
niisama nagu nad kuuluvad ka inimese ellu ühiskonnas, võib Wieneriga<br />
nõustuda, kuid selles, kas väide, et juhtimises võitleb inimene pidevalt<br />
looduse tendentsiga lammutada organiseeritut, on tõene, võib küll kahelda.<br />
Inimene elab juhuslikkusel põhinevas universumis nagu teisedki<br />
organismid, kuid inimene on väliskeskkonnaga kohanemiseks intellektuaalselt<br />
paremini varustatud. Ei tohi aga unustada, et ta on tugev ainult<br />
seni, kuni ta neid kohanemise <strong>ja</strong> õppimisvõime eeliseid rakendab.<br />
Kuigi eespool on märgitud, et küberneetika üksi ei moodusta veel<br />
juhtimisteadust (Wiener 1969: 39–40), on ta siiski Wieneri raamatu<br />
kirjutamisest möödunud aastakümnete jooksul saavutanud olulise positsiooni<br />
juhtimises, eriti mis puudutab juhtimisinformatsiooni kogumise <strong>ja</strong><br />
säilitamise mahtusid ning selle töötlemise kiirust. Samuti on oluliselt<br />
kasvanud infotehnoloogia koostöö teiste teaduse <strong>ja</strong> tehnika harudega,<br />
mis on samuti kaasatavad juhtimise parandamiseks.<br />
Tänapäevaste küberneetiliste seadmete kohta võib vabalt öelda, et<br />
neis on tehnilise intellekti algmed olemas.<br />
4. Juhtimisteaduse võimalikkuse küsimus<br />
Kui analüüsida erinevaid arusaamasid juhtimise kohta, võiks öelda, et<br />
juhtimine on tegevus, mille sisuks on seatud eesmärkide saavutamine<br />
ning parimaks argumendiks juhtimisteaduse võimalikkuse kohta oleks<br />
tema tegelik tekkimine. Selleks on ka va<strong>ja</strong>dus, sest juhtimine on üks<br />
väheseid valdkondi, mille kohta pole selgelt väl<strong>ja</strong>kujunenud teaduslikku<br />
teadmist.
Rein Hanni<br />
Teaduse eesmärgiks on seletamine <strong>ja</strong> tema tulemuseks on seletus,<br />
kuidas as<strong>ja</strong>d töötavad, kuid ta ei ütle, mis as<strong>ja</strong>d on. Teaduse (fundamentaalteaduse)<br />
loomulikuks jätkuks on rakendusteadus, mis võimaldab<br />
teaduse saavutusi praktikas ellu rakendada. Juhtimist kui teadust võiks<br />
vaadelda just rakendusteaduse kontekstis. Juhtimine lähtub alati mingitest<br />
tõdedest, kuid tõed on kontekstuaalsed <strong>ja</strong> sõltuvad huvidest.<br />
Samal a<strong>ja</strong>l on suurem osa teaduslikust tegevusest vaadeldav juhtimisele<br />
suunatud tegevusena. Avastatakse ju teaduses seadusi, mis<br />
võimaldavad sündmusi ette näha <strong>ja</strong> öelda, mida on võimalik teha <strong>ja</strong> mida<br />
mitte. Teadus annab juhile võimaluse manipuleerida <strong>ja</strong> ta teeb seda iseorganiseerumise<br />
piirimail.<br />
Lähtudes loodusteadustest, oleks teoreetiliselt kahte liiki juhtimismudeleid:<br />
tuleb ette aimata mingi reaalse olukorra muutus mingist<br />
alghetkest, mis tuleks suuta kindlaks määrata ning seejärel rakendada<br />
tüüpmudel. Teine võimalus on ise olukord konstrueerida.<br />
Reaalselt juhivad siiski konkreetsed isikud ning nende uskumused <strong>ja</strong><br />
isiklik filosoofia mõjutavad nende otsuseid nii teadlikult kui ka<br />
alateadlikult. Tihti rõhutatakse kogemuse olulist osa juhtimisoskuses,<br />
kuid tundub, et see on ületähtsustatud, sest põhiliselt kogemusele tuginev<br />
juhtimine on enam säilitav, mitte arendav.<br />
Kui eeldada, et inimeste juhtimine on sisuliselt inimteadvuste juhtimine<br />
(Hallap 2000: 40–41), siis kas see on ka süstemaatiliselt võimalik?<br />
Reaalses elus mõjutavad inimesed üksteise teadvusseisundeid pidevalt, nii<br />
teadlikult kui ka ebateadlikult <strong>ja</strong> sageli on tegemist manipuleerimisega.<br />
Lisaks suhtlustasandile on ka võimalused mõjutada keemiliste ainetega <strong>ja</strong><br />
elektromagnetiliste väl<strong>ja</strong>dega. Samuti on ise võimalik oma teadvusseisundit<br />
