Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

F
F – ferme ornée
ferme ornée
(pr ’kaunistatud talu’) funktsionaalselt toimiv ja samas kaunilt kujundatud põllumajandusmaastik.
Terminit kasutas esimesena 1715. aastal Inglise aedadekujundaja
ja kirjanik Stephen Switzer, kes määratles sellega maamajapidamist, mille kujunduses
on silmas peetud nii põllumajanduslikke vajadusi kui ka esteetilisi põhimõtteid.
Ferme ornée peegeldab romantismi seisukohti, tema ideestik lähtub müütilisest
Arkaadiast, kus karjused loomakarjadega kaunis metsikus maastikus väljendavad
inimese täiuslikku kooskõla loodusega. Seetõttu kujundati põllumajandusmaastikku
puusalusid, varemeid, grotte, skulptuure ja looklevaid radu, kust avanesid vaated
ojadele, tiikidele ja järvedele. Üks esimesi sellistel põhimõtetel kujundatud paiku
oli Surreys Addlestone’i lähedal asuv Woburn Farm, mille kavandas William Kenti
sõber Philip Southcote. 1783–1787 laskis Marie-Antoinette rajada Versailles’sse
ferme ornée laadis kujundatud Hameau de la Reine’i. Suurim 18. sajandil selle
põhimõtte kohaselt kujundatud piirkond oli legendaarne Wörlitzi nn aiakuningriik
(Dessau lähistel), mis valmis Anhalt-Dessau hertsogi Leopold III ja arhitekt Friedrich
Wilhelm von Erdmannsdorffi koostöös.
Vt ka Inglise park, pastoraalsus
Firenze harta
ajalooliste parkide ja aedade kaitse harta, mille ICOMOS-IFLA Ajalooliste Parkide
Rahvusvaheline Komitee võttis vastu 21. mail 1981 Firenzes Veneetsia harta (1964.
aastal sõlmitud mälestiste konserveerimise ja restaureerimise üldprintsiipe käsitlev
rahvusvaheline kokkulepe) lisana. Firenze harta sätestab ajalooliste parkide ja aedade
uurimise, restaureerimise, rekonstrueerimise ja hooldamise üldised põhimõtted.
Ta käsitleb ajaloolist parki kui arhitektuurset kompositsiooni, mille koostisosad on
peamiselt taimsed, seega elavad, mis tähendab, et nad on hävinevad ja uuenevad.
Vt ka konserveerimine, rekonstrueerimine, restaureerimine
folie
(pr ’narrus, meeletus, hullus, rumalus’) arhitektuuris üksnes dekoratsiooniks ehitatud
hoone või hooneosa, ka ekstravagantne hoone, millel puudub funktsioon.
18.–19. sajandi Inglise pargikunstis tähendas folie (ingl folly) kunstlikult rajatud
varemeid. Neid kasutati maaliliste vaadete kujundamisel vaatefookustena. Nende
maastikku paigutamisel lähtuti sageli tuntud maastikumaalidel kujutatud stseenidest
ja vaadetest. Varemete, nagu ka teiste esteetilistel kaalutlustel ehitatavate
pargirajatiste (templid, paviljonid jms) valikul lähtuti nende sümboolsest tähendusest,
mis võis viidata ajaloole, mütoloogiale, pargi omanike suguvõsaga seotud
sündmustele jne või olla moralistliku sisuga. Inglismaal asuvas Stowe’i pargis on
kümneid sümboolseid pargirajatisi, nt Temple of British Worthies (Briti Väärikate
tempel), Temple of Ancient Virtue (Muistse Vooruse tempel) ja Temple of Modern
Virtue (Nüüdisaegse Vooruse tempel), Shell Bridge (Merekarbi sild) jne. Temple of
Modern Virtue kujutas enesest Rooma varemete eeskujul loodud varemeid, mille
interjööri maalingutel kujutati Marcus Aureliust, Titust ja Traianust. Stowe’i Venuse
templi kujundus oli inspireeritud Rooma saunade varemeist.
Eesti mõisaparkides on romantiliste pargiehitiste loomiseks sageli kasutatud
olemasolevaid varemeid ja ehitisi. Nt Vääna pargi serval asuvad keskaegse Vääna
vasallilinnuse varemed kohendati kunstipärasemaks 19. sajandi alguses pargis tehtud
ehitustööde ajal, lisades neile romantilisema ilme saavutamiseks neogooti elemente.
Pidula mõisapargis asuva muinaslinnuse sisse kujundati kindluse struktuuri
rõhutamiseks arvatavasti peaaegu 2 m kõrgune kivivall.
Vt ka Inglise park, varemed
Puurmani mõisa pargi tiigisaarel
paiknenud nn Aafrika onn
Eesti pargid I (Ene Ilvese fotokogu)
21