Raamatu e-versioon - Sulev Nurme

aasamuru – A
A
Pargiaasale pöetud tee Visusti pargis
aasamuru – lillemuru, niidumuru
looduslikku aasa meenutav rohttaimede kooslus. Erinevalt tavamurust, mille levinuimad
seemnesegud on liigivaesed ja koosnevad tavaliselt mitmesugustest kõrrelistest,
on aasamurus palju ning mitmevärviliselt õitsvaid erinevatesse sugukondadesse
kuuluvaid õistaimede liike. Taimede ealisuse järgi eristatakse lühiealisi ja
pikaealisi, taimestiku kõrguse järgi kõrgeid, looduslikku niitu jäljendavaid, õitseva
kesapõllu moodi või tavapärase muru sarnaseid aasamurusid. Madal aasamuru
talub paremini tallamist, poolkõrge või kõrge üldjuhul (enne niitmist) seda ei talu.
Looduslikku niitu jäljendavat aasamuru kasutatakse enamasti vabakujulistes parkides
avatud alade pinnakattena.
Aasamuru rajatakse spetsiaalsetest seemnesegudest või kujundatakse järjepideva
hooldusega olemasolevast rohttaimestikust. Viimane moodus sobib eriti
vanadesse parkidesse ja aedadesse, kus aastatega on kujunenud sellele kohale
sobiva kooslusega rohttaimestik. Aasamuru hooldamine piirdub suve jooksul vaid
ühe-kahekordse niitmisega pärast seemnete valmimist ja mahalangemist.
Vt ka muru
Vaade Aru mõisa aiale 20. sajandi algul
ERM 1451.1.198.5
aed
aianduslikult kasutatav maa-ala, mis on muust ümbrusest ja kõrvalolevatest aedadest
piirdeaia või -müüriga eraldatud. Sõna „aed” tähendab eesti keeles ka
piirdeaeda, aeda ümbritsevat piiret, mis viitab aiale kui piiratud (suletud) ruumile.
Ka teistes Euroopa keeltes viitavad aeda tähistavad sõnad (pr jardin, ingl garden,
yard, sks Garten, lad hortus jt) üldistatult piiratud ruumile. Aed on vanim haljasala
liik, ilutaimede, veekogude ja viljapuudega aedu on teada juba Vana-Egiptusest.
Klassikaliselt on aed jagunenud iluaiaks ja tarbeaiaks (nt Vana-Roomas tähistas
viridarium iluaeda ja hortus tarbeaeda). Iluaias kasvatatakse eelkõige dekoratiivtaimi,
tarbeaias aga maitse- ja ravimtaimi ning puu- ja köögivilju. Tarbeaedu on
ajalooliselt jagatud köögiviljaaedadeks, viljapuuaedadeks ja ürdiaedadeks (maitseja
ravimtaimede aiad; lad vastavalt hortus holerum, hortus pomarius ja hortus
sanitatis). Mõisaansamblites nimetati iluaiaks (ka lustaiaks ja rohtaiaks) rikkaliku
kujundusega pargiosi või parki tervikuna, tarbeaiaks oli tavaliselt eraldi müüriga
piiratud aiaosa, kus kasvatati viljapuid ja köögivilja. Nii mõisate kui ka talude juures
oli ka spetsiifilisi kindla otstarbega alasid, mida samuti nimetati aedadeks (pleekaed,
tapuaed, karjaaed jne).
Nüüdisajal liigitatakse aedu mitmeti. Omandisuhetest lähtuvalt eristatakse era- ja
avalikke aedu. Eraaiad on enamasti eramute juures olevad aiad, avalikud aiad on
linnas ruumiliselt piiritletud väiksemad haljasalad või suuremate haljasalade temaatilised
osad. Aedu eristatakse ka kasutusotstarbe järgi, nt botaanikaaiad, surnuaiad
(kalmistud), kooliaiad, kirikuaiad, näitusteaiad, teraapilised aiad jne. Levinud aiatüübid
on mitmesugused kollektsiooniaiad: alpinaariumid, rosaariumid, turbaaiad,
skulptuuriaiad jne.
Aia kujundusliku idee ja vormikõne järgi eristatakse mitmesuguseid teemaaedu
(nt lõhnaaed, veeaed, värviaed, kivideaed, skulptuuriaed), peamise maastikumotiivi
järgi metsaaedu, stepiaedu, nõmmeaedu, sooaedu jne. Aedu on rajatud
ka hoonete katustele (katuseaed). On ka ajaloolistest stiilidest inspireeritud aedu
(barokkaed, renessanssaed jne). Aia mõiste on tänapäeval lai, seetõttu võib aedu
liigitada veel väga paljudest aspektidest lähtudes.
Vt ka aednik, aiandus, hortus, ehisaed, tarbeaed, viridaarium
aed vt piirdeaed