reguleerida, kas lihtsalt mõtlemise, meditatsiooni vms. abil.<br />
Juhtimise juures on võimalik:<br />
– dubleerida või imiteerida teadvust (tehisintellekt = neuroteadus,<br />
arvutid = küberneetika);<br />
– teadvust füüsikaliselt või keemiliselt mõjutada (neurofüsioloogia <strong>ja</strong><br />
psühhofarmakoloogia);<br />
– teadvust mõjutada teise teadvusega (haridus, religioon, psühholoogia,<br />
“ajupesu” jms);<br />
– teadvuse enesejuhtimine e enesesisendus läbi meditatsiooni.<br />
200
201<br />
Juhtimine, teadus <strong>ja</strong> võim<br />
Siin võiks ju iga protsessi juures kasutada sõna teadus? Kõigi nende<br />
aladega tegeletakse vaieldamatult teaduslikul tasandil nii üksikult kui ka<br />
seostatult.<br />
Neid erinevaid alasid vaadeldes võib nõustuda väitega, et kõikehaaravat<br />
juhtimisteadust veel ei ole, sest niivõrd erinevaid alasid siduvat<br />
teaduslikku teooriat pole tõesti tekkinud.<br />
5. Teadus <strong>ja</strong> võim<br />
Joseph Rouse tsiteerib oma teaduse <strong>ja</strong> võimu vahekorda analüüsiva<br />
monograafia alguses teadusfilosoof Larry Laudan’i järgmist tabavat<br />
kokkuvõtet Thomas Kuhni <strong>ja</strong> Paul Feyerabendi traditsioonilise ratsionalistliku<br />
teadusfilosoofia kriitikast:<br />
Mõlemad, Kuhn <strong>ja</strong> Feyerabend, järeldavad, et otsustamine on<br />
põhiliselt poliitiline <strong>ja</strong> propagandistlik tegu, kus prestiiž,<br />
võim, aeg <strong>ja</strong> polemiseerimine määravad otsustavalt võistlevate<br />
teooriate <strong>ja</strong> teoreetikute vahelise võitluse tulemuse…<br />
Olles märganud täiesti õigesti, et Popperi ratsionaalsuse mudel<br />
tuleb vaevalt toime tegeliku teadusega, kiirustatakse langetama<br />
otsust, et teadusel peab olema arvukalt irratsionaalseid<br />
elemente ilma peatumata kaalutlemiseks, kas mõni<br />
sisukam <strong>ja</strong> teravmeelsem ratsionaalsuse mudel ei võiks äkki<br />
sellega toime tulla. (Rouse 1987: 1).<br />
Rouse’i edasisest analüüsist võib järeldada, et nii nagu teadus <strong>ja</strong> poliitika<br />
ning teadusfilosoofia <strong>ja</strong> poliitiline filosoofia on ka juhtimine <strong>ja</strong><br />
poliitika ning juhtimisfilosoofia <strong>ja</strong> poliitiline filosoofia omavahel väga<br />
tihedalt seotud. Samuti paneb see mõtteavaldus arutlema selle üle, kui<br />
tihedalt on tänapäeva globaliseeruvas kõrgtehnoloogilises infoühiskonnas<br />
juhtimisotsused seotud poliitilise olukorraga. Kui arvestada, et<br />
tehnoloogia areng on olnud inimteadvuse arenguga võrreldes oluliselt<br />
kiirem, siis peaks ilmselt oluliselt rohkem pöörama tähelepanu niinimetatud<br />
pehmete teaduste järeleaitamisele, et vähendada lõhet täppis-
Rein Hanni<br />
teaduste <strong>ja</strong> inimühiskonna suhteid uurivate teaduste vahel ning sellest<br />
paratamatult sündivaid valeotsuseid.<br />
Oma eespool viidatud teoses “Knowledge and Power” näitab Rouse<br />
kui oluline on teadus võimule <strong>ja</strong> võim teadusele (1987: 1–25). Selles<br />
kontekstis analüüsib ta ka olulist diskussiooni, mis on käimas selle üle,<br />
millised on suhted loodusteaduste ning inimest <strong>ja</strong> inimühiskonda uurivate<br />
teaduste vahel.<br />
Empiiriline teadusfilosoofia eeldab, et vaatle<strong>ja</strong>l on otsene vaatluskontakt<br />
maailmaga, nii nagu ta “tegelikult on”. See seisukoht on vaieldav,<br />
kuna:<br />
– vaadeldakse selektiivselt <strong>ja</strong> see on tingitud nii teoreetilistest kui ka<br />
praktilistest huvidest — poliitiline tellimine, tehnilised lahendused,<br />
kommertshuvid jne; võttes arvesse protseduure, aparatuuri jms, mis<br />
on objekti <strong>ja</strong> vaatle<strong>ja</strong> vahel, ei saa juttugi olla otsesest vaatlusest;<br />
– ei ole kuidagi võimalik otseselt võrrelda teooriat vaadeldavaga, see<br />
käib läbi inimkeelsete kirjelduste, avalduste <strong>ja</strong> seisukohavõttude.<br />
Erinevate teaduse tõlgenduste põh<strong>ja</strong>l on Rouse väl<strong>ja</strong> toonud kolm<br />
seletust, mis tema arvates va<strong>ja</strong>vad ümbervaatamist, kuidas on teaduslik<br />
teadmine <strong>ja</strong> võim omavahel seotud:<br />
– teadmist võib rakendada võimu saavutamiseks <strong>ja</strong> seda ka tehakse.<br />
Teadmine annab võimaluse manipuleerimiseks <strong>ja</strong> kontrolliks;<br />
– võimu võib kasutada teaduse arendamiseks, teadmiste omandamise<br />
takistamiseks või teadmiste moonutamiseks;<br />
– teadmine võimaldab vabanemist võimu represseerivast mõjust.<br />
Võim <strong>ja</strong> teadmine jäävad teineteisega seotuks kõigil neil juhtudel, ent<br />
tavaliselt arvatakse seejuures, et võim võib mõjutada indiviidi motiveeritust<br />
hankida teadmisi või suunata kõrvale teaduslikest saavutustest,<br />
kuid tal ei ole olulist rolli määratlemises, mis on teadmine. Siinjuures<br />
tuleks pöörata tähelepanu mõnele aspektile:<br />
– võimu valdavad <strong>ja</strong> viivad ellu erilised agendid (inimesed, institutsioonid,<br />
klassid, grupid), tavaliselt kesksetel positsioonidel (riik,<br />
korporatsioon, juhtiv klass), kus võimu kasutatakse tsentrifugaalselt.<br />
Probleem iseenesest on selge, vaielda võib vaid võimu legitiimsuse<br />
üle — kelle käes <strong>ja</strong> mille alusel on võim;<br />
202
203<br />
Juhtimine, teadus <strong>ja</strong> võim<br />
– võim toimib meie kujutlustes, kuid tal ei ole mõju maailmale, s.t<br />
võim ise ei saa muuta maailma olemust;<br />
– võim on esmalt represseeriv, teiseks võimaldav, kuid mitte kunagi<br />
tootev.<br />
Rouse näitab, et tegelikult tuleb tunnistada, et teadmine sünnib enam<br />
koostööst võimuga, kui sellega opositsioonis olemisest. Teadmine on<br />
võim <strong>ja</strong> võim on teadmine ning need mõlemad on juhtimiseks vältimatult<br />
va<strong>ja</strong>likud eeldused.<br />
6. Juhtimine, teadus, juhtimisteadus<br />
Erinevate käsitluste ühisnimeta<strong>ja</strong>ks tundub olevat erinevate juhtimise<br />
paradigmade hulga koondumine ühte metaparadigmasse, mida kutsutakse<br />
iseorganiseerumis-juhtimise paradigmaks.<br />
Juhtimisteadusest võiks T. Kuhni (2003) teaduse kriteeriumide (paradigma,<br />
normaalteadus) järgi tänapäeval rääkida kui alast, mis tegeleb<br />
masinsüsteemide juhtimisega, aga juhtimisteadusest sõna juhtimine<br />
selles tähenduses, mille puhul mõeldakse inimeste juhtimist, saab rääkida<br />
alles siis, kui on selge, kuidas juhtida inimteadvust, järgides sealjuures<br />
nii eetilisi, seadusandlikke, psüühilisi kui ka füsioloogilisi<br />
kriteeriume.<br />
On palju viiteid, et juhtimise metodoloogiatest, teooriatest <strong>ja</strong> mudelitest<br />
on kujunemas ühendav teadus, mis võiks kuuluda sotsiaalteaduste<br />
hulka <strong>ja</strong> et selle määratlemisel ei saa täie rangusega lähtuda Kuhni<br />
kriteeriumidest. 1 Siiski ei ole juhtimisteadus ainult puhtalt sotsiaalse<br />
1 Teatavasti on Kuhni kriteeriumide järgi teadusega tegemist siis, kui saab<br />
rääkida paradigmast <strong>ja</strong> selle alusel väl<strong>ja</strong> kujunenud normaalteadusest, mille<br />
üheks oluliseks tunnuseks on, et normaalteaduse staadiumis ei tegelda filosoofiaga<br />
ega üldse oma aluste kriitilise analüüsiga. Sotsiaal- <strong>ja</strong> humanitaarteadused<br />
aga on mõnede teadusfilosoofide arvates üldse pigem metodoloogiad või<br />
filosoofiad kui teadused (vt selle kohta nt Vihalemm 2006). Käesolevas töös<br />
filosoofia <strong>ja</strong> teaduse vahekorda ning sotsiaal- <strong>ja</strong> humanitaarteaduste staatust<br />
spetsiaalselt ei analüüsita.
Rein Hanni<br />
sisuga, sest lisaks eelmainituile on siin oluline osa küberneetikal <strong>ja</strong><br />
informatsiooniteoorial jpt, mis kuuluvad täppisteaduste hulka.<br />
Kui eespool sai küsitud, kas juhtimine on teadus või kas teadus on<br />
juhtimine, siis tundub olevat õige öelda, et teadus ON juhtimine, sest<br />
teaduslik teadmine, nagu nägime, on oma olemuselt <strong>ja</strong> ülesehituselt<br />
niisugune, mis annab võimaluse tema enda poolt määratletud nähtusi<br />
kindlates piirides <strong>ja</strong> tingimustes juhtida ehk kontrollida <strong>ja</strong> organiseerida;<br />
juhtimisteadusest (pigem siiski -filosoofiast või -metodoloogiast; vt<br />
märkus 1) aga võiks rääkida siis, kui suudetaks haarata, arvesse võtta<br />
võimalikult suurt hulka teadusi <strong>ja</strong> kasutada neid iseorganiseerumisega<br />
sünkroonis olemiseks, kaosega toimetulemiseks.<br />
Kir<strong>ja</strong>ndus<br />
H a l l a p, Tiiu 2000. Teadvusteaduse võimalikkuse probleem. Magistriväitekiri.<br />
<strong>Tartu</strong>.<br />
K u h n, Thomas 2003. Teadusrevolutsioonide struktuur. <strong>Tartu</strong>: Ilmamaa.<br />
M a c h i a v e l l i, Niccolo 2000–2004. Valitse<strong>ja</strong>. Kakskeelne väl<strong>ja</strong>anne. Tlk.<br />
Toivo Tomson — www.hot.ee/maclap/principe/indice.html.<br />
M c A l p i n e, Alistair 2001. Uus Machiavelli. <strong>Tartu</strong>: OÜ Fontese Kir<strong>ja</strong>stus.<br />
R o u s e, Joseph 1987. Knowledge and Power. Cornell University Press.<br />
V i h a l e m m, Rein 1994. Teadusfilosoofia staatusest nüüdisa<strong>ja</strong>l ning selle<br />
eripärast <strong>ja</strong> perspektiividest Eestis. Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong> IX, lk 6–23.<br />
Tallinn.<br />
V i h a l e m m, Rein 2006. Teaduse võimus <strong>ja</strong> võimutus. Studia Philosophica,<br />
V, lk. 9–24.<br />
W h e a t l e y, Margaret 2002. Juhtimine <strong>ja</strong> loodusteadus. <strong>Tartu</strong>: OÜ Fontese<br />
Kir<strong>ja</strong>stus.<br />
W i e n e r, Norbert 1961. Küberneetika ehk Juhtimine <strong>ja</strong> side loomas ning<br />
masinas. Tallinn: Eesti Riiklik Kir<strong>ja</strong>stus.<br />
W i e n e r, Norbert 1969. Inimolendite inimlik kasutamine. Küberneetika <strong>ja</strong><br />
ühiskond. — Loomingu raamatukogu, nr 45–47. Tallinn: Perioodika.<br />
204
Autoreist<br />
Collins, Harry M. (s. 1943) — Cardiffi <strong>Ülikool</strong>i (UK) teadussotsioloogia<br />
professor ning Teadmise Ekspertiisi <strong>ja</strong> Teaduse Uurimise<br />
Keskuse juhata<strong>ja</strong>, ra<strong>ja</strong>nud Bathi <strong>Ülikool</strong>is (UK) töötades teadusliku<br />
teadmise sotsioloogia Bathi koolkonna.<br />
Hanni, Rein (1947–2006) — lõpetanud TPI mehaanikainsenerina, õppinud<br />
<strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i Avatud <strong>Ülikool</strong>is <strong>ja</strong> magistriõppes filosoofiat,<br />
magistriväitekiri oli valmimas.<br />
Kaevats, Ülo (s. 1947) — diplom [MSc] füüsikas, filosoofiakandidaat<br />
[PhD], Tallinna Tehnikaülikooli professor, filosoofia õppetooli juhata<strong>ja</strong>,<br />
TTEÜ juhatuse liige.<br />
Kalling, Ken (s. 1963) — õppinud bioloogiat, BA a<strong>ja</strong>loos (arheoloogia<br />
<strong>ja</strong> füüsiline antropoloogia), MA a<strong>ja</strong>loos, valmimas doktoriväitekiri<br />
eugeenika a<strong>ja</strong>loost Eestis, <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i meditsiinia<strong>ja</strong>loo lektor,<br />
Eesti Maaülikooli Karl Ernst von Baeri Ma<strong>ja</strong> Teadusloo Uurimise<br />
Keskuse erakorraline teadur.<br />
Kull, Kalevi (s. 1952) — diplom [MSc] bioloogias, bioloogiakandidaat<br />
[PhD, ökoloogia], <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i biosemiootika professor, semiootika<br />
osakonna juhata<strong>ja</strong>.<br />
Lõhkivi, Endla (s. 1962) — diplom [MSc] keemias, MA filosoofias, FL<br />
(Göteborgi <strong>Ülikool</strong>i filosoofialitsentsiaat) teaduseteoorias, PhD filosoofias,<br />
<strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i teadusfilosoofia dotsent.<br />
Müürsepp, Peeter (s. 1961) — diplom [MSc] matemaatikas, MA <strong>ja</strong><br />
PhD filosoofias, International University Audentes filosoofiaprofessor<br />
ning sotsiaal- <strong>ja</strong> humanitaarteaduskonna dekaan.<br />
Näpinen, Leo (s. 1948) — diplom [MSc] keemias, filosoofiakandidaat<br />
[PhD], Tallinna Tehnikaülikooli filosoofiadotsent.<br />
Parve,Valdar (s. 1948) — arstidiplom [MD], filosoofiakandidaat<br />
[PhD], <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i filosoofia osakonna erakorraline vanemteadur.<br />
Teaduslugu <strong>ja</strong> <strong>nüüdisaeg</strong>, XI, <strong>Tartu</strong>, 2007, 193–204
Autoreist<br />
Ruutsoo, Rein (s. 1947) — diplom [MA] a<strong>ja</strong>loos, filosoofiakandidaat<br />
[PhD], PhD sotsiaalteadustes (Soome Lapi <strong>Ülikool</strong>), Tallinna <strong>Ülikool</strong>i<br />
politoloogiaprofessor.<br />
Salupere, Silvi (s. 1956) — diplom [MA] vene filoloogias, <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i<br />
semiootika osakonna doktorant, semiootika osakonna lektor,<br />
Acta Semiotica Estica <strong>ja</strong> Sign Systems Studies toimeta<strong>ja</strong>.<br />
Soosaar, Andres (s. 1961) — arsti diplom [MD], meditsiinikandidaat<br />
[PhD], <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i tervishoiu instituudi meditsiiniteooria <strong>ja</strong><br />
-eetika dotsent.<br />
Torop, Peeter (s. 1950) — diplom [MA] vene filoloogias, PhD tõlketeoorias<br />
(Helsingi <strong>Ülikool</strong>), <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i semiootikaprofessor,<br />
Eesti Semiootika Seltsi esimees.<br />
Unt, Anto (s. 1955) — diplom [MSc] füüsikas, füüsika-matemaatikakandidaat<br />
[PhD], õppinud <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i magistriõppes filosoofiat,<br />
AS GenNet Lab programmeeri<strong>ja</strong>, <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i analüütilise filosoofia<br />
seminari kauaaegne aktiivne liige.<br />
Vihalemm, Rein (s. 1938) — diplom [MSc] keemias, filosoofiakandidaat<br />
[PhD], <strong>Tartu</strong> <strong>Ülikool</strong>i teadusfilosoofia erakorraline professor;<br />
TTEÜ juhatuse liige <strong>ja</strong> teadusfilosoofia sektsiooni esimees.<br />
206
Change language